pronto.ee

Jürka kaasabil olen siin neli esimest osa “Carnivàle” nimelisest telesarjast ära näinud (ta andis mulle terve hooaja, aga pole mahti olnud vaadata). Praeguseks olen juba nõus tema kiidusõnadega — sari on tõepoolest hea: müstiline, mõtlemapanev ja emotsionaalsest laengust pakatav. Ning see paistab olevat alles algus.

Sündmused toimuvad eelmise sajandi kolmekümnendatel Ameerika rändtsirkuses, mis korjas peale just oma ema matnud noore poisi. Selgub, et poisil on üleloomulikud võimed ning side ühe väikelinna jutlustajaga, kellega ta jagab unenägusi ja sarnast oskust muuta maailma enda ümber. Paraku on selles maailmas igal teol hind — kõik tuleb kusagilt ja näiteks selleks, et ravida halvatud tüdrukut suretas peategelane terve viljapõllu. Juba alguses on selge, et mõlemad peategelased jagavad ühesugust saatust, kuid nad esindavad erinevaid pooli. Kumb kumma poole lõpuks valib näitab aga aeg.

Soovitan VÄGA!

Huvitav, kui kaua võtab aega enne kui ajakirjandus suurest bushielevusest üle saab ja kogu visiidi tegeliku olemust analüüsima hakkab? Laias laastus oli see visiit Eestile ju pigem solvav ning võrreldav kiitusega, mida peremees jagab käppa andma õppinud koerale.

Esiteks ei nimetatud kusagil seda külaskäiku visiidiks, vaid alati refereeriti kogu üritust kui “kõrvalepõiget” mida GWB tegi NATO Riia tippkohtumisele sõites. Õigupoolest enamus ajakirjandusest ei pidanud selle “visiidi” kajastamist üldse vajalikuks ning räägiti rohkem Riia sündmusest.

Teiseks ainukesele Eesti huvitanud küsimusele öeldi läbi lillede otse välja: “Viisavabadust näete sama palju kui oma kõrvu!”. USA on selgelt jaganud maailma kolmeks — head, pahad ja … inetud (või muud, kui inetu liiga karm tundub). Eesti on ilma igasuguse kahtluseta inetute sektoris (ehk tegelikult Vene mõjusfääris). Põhimõtteliselt toodi vabanduseks välja, et viisavabaduseks on vaja, et tagasilükatavate taotluste protsent läheks allapoole mingit teatavat piiri. Tegelikkuses läheb see allapoole teatavat piiri alles siis kui USA-l on tegelik huvi selle vastu. Kuna me oleme nende silmis aga “intetud” tuleks meil selle künnise saavutamiseks lihtsalt keelata viisa taotlemine USA saatkonnast paariks aastaks. Seega on lõpuks USA poolne seisukoht Eesti küsimuses kõige kõrgemalt tasemelt paika pandud.

Nii et poisid, lõpetaks nüüd seal Iraagis ja Afganistaanis lõpuks pugemise vahelduseks ära? Kui Eestlased pole oodatud USA-sse, siis miks peaks nad olema oodatud nende poolt okupeeritud riikidesse.

Üks minu praeguse hetke lemmikbändidest astub 23-ndal veebruaril üles Tallinnas, Rock Cafes. Viikate kodulehelt leiab järgmise rea: pe 23.02. Tallinna (EST).

Viimasel ajal keegi enam muust kui uuesti Bondist ei räägi ning asja ümber tiireldes on kohutavas koduses tolmu üles keerutatud. Otsustasin, et kui kõik räägivad tuleb ka endal silm valgeks teha ja asi ära kaeda. Muidu istu nagu loll ja kuula mida teised räägivad. Tehtud, mõeldud.

Kõigepealt natuke taustast. Casino Royale on tegelikult filmiversioonina juba ilmunud (1967 aastal, nime all “Casino Royale”). Tõsi, tegu ei olnud siis ametliku Bondi filmiga, sest selle õigused paraku jäid filmi tootjatel saamata. Seega ei lähe see vana versioon tegelikult arvesse.

