pronto.ee

Kui kunagi peaks puhkema sõda Euroopas, on selle põhjuseks mingi naeruväärne asi Balkanil
— Otto von Bismarck

See rohkem kui sajandivanune tsitaat on taas ja taas tõestanud oma vettpidavust, muutes Saksamaa esimese riigikantslerit prohvetiks. Kui mõned kuud tagasi Kosovo kuulutas välja oma iseseisvuse, hoiatasid paljud riigid (nende hulgas Gruusia), et taoline samm julgustab separatiste ning annab neile pretsedendipõhise legitiimsuse oma nõudmistele. Venemaa teatas, et kõik mis on lubatud Kosvole on lubatud ka Lõuna-Osseetiale ja nõnda said vaekausid paika seatud. Sõnades Gruusia liitlane Eesti hülgas tol kriitilisel hetkel oma sõbra ja otsustas toetada Kosovo iseseisvust.

Vaatame natuke tagasi ajaloos, et näha, mis selle Osseetiaga on. Selgub, et osseedid on Iraani päritolu rahvusgrupp, kellel oma kultuur ja keel. Nende omariiklus ulatub kaugele mineviku, erinevalt näiteks Eestist, mis sai iseseisvust maitsta esimest korda alles eelmine sajand. Tõsi viimasel ajal on nad olnud pidevalt kuulunud Vene impeeriumi koosseisus. Küll suhteliselt autonoomselt, aga ikkagi. Gruusia koosseisu sattus lõunaosa alles siis kui enamlased ja vähemlased seal maid jagasid. Grusiinid olid valdavalt vähemlaste poolt ja osseedid vastupidi. Pärast kogu kaukaasia oma kontrolli alla saamist jättiski NSVL pool Osseetiat Gruusiale, sest kellelegi ei tulnud tollal pähe, et vaevalt 60 aasta pärast muutuvad piirid sealmaal taas oluliseks. Tegelikult nõnda eemalt vaadates on osseetidel isegi suurem alus nõuda enesemääramisõigust kui Kosovol eales on olnud.

Vaatame tänast päeva juba 80-ndate lõpus puhkenud konflik tõmbas selge joone maha. Kuigi nõuka ajal oli seal sõlmitud suure koguses segaabielusi ning rahvusel ei olnud suurt tähtsust, muutus kõik kui mägede vahel hakkasid puhuma iseseisvustuuled. Ajalooliselt on oseedid alati venelastega ühe mütsi all olnud: jaga ja valitse printsiibi kohaselt olid nad Vene impeeriumi eelistatud rahvas ja see staatus on suuresti säilnud neil tänase päevani. Tänu sellele on nad üpris rahul Vene Föderatsiooni koosseisus ning erinevalt Savisaarest, kes lubas iseseisvuse nimel rahva kartulikoori sööma panna eelistasid nemad mugavat elu suure riigi koosseisus. Kuigi see võib-olla tundub dekadentlik, oli see nende vaba valik nagu oli vaba ka meie valik. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist pidi inimesed otsustama, kas nad osseedid või grusiinid ja siis omale poole piiri kobima. Loomulikult ei toimunud see vabatahtlikuse alusel ja kodu pidi jätma sajad tuhanded inimesed mõlemalt poolt ja loomulikult ei piirdunud kogu konflik ainult sõnavahetusega. Gruusi katsus ennast kogu endise Gruusia NSV territooriumi ulatuses kehtestada, kuid paraku üpris edutult. Tänu sellele jäi Lõuna-Osseetia veidraks eikellegimaaks.

Õigupoolest, kui Gruusia poleks proovinud ennast nõnda jõuliselt kehtestada, oleks tõenäoliselt tekkinud tema kõvale ka sootuks sõbralikum ja Venemaast sõltumatum Osseetia Vabariik (või midagi muud taolist), kuid paraku läks asi teistmoodi ja hirmunud osseedid olid kerge saaks venelastele, kes nad muidugi avasüli vastu võtsid. Nagu näha — sõpra tunned hädas ning kuigi Venemaa motiivid olid enam kui hämarad ei olnud põgenikel palju valikuid. Seega taimelava konfliktiks oli loodud.

Tähelepanuväärne on ka see, et vähemalt 90% Lõuna-Osseetia elanikkonnast on Venemaa kodanikud. Põhimõtteliselt on Venemaa suisa kohustus oma elanikke kaitsta nagu on ka Eesti kohutus oma kodanike huve kaitsta — nii siin kui sealpool piire. Kuna sealsel elanikkonnal pole mingeid sooje tundeid Gruusia vastu, siis ainuke võimalus seda ala enda kontrolli all hoida oleks rahvuslik puhastus — saates kõik osseedid Venemaale.

