pronto.ee

Täna hommikul ärgtes teatas masin, et Quicktimel on vaja hädasti midagi tõmmata vaja. Tõbas siis oma 22MB uuendust ära ja mul vajus mokk töllakile. Update nimi oli Safari for Windows ja püha müristus, see toimibki. Tegemist on Spartaliku pisikese browseriga, mis lubab mööda webilehti kimada ning koos spetsiaalse fondiga annab neile kerge Appleliku hõngu. Ma olen mõnes mõttes sõnatu.

Lisaks niipalju, et versioon on sellel 3.1 ja seda saab muidu tõmmata siit. Webiarendajana lahendab see muidugi mõningased minu probleemid — näiteks selle, kuidas garanteerida lehekülgede korrektne väljanägemine Apple masinatel. Go, Apple B. Goode, go!

Vaikus. Lumi. Riia. Kohaliku keskpanga elektrooniline kliiringusüsteem (EKS). Mina. Suhtlen siin läbisegi enam-vähem korraga viies erinevas keeles ja ma ei tea juba mitmendat korda on mul keeled ja sõnad sassis. Õnneks pole ma kontori ainuke polüglott ja mind mõistetakse täielikult — vürtsitades vestlust omalt poolt analoogsete lingvistiliste kukerpallidega.

Õhtul lähen hotell Revalisse. Mulle meeldivad selle välisliftid ja ma ei saa aru, miks need öösel välja lülitatakse. Ilus on näha kuidas linn tähesäras jalge all põleb.

Viimasel ajal on kombeks saanud erinevad internetiallkirjade kogumised. Nii poolt kui vastu. Laias laastus on see ühest küljes mugav ja teisest küljest odav meetod ennast kuuldavaks teha, aga teisest küljest tekib küsimus, kas inimesed ikka tõepoolest saavad aru mille eest nad allkirja annavad? Selles mõttes ei maksa allkiri eriti midagi: ei nõua see ju ei rahalist, ega vaimset pingutust. Erakordselt markantne näide selles valdkonnas on Postimehe poolt algatatud kampaania allkirjade kogumiseks Riigikogu palgatõusu vastu.

See kampaania on õõvastav ja vale päris mitmes mõttes. Esiteks selle pealkiri: “Üleskutse: astu välja riigikogulaste ohjeldamatu palgatõusu vastu!” Mis sai sõltumatu ajakirjanduse erapooletusest? Ajakirjandus on oma olemuselt neljas võim ja selles mõttes kolme eelneva võimuga pidevas maadejagamises. Vähemasti seniajani peeti vajalikuks alati seda, et mõlemale poolele antakse võrdsed võimalused nii poolt kui vastuargumentatsiooniks. Paraku on Postimees selles võimuasjas seisukohal, et tuleb vaid pikutada loorberitel ja kõiki ülejäänusi süüdistada. Võib-olla liigub ka ajakirjanduses liiga palju raha? Selle nurga pealt on Riigikogu rahaasi üsna avalik, mida aga ei saa öelda ajakirjanduse kohta. Äkki peaks ka Riigikogu alustama konkureerivat kampaaniat ajakirjanike “ohjeldamatute” sissetulekute suurenemise vastu (nagu näete ei räägi ma siin palgast)? Kuna võimude pariteedi seisukohalt lähtuvalt oleks see täpselt sama välja tegev, siis saate juba isegi aru kogu asja grotesksusest. Seda enam, et ajakirjanduses liiguvad meil kaugelt suuremad rahad.

Kuid, nagu Telepoes öeldakse, pole see veel kõik! Kujutage ette kui Postimees oleks algatanud kampaania millegi poolt-vastu, mis tõeliselt ühiskonda ja kõiki selle liikmeid reaalselt puudutab? Näiteks saastekvootide koha pealt, või ütleme raamatute ja infotehnoloogiavahendite muutmist käibemaksuvabaks, või kütuseaksiisi suurendamiseks, või midagi muud selles suunas. Ega ei kujuta ikka küll, et inimesed nõnda emotsionaalselt kaasa hakkavad elama, kuigi see tegelikult puudutab neid reaalsuses kordi rohkem, kui mingi käputäie tegelaste sissetulek ja heaolu. Ja teate miks? Selle jaoks on meil juba ammu kasutuselt väljend “populism”. Kogu kampaania eesmärk ei ole mitte Riigikogu palgafond suuruse, vaid Postimehe tellijate arvu korrigeerimine. Keskmisel eestlasel tekivad lihaskrambid ja lämbumistunne kui ta kuuleb, et keegi saab rohkem raha kui tema. Õigupoolest nõnda sõnastades võiks läbi viia ükskõik millise kampaania ja selle edu oleks garanteeritud. Mis te arvate kui paljud neist hääle andnutest ütleks “ei”, kui neil ootamatult Riigikogu kohta taolise palgaga pakutaks? Ma arvan, et vaid käputäis. Kas te arvate, et Postimehe kampaaniameistrid seda ei tea?

