pronto.ee

Selline värk, et kassid oskavad rääkida. Tõsijutt! Inimesed lihtsal ei saa neist aru. Selle tõestuseks vaadake neid kahte videot — esimene kasside ja teine inimeste keeles.

Nädalavahetus Tartus pani mind taaskord tõdema tõsiasja, et minu jaoks jäävad ilmselt igaveseks ajaks arusaamatuks nende inimeste appikarjed, kelle arvates on Tallinna liiklus midagi väga võimatut. Sõitke korra tartus ja te saate aru, kus tõeline kaos valitseb.

Mind on Tartus ringi sõitmine kogu aeg häirinud, kuid ma pole täpselt viitsinud välja uurida, mille pärast mulle see vastukarva käib. Kõik on kuidagi närviline ja tõmblev. Sellel nädalavahetusel sain ma lõpuks erinevusest aru — Tallinna liiklus on vool, samas kui Tartu oma on indvidiuaalsete autode jada. Mida see tähendab?

Tallinnas kehtib seljapesemise printsiip — ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehtaks — sest vastasel korral ei oleks sellist autode kogumiku läbi nende kitsaste tänavate lihtsalt võimalik pumbata. Kui inimesed sõidavad 50 km/h tsoonis 60 või koguni 70 km/h (mis muide on tavaline), siis sõida sinagi, sest vastasel korral tõmbad sa kogu liiklusvoolu käpakile). Ära suru peale oma vajadust kuhugi sõita — kui ei saa keerata, keera järgmisest tänavast. Hoia ennast voolus! Õnneks on liikluskorraldus tänu sellele ka nõnda seatud, et taoline lähenemine oleks võimalikult lihtsalt teostatav. Loomulikult see ajab Tartu stiilis individualistid segadusse, kuna äkitselt peavad nad arvestama teistega. Samuti võib selline suur mass segada inimesi, kellel pole eriti kogemusi või kes lihtsalt pole süsteemist aru saanud. Ja ära vaata mida mõni juhuslik kaskadöör teeb. Taoliseid leidub igal pool — senikaua kuni ta sind ei sega tegele oma asjadega (kusjuures tõenäoliselt on see tegelane Tartust).

Tartus seevastu on täiesti teine suund. Kõik on individualistid. Kõik sõidavad nii nagu neil parasjagu vaja on ning teiste inimeste liiklemine ei lähe neile sugugi korda. Tallinna liiklusega harjunud inimese jaoks on pidev ehmatus, et “MIDA KURAT SEE AHV NÜÜD TEEB?!”. Ette keeramised, ootamatud pidurdamised, julm peateele väljasõit on tavalised. Tundub isegi, et liikluskorraldus soosib seda, sest tihtipeale lihtsalt ei ole muud moodi võimalik. Kui Tallinnas on märke ning viiteid kombeks piisava ajavaruga paigaldada, siis Tartus on lihtsalt äkki märk ja kogu lugu.

Loo moraal: Tartu jäägu jalakäijate linnaks — autoga seal sõita igatahes ei osata.

Nagu ma juba märkinud olen, töötan ma Tietoenatoris ja arendan pangandustarkvara. Laias laastus on mu peamiseks ülesandeks olemaolevad lahendused kompleteerida üheks terviklikuks tooteks. Kuid vaatamata sellele, et ma lubasin sellest kunagi pikemalt rääkida ei ole mitte see tänase päeva teema.

Üks asi, mida minu moodi raginal olemasolevasse ja üsna pikalt koos tegutsenud tiimile sisse sõitmine annab on sõltumatus ja võimalus asju kõrvalt vaadata. Näiteks päris tihti põrkan ma sellise asja otsa, et mulle räägitakse midagi ja ma küsin, et miks te nii teete? Vastus on tavaliselt, et me oleme kogu aeg nii teinud. Küsimusele miks aga ei osata vastust leida. Pärast sellist ussitamist aga hakkavad inimesed letargiast väljuma ning seejärel kuuleb teinekord päris häid ideid.