Kuid vaatame nüüd viimaste päevade konflikti ennast. Mõned kuud tagasi esitas Gruusi soovi NATO-sse astumiseks. Nagu näha oli eelnevalt kõvasti lobitööd tehtud ning esmapilgul tundus, et sellest on küll. Hea tahte märgina saatis Gruusia Iraaki tervelt 2000 sõdurit, muutudes pärast Ühendriike ja Suurbritanniat kolmandaks suurimaks väekontingendiks konflikti raames. Ometigi sellest ei piisanud ning peamiseks põhjuseks oligi lahendamata Osseetia küsimus. Põhimõtteliselt õige ka — kellelgi ei ole vaja liitlast, kes juba on praktiliselt sõjajalal kellegagi. Selliseid sõpru omades pole sul enam vaenlasi vaja kuna need tulevad iseenesest. Vaatamata sellele, et USA oli hoiatanud Gruusiat relvakonflikti taasalustamise eest otsustas Gruusia siiski regioon jõuga endale kontrollile allutada. Tõenäoliselt oli selle peamiseks põhjuseks just Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, sest nagu ma ennist märkisin on osseetide argumendid enesemääramisele palju tugevamad, kuid Kosovo albaanlastel kunagi on olnud. Teiseks maailmamajanduse üldise nõrkuse ajal jõuliselt tugevnem venemaa ei jätnud ka palju valikuid. Võib-olla veel mõni kuu ja olekski juba hilja olnud. Mägede pojad on uhked oma terriotoriaalse terviklikkuse pärast ja midagi nad naljalt võitluseta käest anda ei soovi. Iga järgnev päev oleks aga eduvõimalusi vähendanud.

Sestap tungiski Gruusi üle pika aja jõuga Lõuna-Osseetiasse, teades, et venelased ei saa kõrvaltvaatajaks jääda ning on sunnitud vastuaktsioone sooritama. Ka Olümpiaaeg ei olnud tõenäoliselt juhuslikult valitud ning loodeti, et taoline rahvusvahline suursündmus aitab varjutada kogu konflikti algust ning kui asi kõikide silma ja kõrva jõuab, siis ei huvita enam kedagi esimesed päevad. Selleks hetkeks jääb mulje, et suur Venemaa kiusab jälle oma väiksemaid naabreid. Sellega koos on esimese vaatuse jaoks nupud lauale pandud.

Sellega seoses tuletam ma meelde ühte teise mehe, Charles de Gaulle tsitaadi: “Riikidel ei ole sõpru. Riikidel on huvid.” Kas eestlaste huvi oli toetada väikese ülivaese (kuigi mõõduka) islamiriigi loomist, mille peamiseks ekspordiartikliks oleks sihvkad ja kuritegevus niigi volatiivsele Balkanile või tugeva ning ühtse kaitsetorni loomist meiegi jaoks potentsiaalse agressori piirile (Gruusia). Meie poliitikud toetasid esimest varianti. Piinlik on aga ka see, et nüüd kus häda käes, on kõigil Kosovo lugu meelest läinud ja kisatakse Gruusia toetuseks. Aga sõnad, nagu näha on odavad. Sellal kui oli vaja tegusi teha ning näidata üles Eesti huvide eest seismist, keerati ühele oma lähimale liitlastele selg. Nõnda käitudes tekib küsimus, et kui kunagi Eestile olulistes küsimustes lahkhelid tekivad, siis kas Gruusia meid enam toetab? Kas selliseid tuulelippe keegi üldse toetada tahab?

Selline lugu: minul, Pokil ja Võsal on kolme peale kena väike gild Burning Steppes nimelises serveris, mille nimeks on Tauren Stole My Bike. Minul on seal kaks maksimumtasemega tegelast šamaan ja maag ning Pokil varsti suisa kolm: hetkel on tal hunter ja rogue ning lõpusirgel üks warrior. Võsa on amuti oma druiidiga väga 70 lähedal. Häda ei ole ja elu veereb nagu hernes.

Siiski selleks, et elu veelgi paremini veereks oleks meil veel vaja umbes aktiivsemat kahte liiget, kellega õhtuti ringi seigelda. Meie gild on läbi aegade olnud selline individualistide gild — inimesed tegelevad suuresti oma asjadega ning gildi eesmärk on pigem ristkäendus ehk teineteise jõudu ja nõuga mööda abistamine, kui enda hammas peale ei hakka. Tore on ka gildi kanalil maakeeli lamisemine. Nüüd oleks tahtmine hakata teinekord ka dungeone tegema ja selleks oleks paari inimiest juurde vaja. Praegult oleme seda kõike teinud teiste gildide tiiva all, kuid sellest on vähe.

Ehk siis kui keegi ei tea kust alustada, siis tulgu meie boksi. Loomulikult Hordi värvides.

/whisper Inkassaator, Tuuk, Surnu, Phool, Chand või Emme selleks, et oma nimi kirja saada.

PS. Jah, jah, ma tean, et teistes serverites on veel ja suuremaid eestlaste gilde. Ma olen neid ka vaatamas käinud, aga me jääks esialgu ikkagi oma pingevabade liistude juurde.

Mõnikord analüütikute sõnavõtte lugedes ei saa ma aru, millest nad aru ei saa — inimesed on suutelised võtma täiestu üheselt mõistetavad näitajad ja sellest mingeid kaugeleulatuvaid (täiesti valesi) järeldusi tegema. Mõnikord tundub, et ka esmapilgul haritud inimene ei ole suuteline isegi noa ja kahvliga sööma, rääkimata keerulisematest ülesannetest. Mõnikord …

Iseenesest on inimestel õigus privaatselt jama suust välja ajada. Isegi kaine peaga. Samas ajakirjnduses võiks elementaarnegi filter ikkagi ees olla — isegi praegusel hapukurgihooajal. Üks taoline kummastust tekitav jutt EPL-i kommentaariumis on pärit autorilt nimega Margit Keller, PhD, TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteadur ja kannab nime “Väikepoodnikust ja mastaabisäästust”.

