Ma vaatan, et kassid on otsustanud: võitluses soojemate ja pehmemate kohtade pärast pole ükski relv, kaasa arvatud keemiarelv, liiga võimas. Eriti pädev on selle kasutamises Tuuk — ta ronib rõõmsa näoga sinu kõrvale diivanile, manab maailma kõige nummima kassi näo pähe ja siis laseb sellise kärtsu peeru, et naaberkorteris kukub pilt seinalt. Argh!
Aga … tasumise tund on tulnud. Ostsin poest kilo hapukapsast.
Mõtlesin, et pole enam ammu kusagil käinud ja nagu oavarrest hakkas pärast seda langema selga ideid ja kutseid erinevatesse kohtadesse. Tundub, et kui asi soovide peale läheb, siis olen ma nagu avatud raamat.
Esimese pääsukesena lendas kohale Peeter Eerik plaangi kihutada Mehhikosse. Plaan vinge, aga liiga ootamatu — oleks pidanud minema juba järgmine nädal, aga mul oli graafik kinni, mis kinni.
Teine plaan, kusagil kevadel sai omale staatuse 50/50. Selgub, et ühel mu tuttaval on Brasiilias mingi värk: elamine, autod, asjad. Arvas, et võiks sinna põrutada, aga sellega on taaskord see probleem, et veidike liiga palju määramatust. Mul on nüüd kool ja puha ja tööd on kah üsna palju. Eriti kevadel.
Sestap tekkis vahepeal ka kolmas plaan mis töövariandiks sai: minna järgmise aasta teises pooles Uus-Meremaale. Laenaks omale mootorratta ja kimaks seda riiki mööda veidike ringi. Vaataks, mis värk nende kääbikutega on ja kimbutaks lambaid.
Loodetavasti on edasiminek märgatav. Lehtede ette manamine ei võta enam tervet sajandit ning kõik on kuidagi muidu kah popim ja noortepärasem. Asi selles on, et kogu saiti veab nüüd täiesti uus masin, kahe protsessoriga, uutemate ja suuremate kõvaketastega ning toekama koguse mäluga. Karta on, et väikseid tõrkeid võib veel esineda, aga üle koera on juba saadud. Koera saba kallal töötame.
Et umbes pool Eestit seda testi on juba teinud, siis ei oma see erilist uudisväärtust. Küll on aga see hea siia tallele panna, et hiljem oleks hea leida kui vaja läheb. Et asjast paremat ülevaadet saada on parem kui vasakul olevat teksti ennem ei loe kui keerleva tüdruku pilt on üle vaadatud. Oluline on esimene mulje.
http://www.news.com.au/perthnow/story/0,21598,22492511-5005375,00.html
Tegime siis kontoris proovi ja tulemus on järgmine: Need inimesed, kes esimesel pilgul nägid tantsijat liikumas kellaosutisuunas, ei suutnudki seda teistpidi liikumas näha. Võib-olla oleks see olnud pärast pikemat proovimist võimalik kui ainult oleks viitsinud, kuid paari minutiga see ei õnnestunud. Need, kes esimesel pilgu vastupäeva nägid olid oma nägemises tavaliselt ebakindlamad ning võtsid mõne aja pärast sõnad tagasi: “Nüüd justkui tundub, et käib päripäeva. Ei vastupäeva. Ei päripäeva.”
Pärast vaatasime tulemused üle ja leidsime, et see lõhe oli huvitaval kombel ka inimeste põhitegevusvaldkondade lõikes üsna üheselt jagunev. Et mitte liigseid küsimusi tekitada ütlen, et minu jaoks keerleb see tantsija päripäeva ja väga suur osa sealsetest väidetest on tõepoolest minu puhul paikapidavad. Isegi mu amet ja positsioon firmas on hetkel just seda poolt soosiv — mis näiteks eelmisel ja üleelmisel kohal tõele ei vastanud. Vahest olen ma tõesti lõpuks ometi õige koha leidnud?
Eile toimus siis selle aastatuhande esimene SysOpide saun eesmärgiga tuvastada BBSummeri toimumise vajadus ja võimaluse korral seda realiseerima asuda. Ühest küljest on asjalood muutunud — FidoNet on muutunud millekski ebamääraseks, teisest küljest on OKFesti hingusele minek avanud uue võimaluse. Kolmandast küljest — kes see ikka viitsib? Olgem ausalt, et ühese konsensuseni me veel ei jõudnud. Ideid on, aga need on ebamäärased ning vastuolulisi. Osad neist baseeruvad koguni eeldusel, et “keegi” võiks midagi teha. Nagu ikka kindla sihtmärgita ürituste puhul lärmati peamiselt pisiasjade ümber, pilluti kildu ja joodi õlut. Ja käidi saunas.
Üldjoontes siiski oleks hea kui BBSummer ühel või teisel kujul toimuks. Seoses sellega paluks kõikidel, kelle jaoks see termin pole võõras ning seniajani mingeid sooje tundeid tekitab saata oma ettepanekud ja/või teade huvi kohta aadressile tanel.raja@gmail.com ja ehk saabki see kõik ühel heal hetkel hetkel reaalsuseks.
