pronto.ee

Kõik kes on hiljuti käinud teleripoes on märganud, et vähemalt pooled mudelitest ei ole enam kineskoobi, vaid lapiku ekraaniga, olgu selleks tehnoloogiaks LCD või plasma. Et mis värk nendega on? Millal tasub neid ostma hakata ja kas üldse maksab?

Maksab ikka … hinnanguliselt ülejärgmine aasta on õhukeste ekraanide hind langenud kineskoopidega samale tasemel. Tegelikult arvestades sellega, et järjest rohkem ja rohkem ostetakse mittekineskoopekraane, võib oletada, et koos mahtude vähenemisega hakkavad kineskoobid hoopis kallinema. Küsimus on ainult millal.

News.com annab asja kohta ka paar vihjet. Kuni seniajani on õhukeste ekraanide hind langenud keskmiselt veerandi võrra aastas. Eelmine aasta on paljud tootjad seoses nõudluse kasvuga oma tootmisvõimsusi KORRAGA nii palju suurendanud, et enam ei juhi turgu mitte nõudmine, vaid pakkumine. Seega oletatakse, et selle aasta lõuks on on hinnalangus juba umbes 50% võrreldes aasta algusega. Konkurents ikkagi. Ehk siis teisiti, kui on plaanis lähitulevikus osta omale 42″ või 50″ telekat, siis ostke see jaanuaris.

Artikkel ise asub siin.

Okei, nigel on olla ja anname tõele au: vähese viina viga see ei olnud.

Tänase päeva mõtteteraks on selline lause: “Inimesed jagunevad kolmeks: ühed on need kes oskavad kolmeni lugeda ja teised on need kes ei oska.”

Täiesti uskumatu milliste avaldustega ministrid oma apsakaid välja vabandavad:

Minister tunnistas viga, et ei osanud intervjuu andmiseks piisavalt vene keelt ning üleüldse rääkis liiga palju.

Mis tähendab, et ei osanud? Nüüd tead, et kui kaamerat näed, Mailis, siis tuleb kohe võssa silgata! Seda sa ju oskad.

Ok .. tuleb välja, et Sarv ja Ivika on omale talvekorteri soetanud .. tuleb järgi tsekata.

Pagan küll, Junk tõi mulle ühe ruuteri siia ja ma mitte ei saanud aru, mille pärast see värk ei taha kuidagi moodi STV internetiga haakuda. Nüüd lõpuks on pilt selge (paljuski tänu Arvutikasutaja foorumile): STV tahab, et minupoolse masina MAC aadress ei muutuks. Võtsin ruuteri, palusin tal WAN-le öelda, et ta MAC aadress on sama, mis minu võrgukaardil ja kõik töötas nagu vaja. Nüüd ei ole ühtegi takistust (peale pika puidupuuri, millega põrandasse auk urgitseda), et alumine korter samuti omale samuti interneti saaks. Paraku loomulikult tekib varem või hiljem päevakorda küsimus, et kas ei oleks mõttekas see agregaat asendada hoopis mingi Wi-Fi või isegi WiMaxi toatava ruuteriga. Küllap jõuab veel. Küllap jõuab.

Neste Eesti peadirektor Indrek Kaju peaks tõsiselt enne mõtlema ja siis ütlema, sest kuidas muidu mõista sellist Äripäevas avaldatud lõiku:

Kolmapäeva hommikul läksid hinnatõusuga kaasa ka Neste ja Hydro Texaco, kes tõstsid samuti hinda 25 sendi võrra.

Neste Eesti peadirektor Indrek Kaju sõnul tingis sammu konkurentide hinnatõus. Kui kauaks praegused hinnad püsima jäävad ei tihanud Kaju ennustada.

Mees sisuliselt tunnistab kartellilepet, kuna neil firmas tõstetakse hindu kuna konkurendid tõstavad ka. Öelgu siis seda kuidagi muud moodi, sõnastada ei oska või?

Vahest mäletate, et mõned nädalad tagasi lasti Londoni metroos maha Brasiilia immigrant, keda süüdistati kahtlases käitumises, riietumises ning illegaalselt maal viibimises. Päris kõrgel tasemel politseinikud ning mitmed poliitikud avaldasid oma tuge kohal viibinud ja veretöö korda saatnud erariides agentide resoluutsele tegutsemisele ning pidasid süütu noormehe surma kahetsusväärseks kõrvalnähtuseks elanike julgeoleku tagamisel. Siiski alustati asjakohane juudlus, mille tulemused on praeguseks ajakirjandusse lekkinud. Põhiliseks tõendusmaterjaliks said seekord turvakaamera lindistused, mis korravalvurite meelehärmiks mitte nende kasuks ei tunnistanud:

Esiteks väitis politsei, et noorel brasiillasest elektrikul oli seljas vaatamata soojale ilmale lohmakas jope ning kukil seljakott, millest turritasid välja värvilised juhtmed (nice one!). Nüüd selgus, et tegelikult kandis mees tavalist teksatagi ning seljakotti tal polnud.