Loo rebu on üsna raske sealt välja lugeda, sest esmapilgul ei lähe pealkiri ja sisu kuidagi kokku. Artikkel paistab rääkivat Robertist, kes elab kusagil Jamaica lõunaranniku kalurikülas. Mustanahalise Roberti trumbiks on silmipimestav naeratus ja toit mis ei tekita seedehäireid. Ja hea hinna-kvaliteedi suhe — ma pean silmas toidu asjus. Autor räägib maitseelamusest, kuid jättis lisamata selle, et kas elamus oli positiivne või negatiivne ning hinna-kvaliteedi suhtest, mis kontekstist lähtuvalt tähendab pigem seda, et toit ei olnud küll suurem asi, aga see-eest ei maksnud ka eriti midagi. Ja see naeratus …

Olgu, tegelikult ma arvan, et jutu mõte oli kah sõna sekka öelda päevakajalistel teemadel. Olgugi, et see oli päevakajaline eelmine aasta. Nimelt teeb lugupeetud PhD meele mõruks see, et Eestis on arvatavasti iga tuhande elaniku kohta 280 ruutmeetrit kaebanduspinda mis on selgelt suurem kui Euroopa keskmine (160 ruutu). Osavalt toob autor sisse Luksemburgi ning Norra (kus näiteks on kaubanduspinda 750 ruutu 1000 inimese kohta). Demagoogias nimetatakse seda topiseeffektiks. Taoline nimetus tuleb võitlustreeningutest, kus tõelise vaenlase asemel kasutatakse topist, et harjutada heiteid ning lööke. Kuna taoline nukk ei hakka vastu võib seda kõik proovida ilma omapoolsete kahjudega. Demagoogias kasutatakse seda nõnda, et ühele asjale omistatakse teise asja omadused, mida on esialgsest seisukohast lihtne ning turvaline rünnata. Antud juhul seotakse kabanduspinna hulk elanikkonna jõukusega, katsutes sellega näidata, et meie elanikkond elab üle oma võimete. Kuig see väide iseenesest võib mingil määral tõelegi vastata, on seos ruutmeetrite ja rikkuse vahel olematu. Pigem tasuks kaart uuesti ette võtta ja jõuda järeldusele: mida kaugemale põhja poole, seda suuremaks läheb kaubanduspindade osakaal tuhande inimese kohta. See pole ka üllatav, sest kui su suvi on kolm kuud sitta suusailma, siis putkad, turud ja väikepoes ei oma kaubanduslikult väga suurt väärtust. Mis turgu sa ikka pead riigis, mille suvi on kolm kuud sitta suusailma?

Huvitava kõrvaldetailina tõi ta välja ka selle, et Statoilis pole müüjatel lubatud istuda. Omalt poolt tean ma lisaks ka niipalju, et müüjatel on rangelt soovituslik naerata ja olla võimalikult abivalmis. Sest millise mulje jätab kauplus inimesele, keda võtab kaupluses asimese asjana leti taga lösutav haigutav teenindaja. Sotsiaalse kommunikatsiooni teadur võiks ju teada, milliseid sõnumeid see potentsiaalse kliendi suunas saadab. Ärge unustage, et me elame tegelikult riigis, kus valitseb tööjõupuudus — kui inimesi sunitakse midagi tegema, siis tavaliselt on sunnivahenditeks nii hea palk või mõni muu lisahüve, et selle kaotamine ei ole töötajale vastuvõetav.

Tundub siiski, et kogu loo mõte on väikekaubanduse ja -tootmise hävimisest. Üsna kunstlikult luuakse kuvand justkui oleks tegemist mingi vandenõuga, mille abil vahendajate ja kaupmeeste salaliit katsub rahvast riisuda. Taolise kuvandi lõi omal ajal ka üks teine režiim, mis pärast seda kõik varad võrdõiguslikkuse egiidi alla endale jagas. Need, kellelt jagati nimetati kulakuteks ehk külakurnajateks ja saadeti Siberisse. Autor kurdab oma rasket elu, et tema maja all ei ole poekest, kust ta saaks värskeid saiu osta. Mitte, et ta ostaks neid iga päev või midagi. Lihtsalt talle meeldiks, et oleks.

Üldiselt hakkab mulle järjest rohkem tunduma, et inimene ei jaga majanduse elementaarseid hoobasi, nimega nõudmise-pakkumise suhe. Peaaegu iga aasta avastavad mingid tegelased, et üks või teine soovunelmate nišš on täitmata. Pärast aastapikkust virelemist leiavad nad, et klientuur on nad reetnud ja kõik need saiasoovijad jäidki ainult soovijateks. Ostjaid polnud aga kusagil. Kliendid on tänapäeval palju teadlikumad sellest, mida nad ostavad kui sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteadurid aimatagi oskavad. Proovides lisaks apelleerida n.ö. Hiina kaardile tundub, et kuna jutul suurt sisu pole, siis järelikult on tegemist ikkagi looga mustanahalise Roberti naeratusest.

Ohjah, naeratus …

Ma olen teinekord juurelnud, et millise kirjaniku raamat-meeter (raamatut meetri kohta) koefitsent on kõige väiksem. Tad Williams on vähemalt omas žanris päris kindlasti kusagil seal tipu lähedal, sest alla 1000 lehelist monstrumit tema sulest naljalt ei tule. Nagu arvata võib, ei ole ka see raamat mingi erand. Õigupoolest ei ole erand kogu neljaosaline Otherlandi sari, mis koos moodustavad üheainsa pika loo.

