pronto.ee

Testid, testid, testid. Seekord siis Tinzi lehelt:

This Is My Life, Rated
Life:	6.9
Mind:	7.5
Body:	8.4
Spirit:	5.5
Friends/Family:	4.5
Love:	6
Finance:	7
Take the Rate My Life Quiz

Mäletate sellist nalja?:

K: Miks Šveits on neutraalne riik?
V: Kuna nad nad ei tea kelle poolt on Chuck Norris.

Väga sarnane olukord on praegult Savisaarega.

Ma pidevalt kuulen vestlusi teemal “Savisaare fenomen” ja kui kurikaval ta on ja kuidas ta kõikidel osavalt vaatamata vastuseisule alukad kannikate vahele tõmbab. Ning seda kõike võõraste kätega, ise lillegi liigutamata.

See viimane lause võtabki tegelikult kokku “Savisaare fenomeni”. Savisaar ise pole selle “fenomeni” tekkega kuidagi seotud, kuigi ta võimaluse korral seda aktiivselt ära kasutab. Selle on talle hõbekandikul kätte toonud just tema vastalised. Ükskõik mille poolt Savisaar on, on paha ja tuleb hävitada. Ükskõik mille vastu see on, on hea ja seda tuleb toetada. Selline automaatne vastandumine paistab tänapäeval moes olevat, näiteks tsiteerides ühte teist mühkamit ühes teises riigis: “Kõik, kes pole meie poolt on meie vastu”. Tihtipeale tuuakse seda teed minnes oma isiklikud seisukohad ja arvamused ohvrid ning tehakse vastuolulisi avaldusi. Pole siis ime, et Savisaarel nii palju toetajaid on kui ta paistab üks väheseid mehi olevat kellel mingisugunegi maailmavaade paistab olevat.

Hea näide siinkohas on Sakala keskus. Mitte kellelgi polnud selle maja vastu erilist huvi, pigem pooldasid inimesed sellest tondilossist vabanemist. Kui see monstrum, mis kõige rohkem meenutab Tartu uut kaubamaja kaheksakümnendatel püsti lükati ei suutnud inimesed sellest kommunistide kantsist sülitamata mööda minna. Isegi selle maja loonud arhitekt oli imestunud, et seda oma aja tellimustööd uue korra saabudes kiirkorras maha ei tõmmatud. Eks talgi oli piinlik. Aga niipea kui Edgar asja lammutamisele oma käe alla pani ärkasid kohemaid “valged jõud”. Kalev Rebane, kes enne usinasti Pronkssõduri ja muude okupatsioonisümbolite vastu oma ristisõda oli pidanud rebis särgi lõhki ja asus oma endiste vihavaenlaste peakorterit rinnaga kaitsma. Sest kõik mida Edgar teeb on paha ja seda tuleb maha teha. Väga tõenäoline, et Rebane oleks sama aktiivselt maja lõhkumist toetama asunud, et Savisaar oleks selle kaitseks välja astunud.

Savisaar on seda vastalisust pidevalt enda kasuks ära pruukinud. Tavaliselt kui on vaja inimesi ohtliku teema juurest minema juhtida tuleb neile mõni teine kont puremiseks hambusse visata. Üks nendest kontidest oli näiteks Aegna muutmine kasiinosaareks. Või kesklinna sissesõidumaksu kehtestamine. Nende teemade absurdsusest sai aru igaüks ja kuna Savisaar on teatavasti ju paha (ning teema lihtne), siis asuti seda usinasti materdama, jättes tegelikud, kuid palju keerukamad probleemid täiesti ilma igasuguse tähelepanuta.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Hetkel enda arust igati ontlikud inimesed vaatavad igaks juhuks enne millega savisaarlased tegelevad. Et arvamus kogemata ei ühilduks. Minu arust ei tohiks Savisaar otsuste tegemisel olla mingi kriteerium. Keda see huvitab, mida mingi töll kuskil oma kontoris asjast arvab? Ja ei tohi nii olla, et kui juhtumisi sinu seisukoht ühildub Savisaare omaga ja kuidagi seda maha vaikida ei saa, siis alustad oma juttu sõnadega “pole küll mingi Savisaare toetaja aga …”. Ise nõnda oletemegi me selle suure juhi ja õpetaja aura tema ümber loonud ning tema seisukohta iga ettvõtmisega sidudes temast arvamusliidri teinud. Kui sul midagi öelda on siis ütle seda ise, enda sõnadega ja enda prisma läbi. Ära võrdle seda kellegi teisega, ära poe kellegi teise varju. Ole ise mees. Ja ära vabanda kui sa pole midagi valesti teinud.