Ajaskaalal on tegu tegelikult esimese Bondi filmiga, mis räägib sellest, kuid Bond 007-ks sai ja milline oli tema esimene suurem ülesanne. Seeräägib ka sellest, kuidas Bond sai selliseks nagu me teda tunneme: libe naistemees, kuid suhteliselt kalk ja omakasu peal väljas. Selles filmi pole 007 veel nii kõva tegelane, et Q talle iga missiooni alguses erivarustuse doggybagi paneks, seetõttu seda siit oodata ei tasu. Moneypennyt pole samuti, sest Bond pole veel oma kohtagi kontoris saanud. Küll on väike vihje talle ühes dialoogis (Vesper Lynd: “I’m the money.” James Bond: “Every penny of it.”). Saam teada ka näiteks miks Bond tellib oma Martinit “shaken, not stirred” (esimest korda tellis ta seda vähe teistmoodi: Baarimees: “Shaken or stirred?” Bond: “Do I look like I give a damn?” ja näete mis välja tuli).

Samas on seal sellised tavalised Bondi käigud, nagu see, et Bondi šeff auto tuleb ilmtingimata Q meelehärmiks pilbasteks sõita ning ka naissoost peategelaste eluiga ei kipu olema just kõige pikem. Erinevuseks varasematest bondidest kipub olema see, et Bond on üsna varmas oma “License to Kill” kasutama. Abiks on tal loomulikult tööandjate poolt lahkel kasutamiseks antud üüratult pikk pauguraud.

Üldiselt kui ma esimesi uue Bondi pilte nägin internetis, siis mõtlesin ma, et mis nüüd küll toimub. Daniel Craig tundus kuidagi ebabondilik. Nüüd tagasi vaadates tundub mulle, et pigem on enamus eelnevaid Bonde olnud ebabondilikud — libedad tüüpid, keigarid ja edvistajad. Craig mängib sellist Bondi, kes on vääriline vastane kõikidele seniajani välja käidus superpahalastele. Kui seniajani on kõik kurjamid olnud ekstravagantsed, kurjad ja ohtlikud, siis praegune bond on peaaegu ülbuseni enesekindel, brutaalne ning ohtlik. Selles mõttes on Craig kõige sarnasem Conneryga, kes tundis ennast ühteviisi hästi mudas pahategijatega madistades kui pidulikul vastuvõtul daame kabistades. Muide, kogu filmi üks läbivaks teema on ka see kuidas Bond sai tavalisest agendist kõrgklassi tegijaks.

Natuke stsenaariumist kah. Laias laastus on käib kogu jant ümber rahapesijast pankuri ja matemaatikageeniuse Le Chiffre ümber, kes oma mentaalseid võimeid kasutab pokeerilauas inimeste rahast vabastamiseks. Kõik Bondi kurjamid on ka välimuselt silmatorkavad ning Le Chiffre ei ole selle koha pealt erand — pisaranäärme defekti tõttu nutab mees pidevalt verd. Seekord on pokeerisõbrast pankur läinud aga pisut enesekindlaks kätte ja oma kundede raha pisut uljalt investeerinud. Nimelt mängib mees üsna uljalt böris, kasutades selleks üsna altuid võtteid — näiteks terroriakte, et firmade aktsiaid alla lüüa, et neid siis odavalt kokku osta. Antud juhul loomulikult keerab Bond kogu kupatuse nurja ja kuidagi tuleb mehele pandud raha tagasi teeni ja enne kui matšeetadega mehed džunglist oma dollareid tagasi tahavad. Selleks tekib tal hiilgav idee korraldada erakordselt suurejooneline pokkerimäng, kus panused küünivad miljonitesse. Kuna Bond on aga kolleegide hulgas tuntud kui erakordselt kibe kaardikäpp saadetakse just tema sinna oma tööandjat esindama. Plaan on lihtne: Le Chiffre rahast nii paljaks teha, et tal enam midagi hinge taga ei ole ning seejärel pakkuda talle kaitset ning vahendeid kui ta on nõus nende heaks töötama.

Ja nii kogu see värk arenebki. Edasi vaadake juba ise — minu arvates on tegu ühe parema Bondiga läbi aegade.