Kui ma peaksin selle raamatu kuhugi žanri paigutama, siis nimetaks ma seda primitiiv-naivistlikuks küberpungiks. Ühest küljest üritab Williams olla innovatiivne, teisest küljest realistlik. Kuna see valdkond ei paista olevat tema kõige tugevam külg, siis tulemus on kohati üsna absurdne. Siiski tasub arvestada sellega, et kogu lugu on kirjutatud üheksakümnendate keskel, ehk ajal mil Internet püsti laua alt läbi läks. Kui nüüd tänapäeva lugeja vaatevinklist mööda- ja pihtapanekud üles lugeda, siis mahub teise kotti pea samapalju kuulikesi kui möödapanekute omasse. Ehk teisisõnu — kui lugeja suudab mõningased fundamentaalsed möödapanekud alla neelata, siis on tegemist päris hea ja õnnestunud tulevikuvisiooniga.

Kogu raamatu süžee on jagatud laiali liinideks. Suure plaanis võib liinid jagada viieks: Paul Jonesi lugu, Renie lugu, Orlando lugu, Sellarsi lugu ja Vanamehe lugu.

Paul Jones on müstliline tegelane. Ta rändab mööda maailma ringi, sattudes ühest müstilisest kohast teise, meenutades sellega natuke Imedemaad avastavat Alicet. Küll satub ta pilvedes elava hiiglase lossi, küll maailma, mis meenutab malelauda, jne. Asjale lisab vürtsi ka see, et ta ei suuda midagi meenutada oma minevikust. Tema ainuke võimalus jalad alla saada on leida midagi, mis suudaks tema mineviku tagasi tuua ning ainukeseks pidepunktiks paistab talle olevat mingi naisterahavas, kellega ta ikka ja jälle kokku puutub ja kes paistab kuidagi olevat seotud tema minevikuga.

Renie ja tema sõber bušman !Xabbu uurivad Renie (Irene) venna salapärast koomasse langemist. Raamatu tehistõelised maailmad ei ole enamuste inimeste jaoks oliliselt erinevad sellest, mida me päevast päeva ise ekraanidelt näeme. Ometigi on tema vend pärast keelatud kohtade külastamist meelemärkuse kaotanud ning peagi selgub, et tema juhtum ei ole kaugeltki unikaalne. Analoogsete juhtumite ainsaks siduvaks elemendiks paistab olevat fakt, et kõik lapsed on olnud väga aktiivsed võrgukasutajad. Uurimise käigus leiavad nad viite Kuldsele Linnale ja enne kui nad arugi saavad võtab nende igapäevane elu täiesti ootamatu pöörde.

Orlando Gardiner on suremas. Ta on sündinud Hutchinson-Gilford Progeria sündroomiga, mis peaaegu kümnekordistab tema vananemiskiirust. Vaid tänu väga rikastele vanematele, parimatele arstidele ning meditsiinitehnoloogia arengule on ta veel elus varajases teismeeas, kuid on ainult mõne kuu küsimus mil ta vanadusse sureb. Oma päevad veedab ta koos sõbra Fredericksiga vägilase Thargorina mööda silmuleeritud fantaasiamaailma ringi kapates. Ootamatult leiab ta aga viite Kuldsele Linnale, mis koheselt kogu tema tähelepanu pälvib ning mida ta otsima asub.

Sellarsi lugu räägitakse edasi väikese tüdruku Christabeli kaudu, kes vanemate keelust hoolimata käib aegajalt lähiümbruses elavat ratastooli aheldatud salapärast vanameest külastamas. Ühel heal päeval palub too täita tema jaoks hulga väikeseid, kui väga tähtsaid ülesandeid …

Vanamehe liin antakse peamiselt edasi sarimõrvari Õud (Dread) vahendusel, kes on oma eriliste annete tõttu palgatud salapärase grupi teenistusse. Grupp saab kokku tehismaailmas nimega Abydos ning seda juhib Vanamees, kes on seal võtnud Osirise kuju. Tema poolt juhitav Graali Vennaskond on tõenäoliselt kõige võimsam salaorgnisatsioon kogu maailmas, jättes kaugele seljataha tänapäeva põnevuskirjanduses nii populaarsed illuminaadid ja vabamüürlased. Nad on matnud muinasjutulisi summasi ühte müstlisse projekti, mis loetud päevade jooksul peaks hakkama vilja kandma.

Nagu arvata ongi need liinid arenevad ja lõpuks põimuvad. Osa asju saab lahti räägitud, kuid raamatu lõpuks selgub, et tegelikult õige lugu alles algab ning kõik jätkub järgmises osas (hoiatus neile, kes loodavad mõnda selle sarja osa eraldiseisva üllitisena lugeda). Oma paksusest hoolimata on tegemist üsna ladusalt loetava kirjandusega ja kuigi osa loo nüansse tunduvad olevat põhjendamatult külge poogitud ei ole tegemist lihtlabase kirvetööga. Hindeks tugev neli.

“They can tak` oour lives, but they cannae tak` oour troousers!”

Selle raamatu nimikangelased ehk Nac Mac Feegle nimeline rahvas on kiltidesse rõivastatud sinise naha, punaste juuste ning täiesti võimatu šoti aktsendiga kamp kelle lihtne eluviis ei jäta väga palju ruumi muredele ja kõhklustele. Ühe väikese vabamehe päevaagenda võiks kirja panduna näha umbes selline:

• Kakelda
• Kaanida
• Käpp peale panna kõigele, mis VÄGA KÕVASTI maa külge kinni pole kruvitud.