Tänase päeva huvitav teema tekkis tegelikult hoopis sellest, et proovisime projekti hetkeolukorda analüüsida ning pärast kodus kogu vestlus paberil läbi joonistasin jõudsin ma sinnamaani, et projekti (õigupoolest suvalise projekti, mitte ainult selle konkreetse, mida me analüüsisime või IT projekti üldisemalt) eduka läbiviimise aluseks on järgnev:

Projekt kui selline ei ole ettevõttes mitte niivõrd struktuur, kuivõrd meetod, mis toetub kolmest V-st koosnevale kolmjalale. Need kolme V-d on Võimalused, Vajadused ja Visioon ning üldjoontes nad hõlmavad projekti kolme faasi: minevik, olevik ja tulevik. Vaatame need ükshaaval üle.

Minevik e. Võimalused. Võimaluste sünonüümiks võib pidada ka vahendeid, mis peavad selleks hetkeks olemas olema. Nendeks on inimesed, raha, töövahendid ning oskusteave. Omavahel on nad kimpu kõidetud suurusega, mille nimi on aeg (mis seab teatavad piirid). Kõik need aspektid on vajalikud enne kui projektiga üldse alustada saab, mistõttu on nad skaalal ka minevikus, mitte olevikus. Kõiki Võimalusi tuleb adekvaatselt hinnata ja mitte proovida hüpata üle oma varju. Ka Võimaluste alakasutamine on halb.

Olevik e. Vajadused. Projekti eelduseks on alati tellija — isegi sisetellija olemasolu. See tähendab seda, et keegi on välja mõelnud mida ta teha kavatseb ning defineerinud mingid tingimused, mille täitmist saab lugeda projekti edukaks lõpetamiseks. See on see, mille kallal inimesed antud ajahetkel töötavad. Vajadused peavad olema väga täpselt defineeritud samas vätides asjatud “üledefineerimist” (kujutage ise ette olukorda, kus paberitööle kulub rohkem vahendeid kui töö enese peal — ma ei pea siin paberitöö all silmas analüüsi, vaid tarbetut kommunikatsiooni ning kooskõlastusi). Vajaduste kirjeldamisel tuleb alati arvestada Võimalustega, sest vastasel korral muutub kogu ettevõtmine mõttetuks — miks teha midagi, mida realiseerida pole võimalik? Või vastupidi, miks kulutada neid liigselt?

Tulevik e. Visioon. Mida tulevik toob? Visioon üritab sellest selgust saada. Kuigi Vajadused on (loodetavasti) täpselt paigas ning Võimalused töö edukaks teostamiseks on olemas, jääb alati lahti küsimus, et mis juhtub homme. Milline valmis produkt peaks tervikuna välja nägema? Kuidas ja kes seda hooldab? Kuidas seda edasi arendada? Äkki õnnestub seda veel kellelegi müüa? Standardid? Tehniline baas? Tuleviku Vajadused? Inimesed ja nende oskusteave + nende arendamine? Uued tehnoloogiad? Jne? Visiooni eesmärk on garanteerida, et projekt ennast ükskõik millises faasis nurka ei värviks, et alati säiliks tee ükskõik millise teise ukseni (parimal juhul selle ukseni, mille taga on raha). Tihtipeale ei ole lühim tee alati kõige õigem — kellele ei meeldiks kohe papp välja võtta ja Bahamale kihutada? Aga kui veidike teist teed mööda minna, siis võiks Bahamale juba sõita oma jahiga? Peab olema lihtsalt oskust ette näha. Etturite ohverdamine on aksepteeritav kui see toob rohkem sisse kui see välja viib. Ka see on osake Visioonist. Visioone luues peab arvestama sellega, et Võimalused oleksid olemas ning Vajadustega konflikti ei mindaks.

Huvitav kogu selle jutu juures on see, et see tundub kõik nii neetult loogiline ja justkui vastava ala kirjandus käsitleks seda päris tihti ka sarnasest vaatevinklist kuid kui lähemalt vaatama hakata, siis kiputakse ühte või teist V-d ületähtsustama jättes järi nõnda lombakaks. Seda on eriti näha inimeste hulgas, kes on oma teadmistepagasi üle ehitanud kellelgi teise töö tulemuste peale — ehk siis nad on asja kohta kõvasti materjale läbi lugenud, kuid pole viitsinud/suutnud kaasa mõelda.

