pronto.ee

Kõigepealt soovitan ma lugeda seda artiklit MIT Enterpise Technology review lehelt. Laias laastus võtab see artikkel üsna lihtsalt ja samas kokku keskkonnakaitse hädad ja tulevikuväljavaated. Kes lugeda ei viitsi, selle jaoks kirjutan ma siia ka lühikese sisukokkuvõtte.

Selgub, et keskkonnakaitsjaid on sisuliselt kahte tüüpi: teadlased ja romantikud. Romantikuid iseloomustavad järgmised sõnad: moraal, mässumeel valitseva korra vastu, võitlus kõige vastu, mis ei ühildu nende maailmavaatega. Romantikute kõige iseloomulikum omadus on võimetus tunnistada oma eksimusi. Teadlased seevastu lähtuvad sellistest seõnadest nagu eetika, mässumeel kehtivate paradigmade vastu, võitlus teineteisega. Teadlastel ei ole raskusi oma vigade tunnistamisega, kuna kogu teadus praktiliselt sellest koosnebki. Romantikud on keskkonnakaitsjate hulgas selges ülekaalus ning seetõttu pääseb teadlaste hääl harva löögile. See artikkel on üks väheseid erandeid.

Ma toon siinkohas ühe näite, mis jooksis läbi ka Eesti ajakirjandusest: Jutt käib nimelt geneetiliselt modifitseeritud rapsist. Modifikatsioonid tegid rapsi peaaegu tundetuks ühe üsna tugeva herbitsiidi vastu, mis kõrvaldas põllult peaaegu sajaprotsendiliselt teatavad umbrohusordid. Selgus, et teatavad liblikad ja sitikad eelistasid neid umbrohutaimi oma elutegevuseks ning seetõttu nendel põldudel oli ka vähgem liblikaid. Romantikud teatasid selle peale: “Ahaaa, kui nii edasi läheb, siis pole meil varsti enam üldse liblikaid. See rikub loodusliku tasakaalu ja ergo, GMO kraam on saatanast”. Teadlaste vastus sellele oli lihtne: “Vastab tõele, kui kogu maailma rapsi täis külvata ja seda kogu aeg selle herbitsiidiga kasta.” Tundub reaalne? vähe usutab.

Üldiselt pakub see artikkel välja, et järgmise kümne aasta jooksul on keskkonnasõbrad sunnitud mingil hetkel ümber hindama mõned põhilised dogmad:

1. Planeet ei suuda inimkonda enam ära toita. Ei vasta tõele. Piirkondades, kus elab kolmandik planeedi elanikkonnast rahvaarv praegu hoopis väheneb. Ka kolmanda maailma riikides, kus sündivus on olnud traditsiooniliselt kõrge, kuna viimase veerandsaja aasta jooksul märgata sündivuse kahanemist. Asi pole põrmugi nii hull. Ka linnastumisel on siin oma osa täita: kui maal vaadatakse last kui investeeringut, siis linnas saab tast automaatselt kohustus. Seetõttu on sündivus linnades palju madalam.

2. GMO toit ei ole hea. Kuidas palun? Sisuliselt kõik testid on tõestanud, et geneetiliselt modiftseeritud toit ei ole ühegi parameetri poolest ohtlikum/halvem traditsioonilisest kraamist. Vastupidi: kuna taimed on tugevamad, sisaldavad rohkem kasulikke ühendeid ja annavad rohkem saaki, siis on see pigem kasulik. Ka keskkonnale: mida parem saak, seda vähem põllumaad vajatakse, mis võimaldab vabale loodusele rohkem mängumaad. Märkimisväärne on ka see, et ami?id, keda peedakse kõige traditsioonilisemaks ning tehnoloogiavaenulikumaks rahvaks on GMO taimed omaks võtnud ja kasvatavad seda meeleldi. nende teooria on selline: jumal lõi taimed/loomad ja andis meile riistad, et me saaksime neid vastavalt oma äranägemist mööda kohandada. varem kasutati lihtlabast ristamist, tänapäeval GMO-d. Lihtne. Paljude roheliste TEGELIK vastuseis GMO-le tuleb ilmselt pigem hoopis üldisest romantismitrendist, mille aluseks on roheliste sisseprogrammeeritud vasakpoolsus. Oma olemuselt on nad kapitalismi ja suurfirmade vastu ja kuna GMO tuleb just sealt, siis ei on see vastuvõetamatu juba põhimõtte pärast. Kuna viimasel ajal on hakanud levima ka “avatud lähtekoodiga” GMO kraam, siis tõenäoliselt vastuseis leiab siiski peatselt oma kurva lõpu selles valdkonnas.