Viimane punkt on oluline seetõttu, et nad on väga-väga tugevad. Ahjaa .. ja tavalistest inimestest eristab neid see, et nad on natuke lühemad. Nii umbes selle osa jagu, mis inimesel pahkluust ülespoole jääb.

Tiffany on algaja nõid. Õigupoolest mitte ainult algaja nõid, vaid ka algaja inimene — sest isegi teismeikka jõudmine nõuaks tema käest õite mitme hea aasta sügisesse veeretamist. Ometigi on tal kõik see, mis nõiaks vaja on: võime näha ja mõista asju nii nagu nad tegelikult on ja teatavat vilumust köögimatemaatikas. Tiffany matemaatika on praktiline ning maalähedane: vapper tüdruk + kuri näkk + raudpann = hele laks, suur muhk ja põgenev peletis.

Lugu ise pajatab sellest kuidas Kettamaailma ja unenägude maailm teineteist riivavad ning millised pahandused sellest tekivad. Pahategijad on leidnud soodsa võimaluse läbi murda kohas, mis ei ole asjade loomulikul käigul silma peal hoidvate nõidade jaoks just kõige parem taimelava. Ometigi leidub ka kõrbes kaktuseid ning seekord jääb kogu asja klaarimine väikese Tiffany hooleks. Õnneks saab ta kiiresti abi väikeste vabameeste käest, kellel on sissetungijate ninanaisega omad arved klaarida.

Jutt on huvitav ning üsna muhe lugeda (autor oskab mõnusalt ning mahlakalt kirjutada), kuid ära ei saa märkimata jätta ka seda, et tegemist on kuidagi kahemõõtmelise ning pinnapeale looga mis millegipärast veidike meenutab seda Narnia riidekapilugu. Tundub, et see liin hakkas jõudu koguma mõne teise loo sees kuni Pratchett lõpuks selle sealt välja tõstis ning võib-olla seetõttu tundub, et suur osa lihast jäi kuhugi mujale.

We don’t want to fight but by Jingo if we do,
We’ve got the ships, we’ve got the men, we’ve got the money too,
We’ve fought the Bear before, and while we’re Britons true,
The Russians shall not have Constantinople.

Jingo ja jingoism on terminid, mis üldjuhul olles ise oma loomult positiivsed on ometigi selge negatiivse alatooniga. Need sõnad on pärit ühest tuntud briti kõrtsilaulust ja nendega viidatakse ühiskonnas tekkivate (või kunstlikult tekitatud) kõrgendatud patriotismipuhangutele, mis tavaliselt viivad rumalate otsuste ning tegudeni. Kuna selle raamatu pealkiri omab tähendust ainult anglosaksi kultuuri- ja keeleruumis, on selle tõlked tavaliselt mõne puu pealkirjaga. Näiteks eestikeelne versioon kannab seetõttu nime “Patrioot”.

Nagu Kettamaailma lugudele kohane on ka seda raamatut võimalik lahterdada: tegu on nimelt linnavahtide jutuga, olles ühteaegu neljas vahtkonna tegemistest pajatav üllitis ning kahekümne esimene osa kogu sarja poolt vaadatuna. Nagu ikka on platsis kõik kõvemad ässad nagu Vimes, Carrot, Angua, Nobbs, Colon ja Vetinari, kes taaskord peavad vussi läinud linnaelu tagasi õigetesse rööbastesse aitama. Seekordne lugu hakkab pihta JFK mõrvamisele sarnaneva atendaadikatsega, mis viib Ankh-Morporki vorstiõgijad sõjajalale Klatchi rätipeadega. Konflikti põhjuseks on müstiliselt merepõhjast üles kerkinud Lesphi saar, mida mõlemad osapooled kohemaid enese omandusse kuuluvaks kuulutasid.

Siinkohas oleks paslik meelde tuletada, et ükski Kettamaailma lugu ei pretendeeri kohale maailma kirjanduseliidis. Tegemist on humoorikate lugudega, mida sobib lugeda siis kui on himu millegi “kerge” järele ning selles kategoorias on tegemist esmaklassilise loominguga. Ometigi on tegemist mitmekihilise kraamiga, kus laia silmaringi omamine pole küll otseselt kohustuslik, kuid tuleb kindlasti kasuks, sest raamatust leiab ohtralt viiteid muudele teostele ning päevapoliitilistele sündmustele. Näiteks eelpoolmainitud JFK atendaati ja sellega kaasnevaid vandenõuteooriaid utiliseeritakse päris korralikult.

“Jingo” on minu arvates üks paremini õnnestunud Pratchetti lugudest. Osaliselt on see kindlasti tingitud sellest, et vahimeeste lood on selles sarjas minu absoluutsed lemmikud, kuid ka muidu on tegemist osavalt üles ehitatud ning realiseeritud jutuga.

Dan Simmons on mees, keda paljud loevad elavaks klassikuks ning “Hyperioni Cantose” sarja viimane osa “The Rise of Endymion” ainult kinnitab seda.

Lugu hakkab pihta in medias res: Raul Endymion, romaani nimi ja minategelane istub pahuralt Schrödingeri munas, mis on teatavat sorti eksootiline ja psüühiliselt piinarikas hukkamisvahend. Endymion ise pakub veidra tapaviisi selgituseks välja võimalust, et kuna kaotada pole enam midagi võib ta surmalemääratud mehena äkki pealtkuulamisseadmetesse midagi huvitavat välja lobiseda. Kõik on väga valesti läinud ja enam-vähem kogu raamat selgitabki mis on valesti, miks on valesti ja kuidas ta sinna munasse sattus.

