pronto.ee

Nii, marssisin täna tööleminekuplaanidega uksest välja ja mis ma näen?! Tänavad on poolmärjad (või poolkuivad, sõltub kummalt poolt vaadata) ja juba kolmandat päeva on pungad täpselt sama suured. Head see tähendada ei saa, sest tavaliselt lendavad lehed pungadest kõmmdi nagu nupuga vihmavarjud välja, aga see aasta on kuidagi erandlik. Ilmselt pole pungad ikka veel homses päevas kindlad — mäletate, kui siin vahepeal pärast imeilusaid soojasi ilmasi (kus mitte ükski pung lillegi ei liigutanud) saabusid sellised öökülmad, et lumemehed väljas rokkisid. Vot, ma kardan, et selline pungade ettevaatlikus viitab nende lumememmede comebacki võimalusele. Ouch! Ja me sooja ei saagi, me sooja ei saagi, me sooja ei saagi, pole mõtet kartagi!

Asja teeb eriti huvitavaks see, et ma võtsin selle Ulmeguru blogist ja tema tulemuseks oli Londo Mollari, kes oli minu ekvivalendi (G’Kar) sõber-vaenlane. Mõlemad loomulikult on pärit Babylon 5-st.

G’Kar

Ceaselessly struggling for a well-deserved redemption, you carefully arrange your alliances and energies.

There is no greater power in the universe than the need for freedom.

G’Kar is a character in the Babylon 5 universe. Worlds of JMS has a character profile for him.

Nüüd kus mul ratas olemas on, sooviksin ma hirmsal kombel ükskord sellega ka tööle sõita. Aga kuidagi ei õnnestu, alati tuleb midagi vahele: täna näiteks pidin hommikul imevara kliendi juurde kimama. Taksoga.

Kutid MIT-s on tulnud üsna huvitava idee peale. Nad nimelt otsustasid korraldada ajarändurite kokkutuleku. Teisisõnu nad tahavad teha selle ürituse niivõrd tuntuks, et tuleviku ajarändurid omaks aimu selle olemasolust ja oskaks kohale tulla. Asja idee on selles, et ajaränduritele pole ju mitut üritust vaja — Sa võid suvaliselt hetkel sõita ajas tagasi sinna üritusele ja vaadata, kes veel on kohale laekunud vahepeal. See muidugi eeldab, et ajas rändamine on võimalik. Igal juhul vanad tõenäoliselt ei viitsi enam ajamasina leiutamise peale energiat kulutada ja hoopis tõsimeeli ootavad, et keegi tulevikust kohale laekuks.

mida teeksite teie, kui hommikul postkastist kirju tuues leiate lisaks “Pluss-Miinus Elektroonika” reklaamibukletile, arvetele ja solaariumikutsele veel sellise kirja?:

Keskkrematoorium

TEIE PÕLETUSMATUS

Kuna meie läbiviidud uurimuste tulemuste alusel oleme leidnud, et Teil ei ole mitte mingisugust sotsiaalset tulevikku, Te olete rahvastikupoliitiliselt võimetu ning seetõttu pole Teie ühiskonda kuulumine mitte mingil moel kasulik, oleme otsustanud rahvastikuülejääkide seaduse §177 lõige 4 alusel Teid põletada.

Seetõttu palume Teid ilmuda järgmisel reedel kell 17.00 krematooriumi, ahi nr 16, luuk 8 juurde, kaasas lauluraamat, tuludeklaratsioon ja Teile kohaldatavate maksude ettemaksukviitungid.

Kuna meie uurimuste andmetel olete Te elu jooksul joonud suures koguses alkohoolseid jooke, palume ilmselge plahvatusohu tõttu Teid enne põletamist juua liitri keedetud kitsepiima ja klaasi glaubrisoolalahust. Peale selle peate kaasa võtma ühe vihu õlgi, 20kg kuiva vanapaberit või laaste, 3.8 liitrit bensiini 95E ja kaks tuletikku.