Olen seisukohal, et ajakirjanduse asi on sõltumatu info toomine inimesteni, kes selle vahendusel omavad ülevaadet riigis toimuvast ning teevad oma otsused ise, valmiskasti juures. Praegult käib aga arvamuse kujundamine ning seda kõike muud kui sõltumatute vahenditega. Kui inimesed tõesti tahavad väga kuidagi kuhugi allkirja anda, siis üsna pea on neil võimalik seda teha hääletuskabiinis, andes allkirja selle inimese poolt, kes lubab, et tema hääletab palgatõusude ja asjade poolt või vastu täpselt nii nagu sellele valijale meeldib. Või kui keegi midagi sobivat ei luba, siis panna üles enda kandidatuur just sellise loosungiga. Kui rahva jaoks see tõepoolest nõnda oluline probleem on, siis ei tohiks ju häältest puudust tulla. Mõttetuid allkirju Postimehe reklaamikampaania tarbeks pole mõtet aga anda. Las nad teenivad oma raha ise ja ausalt. Selline odav populism devalveerib kõiki muid tõsisemaid kampaaniaid. Või äkki see ongi asja mõte?

Ahjaa, kas teid huvitab, mis on minu seisukoht selle palgaküsimuse asjus? Nagu näha oleme seniajani lahanud Postimehe erapooletust sõltumatu ajakirjanduse esindajana või õigemini selle puudumist ning küsitluse objekti pole me üldse lahanud. Kuigi see ei ole antud kontekstis oluline märgin ma ära, et meil valitseb kapitalistlik ühiskond, nõudmise ja pakkumise suhe. Ühest küljest on meil loetud arv ametikohti, teisest küljest on meil hulk kandidaate. Nagu ma nii ajakirjanduse kui ka lehelugejate kommentaaride põhjal olen aru saanud ületab hetkel nõudlus pakkumise, kuna praguse raha eest pole Riigikogusse piisavalt väärikaid liikmeid võimalik leida. Kui see tõesti nii on, et Toompea kamp ainult lumpenist koosneb, siis loomulikult tuleb palka tõsta, kuni see koht tõepoolest muutuks ka headele tippjuhtidele ning spetsialistidele piisavalt ahvatlevaks. Nõudmine ja pakkumine, mu sõbrad. Nõudmine ja pakkumine.

Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli, kellel on hästi palju vaba aega ja hästi vähe ajurakke (tõenäoliselt pikaajalise alkoholitarbimise tulemus) suudab ühes artiklis ilmselt kahel erineval hetkel antud avalduses nii mõnusalt suu vett täis tõmmata, et see on juba naljakas:

„Pärast seda juhtumit ei tohiks seal öist alkoholimüüki toimuda. Meie inimesed käivad seda aeg-ajalt kontrollimas,“ ütles Mutli Päevaleht Online`ile.

ja kohe järele

„Praegune müügikeeld seal on tegelikult totter, sest meie eesmärk on piirata alkoholi kättesaadavust ikkagi eelkõige Tallinna elanike ja noorte hulgas. Seal ostavad alkoholi aga ainult Tallinnas lahkujad,“ kommenteeris eelnõu eesmärki Mutli.

Kõrvuti neid lauseid pannes kõlabki see nagu endale tuha pähe raputamisena. Muide, ma heameelega käiksin kah teinekord pärast kella kaheksat seal “kontrollimas”. Miks ainult TEIE inimesed seda teha saavad? Lisaks veel niipalju, et kuna alkoholipiirangud kehtivad tema jutu järgi ainult Tallinna elanikele, siis kuidas ta kavatseb üle õla vaadata Tallinna elanikel, kes parasjagu on väljaspool Tallinnat? Keelul pole ju mõtet, kui selle sihtgrupp nõnda lihtsa nipiga nagu linnast lahkumine sellest mööda saab hiilida! Ja kuidas oleks nii, et mittetallinnlased ikkagi saaks vaatamata Mutli totrusele ka ilma töö ajal poes käimata reede õhtul mõnusalt napsutada.