Ma olen omale ajapikku terve hunniku erinevaid mängukonsoole ostnud. Nädala-paari eest otsustasin ka nende hingeellu süüvida: praeguseks ma oman vahendeid ja tean kuidas Nintendo DS-i flashida, mis võimaldab muu hulgas nendes ka erinevaid ROM-e kasutada, viimased paar päeva olen ma jahmerdanud oma XBoxi kallal, kuna selle DVD mängija on veidike imelik (loe: töötab vaid väga valitud juhtudel). Tõenäoliselt vajab draiv veidike puhastamist. Praegusel hetkel olen ma internetist terve hunniku skeeme, õpetusi ja soovitusi kogunud, soetanud vajalikud riistad ja lähen kohe koju seda operatsiooni läbi viima. Eks vaatame, kuidas ja kas õnnestub.

Lugesin üle pika aja Delfit ja leidsin sealt ühe huvitava lugejakirja. Huvitav selle kirja juures ei olnud aga mitte kiri ise, vaid sellega kaasnevad kommentaarid. Põhimõtteliselt on tegu demagoogiaõpikuga. Paar head näidet, mida ma sealt täiesti nahhalselt siia ümber kopeerin:

Noppida jutust välja üks lõik, eemaldada sellest kontekst ning lisada enda oma:

maali, 20.11.2006 13:14
Kas eestlased on tõesti nii suured joodikud, et 24 tundi ööpäevas peab alkohol olema kättesaadav? USKUMATU!

Minu arvates kodanik ei kasutanud käskivat kõneviisi (PEAB), vaid arvas, et temale meeldiks kui selliseid mõttetuid piirangud ei eksisteeriks. Vabadus saab ainult eksisteerida koos vastutusega ja senikaua kuni kõikide asjade kohta on olemas käsud ja keelud ei eelda keegi sult tervet mõistust. Kuigi antud juhul oli valitud jutuks küll alkohol on tegu siiski rohkem üldisema probleemiga — kaugenemine liberaalsest maailmamudelist tagasi peaaegu nõukogudeaegsesse sotsiaaldemokraatiasse. Maali on kogu konteksti maha kratsinud ja kriiskab kileda häälega: “Issand jumal, noored tahavad ennast öösel surnuks juua!” Tuleb välja, et osadele inimeste jaoks eksisteerib maailmas ainult kaks seisukohta — tema seisukoht ja vale seisukoht. Õigupoolest kelle asi see on, mida inimesed oma kodus, pimedas ja teki all teevad? Maalile paistab see igatahes suurt huvi pakkuvat.

Järgnev lõik on veidike sarnane eelmisega. Aga katsutakse rõhutada inimliku aspekti. Ja vürtsitatud ülima rumalusega.

Naiivitar, 20.11.2006 14:35
Loll jutt!
Kas öösel hangitud õlu maitseb paremini kui päeval ostetud?
Ja kas mõne inimese “veidruste” pärast peavad sajad müüjad ööläbi leti taga seisma?
Ole edaspidi hoolikam ning varu külmkappi vajalik arv pudeleid ja võimalusel osta endale aju!

Pärast öise alkoholimüügi keelustamist suleti Tallinnas terve müriaad poode, nimesed kaotasid oma töö ja firmad lõpetasid tegevuse. Need vaesed müüjad lasti aga lihtsalt lahti. Minu nurgapealne pood, mis oli varem lahti kella 12-ni, on nüüd avatud kella 10-ni (seda peamiselt sellepärast, et kõrval on peamised alkoholi kauplev asutus ja enamus ostab oma napsu õhtul niikuinii sealt). Põhimõtteliselt anti kohalikule väikepoodnikule ja eraettevõtjale rautatud saapaga hoobi tuharasse. Eelkõige soosib see seadus antud hetkel ikkagi surpermarketeid, mille omanikud on kusagil sootuks teises riigis ja mille tulu lõpuks paratamatult riigist välja veetakse.

Allpool olev lõik näitab veel ühte tavalist demagoogiakäiku — kui argumentide vastu ei saa, siis ründa argumentide esitajat. Nõnda diskrediteerituna omavad tema argumendid väiksemat kaalu, sest keegi ei taha ennast temaga samastada.