Ma kirjutan Push Space jaoks parasjagu arvustust ühest mälutreeningu lahendusest Nintendo DS-i jaoks ja sealt jookseb pidevalt läbi termin nimega prefrontal cortex. Huvitav on see, et ma ei leia kusagilt normaalset eestikeelset sõna selle kohta — prefrontaalne ajukoor on pehmelt öeldes haige anglitsism, sest see ei kanna edasi asja ideed. Asi selles on, et see on inglise keeles seotud sõnaga frontal lobe, mille vaste eesti keeles on otsmikusagar. Põhimõtteliselt parim tõlge mille ma ise välja mõtlesin on “otsmikusagara ajukoore esiosa”. Samas koosnevad kõik sagarad ka erinevatest käärudest. Äkki mõni neist oleks sobilik? Neurokirurgid, appi!

Äripäev teab väita, et pool Keskerakonna rahast on must. Kah mul avastus — neil on seal kõik Must, isegi peasekretär!

Nagu iga kuu kolmandal reedel tavaks on saanud, koguneb progressiivsem ehk (ulme)kirjandushuvilisem noorsugu Pikale tänavale kõrtsi nimega Texas (kui vähegi võimalik, siis tagumisse lauda) ja hakkab arutama asjakohaseid teemas, milleks traditsiooniliselt on ulme ja õlu. Tänane kolleegium on keskmisest soliidsem, sest eksiilist on korraks maale lubatud Jüri Kallas isiklikult.

Niisiis on tänase päeva ametlikuks superuudiseks on see, et George R.R. Martini fantaasiasarja “Song of Ice and Fire”, mille esimese osa esimene pool ka Eesti keeles ilmunud (“Troonide mäng”), on tehakse HBO poolt telesarjaks.

Variety andmetel kavatsetakse igast raamatust vändata telesarja üks hooaeg, alustades 1996 ilmunud “A Game of Thrones”. Martin on ise projektiga seotud kaasprodutsendina ja kirjutab ise ka ühe osa käsikirja. Millal esimene osa teleekraanidele jõuab pole veel selge, kuid arvestades sellega, et põhitegijad on juba ära määratud ei saa see väga kaua aega võtta.

Kes viimasel ajal mu blogi jälginud on, märkab, et kuidagi vähe olen kirjutama hakanud. Põhjus lihtne: ma tegelen hetkel uue arvuti- ja konsoolimängudega seotud saidiga, mille nimeks on Push Space. Hetkel on kogu see ettevõtmine äärmiselt beeta staadiumis, kuid kellel huvi on võib visata pilgu peale: www.pushspace.com

Paari sõnaga projektist. Kes mäletab, see mäletab, aga üks kõva 15 aastat tagasi tegime mina ja Kaspar .Exe mängunurka nimega Mänguru. .Exet pole enam ammu, aga sellele vaatamata küsitakse mult aeg-ajalt, kas ma midagi Mänguru raames edasi ei kavatse teha. Ma olen seda pikalt (aastaid) kaalunud, kuid eelmise aasta detsembrikuus otsustasin äkitselt ära, et miks mitte. Kuna Mänguru ise oli kolumn, siis leidsin, et parem ongi see nii jätta. Ilmne oli ka see, et vähemalt esialgu ei ole mõtet paberväljaande peale mõeldagi, sest see nõuaks minu jaoks liiga palju raha. Ehk teisisõnu kõik märgid viitasid potentsiaalse väljundina webiportaali. Vaja oli ka portaalile uut nime, milleks ma erinevate variantide hulgast lõpuks valisin välja “Push Space” (kes on vanu MSX-i Konami mänge mänginud, need tõenäoliselt teavad kust see nimi tuleb).

Esimese asjana on mul plaanis ohjeldamatult sisu toota. Et hetkel süsteemi enda peale mitte liigselt aega raisata otsustasin kasutada juba olemasolevat Serendipity blogimootorit. Hiljem kui ma saan osa kirjutamisvaevast kellelegi teisele edasi delegeerida hakkan ma töötama spetsiaalse mootori kallal, mis arvestab kõikide vajadustega. Plaanis on lisada hiljem veel allalaadimisosa patchide ja demode tarbeks, integreeritud foorum community jaoks, erinevad teenused (näiteks mänguserverid), internetipood ja palju muud.