Kui Te soovite oma tuhale erilist kohtlemist, palume Teil jätta väravavalvurile aadressi ja postmargiga varustatud ümbrik tuha edasitoimetamiseks. Muul juhul annetame selle Maaelu Toetusühingule väetiseks.

Kohustame Teid ise hoolitsema oma surmakuulutuse eest, teatama põletamisest rahvastikuregistrile, maksuametile ja võlausaldajatele, aegsasti lõpetama ajakirjanduse tellimused, tagastama oma passi, juhiloa ja muud dokumendid vastavatele instantsidele.

Käesoleva käsu eiramise korral kohaldatakse Teile rahvastikuülejääkide seaduse §166 lõige 6 alusel karmistatud surmanuhtlus (= säästliku leegiga).

Ootame Teid täpselt kokkulepitud ajal, mis teatatakse vaid käesoleva kirjaga.

Lugupidamisega,

PÕLETUSMATUSTE MINISTEERIUM
Keskkrematoorium

Osakonnajuhataja
…

Olgu mis ta on, aga mulle see raamat täitsa meeldis. Loomulikult oli sellel oma nõrgad kohad, raskusi teatavate teemade järjepidevusega, kuid om aolemuselt oli tegu täiesti korraliku nn. “poistekaga”.

Oma olemuselt on sellel raamatult üsna palju ühist kingi magnu opuse “Dark Toweri” sarjaga. Sarnased/erinevad paralleelmaailmad, nende vahel rändamine oli ka selles jutus läbivaks teemaks. Muide, Talismani sarja teine raamat “Black House” on juba üsna otseselt “Dark Toweri” sarjaga seotud. Ma läheks isegi nii kaugele, et nimetaks seda raamatut sissejuhatuseks sarja teisele osale ja seetõttu lugemist väärt juba puhtal selle pärast.

Räägime siis veidike ka sisust. Jack Sawyer oli nii kaua kui ta mäletas näinud unenägusi ühest “teisest kohast”, mida ta hakkas kutsuma Dreamlandiks. Ema pidas seda tema lapsemõistuse poolt sünnitatud fantaasiaks, kuid mälestused olid selleks liiga veenvad ja kuidagi oli sellega seotud ka Jacki isa ning onu Morgan, isa äripartner.

Pärast isa surma jahiõnnetuses pakkis ema äki kohvrid ja põgenes idarannikule. Taaskord oli see kuidagi seotud onu Morganiga, kes ilmselt katsus Jacki ema Lily käest ta isa osalust nende ühises firmas välja pressida. Kuid põgenemine polnud ainus põhjus: Jacki ema põeb kopsuvähi viimast faasi ja on suremas.

Oma uues elukohas kohtub ta vana neegerkoristajat Speedyt, kellega ta sõbruneb ja kes selgub teab Dreamlandist rohkem kui esmapilgul tundub. Speedy räägib talle Talismanist, mis asub läänerannikul peaaegu samas kohas, kus Jack varem elas ja millel on võime päästa ta ema elu. Ta veenab ka Jacki, et see teine maailm on tõeline ning näitab, kuidas nende vahel “hüpata”. Selgub, et umbes iga 100000 inimese kohta on üks inimene, kellel on teises maailmas “paariline”. See tähendab seda, et need inimesed on võimalised teise maailma läbi oma “paarilise” keha astuma. Jacki isa Phil oli üks neist ja samuti oli ka onu Morgan. Üllatuslikult selgub, et ka Jacki ema on üks sellistest, kuigi ta ise seda ei tea. Jack ise on aga eriline: ka temal oli “paariline” olemas, kuid see oli salapärastel asjaoludel hukka saanud. See asjaolu õbbastas Jacki mõnevõrra, kuna ta mäletab, et taoleks peaaegu isegi lapsepõlves lämbunud, umbes samal ajal, millal suri tema analoog teises maailmas. Sestap on Jack võimeline maailmade vhel hüppama kogu täiega ning ei ole seotud kuidagi oma “paarilisega”, erinevalt teistest.