Kassipidamise üks esimesi tähelepanekuid on see, et ükski kass pole umbne — piltlikult öeldes on kassi näol tegemist eestlaetava pasakahuriga. Ja mul on neid kaks.
Mul on kogu aeg olnud komme inimesi nende tegevuses jälgida ja selle põhjal märkmeid teha. Võib öelda, et ma tean tihtipeale inimestest rohkem kui nad ise endast teavad. Inimeste maailmapilt on selles mõttes peaaegu alati kõver kuna kellelegi ei meeldi endast mõelda kui mõttetust seenetreialist, ehk teisisõnu inimesed pole oma minapilti luues eriti objektiivsed. Kassidega on natuke parem, kuna nad ei hakka sinu nina all esinema ja lolle küsimusi esitama kui nad märkavad, et sa neid jälgid. Seetõttu saab neist selge pildi juba palju varem.
Mul on kasside jaoks selline spetsialiteet sittumiskuut, kuhu nad oma hädad (vähemalt teoreetiliselt) peaks ära ajama. Mõlemal kassil on asjal käimiseks täiesti erinev meetod. Valdo paneb mürts pea ees sisse ja kukub pasandama. On juhtunud ka seda, et suures sittumisvaimustuses paneb ta päramootori pisut liiga vara tööle ning ei jõua õigeaegselt tagumiku kemmergusse vedada. Pärast seda on tema kätetöö (mis kindlasti ei ole õige termin, aga annab mõtte edasi) väljakäigu paraadukse ees kõigile imetleda. Tuuk seevast ronib ettevaatlikult sisse, seab tagumikualuse korda ja alles siis alustab liivaprotseduuridega. Lahe on asja juures muidugi ka see, et ta ise vaatab luugist hunnitu näoga välja, mis jätab kogu kaadervärgist diktoriga televiisori mulje.
Lugupeetud televaatajad …
Lõpetuseks väike luuletus mõtlemiseks möödunud loomakaitsepäeva teemal Briti luuletaja Philip Larkini sulest.
Take One Home For the Kiddies
On shallow straw, in shadeless glass,
Huddled by empty bowls, they sleep:
No dark, no dam, no earth, no grass –
Mam, get us one of them to keep.Living toys are something novel,
But it soon wears off somehow.
Fetch the shoebox, fetch the shovel –
Mam, we’re playing funerals now.
Huvitav on see, et Vene-Saksa gaasitrassist kõneldakse kui millestki, mis on ärimeeste peadesse sugenenud justkui iseenesest, üleöö. Seda on päris raske uskuda, eriti kui heita kiire pilk vaid mõne aasta tagustele sündmustele. Võtmesõnadeks saavad siinkohas olema just sotsiaaldemokraadid ning rohelised.
Tuletame meelde, et just sotsiaaldemokraadid eesotsasas Gerhard Schröderiga juhtisid nn punarohelist valitsust, mis koosnes sotsidest ja rohelistest. Nende üheks saavutuseks võib lugeda seda, et võeti vastu seadus, mida nimetatakse ka “tuumaenergeetikast väljumise seaduseks”. Hiljem, kui kristlikust demokraadist Angela Merkel sotsid puldist minema lõi kuid lõpuks ikkagi oli sunnitud nad “laiapõhjalisse” valitsusse võtma tekitas see terava konflikti kahe suure vahel. CDU (kristlikud demokraadid) olid tuumaenergia poolt ja SDP (sotsid) olid selgelt vastu. Valitsuse lõhkimineku hirmus otsustati ikkagi jätkata algset väljumisstrateegiat.
Kui nüüd vaadata asja veel selle pilguga, et mõned nädalat enne oma ametiaja lõppu kirjutas alla Venemaa ja Saksa vahelise lepingu “Nord Streami” projektis osalemise kohta. Tähelepanuväärne on see, et tegemist ei ole mitte lihtsalt torujuhtmega, vaid eksklusiivse torujuhtmega, mis tähendab seda, et kokkuleppe kohaselt pole ühelgi tee peale jääval riigil sinna oma kruusiga asja. Kõige ilmekam on asja juures aga see, et kõigest mõned päevad pärast ametist lahkumist sai Schröderist torujuhtme konsortsiumi aktsionäride nõukogu juhataja. Kuna Gazpromile kuulub kogu projektis enamus oli tema ametikoht puhtalt venelaste otsustada.
Nagu näha seadis ametikoht talle ka terve hulga kohustusi. Kui Merkel kritiseeris Putinit, astus Schröder kiiresti viimase kaitseks välja nimetades teda “veatuks demokraatiks”. Kui Tallinnas teisaldati okupatsioonisümbol, kritiseeris endine kantsler teravalt Eesti valitsust, esindades sisuliselt Vene seisukohti. Pärast seda tühistas meie valitsus temaga muidugi kõik ametlikud kokkusaamised. Selle järellainetusena võib võtta ka viimase aja otsust keelata Eesti vetes igasugused uuringud seoses “Nord Streami” konsortsiumiga. Esiteks ei ole see Eestile kasulik, kuna kogu projekt on mõeldud Eesti transiiditsüklist välja lülitamiseks majanduslikult ning teiseks on kogu ettevõtmine oma loomult pidevalt olnud eestivaenulik ka poliitilisest vaatevinklist.