Mõnes mõttes tühistab see lugu osaliselt eelnevates Cantose osades räägitu tehes seda õnneks nõnda, et kokkuvõte on rahuldustpakkuvam ja rohkem terviklikum. Selgub, et suur osa varasemast loost on kantud vaatenurgast kus ei lugejal, ega jutustajal pole täieliku pilt sündmustest, samuti toetuti paljuski faktidele, mis tegelikkuses osutusid valedeks.

Nagu eelnevateski Cantose osades on läbivaks teemaks inimkonna eksistentsiaalsed probleemid, kuhu on lisatud ka viimase loomingu — tehisintellekti(de) — kasvu- ja olemisraskused. Mis tähendab olla inimene? Kus me oleme ja miks me oleme on tõenäoliselt kogu loo võtmeküsimused.

Nagu näha on suur osa loost filosoofilis-religioosse taustaga ja Simmons ei proovi seda ka varjata. Loo ühete võtmetegelast Aeneat võrreldakse viimase vastuseisut hoolimata messiasega ning seda täiesti põhjendatult — muutes ta automaatselt Paxi (hetkel peamine jõud tuntud universumis) riigikiriku märklauaks. Viited erinevatele usunditele jooksevad ühel või teisel viisil läbi kogu raamatu ja on liiga ilmsed, et neid kahe silma vahele jätta. Tehisintellektide olemus ja ambitsioonid põimuvad kogu selle teemaga üsna sujuvalt ning loomulikult on platsis ka peidetud suurused, keda Aenea kutsub ebamääraselt “lõvideks, tiigriteks ja karudeks” (viide raamatule “Smaragdlinna võlur” ehk “The Wizard of Oz”).

Kogu lugu on üles ehitatud vanade heade kosmoseooperite võtmes. Külastatakse ohtralt erinevaid planeete ja kohtutakse veidrate tegelastega. Ometi erinevalt mõnedest muudest sama žanri lugudest (“Tähesõjad” näiteks tulevad kohe meelde) ei teki hetkekski tunnet, et kogu teadaolevas universumis eksisteerib vaid käputäis tegelasi, kes siis vahetpidamata erinevatel planeetidel juhuslikult kokku põrkavad. Kuigi sellest pole ka selles raamatus täielikult mööda saadud on õnneks mängus terve hulk ettekuulutusi ning tulevikunägemusi — ükski kokkusaamine pole juhuslik, vaid doominokivikeste näiliselt sujuv järjestikune langemine on aastatepikkuse paigutustöö tulemusena saavutatud.

Ometi ei ole muidu peaaegu veatu lugu ka ilma miinusteta: osa sündmustest arenevad pingutatult ja justkui sooviks laheneda sootuks seises suunas. Päris palju on lõpuni läbimõtlemata kohti ning kasutamata (väärkasutatud) võimalusi. Viis tuleb ainuüksi loo toore võimsuse tõttu ning on suure ja pika miinusega.

Nagu näha ei ole kohalikud valimised enam kuigi kaugel ning inimestele on kärbeste pähe ajamine alanud. Uusim vorm munitsipaalpornograafiast on pärit keskerakonna lehelt:

Munitsipaalpoed

Kohalikud omavalitsused (KOV) võivad endale luua munitsipaalpoed, kus on võimalik toiduaineid osta üldisest turuseisust madalama hinnaga.

Praegu on turul tekkinud olukord, kus ühelt poolt on toiduainete hinnad väga kõrged, kuid teiselt poolt hakkavad väiksemad põllumehed oma majapidamisi sulgema. Järelikult võtab toiduainete töötlemine ning hulgi- ja jaemüük ära väga suure lisandväärtuse (sest vastasel juhul elaks ju põllumees selliste toiduhindade juures väga hästi).

Seega, kui munitsipaalpood asuks koostööle väiketootjatega, saaksid väiketootjad paremat hinda ja ka munitsipaalpood suudaks toiduaineid odavamalt müüa (praegu kaduma minev lisandväärtus võimaldaks seda). Sellises olukorras ei saaks ilmselt tagada kogu toiduvalikut, kuid munitsipaalpoes oleksid saada põhitoiduained: teraviljatooted, juurvili, puuvili jms. Ühesõnaga, tegelik Eesti toodang, mida väikemajapidamised suudavad otse toota ja mida vanast ajast on inimesed harjunud oma maamajapidamistest saama.

Kaks kanget (peast, mitte kaelast) kes seda kirjutavad on Edgar Savisaar ja Jaan Õmblus, keda millegipärast tituleeritakse majandusasjatundjaks. Kogu see avaldus on pehmelt öeldes küüniline, kuna ükski terve mõistusega inimene ei taha tagasi neid aegu, kus parteigenossed määrasid mis ja kui kallilt lettidele ilmus. Asi on seda õudsam, et osa inimesi on valmis kasvõi oma ema vanatühjale müüma, et aga midagi odavalt saaks. Selliste inimeste toele apelleerimine on solvav kogu rahvale. Rääkimata sellest, mida taoline aktsioon majandusega teeb.