3. Tuumaenergia on halb. Vaatame tõele näkku: inimkonna energiavajadus kasvab lähimal ajal JÄRSULT. Põhjuseks on üleüldine keskkonnateadlikus ning soov loobuda õhku saastavatest lahendustest. Järjest rohkem hakkab tulema autosi, mis kasutavad edasiliikumiseks elektrit ühel või teisel moel, samuti pea igale poole trügiv elektroonika tahab oma osa. Hüdroenergia ei ole tegelikult loodussõbralik energialiik, kuna tammide taha tekkivad veehoidlad ujutavad üle tohutuid maalasi ja takistavad kalade ning loomade rändeid. Lisaks eksisteerib alati risk, et tamm annab mingil põhjusel järele. Vabanevad energia hulk mõne suurema veehoidla puhul oleks siis võreeldav tuhandete ja tuhandete tuumapommidega. Tuumajäätmed ei ole tegelikult põrmugi nii ohtlikud, kui need tunduvad ja viimased uuringud on jõudnud juba tasemele, kes radiaktsiooni on võimalik spetsiaalsete bakterite abil suhteliselt kiirelt puhastada. Mõele ise, mis saab juhtuda, kui jäätmed maetakse kilomeetri sügavusse graniidi sisse? Maast on see kraam tulnud ja maa sisse läheb ta tagasi. Ainuke reaalne oht kogu asja juures on see, et keegi kasutab saadud jääkprodukte näiteks tuumarelva ehitamiseks. Lihtsad arvutused näitavad, et nn “roheline energia” ei ole lõppkokkuvõttes samuti sugugi nii roheline ja pealegi on ta arvestades energiatarbimise prognoositava kasvuga surelike jaoks pisut liiga kallis. Kusjuures energia kasv, nagu ma ennist märkisin, on tingitud fossiilsete kütuste kasutamise vähendamisest, mis oma olemuselt on kõige keskkonnasõbrlikum samm, mida saab teha üldse.

If all be true that I do think,
There be Five Reasons why one should Drink;
Good friends, good wine, or being dry,
Or lest we should be by-and-by,
Or any other reason why.

Nonii, eks see tuleb mingil hetkel välja öelda, aga pärast viimast mängu on mul väga pikaks ajaks LARP-dest põhjalik siiber. Ma ei ole ühes kohas näinud kunagi koos nii palju metamängu, halba rolliesitust ja töllamist kui selles mängus. Korra olin ma isegi nii frustreerunud, et hakkasin taksot tellima, metamängige siis ilma minuta kui tahate. Kas te teate, mis asi on töllamine? Töllamine on selline asi, et kuigi su karakteril mingisse kohta pole pole absoluutselt asja ja tal pole aimugi, et seal midagi huvitavat toimub, samas SINA ise tead, et midagi on teoksil. Ja sa lähed sinna vahtima. Sulle antakse käsk, et aura ära ja sa IKKA töllad seal, ainult kaks sammu eemal. Ja kui lõpuks hakatakse meetmeid kasutusele võtma, siis ei suuda töllaja uskuda, et keegi ei ole tema kohalviibimisest huvitunud (mõned lähevad koguni niikaugele, et on peaaegu valmis sind süüdistama kogu mängu rikkumises tema jaoks). Müts maha nendele, kes tegelesid oma asjadega ja vitsa nendele, kes oma asjadega tegelemise asemel takistasid inimesi oma asjadega tegelemast.