Ma olen oma arvamusega küll natuke hilja peale jäänud, aga paraku on hetkel sellised ajad, kus toimetamist on rohkem kui ohtralt ning arvamuste avaldamine ei ole tihtipeale just prioriteet number üks. Aga aeg-ajalt tuleb siiski teha erandeid.

Minu mäletamist mööda on praegune plaan sammas püsti tõugata arvuliselt juba seitsmes: esimesed on põrkunud selle taha, et pole kokkuleppele jõutud, kuna kas siis prooviti projekti “omadele poistele” tõugata või jäi asi lihtsalt otsustusvõimetuse taha. Meie kunstiklikk koosneb paljuski erinevatest üksteisega sõjajalal olevatest tsunftidest, kes on nõus pigem kõik hävitama, kui laskma “saagil” langeda konkreeriva grupi küünte vahele. Seda, et kõik oleks rahul on tänapäeval palju tahta ning pahatihti pole otsustajatel piisavalt julgust, et riigi ja linna jaoks nõnda suure tähtsusega otsust vastu võtta. Ning oluline see otsus on, sest tegemist on pealinna peaväljaku kujundamisega selliseks nagu ta jääb, võimalik, et aastasadadeks. Võib olla, et kardeti ka Vene karu tagasitulekut, mis oleks otsustajate jaoks tähendanud palju pahandust. Nüüd, kus osadel inimestel on reaalne tahe ja julgus võtta endale vastutus, et asjad meie riigis ikkagi liiguksid, on see tekitanud nende jaoks kes ise üritavad püünele pürgida palju ärevust ning meelehärmi.

Ma vaatasin praeguseid ja eelnevaid töid ning pean tunnistama, et võta või jäta: praegune töö on kindlasti seniajani laekunud töödest üks sobivamaid: piisavalt moderne (klaas), piisavalt rahvuslik (rõngasrist), piisavalt julge (nii mõnigi riik ei julgeks taolist sümbolit püstitada) ja piisavalt monumentaalne. Mõnes mõttes näitab sammas kuivõrd palju rahvas oma vabadust hindab ja selle koha pealt lähtuvalt ütleks mina, et 100 miljonit on vähe! Rahvas mis nõnda kaua orjapõlves on elanud ei peaks oma lastelastele selle mälestuseks sümboleid luues kopikat veeretama. On asju, mida ükski rahvas ei tohiks unustada ja võtta iseeneseslikuna. Ei eile, täna, ega homme.

Sotside kampaania, mille alatooniks on sümboli võrdlemine hitlerliku Saksamaa raudristiga ja sellest tingitud potentsiaalne pahameel mõningaste välisriikide poolt, on pigem samba konteptsiooni toetav kui selle vastu olev. Sammas sümboliseerib eelkõige ikkagi meie higi ja verega kätte võidetud vabadust ning kui me peame hakkama oma sümboleid luues vaatama, mida onud teisel pool piiri arvavad, siis mis vabadus see selline on? Vabadus ei tähenda lihtsalt hulka mõnusaid privileege, vaid ka julgust ja vastutust. Muu hulgas ka julgust otsustada ise.

Võib-olla kõige küünilisem avaldus, mida ma seniajani olen kuulnud tuleb ometigi üsna väärika tegelase sulest, kelleks on Mart Kalm, Eesti kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna dekaan:

Auvõlga ei saa kustutada lepalehtedega. Jõmlust väljendav deklaratiivne megalomaania diskrediteerib eestlust. Üht osa rahvuslikust eliidist, kunstiintelligentsi, on solvanud valitsuse küüniline teerullipoliitika, mis alavääristab Vabadussõja mälestust ja häbistab Eesti riiki diletantliku monumendiga. Pronkssõduri äraviimist ei saa kompenseerida kõrvalkünkale võrreldamatult nõrgema monumendi püstitamisega. Nii teha ei ole lihtsalt väärikas.