Laias laastus on tegemist plaanimajanduse taaselustamisega, sest kõrvaldades turumajanduse peamise mootori, nõudmise-pakkumise suhte, ongi tegemise täpselt sellega. Kuna väiketootjad ei suuda ka parima tahtmise juures pakkuda sama hinda ja sama ühtlast kvaliteeti (tarbijal ei ole enam võimalik kindla peale valida, kes täpselt tema kauba valmistab, kuna väiketootjad ei suuda garanteerida kõikide soovijate varustamist TÄPSELT SAMA tootega), mis oleks võrreldav suurtootmisega peab tootmist hakkama doteerima. Doteerimine tekitab omakorda ebaõiglast konkurentsi, sest tekib olukord, kus osa tootjaid kes on olnud edukamad ja jätkusuutlikumad saavad ootamatult karistada, kuna nende väiksematele konkurentidele hakatakse peale maksma. Põhimõtteliselt on see märk sellest, et lõpetagem see mõttetu effektiivsus ja edukus. Näiteks kvaliteedi seisukohalt ei oleks eriti mõtet toota midagi paremini kui naaber, sest kohalik omaviletsus ostab kauba igal juhul ära kuna ta on selle sisuliselt juba dotatsioonidega ette kinni maksnud.

Oluline kogu selle asja juures on ka see, et kogu protsess eeldaks mingi ETKVL-i laadse struktuuri loomist, mis tegeleks logistika, ladustamise ja tegevuse plaanimise (plaanimajandus!). Kaugemalt vaadates tundub tegemist olevat ohtlikult riikliku dumpingu laadse ettevõtmisega, mis kogu majanduskliima totaalselt uppi lööb ning pärast mida võiks Eesti heaga öelda adjöö WTO-dele ja muudele kaubandus ning majandusorganisatsioonidele (kaasa arvatud EL). Keegi ei soovi arendada majandustegevust riigis, kus aus konkurents on põlu all.

Arvestades sellega, et keegi ei taha eriti midagi kallimalt osta tekiks munitsipaalpoode luues olukord, kus osa kaupu on mõistlikum sealt osta. Et garanteerida seda, et keegi hulgi kokku ei ostaks ning nõnda kunstlikku defitsiiti ei tekitaks (näiteks kallimalt edasi müümise eesmärgil) tuleks kehtestada kvoodisüsteem (loe talongid), mis määraks kui palju keegi võib omale midagi osta. Kes keelaks näiteks Selveril osta oma nodi munitsipaal ETKVL-lt, kui sealt saaks odavamalt kui mõne teise tarnija käest? Aga suured poed jäävad ju alles? Vale puha .. suured poed spetsialiseeruvad ümber ning hakkavad müüma ainult neid kaupu, mis garanteeritult kasumit toovad. Partiide vähenedes hävivad tootjad ja kasvab hind, tekitades lõpuks olukorra, kus munitsipaalpood ei suuda tarnida ja suurkauplus ei taha ehk teisisõnu ühest kohast ei saa ja teisest saab endisest kallima hinnaga, kuna väiksemad partiid ja müügiriski lisamine tõstab hinda.

Üldiselt ma isegi ei tea miks ma nõnda lolli idee üle vahutan siin! Piinlik on, et kogu selle pornograafiaga on lagedale tulnud selle linna pea, kus ma elan. Inimesed andke andeks, meil ei ole siin kõik sellised.

Kukupai oma lehel natuke tsiteeris ühte minu sõnavõttu maamaksu teemal ja lisas sinna juurde, et jama puha, tema ei usu, et Nõmmel keegi Keskerakonna poolt hääletas, sest tema oma tutvusringkonnas küll ei tea kedagi, kes oleks seda teinud.

Ma lisaksin omalt poolt paar õpetussõna: iga diskussioon on juba ette kaotanud tõsiseltvõetavuse kui käiku läheb fraas: “ma küll ei tea oma tutvusringkonnas kedagi, kes …”. Mõtelge natuke oma peaga … ütleme, et te kuulute Ühendriikides Klu Klux Klani ridadesse ja räägitakse Obama poolt hääletamisest. Väga suure tõenäosusega ei oleks teil tutvusringkonnas neegreid ja samuti inimesi, kes neegritest midagi hästi arvaks, seega väide et “ma küll ei tea kedagi, kes oleks selle NEEGRI poolt hääletanud! Võltsimine! Ei ole võimalik!” on teie suust sellisel juhul täiesti tühi sõnamulin.

Rääkides aga asjast ja toetudes VVK andmetele saame teada, et Keskerakonna poolt hääletas Nõmmel üle kolmandiku inimestest ning kokku sai see erakond sealsest kuuest mandaadist ei vähem ega rohkem kui kolm, ehk siis põhimõtteliselt esindab hetkel Nõmmet linnavolikogus 50% ulatuses Keskerakond. Seega väidan ma veelkord, et oma vitsad peksavad oi-kui-valusasti.

Olgu siis juba öeldud, et tagantjäreletarkus on täppisteadus ja kõigile jõukohane. Tuleviku prognoosimine seevastu kipub kalduma sinna hiromantia valdkonda ning kuigi ka siin pole midagi keerulist, kipuvad need inimesed, kes sellega tegelevad olema valdavalt ka saamatud või lihtsalt väga rumalad. Seoses sellega kasutan ma ära ka võimalust iseennast lolliks teha ning hakkan vahelduva eduga välja pakkuma erinevaid tulevikutrende, millega minu arvates võiks arvestada. Esimeseks teemaks võtan ma ette füüsilise digitaalse meedia.