Kui tagasi punarohelise valitsuse juurde. Umbes samaaegselt tuumaenergiast loobumise otsusega võttis Saksaam omale ka kohustuse hoida kinni saastekvootidest ning pidada kinni Kyoto protokollist. Lisaks teatas tollane keskkonnaminister Jürgen Trittin deklaratiivselt, et Saksamaa on omale võtnud kohustuse vähendada süsihappegaasi atmosfääri paiskamist annuaalselt aastaks 2020 40% võrra võrreldes 1990 aastaga. Viimane väide vähendaks aga peaaegu olematuks kivisöe kasutamise energiaallikana. Tänu sellele jäi alles kolm suurt võimalust vajaduste rahuldamiseks: osta energia sisse (peamiselt Prantsusmaalt, mis on maailma üks suuremaid tuumaenergia tootjaid), toetada taastuvenergiat (hetkel tervelt 11.9% Saksa energiast tulebki tõepoolest taastuvenergiast, peamiselt tuule- ja päikesegeneraatoritest) ning (üllatus, üllatus) gaasigeneraatoritest, mille tarbeks toormaterjal valdavalt imporditakse. Loomulikult teadagi kust.
Jürgen Trittin oli tollal selle poolest huvitav minister, et ta ei paistnud millegi poolest silma. Või kui paistiski, siis oma ebapädevuse poolest, mis omakorda viitab sellele, et tegemist oli lihtsalt valitsuse tuumiku käpiknukuga. Näiteks kui tema käest kunagi küsiti, et nüüd kus kütusehind on Iraagi sõja tõttu oluliselt tõusnud, siis kuidas peaks Saksamaa oma energiapoliitikat kohendama vastas ta: “Egas midagi, tuleb teinekord lihtsalt bussiga tööle sõita”.
Üldiselt paistab, et kogu see gaasiprojekt on tegelikult susisenud juba tugev 7 aastat vähemalt, tõenäoliselt isegi rohkem. Arvata, et Eesti kuidagi siin võtmerolli mängib on selles mõttes kohatu, kuna rattad said käima pandud ammu enne seda kui keegi siinkandis üldse oli suuteline sündmuste seose torujuhtmega läbi hammustama.
Mu teine kass pääses augustikuus välja ja otsustas kaotsi minna. Oli kohe päris tükk aega kaotsis, kuni äkitselt mu tuttavad nägid teda üsna minu kodu lähedal Ajakirjandusmaja kandis kükitamas. Sealt ta siis lõpuks tabatigi (tänud Liinale ja Kristiinale) ja koju veeti. Nüüd elab uuesti sisse. Tuuk krõbistab praegult hakatuseks paberitega, et Valdo kiiremini asjaga harjuks.
Tagantjärele märgin igaks juhuks ära, et eelmise nädala neljapäev oli ajakirjanduslik päev. Erinevate artiklite raames külastasin ma materjalide kogumiseks kahte üritust — päeval Kristiine keskuse Euronicsi poodi, kus toimus Philipsi Aurea presentatsioon ning õhtul Kaubamaja viiendat korrust, kus jagati veini, suupisteid ning (ahjaa, peaaegu oleks unustanud) avati Andrico ja Kaubamaja koostöös videomängukauplus GameZone. Nüüd asub Digimaailmas selline pood, kust saab osta enam-vähem suvalist Eesti müüdavat mängukonsooli, mänge sellele (või arvutile) ning asjakohast lisavarustust. Kohapeal on olemas ka n.ö. proovikabiin, kus huvilised saavad põrsa kostis ostmise vältimiseks potentsiaalseid oste eelnevalt testida. Loomulikult ei saanud ma ka ise seal kätt valgeks tegemata jätta ning nüüd ilutsebki mu riiulis Sam & Maxi mängusarja esimese hooaja karp.
Ärkasin hommikul selle peale, et maja värises kergelt. Selles ei ole tegelikult midagi erilist, kuna mu maja asub suure liiklusmagistraali kõrval ning suuremad sõidukid teinekord põhjustavad seda. Asjasin ennast maast lahti, pistsin arvuti kotti ja vedasin riided selga. Hambaid pestes märkasin, et maja väriseb ikka päris kõvasti. Aknast välja vaadates nägin kuidas mu eluaseme poole roomab kollane buldooser …
Tegelikult ka.
PS. Pärast tuli välja, et maja ees toimusid mingisugused pindamistööd ja asjad. Tõenäoliselt pandi ka uusi kaableid.
PPS. Eile oli mu õeraasu sünnipäev. Palju õnne Teele!
PPPS. Jah, eelmine PS ei seostu kuidagi ei buldooseri ega minu majaga.