Tõstes ennast kõrgemale teistest inimestest, nimetades neid sisuliselt harimata matsideks kellel ei ole vähimati õigust oma arvamusele, solvavad taolised tegelased kogu vabadussamba kontseptsiooni. Sellal, kui “kunstiintelligendid” hordide viisi välismaale pagesid, et seal tikuvõileibu mugides “Eesti asja” ajada, läksid needamad noored, keda nad matsideks sõimavad otse koolipingist sõtta iseseisvuse, vabaduse ja rahvuse eest. Paljud neist ei olnud tegeliku elu näinud, paljud neist ei näinudki. Aga tänu neile on meil oma riik, õigus ilma repressioone kartmata poolt ja vastu argumenteerida — ning õigupoolest ka võimalus taoliseid nihilistlike avaldusi ajakirjanduses avaldada. On ainult õiglane, et noored järeltulevatest põlvedest otsustavad, millist Eestit me tahtsime, sest nemad peavad selle üles ehitama. Üritades küll oma sõnu pehmendada kõike populistlikult valitsuse kaela veeretades ei näe mees lühinägelikult, et seesama rahvas valis need inimesed enda eest otsuseid tegema ning otsus on praeguseks juba tehtud. Kahju härra Kalm, et teil ei õnnustunud kogu projektiga sentigi teenida. Loodetavasti ei tähenda see seda, et teie lapsed nüüd nälga näevad ja teil endil tuleb kerjakott seljas tänavale minna. Aga teil oli kuus korda varem võimalik endale sobilik sammas ehitada ja see võimalus on nüüd käest antud.

Õigupoolest enamus “kunstiintelligentidest” kritiseerijatest ei ole mitte ühtegi omapoolset ettepaneku teinud ja sellega toetavad nad sisuliselt parka säilimist Vabaduse platsil, mis parimal juhul sümboliseerib autostumist, globaalset soojenemist, elitaarsust ning laiskust. Ka mõttelaiskust.

Selle koha pealt müts maha sambasse seniajani üsna vaenulikult suhtunud Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juhataja Vallo Toometi ees, kes võtab selle asja kokku nii:

Juba ainuüksi asjaolu, et see mälestusmärk on tekitanud ühiskonnas sellise väreluse, näitab, et sellest on juba enne tema tegelikku sündi kujunenud märk. Maamärk, millel on jõudu, on sõnum, on kirge, on mõte. Seda oleme oodanud kaua. Esteetiline täius, mille mõte, mõõde, aade ja eesmärk jääb hoomamatuks ja mille kõrvale tuleb kirjutada, mida sellega tahetakse öelda, võib küll olla kunstigurmaanidele hea tikuvõileib, kuid sõdurisupi maitset ta edasi ei anna. Seestpoolt valgustatud Vabadussõja sammas Vabaduse platsil võib kujuneda isegi tuletorniks, mis aitab Eesti sünges talve- ja sügiskaamoses suunda leida.

Väga palju inimesi on hääletanud mälestuse jäädvustamise poolt oma annetusega. Seda võiks ülekantud tähenduses võrrelda ka koolipoiste sõttaminekuga, kus paljud neist andsid oma elu. Inimesed – kes vähem, kes rohkem – on andnud enda poolt, mis võimalik, et auvõlga tasuda. Nad on rahul, et see mälestusmärk tuleb, nad on rahul selle kujuga, nende ootus on selle püstitamine. Demokraatia on sünnitanud ka vastuvoolu, mis vaidlustab samba kuju, esteetika, koha ja ehitamise põhimõtted. Lihtsa allkirja andmisega. Sellel allkirjal pole kaugeltki seda kaalu, mis nende inimeste omal, kes on endast andnud niipalju, kui võimalik, et see mälestusmärk tuleks. Kokku üle üheksa miljoni krooni. Seda ei ole küll palju, kuid see on nende annetajate püha tahe, usk paremasse homsesse, mis väljendub tänus minevikus vabaduse toojatele. Kuid ka samba vastased võiksid teha annetuse… näiteks uue, neid rahuldava vabadussamba loomiseks. See oleks positiivne ja edasiviiv. Koha leiaks ka.

Allkirju samba toetuseks ning teha annetusi saab siin: http://vabadusesammas.planet.ee/

Täna peaks olema siis see päev, mil Riigikogu arutab kas ja kunas on vaja öist alkoholimüüki reguleerida. Keskerakond, mis paistab viinaviskamise olevat oma valimisvankri ette rakendanud sattus seepeale loomulikult hirmsasse paanikasse, sest mõelge ise — nad on mitu-setu korda olnud valitsuse ja nende ajal pole alkoholiga viitsinud keegi jännata. Erandiks siin on loomulikult hr. Kallo, et pärast alkoholiga jändamist Westmani üpoe eest ohtralt võõraid sõidukeid mõlkis. Nüüd siis selline hirmus lugu, et tahetakse nende setukale käpp peale panna!