Huvitav asi on viimase nädala aja jooksul minuga toimunud. Ma peaaegu et ei maga enam. Näiteks ei ole ma viimase nädala jooksul ainult ühel korral maganud kuus tundi ja ülejäänud kordadel 3-5 tundi. Ja väsimust ei ole. Ning ma ei maga sellepärast vähe, et ma ei saaks või mida iganes. Ma ärkan ise ülesse!

Leidsin kapist karbitäie rediseid. Mõnus!

Niisiis päädis tänane hommik sellega, et käisin ja ostsin omale jalgratta. maksin rohkem, kui ma olin plaaninud ja samas vähem kui mu büd?ett oli. Lisaks ostsin mingi arvuti, porilauad ja joogipudeli (esialgu veel tühja, kuniks ma poes käin ja sinna brändit ostan). Oleks ma Reformimees, siis võiks minu kohta öelda orav rattas. Nüüd ma olen lihtsalt rattas.

Oma jalavarje vaadates (ma pean täna sellele koolilarpile minema) tuvastasin ma täieliku kaose. Ka kõige parema välimusega kinga best before on läbi saanud vähemalt sajand tagasi ja sellega seoses nad jalga panna ei kõlba. Selge pilt. Kingapoodi.

Lõpuks käisin Võsaga kaltsukas. Võsa ostis omale vana kooli pintsaku ja pedelilla kikilipsu, mis paneks Orumetsa iga kell kadedusest värisema. Endale ostsin ma nahast piibukotti, mille peale oli kirjutatud Big Ben. Võib-olla see polegi piibukott, aga ma ei tahaks sellel teemal pikemalt spekuleerida.

Eilsest päevast rääkides käisin Siiri sünnipäeval ja täna on seoses sellega komplikatsioonid. Pohmaka näol.

Who are you: I am what I am
When are you: I am forever
What are you: I am legend

Siin see on … mina ei oska midagi selle kohta öelda, aga selle mumbe-jumbo järgi olen mina Kuusk:

2.01.-11.01.
5.01.-14.07.

Kuuse ilu on külm ja terav. Ta armastab vanaaegseid ilusasju ja hämarat
valgust toas., parfüüme, koduseid ja suuri pidustusi. Kuusk on kapriisne
ja temaga on raske läbi saada. Tal on enese sisemise vabaduse tunne,
milletõttu tunneb end sageli üksikuna. Ta peaaegu ei allu mõjutustele,
kuid samuti väljendab ise harva oma mõtteid, üldse pole ta liiga jutukas.
Samuti ei paista ta silma erilise lõbususega. Selle eest võib kuusk püüda
ja saavutada ülesseatud eesmärki. Armastuses on kuusk harva rahuldatud,
pole truu ja mitte alati tasakaalukas. Ta tahab palju saavutada ja
harilikult see tal ka õnnestub. Juhtub, et armub meeletult, siis on
loomulikult tema isiklik elu purustatud. Tema armastus võib olla lõpmatu.
Kuusk on väga intelligentne. Tal on analüüsiv mõistus, tunneb huvi teaduse
vastu, kuid teaduses ei saavuta mitte alati edu. Juhtub, et tal tuleb
töötada aladel, millel pole midagi ühist tema huvidega. Töösse suhtub
tõsiselt ja vastutustundega, sellepärast puudusi tal tavaliselt töös ei
esine. Kui talle pakutakse valikuvõimalust, valib ta paljudest erinevatest
variantidest raskeima. Kuid igas olukorras säilitab ta usu ja lootuse.
Kuusk püstitab kõrgeid eesmärke. Rohkem, kui väikesed õnnestumised,
rõõmustab teda võit suurtes mastaapides.

Teisi Kuuski:
L. Tolstoi, Jeanne D’Arc

Hughart is on väitnud, et ta ei pea oma raamatuid fantaasiaraamatuteks, pigem vastupidi, kuid paraku on ta nii lootusetult kirjastajate poolt ära tembeldatud, et ta loobus juba tükk aega tagasi vastu punnimast.