Nagu te tähele panite ei kirjutanud ma sõnagagi sellest kuidas neid kolme V-d omavahel parlanksis hoida (kui teile nii tundus, siis olete te juba valesti aru saanud). Selle jaoks universaalset valemit ei olegi — tuleb lihtsalt tasakaalu hoida ning see on äärmiselt individuaalne protsess. Selle koha pealt ei erine see eriti seismisest/käimisest. Ärge tõmmelge, usaldage oma keskkõrva ja kallutage tsentrit kui vajadus tekib. Ning ärge uskuge pimesi kõike mida te loete — enamus lugemisvarast on tavaliselt totaalne pask, millel puudub igasugune side reaalsusega ja mõeldud selleks, et teile ülikalleid koolitusi müüa. Teatavasti on kõikidel keerulistel probleemidel (nagu elus ikka) loogilised, kergesti mõistetavad valed vastused. Kasutage oma pead.

Vahepeal on ajakirjanduses hakanud maad võtma uus kurikaval plaan lubada 16 aastased valimiskastide juurde. Esmapilgul tundub, et iseenesest pole ju vahet, sest valdavalt noored armastavad ennast niikuinii pidada apoliitilisteks ning nende huvi valimiste vastu on tingitud pigem sellest, et neile ei ole hetkel hääletusõigust. Trotsist, või nii.

Kui ringiga tagasi asja juurde tulla, siis hakkab asi tunduma aga järjest paradoksaalsem. Mäletate, mis juhtus Kristiine Prismas? Kaks 17 aastast tegelast käisid politsei mahitusel õlut ostmas. Nagu näha kaupluse müüja pidas neid täiesti mõistlikeks ja täieõiguslikeks Eesti Vabariigi kodanikeks, võimelised iseseisvalt otsuseid vastu võtma, kuid politsei ning Keskerakondlik linnaviletsus nii ei arvanud. Ma ei tõesti ei kujuta ette miks arvavad mõned tegelased, et õlle lipsu alla libistamine nõuab rohkem elukogemust ja vastutustunnet kui ühe või teise poliitikuhärra püünele upitamine.

Kuid see selleks. Kujutagem nüüd ette olukorda, et üldises apaatsustuhinas võetaksegi vastu otsus 16 aastaste valimiskastide juurde lubamiseks. Ütleme, et mingi kildkond seab oma valimislubaduseks muu hulgas ka alkoholimüügi vanusepiirangu alandamise 16 eluaasta juurde ja saab röögatu koguse noorte hääli ning puldi juures absoluutse enamuse. Ja seejärel viib oma valimislubaduse ellu. Kas vanemad olijad vaataks seda värki endise stoilisusega pealt?

Või üldse — on seal mingisugust vahet, mis vanuses mida ja kus teha võib?

Mitu pead on ikka mitu pead ning nädalavahetus Tartus, mille me valdavalt veetsime “Suudlevates tudengites” sofa peal aeledes jõudis mitme põhimõttelise otsuseni, millest tähtsaim on plaan asutada Rahvusvaheline Joobe ja Pohmaka Instituut.

Laias laastus oleks tegemist asutusega, mis uurib alkoholijoobe ning jääknähtudega seotud aspekte. Süstemaatilise uurimistööna saaksime me lõpuks ometi teada kuidas täpselt alkohol töötab — ma pean siin silmas, et mis tegurid seda mõjutavad ja kuidas neid tegureid oma kasuks pöörata. Samuti võiks Instituut uurida, kuidas kõik see inimeste adekvaatsuse pihta käib ning võimaluse korral töötataks välja ka vajalike ravimeid ja/või lisamõjuaineid. Põhimõtteliselt võiks asutus ka anda hinnanguid erinevatele alkohoolsetele jookidele (ja miks mitte ka pealevõtukatele), mida maailma majandus hetkel pakub. Traditsiooniliselt on asi nii olnud, et müstilised instituudid asuvad Šveitsis. Vahelduseks või mõni neist ka Eestis resideeruda. Näiteks seesama.

Ahjaa … ma kardan, et testsubjektiks saamiseks tuleb kõvasti kukrut kergendada, kellegagi magada (korduvalt) või olla õige inimese onupoeg.

PS. Üks mõtetest oli Instituudi peakorteri ehitada sama baari diivani sisse. Et kui keegi ei vaata käib diivanipatjade vahelt supsti üks käsi välja laua pealt uurimistööks vajalike resursse ammutamas.