Õigupoolest on taoliseid katseid varemgi tehtud, kuid ikka ja jälle on komistatud erinevate takistuste taha. Ma tooksin siin paar sellist ära, mis tavaliselt ürituse taseme allapoole igasugust arvestust viivad ja mida ma enda puhul loodan vältida.

1. Isiklikud eelistused.
Tüüpiline on see, et sisu kannatab autorite isiklike eelistuste käes — kõik mis meeldib on ülikõva ja kõik mis ei meeldi on täielik pask (vabandage väljendit). Nii need asjad päris ei käi — näiteks mulle ei meeldi absoluutselt spordi ja automängud, kuid ma tituleeri seepärast veel kuidagi. Enamgi veel, kuna ma ise neist kirjutada ei oska, siis oleks äärmiselt teretulnud sellealane kaastöö. Sama kehtib ka platvormide kohta — alati kipub mingi fännieffekt ühe või teise masina suunas varasematest katsetest läbi kumama. Kahtlemata on inimestel omad eelistused, kuid kirjutades tuleb püüda olla objektiivne.

2. Ühtne esitus.
Kui erinevad inimesed ühte projekti veavad, siis kipub väljund väga kirjuks minema. Sõnastused, juttude ülesehitused kipuvad väga kaootiliselt esitatud olema. Ma katsun seda vältida töötades välja stiiliraamatud, mis õpetab kuidas artiklit kirjutada, mida silmas pidada, mida vältida ja kuidas kogu lugu modelleerida. Ja kuniks kaastöötaja ei ole neid kriteeriume omandanud, siis õpetan teda, annan nõu või vajaduse korral kirjutan ise ümber. Selles mõttes saab asi olema lihtne, et ühe mehe sõna maksab ja kogu lugu — tundub ebaõiglane kuid pikas perspektiivis on see hädavajalik. Põhimõtteliselt on tegu tavalise toimetamisega ning selline lähenemine on üsna tavaline. Ja uute tegijate jaoks hariv.

3. Püsivus.
Oma blogi olen ma praeguseks pidanud juba päris mitu aastat .. seega sellega olen ma edukalt ennast juba tõestanud ning ei ole väga karta, et ma mingil hetkel ei viitsi ning asi soiku jääb. Tulevikus plaanin ma piisavalt kaasautoreid leida, et iga päev vähemalt 1-2 originaallugu, pluss peotäis uudistenupukesi tekiks. Varasemates ettevõtmistes on see tavaliselt kõva komistuskoht olnud.

4. Kogemused.
Ma olen erineval tasemel selle värgiga tegelenud ca 15 aastat. Ma ei usu, et kellelgi teisel oluliselt rohkem kogemusi oleks.

Lehekülje ametlik avamispäev pole veel paika pandud, kuid tõenäoliselt ei ole see enam mägede taga.

Хорошему программисту на Новый Год приходит Дед Мороз, а плохому приходит Дед Лайн.

Selline lugu, et mul oli esmaspäeval sünnipäev … sain 35 aastaseks. Selle puhul otsustasin korraldada laupäeval (13.01) väikese peo. Hipodroomil, kõrtsis nimega “Arena” (see on seal päris hipodroomi sees, majas, kus on totalisaatorid). Algus on kusagil kaheksa paiku ja kestab … nii kaua kui kestab. Kutsutud on kõik kes mind tunnevad — igaks juhuks tuleks kaasa võtta kärakat, sest viina ei ole kunagi liiga palju (eriti arvestades Tallinna viimase aja inimvaenuliku alkoholipoliitikat.

Vabandan juba ette, et ma ei saa kõiki personaalselt kutsuda, kuna ma pole seniajani täielikult toibunud eelmise aasta telefoninumbrite kadumistest. Samuti loodan ma paljuski sellele, et need, kes blogi loevad teavitavad neid, kes ei loe.

Sotsidele meeldivad kalambuurid (Jokk jätta!). Sestap on mul neile nutikas reklaamlause, mida nad võiksid häälte võitmiseks kasutada: “Katrin Saks — Minu botas kulub!”