Samuti kui ta käis oma katsetamas oma juttude filmiõiguste müümist, siis sai ta vastuseks üsna ühese lause: “Mis te tahate, et me teeksime filmi KILIDEST? Ja isegi mitte tänapäeva kilidest?!” Ja vend lendas suunava jalahoobi saatel ukse taha. Tõenäoliselt pärast “Lendavate pistode maja”, “Kangelast” ja muid taolisi filme oleks vastuvõtt olnud hoopis teistugune ja loodetavasti mees polegi meelt heitnud ja proovib nüüd uuesti. Eks aeg näitab.

Kuid raamatu juurde tagasi. Lauri on kogu jutu kenasti kokku võtnud ja väga palju mul siin lisada ei olegi. Paljuski tänu Lauri arvustusele (ja tema abile) see raamat minuni jõudiski. Sügav kummardus.

Lisaksin siiski juurde, et raamatu sü?ee, kui maskid eest rebida on pesuehtne kli?ee. Sisuliselt kui tead kriminaalromaanide kaanoneid, siis tead sa ka juba alguses, kes pahategija on. Kuid samas see polegi selle raamatu juures oluline. Tõeline lugeja avastab peatselt, et tähtis pole mitte see, mis on maski all, vaid mask ise (muide huvitaval kombel on see tees ka raamatu läbivaks teemaks. Tõsi küll, jutt ei käi mitte maskist sõna otseses mõttes).

Ma siiski rõhutaks omalt poolt, et unustage igasugune new age mumbo-jumbo mida hipid alati Aasiaga seovad. Raamat on täiesti selgelt kirjutatud valge mehe poolt valgetele meestele ja kuigi härra kasutab ohtralt viiteid kohalikele müütidele ja lauludele on ta lõpuni jäänud hea maitse piiridesse. Valge mehe jaoks muidugi. Mis minu jaoks tähendab seda, et ei mingeid liigseid müstifikatsioone.

Tegelaste seiklused on seekord palju mastaapsemad. Nagu näha oli #10 Härja ja isand Li koostöö sujunud niivõrd hästi, et esimesest on saanud Liu täieõiguslik kambajõmm ja õpipoiss. Ning loomulikult multifunktsionaalne ?veitsi Armee Lihas, kui ennast nii võib väljendada. Seekordsed reisid viivad mehi pea igal poole, kaasa arvatud põrgusse, kus muidugi kähku kasutati ära perversse Kuupoisi eripära ja saadavad ta (paljuski viimase omal initsiatiivil) ründavat deemonit .. uhh .. vaigistama.

Peab märkima, et kui eelmine raamat oli Hugharti esikteos, siis siin on juba märgata progressi. Stoori on otsekohesem, haakuvam ja läbimõeldum. Samuti on kõrvaltegelased palju detailsemad. Võrreldes “Lindudest sillaga” on tegu tükk maad parema jutustusega kuigi see esimesel pilgul tundus võimatu. Tagantjärele vaadatuna oli viimane siiski tunduvalt lihtsakoelisem ning lünklikum kui “Lugu kivist”.

Üks asi veel. Kaks muhedat kohta: kui pakuti Li-le, kes oli juba vana mees potentsirohtu, siis keeldus ta viisakalt, tuues pöjenduseks: “Minu eas on viimane asi, mida ma vajan, veel üks kangestunud liiges.” Ja kui #10 Härg järjekordset naistegelast kargas, siis ohkas isand Li heldinud: “Ahh, noorus. Oleks ma jälle 90 aastane.”

Eile käisin poes sisseoste tegemas ja pärast asju kotti toppides tabas mind must masendus. Mis värk on? Mul olid kotis mingid köögiasjad (vispel ja labidas), pannikaas (ma olin käinud panni enne kodus mõõtmas, kujutage ette — mina ja teen ettevalmistusi (läbimõõt 26cm)), purgitäis ad?ikat ja siis mingi külmkapinodi. Leevendavama poole pealt olid ühekordsed ?iletid, nachod ja Poco Loco salsakaste. Mida kurat ma poest ostan? Nagu mingi keskealine pereisa!