Teadmine Talismani olemasolust oli Jackile piisav ja nii alustab 12 aastane poiss reisi Ameerika ühest servast teise, et tuua see tagasi koju ning päästa oma ema, paralleelmaailma kuninganna ning ilmselt ka väga paljude muude tegelaste elu.

Hindeks tugev neli.

Kadunud on kaks väga olulist raamatut: minu Douglas Adamsi “Complete Hitchhikers Guide to the Galaxy” ja Mathesoni “I am Legend”. Paluks raamatutel minu kätte tagasi ilmuda. Tehtagu, toodagu, antagu.

Delfi on ennast taaskord ületanud. Seekordseks kullatükiks on artikkel nimega Mehetüübid, kelle eest peaks jalga laskma. Sellises teemapüstituses on lausa lademete viisi ainest huumoriks ja loomulikult oli juba esimesel kommentaarilehel pärl kodaniku Võeh klaviatuurist:

Milline siis on õige mees kelleka ka ülinõudlik autor rahul oleks?

Ta peab naisele alati silma vaatama ja suudlema siis kui tahab ja seal kus tahab. Meigi olemasolu naisel ja hetkel keset sõiduteed asumine teda ei tohiks häirida. Ta peab ülevoolavalt emotsionaalne olema. Esimene kevadpäike või naljakas film peab mehe viima naerukrampidesse. Ta peab uppuma oma aluspükstesse (40 aastat liidu jalgpalli). Ta peab tunnistama ilusti üles et enne sind oli tal veel pille, reet, angeelika, juta, peeter, kaire, … . Moest ei tohiks ta ka midagi teada. Tätoveeringutesse peaks suhtuma kui pesemata kätesse. Ta peaks olema kooli ajal kehalise tundidest vabastatud nõrguke kes hiljem on oma tõelise mina leidnud sõpradega õlut rüübates. Ta peaks kinni haarama igast võimalusest seigelda. Ise midagi luua, teda ei eruta. Isegi fotokat pole ta soetanud. Arvuteid, eriti mänge peab ta tühjaks kohaks. Ta ei tee kunagi komplimente. Teie esimesel kohtamisel kingib ta pundi võililli ja kostitab sind “põldsamaa kuldsega”. Armastust pole ta kunagi avaldanud. Tal on tõsised musklid kuna päevast-päeva tõstab ta tellingutel betoonplokke. Ta on “vinge kokk” kes oskab mune praadida ka unepealt. Sinu kliitori leiab ta üles käigupealt, tänaval läbi villase mantli. Oma ema pole ta kunagi tundnud. Kuna ta on “vinge kokk”, siis võib ta pikalt rääkida munapraadimise filosoofiast. Jutu lõpetab ta aga elulise küsimusega. Sinki või mitte sinki. Teda vaevavad pidevalt tervisehädad. Ta teab kõiki haiguseid peast.

Loomulikult ilmus selle peale kohe ka nigelate naiste välimääraja kodaniku mnjah käest:

1. Ta ei vaata sulle silma.

Naine peaks mehele otse silma vaatama. Kui ta seda ei tee, annab see märku, et midagi on viltu. Teisiti öeldes: kohe on näha, kas tal on midagi plaanis või tal lihtsalt on pohhui sinust.

On olemas siiski üks erand. Mainitud reegel ei kehti siis, kui mehel on pyxilukk lahti. Kõik naised on geneetiliselt programmeeritud sinna vaatama. Geenide vastu nad lihtsalt ei saa.

2. Ta küsib suusexiks luba.

Arvad, et nii käitub daam? Kaugel sellest! Tõeline daam püüab ise eksimatult kinni sinu poolt õigel hetkel edastatud salajased signaalid (pyxilukuvahelt tilbendav riist).

3. Telkust tuleb toeliselt huvitav jalku mats a teda ei koti.

Kooselu sellise tuima tükiga ei paku küll midagi. Ta ei lase end ekraanil toimuvatest sündmustest karvavõrdki kaasa haarata. Kas ei tähenda see, et tal ka sinust ükskõik võib olla?