Mõned kuud tagasi sai läbi “formaadisõda” Blu-Ray ja HD DVD vahel. Pärast aasta kestnud piikidemurdmist Toshiba ja Sony vahel teatas Toshiba, et lahkub mängust. Huvitav kogu selle asja juures on aga mitte see, et Sony võitis, vaid protsess ise. Sony on läbi aegade kaotanud KÕIK formaadisõjad. Beta, MiniDisk, UMD, MemoryStick on kõik olnud meediad, mida Sony on püüdnud mainstreami lükata ja kõik on ühel või teisel põhjusel läbi kukkunud ning jäänudki valdavalt Sony enda seadmetesse. Blu-Rayga läks Sony täispanga peale: varem omandatud filmistuudiod teatasid ainult BR toetusest, Playstation 3 oli sisseehitatud lugejaga ning laua all vahetas omaniku suur hulk dollareid. Viimane lauaalustest doteeringutest oli ilmselt Toshibale, sest pärast seda, kui Sony müüs oma konkurendile poole hinnaga maha Cell protsessorite tehase, teatas viimane järsku, et lõpetab igasuguse tegevuse HD valdkonnas. Enamgi veel, laiali saadeti kõikvõimalik toetusgrupid ning ka partneritel soovitati pood kinni panna. Vaadates tehasetehingust kokkuhoitud raha ning väidetavat HD DVD-st tingitud kahjumit tundub vähemalt mulle, et selles mängus jäi Toshiba igatahes plussi.

Kuid edasi. Sony eesmärk on algusest peale olnud väga selge. DVD formaat kui selline on pärast mõningast ebaselgust püsinud sellisena juba enam-vähem kokku 10 aastat. DVD meedial müüdud filmikoopiate arv ulatub miljarditesse ning ka personaalvarunduses on tegemist meediaga nr. 1. Paraku oli DVD formaadil üks viga: tegemist on avatud formaadiga, millel otseselt puudub omanik ja seega ka võimalus litsentsitasude pealt teenida. Blu-Ray puhul oli Sonyl selge plaan uue põlvkonna meediale käpp peale panna ning võtta väikest obrokit nii ketaste, seadmete, filmide kui toorikute pealt. Kui me võrdleme seda DVD-ga ning prognoosiksime võrreldavaid müüginumbreid, siis tähendaks see Sonyle kümnetes miljardites dollarites tulu. Sellise tulu jaoks ei ole ükski hind piisavalt kõrge — kaasa arvatud põhikonkurendi väljaostmine.

Paraku tuleb nüüd minu prognoosi koht. Minu hinnangul on liikuval meedial (ehk siis ketastel) reaalset eluiga veel umbes kolmeks, maksimaalselt viieks, aastaks. Allakäik algab aga juba selle aasta lõpus. Konkurente ona ntud juhul isegi mitte üks vaid suisa kolm: liikumatu meedia (SSD, ehk Solid State Drive), tellitav video (VOD, ehk Video On Demand) ja allalaetav video. Viimast segmenti esindavad siinkohas iTunes, XBox Live ja muud. iTunes on juba praeguseks löönud põhjaliku mõlgi traditsiooniliste CD ketaste müüginumbritesse ning see aasta vahe füüsilise ja allalaetava media vahel peaks vähenema veelgi. Sama peaks ilmnema ka video puhul. On üsna loomulikult, et seda osa õgvendavad IT lahenduste firmad, nagu Microsoft ja Apple. Traditsioonilise meedia (TV) poole pealt tuleb mängu VOD, mis võimaldab sama kvaliteediga filmi omale tellida siis kui soov on. Kui äriline pool kõrvale jätta, siis on see üksjagu sarnane allalaetava variandiga. SSD variant on aga nendele, kes tahavad omale midagi käegakatsutavat (kõige tüüpilisem SSD seade on mälukaart). N.ö. flashmälude turg on praeguseks IT valdkonnas turg number üks ja areneb seetõttu kõige kiiremini. Hetkel ollakse veel kriitilises punktis, kus nõudmine ületab pakkumist, kuid sedavõrd kuidas erinevad tehased järjest valmivad on oodata peatset olukorra kergendumist. Ma ei imestaks põrmugi, kui 3 aasta pärast maksab 16GB või isegi suurem (32GB) mälukaart 100 krooni tuuris ning kui tegemist on ainult loetava kaardiga, siis isegi vähem. Kuna tegemist on kompaktsema ning vastupidavama meediaga, siis on ainult aja küsimus, mil filmimüüjad selle enda jaoks avastavad. Kuna mälukaart on juba praegult soodsam varundusseade (ma ei hakka rääkima DVD-dest) kui Blu-Ray, siis pole BD meedial erilist väljavaadetki saada selles segmendis arvestatavaks tegijaks.

Ehk siis teisisõnu. Minu arvates on Sony võit suuresti Phyrrose võit. Küsimus on rohkem selles, millal ta sellest ise aru saab. Minu prognoos on kolm aastat ja ketaste aeg saab läbi. Me räägime siin ka CD, DVD ja flopiketastest. Juba praegult ei peeta paljude masinate puhul enam kettalugeja lisamist vajalikuks, sest võrguühenduste kiirus on kasvanud juba punkti, kus andmed jõuavad masinasse valdavalt etherneti vahendusel. Inimesed on tegelikult valmis asendama füüsilise meedia allalaetavaga, küsimus on ainult selles, millal sisutootjad sellest täiel määral aru saavad. Pirate Bay populaarsus on osaliselt märk sellest, sest kõige levinum torrentitüüp, mida sealt tõmmatakse on just filmid ja eriti telesarjad.