Seejärel hakkasin ma vähe mõtlema ja leidsin, et mida sa ikka teed: vanasti võeti pea iga õhtu õlu või kümme, aga nüüd panevad kõik padavai õhtul vara koju. Kes tahab seebikaid vaada, kellel on kutsikad ja kes väidab hirmsat väsimust. Ainuke erinevus on Pokk, kelle vabandused on läbi sajandite samaks jäänud. Mul hakkab järjest rohkem ja akuutsemalt tekkima kahtlus, et tutvusringkond on hakanud minust välja kasvama. Mina olen ikka sama vana, aga teised on saanud vanemaks. Hei, kuhu jääb rokenroll?!?

Sellega seoses olen ma sunnitud deklareerima, et kus viga näed laita seal tuleb ette võtta radikaalseid reforme keskkonnaga. Ehk siis kasutan iga saabuvat juhust väljas söömas käimiseks ja mõne õlle tegemiseks. Hau!

Oh, nagu näha pole ma rääkinud oma nädalavahetuse seiklustes. Ma pean siinkohas silmas eelmist, mitte järgmist. Kiire on olnud ja tööd on palju. Katsun vähemasti osaliselt selle asja parandada.

Nädalavahetuse avalaks reedel ei vääri tähelepanemist. Mitte, et see oleks halb olnud, vaid pigem sellepärast, et me kõik teame millised need on ja see ei erinenud neist millegipoolest oma tuntud headuses. Laupäev seevastu oli sootuks teistsugune: kõigepealt vaatasin ma ära Stargate viimased osad. uskuge või mitte, aga ma olen viimase kui ühe SQ-1 ja Atlantise osa ära näinud. Pärast sedaläksin tööle, kust me Rene-ga edasi Microlinki üritusele marssisime. Üritus toimus ise klubis nimega Prives, kus toimus teatrietendus nimega Ürgmees.

Ürgmehel peaks korra eraldi peatuma. tegu on Jan Uuspõllu sooloesinemisega ja minu arvates oli tegu üsna omapärase tükiga. Asja juhatas kohe sisse see, kuidas mees katsus leida allegooriaid mingilt koopajooniselt. Siis mõtleb hetke ja lisab, et “tegelikult on olemas kolmas arvamus selle pildi kohta veel — vahest kutt lihtsalt logeleb põõsa all kõva munn õieli!”. Loos endis sarjati nii tänapäeva naisi kui mehi ja seda üsna põhjalikult. Minge ja vaadake ise.

Õhtu jätkus, tsiteerides klassikuid, udupeene napsuga. Ma punnisin sellele terminile jupp aega vastu, kuna udu ja peene jamas sõnas ei ole normaalne. Kõik on kuulnud sellest, et väljas on paks udu … aga kas keegi on midagi kuulnud peenest udust? Seda ma arvasingi. Mõne õlled pandi napsule veel lõpuks vitamiinideks (B-vitamiin) järgi ja siis marssisime edasi Parlamenti.

Parlamendis endas käisin ma sees esimest korda. Omamoodi päris sünge koht on, aga selle populaarsuse fenomenist ei saa ma aru, arvatavasti on lihtsalt inimestel pole, kus hängida. Õhtu (kirstu)naelaks oli loomulikult Monofäns (kuidas iganes seda ka ei kirjutata). Kaks totsi lõõritasid laulda ja mingid sepad, tõenäoliselt ilged peded, hööritasid laval hända. See oli minu karikasse viimane piir ja ma tatsasin edasi Karja-Keldrisse, kus toimus Sõpruse Puiestee aftekas (ma ise kontserile ei jõudnudki).

Pühapäevase päeva tiksusin aias ja ilmselt seal ma oma külmetuse saingi. See see on, kui kevad ootamatult asendub talvega ja tabab mind püksid rebade peal. Põrgusse küll.