Täpsustuseks niipalju, et erinevalt Tallinnast on üleriikliku plaani kohaselt alkoholimüügi piirang veidike teine: 8 – 20 asemel 10 – 22. Nagu näha on asi pisut edasi nihutatud ja õige ka. Minu enda seisukohalt lähtuvalt peaks olema alkoholimüük keelatud hoopis tööpäeviti kella 8 – 18, kui keegi väga midagi keelata tahab (mida ma aga ei taha): inimestel ei tohiks selle aja sees viinapoodi mingit asja olla. Ka lapsed satuvad kauplustesse eelkõigfe just selle vahemikus, seega ei tohiks uhkud kirjude siltidega pudelite letid neile enam eriliseks mõjutusvahendiks olla. Kuid nagu ma alati olen öelnud: keelud tekitavad teisi keelde ja enne kui me arugi saame on esmapilgul süütud ja isegi kasulikud keelud muutunud inimese vabadust ja enesemääramisõigust piiravaks. Ühendriikides hakkas pärast terrorirünnakuid kehtima selline tore asi nagu Patriot Act, mis on selge samm politseiriigi suunas. Aga kas meil on seda politseiriiki nii väga siiapoole ookeani vaja?

Selleks, et valimissetukas ootamatult naaberkoplisse plagama ei paneks on Tallinna linnaviletsus alustanud uut kampaaniat piiramaks alkoholimüüki alla 21. eluaastat. See on selles mõttes nutikas nende poolt, kuna kohukeste valijaskond kipub kuuluma sinna elusügises olevate linlaste sektorisse ning seega nende õigusi ei piirata. Kõik see läheb natuke vastuollu minu esialgse ennustusega, et eelmine keeld oli sissejuhatus parteikassat täitvate erkaupluste keti loomisele. Kuid mitte oluliselt: Riigikogu tegevus annab vanast sidrunist ikkagi veel ühe piisa välja pigistada ja miks mitte seda siis kasutada. Muide, ka erikaupluste mõtte on abilinnapea Mutli juba ka sõnastanud:

“Teine eeskuju võiks tulla Põhjamaadest, kus on olemas eraldi alkoholipoed või alkoholiosakonnad kauplustes,“ rääkis ta (Mutli).

Nagu näha rauad on juba tules. Tõenäoliselt käib hetkel n.ö. turu manipuleerimine: kõigepealt ähvardatakse eriti karmide piirangutega, siis tullakse välja oma tegeliku plaaniga ning rahvas on veel õnnelik, sest esialgne plaan ei läinud läbi (kuigi seda ei kaalutud hetkekski tõsiselt, sest see eksisteeris vaid diversioonina).

Kogu alkoholimüügi ümbritseva lärmi võtab üsna tabavalt kokku narkoloog Jaanus Mumma, kelle sõnul pole eelnevast keelust vähimatki kasu olnud. Ajakirjandusest on läbi jooksnud informatsioon, et joomine on viimase aasta jooksul vaatamata keeldudele pigem kasvanud: eelkõige just nagema alkoholi osas ning ka alaealiste poolt sooritatud alkoholijoobes rikkumiste arv on kasvanud, kuigi just see oli üks argumentidest kella 20:00 piirangu kehtestamisel:

„Inimesed harjuvad piirangutega päris kiiresti – see hüsteeria, mis alguses teatud inimesi tabas, on praeguseks ju vaibunud,“

Linna poolt kehtestatud piirangute mõttetuse on välja öelnud ka karskusliikumise juht Olev Remsu, kes ilmselt seda küll päris nii ei mõelnud, kuid vahet ei ole:

Ta märkis, et see, mis Tallinnas praegu toimub, on õudne. Remsu tõi näite elust, kus ta lõuna ajal oli poes näinud, kuidas kolm tüdrukut ostsid suure pudeli coca-colat ja väikese pudeli viina.

Nagu näha pole keeldudest ja käskudest vähimatki tolku olnud, inimesed on hakanud rohkem viina ostma ning kuigi Mutli proovib väita, et spontaalsete ostude hulk on vähenenud ei näe ta seda tehes oma ninaotsast kaugemale. Kui mul on alati võimalik kapist ükskõik kui spontaalselt varem valmis varutud viina välja tõmmata, siis pole seda ju osta vaja.