Ega kellelgi ei ole juhtumisi fotot legendaarsest Tallinna graffitist mis linnaelanike sellest teavitas, et Mihkel Roogna on rets? Ma oleks ülitänulik kui selle pildi olemasolul seda minugagi jagataks (näiteks saates mailiaadressile tanel.raja@gmail.com).

Uued load on nüüd lõpuks ometi käes, laiendatud kategooriatega ja puha. Enam ei ole muud midagi teha kui ratas osta — ühte Ducatit käisin juba piilumas ja agregaat tundus üsnagi muljetavaldav. Lõpliku otsuse teen siiski alles jaanuarikuus.

Üks paljudest asjadest, mis viimasel ajal internetist esile kerkinud on webikoomiksid. Üks neist on Rich Burlew “Order of the Stick”. Ajsa massiivsust näitab see, et praeguseks on seda ilmunud juba üle 500 osa ning samuti on avaldatud üks trükitud paberraamat.

Koomiksitel on reeglina mingi teema, mida nad jooksvalt ära kasutavad. Näiteks “Penny Arcade” koomiks on võtnud suuna videomängudele. “Order of the Stick” on seevastu lugu rollimängudest. Kes ei tea, mis on rollimäng kujutagu asja nii ette — on mängujuht, kes räägib, mis toimub. On mängijad, kes räägivad mida nad teevad ja on reeglid, mille järgi kõik see toimub. Mõnes mõttes on tegemist omamoodi stsenaariumiga, mis luuakse ühiselt mängu käigus. Ja selle juurde käivad paberilehed ja täringud. Ja hästi palju toitu.

“Order of the Stick” katsub graafiliselt ette kujutada (koos paraja annuse musta huumoriga), kuidas kõik see välja võiks näha mängitavate karakterite vaatenurgast.

Täna ühte vestlust pealt kuulates suutsin lõpuks formuleerida ühe teesi, mis mul juba päris tükk aega on peas keerelnud. Nimelt puudutab see inimliku rumalust ja ahnust.

Pean tunnistama, et mind ei lakka kunagi hämmastamast rumalate inimeste meelekindlus oma vigade sooritamisel. Sa näed, et tegelane hakkab kohe oma elu või tööd tuksi keerama ja ulatad talle suuremeelsusest käe. Ja mida teeb rumal inimene? Hammustab! Ja mille pärast hammustab? Sellepärast, et ta arvab, et sa tahad talt midagi ära võtta.

Kuidas tunda ära rumalat inimest? Rumal inimene on selline, kes pea kõik oma elu tähtsamad otsused on teinud sellised, et ta pärast neid kahetseb — eriti veel seetõttu, et otsuste tegemise ajal tunneb ta ennast tõeliselt targa ja otsustusvõimelisena. Põhjuseks on Machiavelli printsiip: eesmärk pühendab abinõu ainult siis kui see on seotud vajaduse, mitte ahnusega, sest vastasel korral on tulemus enam-vähem vastupidine soovitavast. Mõnes mõttes on esmapilgul vajadus ja ahnus väga sarnased, kuid ometigi fundamentaalselt erinevad ja rumalad inimesed paistavad silma selle poolest, et nad ei oska neil vahet teha. Ahnus on tavaliselt lihtsam ja kergemini rahuldatav põhjus ning seetõttu jääb see nende puhul domineerima.

Rumala inimese tunneb ära ka selle poolest, et pea kõikide oma edusammude eest elus peab ta tänama kedagi teist ilma kelleta poleks ta kuhugile jõudnud.

Mul on juba viimased aastat samas majas olnud üksteise peal kaks korterit, kuid alles nüüd hakkan neid kokku ehitama. Sestap ka küsimus suurele ringile. Mida peab arvestama kahe korruse vahele trepi ehitamisel?

Esimese asjana, mis mulle endale pähe turgatas oli see, et kus asuvad kandvad talad. Kuidas neid tuvastada? Kuidas nendega majandada? Kui palju maksab üldse trepi ehitama ja kuidas milliseid variante on olemas? Äkki kellelgi on mingi puutrepiehitamise guru kusagilt taganttaskust välja tõmmata? Mida peab arvestama materjalide valikul? Mida ma veel küsimata jätsin?