4. Ta kannab kitsaid valgeid stringe.

Miks mitte boksereid? Palju mugavam ja avaram. Aga valged stringid ? pigem ei. Kui ta just ei arva, et klubistiil on veel elus, või vaata ette ? äkki on tegemist strippariga. Tema majast võiks küll kiiresti jalga lasta

5. Ta ütleb, et sina oled tal esimene armastus.

Isegi, kui see tõsi on, peaks see hulgaliselt häiresignaale käivitama. Kes meist ikka tahax teerajaja olla?

6. Tal on etniline tätoveering.

Tema kannikate peale on tatoveeritud Borja.
Arvatavasti on rets ja istus Harkus?

7. Ta on 28+ ja kahe lapse ema.

Sellised on juba lootusetud naised, nad on koigex valmis.

8. Ta suhtub seksi ükskõikselt.

Ei ? jutt ei käi sugugi anaalseksist, kuigi ? milline tõeline naine sellest loobuks? Isegi pisikesed seksihõngulised ettevõtmised nagu kahkukas jaapani restoranis, liuväljal või diskoteegi peldikus või kasvõi keset ööd meres, jätavad teda üsna külmaks. Milleks siis end sellise igava kujuga üldse siduda?

Three witches watch three Swatch watches. Which witch watch which Swatch watch?

Kõigepealt soovitan ma lugeda seda artiklit MIT Enterpise Technology review lehelt. Laias laastus võtab see artikkel üsna lihtsalt ja samas kokku keskkonnakaitse hädad ja tulevikuväljavaated. Kes lugeda ei viitsi, selle jaoks kirjutan ma siia ka lühikese sisukokkuvõtte.

Selgub, et keskkonnakaitsjaid on sisuliselt kahte tüüpi: teadlased ja romantikud. Romantikuid iseloomustavad järgmised sõnad: moraal, mässumeel valitseva korra vastu, võitlus kõige vastu, mis ei ühildu nende maailmavaatega. Romantikute kõige iseloomulikum omadus on võimetus tunnistada oma eksimusi. Teadlased seevastu lähtuvad sellistest seõnadest nagu eetika, mässumeel kehtivate paradigmade vastu, võitlus teineteisega. Teadlastel ei ole raskusi oma vigade tunnistamisega, kuna kogu teadus praktiliselt sellest koosnebki. Romantikud on keskkonnakaitsjate hulgas selges ülekaalus ning seetõttu pääseb teadlaste hääl harva löögile. See artikkel on üks väheseid erandeid.

Ma toon siinkohas ühe näite, mis jooksis läbi ka Eesti ajakirjandusest: Jutt käib nimelt geneetiliselt modifitseeritud rapsist. Modifikatsioonid tegid rapsi peaaegu tundetuks ühe üsna tugeva herbitsiidi vastu, mis kõrvaldas põllult peaaegu sajaprotsendiliselt teatavad umbrohusordid. Selgus, et teatavad liblikad ja sitikad eelistasid neid umbrohutaimi oma elutegevuseks ning seetõttu nendel põldudel oli ka vähgem liblikaid. Romantikud teatasid selle peale: “Ahaaa, kui nii edasi läheb, siis pole meil varsti enam üldse liblikaid. See rikub loodusliku tasakaalu ja ergo, GMO kraam on saatanast”. Teadlaste vastus sellele oli lihtne: “Vastab tõele, kui kogu maailma rapsi täis külvata ja seda kogu aeg selle herbitsiidiga kasta.” Tundub reaalne? vähe usutab.