M-ees, 20.11.2006 11:33
Anti! Ole hea ja maga ennast välja! Ma ei ole padukarsklane kes tuleb Sulle midagi dikteerima, aga su kirja laad paneb küsima, kui vana Sa oled? Üks kahest, kas oled nihilistist pubekas või paadunud alkohoolik? “Jätke mulle minu õigus osta öösel kell kolm üks sikspäkk” – kas Sul on päeval probleeme endale õlle varumisega?

või näiteks see:

sadokas, 20.11.2006 12:28
Antti Teramäe on umbes 22 aastane nn Rahvusliku Liikumise esimees (seal kus see Martin Helme sehkendab)
Natsid valisid endile poisikesest juhi ja nüüd vaadaku kuda hakkama saavad.

Siin on veel üks hea näide demagoogiast — süüdistada väite esitajat omakasus:

ähh, 20.11.2006 10:50
viina- ja õlletootjate lobi on nii võimas et peagi võib avalikus kohas seaduse alusel alkoholi pruukida ja teie räägite siin mingist reklaamist ja selle keelamisest. Varsti saab sikspäkki ka kooli einelauast.

Lisaks on seal terve hulk selliseid väiteid, mis on tingitud inimese pisikesest silmaringist ja suutmatusest ka teiselt poolt asja kaeda:

intelligõnts, 20.11.2006 12:07
Kirja autor ,peaks tõesti piirama ennast,sest ei usu, et taoline kiri võib olla lihtsalt loogilise mõtlemise vili.

— 8< snip 8<-- 1.Kas alkoholireklaam teeb Su elu kuidagi paremaks,rikkamaks,värvikamaks. Kas sa lausa naudid keset head filmi näiteks "jagatud rõõmu."

Vastus: teeb küll. Esiteks on enamus reklaame telvisioonis Eesti toodetele ja kannavad endast “eelista eestimaist” suhtumist, teiseks on tegu suhteliselt korralike napsudega ja kannavad endas suhtumist “eelista kvaliteeti” ja kolmandaks (mis on kõige peamine) kas te ikka teate mille pärast te kulla inimesed saate õhtul hilja televiisiorist täiesti tasuta selliseid toredaid sarju nagu “Teadmata kadunud” ja “Seks ja linn”, jne. vaadata? Kes kogu selle kupatuse kinni maksab? Eks ikka reklaamiostja. Olete ilmselt isgei tähele pannud, et kõik vähegi väärtuslikud filmid ja sarjad tulevad just pärast seda kellaaega millal alkoholireklaamid on lubatud. Mõelge nüüd natuke, miks see nii on. Seega jah, need reklaamid muudavad mu õhtuse telekavaatamise paremaks, rikkamaks ja värvikamaks. Soomlaste telekamaks ongi tingitud peamiselt sellest, et kuna paljud reklaamid, mis meil on lubatud on seal keelatud ning seetõttu ei tulda ots otsaga kokku.

Ja siis veel üks näide rumaluse huumorinurgast:

inimene, 20.11.2006 10:13
kell kolm öösel sikspäkk?
see inimene on alkohoolik ju

Mina näiteks ei usu, et ta on alkohoolik, sest alkoholi konsumeeritakse peaaegu alati seltskondlikult. Õigupoolest sellised avaldused näitavad kogu selle värgi mõttetust. Ja joonivad alla ka väite, et alkohol on tarkade inimeste jook.

Igale poole ma ka jõuan. Viimane ettevõtmine on mul selline: http://www.prontocondoms.co.za/

Tuleb välja, et selle testi põhjal peaks ma olema:

Which LOST character are you?
Hurley You are Hurley Don’t let your weight problem keep you down, at least your very fun to have around.
Take The Quiz Now!	Quizzes by myYearbook.com

Paraku pole ma ühtegi Losti osa näinud, seega oleks hea kui keegi mulle seletaks kes see lardass on.

Nüüd, kus Sakala keskuse lammutamine on ametliku käigus saanud ja selle ümber toimuv lärm järjest suuremaid tuure korjab tuli mulle meelde paar päeva tagasi postkasti sopsanud e-mail ei kelleltki muult kui meie kõigi suurelt sõbralt Kalev Rebaselt.

Kalev Rebane ilmselt ei vaja erilist tutvustamist, kuigi ilmselt antud kontekstis peaksin ma paari sõnaga ära märkima mõned huvitavad aspektid. Näiteks on Orkutis just tema poolt loodud “Pronkssõdur maha!!!” ühendus. Seda kuju on ta nimetanud korduvalt võõrvõimu sümboliks, pronksmõrtsukaks, jne. jne. Laias laastus ma nõustun temaga.