Lõpetuseks vaatame, aga hoopis EPL-i videoküsitlust, mis näitab üsna tabavalt selle aktsiooni savijalgsust:

“Mul pole selle vastu mitte midagi. Noored saavad alkoholi kätte igaljuhul kui nad tahavad, aga seadus võib ju ikkagi olla, sest nii vara pole mõtet jooma hakata.”- Ülo (73)

“Hästi palju on näha noori linna peal alkoholi tarbimas.Võimalus leitakse ikkagi. Võiks tõsta küll.”- Jaak (52)

“Mulle sobib, olen 24. Tegelikult pole vahet, sest suurem osa alaealisi saab ikkagi alkoholi kätte.”- Magnus (24

Kui mõtet pole, miks siis keelata, see muudab seaduse täitmise inimese jaoks raskemaks ning seega teeb tema jaoks lihtsamaks ka muude rikkumiste sooritamist, kuna lävi on tema jaoks madalam? Samuti tuleks selle seaduse täitmise jaoks kulutada eraldi resursse ning aega, mida oleks kindlasti 10x mõttekamalt võimalik investeerida. Eriti lühinägelik on selle koha pealt Magnuse seisukoht, sest kui järgmiseks keelatakse näiteks ära pärast kella 23:00 väljas liikumine (kui väljas käia ei saa, siis ei saa ka poes käia ja alkoholimüügi probleem on paugust lahendatud), siis ei ole Magnusel süüdistada õigust kedagi peale iseenese. Ning keelmine viib alati teise keelmiseni, sest keelu täitmist ei ole vastasel korral võimalik reguleerida.

Ning võtame asja nüüd niipiidi. Räägime küll, et meil on kooli gümnaasiumiosas õpilasi, kes on juba 18 või 19 aastat vanad. On vanemaidki, aga paari istumajääja järgi ei saa maailma paika hakata seadma. Ja ma tahaks kohe näha kuidas üliõpilaste jaoks keelatakse õlle konsumeerimine. See on meie üliõpilaskultuuri paratamatu osa. Ja kuidas üldse võimalik on, et inimesed, kes ei suuda iseseisvalt otsustada mis on neile hea omavad valimisõigust. See viimane asi häirib mind kõige rohkem tegelikult.

Kuigi otsa tegi meil lahti Delfi-Debiilik, on ka muudel meediaväljaannetel oma käparditest kirjatsurad olemas. Ajakirjandusliku ande puudumist kompenseeritakse kõrgelennuliste “uute” ja “huvitavate” hüüdnimedega: Baari-Paavo, Vändra-Aveli ja ennast uue särava komeedina Eesti kõmutaevasse põrutanud Iglesiase-Elina. Personaalselt ajab mind selline labane sildistamine lihtsalt öökima.

Kõrvaltvaatajana samas ei saa ma siiski märkimata jätta, et Vändra-Aveli on iga kell kõvem tegija kui Iglesiase-Elina. Ühel on ette näidata ainult üks välismaine lembelaulik, teisel aga terve vald!

Enne kui ma seda juttu alustan, märgin ma kohe ära, et ma ei ole Kosvos käinud ja ei kavatsegi sinna minna. Samuti ei ole mul seal ühtegi tuttavat ning kogu info on kokku kraabitud erinevatest internetilehekülgedelt (millest Wikipedia ei olnud just kõige tähtsusetumal kohal). Seega vaadake ise, mida selle teabega peale hakata.

Kõigepealt see iseseisvuse värk. Kosovo on seda juba päris mitu korda teha proovinud, kuid kõik eelnevad korrad on jäänud selle taha, et nende riiki ei kiputud ühel või teisel põhjusel tunnustama. Ainult Albaania, tõenäoliselt ajendana soovist piirkond enda külge liita on olnud varmas neid riigina võtma. Albaania arvamus pole aga paraku läbi aegade kellelegi eriti korda läinud. Eelmine kord igatahes lõppes see katse korraliku veresauna, Jugoslaavia pommitamisega ning NATO vägede sissemarsiga. Seegi kord on Serbia juba kuulutanud selle avalduse seadusevastaseks ning tema suveräänsust rikkuvaks ning asjaga seotud inimesed on kuulutatud riigireetmises tagaotsitavateks. Erinevus eelmise korraga on aga selles, et seekord takistavad võõrväed asja konfliktiks paisumast.