Üldiselt pakub see artikkel välja, et järgmise kümne aasta jooksul on keskkonnasõbrad sunnitud mingil hetkel ümber hindama mõned põhilised dogmad:

1. Planeet ei suuda inimkonda enam ära toita. Ei vasta tõele. Piirkondades, kus elab kolmandik planeedi elanikkonnast rahvaarv praegu hoopis väheneb. Ka kolmanda maailma riikides, kus sündivus on olnud traditsiooniliselt kõrge, kuna viimase veerandsaja aasta jooksul märgata sündivuse kahanemist. Asi pole põrmugi nii hull. Ka linnastumisel on siin oma osa täita: kui maal vaadatakse last kui investeeringut, siis linnas saab tast automaatselt kohustus. Seetõttu on sündivus linnades palju madalam.

2. GMO toit ei ole hea. Kuidas palun? Sisuliselt kõik testid on tõestanud, et geneetiliselt modiftseeritud toit ei ole ühegi parameetri poolest ohtlikum/halvem traditsioonilisest kraamist. Vastupidi: kuna taimed on tugevamad, sisaldavad rohkem kasulikke ühendeid ja annavad rohkem saaki, siis on see pigem kasulik. Ka keskkonnale: mida parem saak, seda vähem põllumaad vajatakse, mis võimaldab vabale loodusele rohkem mängumaad. Märkimisväärne on ka see, et ami?id, keda peedakse kõige traditsioonilisemaks ning tehnoloogiavaenulikumaks rahvaks on GMO taimed omaks võtnud ja kasvatavad seda meeleldi. nende teooria on selline: jumal lõi taimed/loomad ja andis meile riistad, et me saaksime neid vastavalt oma äranägemist mööda kohandada. varem kasutati lihtlabast ristamist, tänapäeval GMO-d. Lihtne. Paljude roheliste TEGELIK vastuseis GMO-le tuleb ilmselt pigem hoopis üldisest romantismitrendist, mille aluseks on roheliste sisseprogrammeeritud vasakpoolsus. Oma olemuselt on nad kapitalismi ja suurfirmade vastu ja kuna GMO tuleb just sealt, siis ei on see vastuvõetamatu juba põhimõtte pärast. Kuna viimasel ajal on hakanud levima ka “avatud lähtekoodiga” GMO kraam, siis tõenäoliselt vastuseis leiab siiski peatselt oma kurva lõpu selles valdkonnas.

3. Tuumaenergia on halb. Vaatame tõele näkku: inimkonna energiavajadus kasvab lähimal ajal JÄRSULT. Põhjuseks on üleüldine keskkonnateadlikus ning soov loobuda õhku saastavatest lahendustest. Järjest rohkem hakkab tulema autosi, mis kasutavad edasiliikumiseks elektrit ühel või teisel moel, samuti pea igale poole trügiv elektroonika tahab oma osa. Hüdroenergia ei ole tegelikult loodussõbralik energialiik, kuna tammide taha tekkivad veehoidlad ujutavad üle tohutuid maalasi ja takistavad kalade ning loomade rändeid. Lisaks eksisteerib alati risk, et tamm annab mingil põhjusel järele. Vabanevad energia hulk mõne suurema veehoidla puhul oleks siis võreeldav tuhandete ja tuhandete tuumapommidega. Tuumajäätmed ei ole tegelikult põrmugi nii ohtlikud, kui need tunduvad ja viimased uuringud on jõudnud juba tasemele, kes radiaktsiooni on võimalik spetsiaalsete bakterite abil suhteliselt kiirelt puhastada. Mõele ise, mis saab juhtuda, kui jäätmed maetakse kilomeetri sügavusse graniidi sisse? Maast on see kraam tulnud ja maa sisse läheb ta tagasi. Ainuke reaalne oht kogu asja juures on see, et keegi kasutab saadud jääkprodukte näiteks tuumarelva ehitamiseks. Lihtsad arvutused näitavad, et nn “roheline energia” ei ole lõppkokkuvõttes samuti sugugi nii roheline ja pealegi on ta arvestades energiatarbimise prognoositava kasvuga surelike jaoks pisut liiga kallis. Kusjuures energia kasv, nagu ma ennist märkisin, on tingitud fossiilsete kütuste kasutamise vähendamisest, mis oma olemuselt on kõige keskkonnasõbrlikum samm, mida saab teha üldse.