Selles kontekstis on see kiri aga üsna kahepalgeline. Nimelt võtab Rebane kõvasti sõna sellel teemal, et Sakala keskuse lammutamine on halb. Tsiteerin:

“Mida tähendab meile Sakala keskus? Lisaks sellele, et tegemist on Eesti paearhitektuuri taassünni sümbolehitisega, millesse arhitekt Raine Karp kirjutas vaimukalt sisse iroonia omaaegse võimu üle, kujunes Sakala keskus ajaloosündmuste käigus mitmete rahvuslikult oluliste kogunemiste paigaks, aga ka tähtsaks kultuurikeskuseks, kus on toimunud mh Jazzkaare ja Pöffi üritused.

Esiteks minu arvates on hoone tunnusjooned sarnased pigem just Stalini poolt omal ajal heaks kiidetud arhitektuurivoolule, mille võtmesõnaks on eelkõige massiivsus, monotoonsus ja isikupäratus. Paekivi on seal kasutatud ainult fassaadi vooderdamiseks, aga võib-olla ilu ei peagi väga sügavale minema? Võib-olla kogu see “Eesti värk” ongi ainult fassaad? Teiseks rääkida “vaimukast omaaegsest irooniast” äärmiselt kohatu, sest sama võiks rääkida ka Aljoša kohta — kuigi kuju justkui kujutaks Vene sõdurit, on selle modell ja autor üsna kindlalt eestlased, tänu millele nende lein võib tõepoolest hea tahtmise korral olla mitmeti tõlgendatav (mida Kesknädal muide prooviski teha). Teiseks on alust arvata ka, et selle kuju tegijatel oli vene sõjaväega umbes sama palju ühist kui lehmal lennuasjandusega. Pealegi on see täpselt see argument millega omaaegsed kommarid oma kuulumist parteisse välja vabandavad. Sakala keskus on selgelt nõukogude võimu sümbol ja seda kuidagi millekski ümber hakata reformima on pehmelt öeldes sea selga sadula ajamine. Pealegi kui nüüd Jazzkaar ja Pöff on üles loetud, palju siis veel kellelegi seal toimunud üritusi meenub?

Minu arvates on “peen iroonia” pigem nõukogude võimu peakorterite kompleksi (ka praegune välisministeerium oli selle osa) ehitamine otse riigi nime kandva rahvusooperi kõrvale — kusjuures on selgelt näha, et milline hoone on seal “väiksem vend” ja kes kelle valvsa pilgu all sitsib. Kui mujal maailmas oleks praegune Islandi väljak saanud nimeks Estonia väljak, oli see nõuka ajal nimetatud Punaste Küttide väljakuks, mis omakorda demonstreeris ümbritseva hoonete tegeliku tähendust. Ma isegi pakun, et kui riigikord poleks muutunud, siis praegult räägitaks pigem hoopis Estonia lammutamisest, mitte Kongresside palee lammutamisest.

Ja erinevalt tänapäeva noortest mäletan mina rahva meelsust selle monstrumi vastu, mis koosnes peamiselt tülgastusest ja õõvast. Seda maja ei nimetatud asjata “Karla katedraaliks” tolle aja EKP peasekretäri Karl Vaino järgi.

Lõpetuseks veel üks asi. Sakala keskuse kaitsele on viskunud muude hulgas ka Eesti Arhitektide Liit. Tuletan meelde, et seesama liit viskus ka Tartu Kaubamaja kaitsele ja kui nüüd selle pilguga asja vaadata, siis võib öelda, et mõlemal majal on tõepoolest terve hulk ühiseid jooni.

Käes on sügis ja koos sellega kõiksugu vanad hädad: talvekumme pole, kojamehi pole, jne. Erinevalt eelmistest aastatest otsustasin seekord kummide vahetusega kevadet mitte oodata ja nüüd on kõik vajalikud protseduurid autoga tehtud. Peale ühe väikese vooliku vahetuse, mis on vajalik selleks, et ka kaassõitja ekraani pihta vesi pritsiks. Ja see Fiati märk muidugi.