Aga mida me üldse teame sellest piirkonnast?

Mõningased faktid hetkeolukorrast. Kosovo on umbes 4x väiksem kui Eesti ning umbes 2x suurema rahvaarvuga. Üle 90% elanikkonnast peab ennast ühel või teisel tasemel moslemiks. Kui Euroopa Kosovo iseseisvust peaks tunnustama, siis oleks tegu Euroopa vaeseima riigiga — tükk maad vaesemaga kui isegi Moldova, mis seniajani seda küsitava väärtusega tiitlit kandis. Enamus legaalsest sissetulekut tuleb põllumajandusest, praktiliselt puudub arvestatav tööstus, haridussüsteem ning õiguskorraldus. Enamus tegelikust sissetulekust moodustub salakaubaveost ning narkoärist. Kosvos on tõenäoliselt Euroopa suurim sündivus ning kui praegune juurdekasv peaks säilima, on Kosovo elanikkond aastaks 2050 vähemalt kahekordistunud, jäädes kuhugi nelja ja viie miljoni vahele.

Kuigi eelnevate konfliktide ajal kiputi maalima albaanlastest pilt kui süütutest kannatajatest Kosovos ei olnud see ometigi päris nii. Suur osa konflikti puhkemisel oli ka albaanlaste endil, kes üritasid kujunenud olukorda enda kasuks ära pöörata. Sõjakuritegusi sooritati usinasti mõlemalt poolelt, kuid paraku oli tol hetkel poliitiliselt korrektne Serbia mustamine, mistõttu ainult ühe poole mustad teod leidsid piisavalt kajastust rahvusvahelises meedias. Muide, konflikti ajal pages mitusada tuhat albaanlast Makedooniasse, korraldades seal peaaegu humanitaarkatastroofi ning kuigi suur osa neist lahkus pärast asjade laabumist, keeldus arvestatav hulk koju tagasi minemast ning kohalike albaanlaste (keda on seal umbes 25%) koostöös alustati relvastatud aktsioone selle nimel, et albaanlastega asustatud Makedoonia alad lööksid ülejäänud maast lahku. Ainult NATO sekkumine lõpetas edasise verevalamise ning konflikti leviku edasi Kreekasse. Nagu näha ei ole albaanlased sugugi erilised paipoisid olnud.

Aga mis värk on serblaste ja albaanlastega?

“Värk” on neil olnud juba sadu aastaid ning algas valdavalt Ottomani impeeriumi sissetungimisega Balkanile. Tollal kui serblased avaldasid vihast vastupanu andsid albaanlased ilma suurema puiklemiseta (välja arvatu mõned isoleeritud juhtumid) all ning võtsid omaks islami — see oli tollal majanduslikult mõttekas. Edasised aastasajad olid üsna segased, piirid liikusid sinna-tänna, kuid Ottomani impeerium oli sellele vaatamata sealkandis põhiline tegija. Kusagil 19 sajandil alustati aga konkreetse puhastustegevusega, kus serblased kas tapeti või aeti piirkonnast välja. Selle tegevuse instrumendina kasutas Türgi impeerium eelkõige just albaanlasi, kes olid varmalt valmis serblaseid ahju ajama ning vabanenud piirkondadesse kolima. Teises impeeriumi otsas päädis kogu see ajastu näiteks Armeenia genotsiidiga. Armeenlased nagu serblasedki keeldusid islamit vastu võtma ja seetõttu tapeti seal umbes poolteist miljonit inimest.

Esimene maailmasõda lõi kaardi mõnevõrra segi, kuid Teise Maailmasõja ajal tulid albaanlased tagasi — tollal juba fašistliku režiimina liidus Itaaliaga. Taakorda aeti puhastusmasin käima ning eluga pidi hüvasti jätma ligikaudu 10000 serblast ning kuni 100000 põgenesid piirkonnast. Taaskord võtsid vabaks jäänud talud üle albaanlastest asunikud.

Nagu näha on serblastel albaanlaste vastu vana vimm, mis ulatub sadadesse aastatesse ja leppimist lähima sajandi jooksul seal suurt oodata ei ole. Tito, kes pärast sõda Jugoslaaviat juhtis oli seisukohal, et nõrk Serbia tähendab tugevat Jugoslaaviat. Tito, kes ise oli pooleldi sloveen ja pooleldi horvaat, ei tundnud albaanlaste vastu sellist viha kui serblased ning kasutas neid aktiivselt ära Serbia nõrgestamiseks. Ta kartis, et kui Serbia muutub föderatsiooni sees liiga tugevaks muutub riik raskesti kontrollitavaks ning seega ebastabiilseks. Ei ole eriline saladus, et selline suhtumine ei muutnud albaanlasi serblaste silmis kriipsuvõrdki populaarsemaks.

Mida kogu sellest asjast arvata? Ajalooliselt on albaanlased alati hästi läbi saanud türklastega, jagades nendega aastasadade jooksul võimu ning religiooni. Arvata on, et riigid, kus sisserännanud musulmannide ja eriti türklaste osakaal on suur, ei soovi järjekordseid sisemisi vastuolusi ning seega nad toetatavad iseseisvust. Euroopas on sellisteks riikideks Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa.

Teisest küljest ei saa ära unustada aga seda, et tegu on ikkagi ülivaese moslemiriigiga, mida parimal juhul saab nimetada kõigest viitsütikuga pommiks. Divide et impera maksiimist lähtuv USA ei olnud vaatamata kõigele sugugi nii üheselt valmis uut riiki tunnustama (kui läbisegi lehvisid iseseisvuse väljakuulutamisel ka USA ja Albaania lipud). Bush on korduvalt rõhutanud, et ta toetaks pigem Ahtisaari ideed, mis sisaldab endas piiratud autonoomiat ÜRO järelvalve all. Kuivõrd järelvalvesuutlik see organisatsioon ka tegelikkuses on ei ole selle jutu teema, kuid minu silmis on tegemist uue aja koloniaalpoliitikaga. Sest mida muud see “piiratud iseseisvus” siis ikka on.

Mida ma ise asjast arvan?

Minu seisukoht on see, et Euroopas on vaeseid riike küllaga ning riiki, mis täiesti kindlasti iseseisvalt hakkama ei saa ning mis peaaegu automaatselt enamuste ümbruskonna riikidega parimal juhul halbades suhetes on, on meile vaja sama palju kui seal selga sadulat. Võrdlus Eesti ja Venemaaga on samuti kohatu, sest Eesti on pidevalt ühel või teisel hetkel eksistseerinud eraldiseisva kogukonnana ning eelmise sajandi algul isegi riigina, samas Kosovo on olnud üsna ebamäärase staatusega regioon, kuhu valdav osa albaanlasi alles viimase saja aasta jooksul sisse on rännanud. Selge on ka see, et kui väed sealt välja tõmmatakse ning kohalikud albaanlased joovastusest kaineks on saanud, siis selleks, et kuidagigi hakkama saada peavad nad paratamatult Albaaniaga ühte heitma. Selge on ka see, et serblased seda asja nii ei jäta ning ka Makedoonia ning Montenegro ei ole just rõõmsad sellise uue suure naabri üle.

Aga vaatame, mis sellest asjast saab. Õnneks on Eesti sealt piisavalt kaugel.

Ma loodan.

Täna on veebruari kolmas reede, mis tähendab seda, et Hadeses toimub igakuine üritus sarjast “Alkohol, Sigaretid, Ulme”

Nagu ma ennist juba märkisin olen ma viimased ajad tegelenud oma koduarvutipargi upgradega. Nüüd neli kuud ja peaaegu 30K krooni hiljem olen ma asjade seisuga peaaegu rahul. AGA! Nüüd kus mul on kõik kodus vingemast vingem avastasin, et istun endiselt mingil närusel toolikesel, mis ei ole ei mugav, nägus, ega praktiline.

Ühesõnaga õhku jääb küsimus, kust saaks omale koju mõnusa tooli arvuti taha? Kuna ma kasutan seda erinevates situatsioonides erinevalt (sõltuvalt selles, kas ma tegelen mängude, töö või muusikaga), siis peaks see olema piisavalt reguleeritav. Parem kui see oleks pehme ja nahkast ning suurem kui need pisikesed kontoritoolid, mis kannivaluks töökohtades inimestele välja on jagatud. Hind pole samuti probleemiks — loomulikult eeldusel, et numbrid ei ole kosmilised ja hinna-kvaliteedi suhe on paigas. Soovitage mulle midagi …