Teiseks väitsid politseinikud, et mees käitus kahtlaselt, hüppas pärast politseinike peatumismärgannet kuuldes üle piletibarjääri ning tormas eskalaatorit mööda alla vagunisse. Turvakaamerad näitavad, et tegelikult ei palunud keegi tal peatud, mees läbi piletibarjääri normaalselt, isegi peatus korraks, et võtta hoidjast omale üks ajaleht. Seejärel sõitis ta rahulikult eskalaatoriga alla ning paar kiiremat sammu astus ta alles lõpus, kuna märkas, et tema rong on ees ning ei soovinud maha jääda.

Kolmandaks väideti, et ta proovis põgeneda, ometigi väidavad tunnistajad, et talle karati üsna ootamatult kallale ning ta suruti istmesse nii, et ta ei saanud ennast liigutadagi. Alles seejärel asuti tulistama — seitse korda pähe, üks kord õlga ja kolm korda mööda.

Lisaks ei seati kahtluse alla ka väide nagu oleks tegu olnud illegaalse immigrandiga (kahjuks ma ei saa seda väidet hetkel kontrollida). Politseinikute raporti kohaselt asuti meest ründama, kui öeldi, et tegu oli kas Hamdi Issaciga (kes tabati nädal aega hiljem hoopis Itaaliast), keda kahtlustati Londoni pommirünnakule kaasa aitamises VÕI ühe teise kahtlase mehega. Selgub, et nad polnud isegi kindlad noormehe identiteedis.

Üldiselt saab seda mõista ainult üheti — kui Briti politseinik tunneb, et see tegevus on põhjendatud, siis võib ta koha peal surmaotsuse teha ning hukkamise läbi viia. Niipalju siis kohtusüsteemist ja võimude lahususest.

Soovitus kõikidele eestimaalastele on aga selline: päevitamine kahjustab tervist, teid võidakse oma jumeka naha tõttu pidada terroristiks ning koha peal hukata. Inimesed, olge valvsad.

Lisa:
Vahepeal on lisaks CNN-le ka BBC avaldanud oma temaatilise artikli, mis on veelgi detailsem ja veelgi hirmuäratavam. Tuleb välja, et vahetult enne selle loo avaldamist ajal hooples siseministeerium oma professionaalsusega ning avaldas kiitust asjaga seotud tegelastele oma ametialase pädevuse ja külma närvi eest.

Veel lisa:

BBC on materjalidega vähe detailsemalt tutvunud ja teinud samm-sammult ametliku info ja tegelikult toimunu võrdluse kogu intsidendist, alates algusest ja lõpetades tulistamisega. Selgus, et ainuke põhjus brasiillase jälitamiseks oli see, et üks politseinikest arvas, et ta on veidike sarnase välimusega, kuid ei olnud selles üldse kindel. Ta otsustas teiste käest järgi küsida, kuid ei leidnud selleks vaba aega, kuna tal oli vaja peldikus käia. BBC võrdlev tabel on siin.

Muide, üks olulisemaid politseinike tegevuse õigustajaid oli metropoli politseiülem Sir Ian Blair. Kes tahab võib lugeda tema sõnavõttu teemal kuidas tänu temale London kohe kõige rahumeelsemaks ja ohutumaks linnaks muutub. Mina tema asemel katsuks pärast selle raporti avaldamist ennast väga väikeseks teha ja kuhugi peitu veereda.

Žukovskis toimus järjekordne vene kosmose- ja lennundusnäitus MAKS 2005. Põhiline, mis muu träni hulgas silma torkas oli venelaste uus kosmosesüstik Kliper, mida üsna pikka aega on aretatud, kuid mida vahepeal meie idanaabrite kosmosesektori viletsa majandusliku olukorra tõttu surnuks peeti on tagasi ja mitte vähe.

Hetkel on plaanis see asjapulk kosmosesse lennutada juba lähima viie aasta jooksul. Pardale võtab masin kuni kuus inimest ja pärast käikuandmist peab Kliper välja vahetama juba 1961 aastast pärit Sojuz süsteemi. Probleemiks on hetkel ainult kanderaketi leidmine — Sojuzi jaoks kasutatav kanderakett suudab orbiidil vedada vaid 8 tonni kraami, samas kui selle seadme kaal kipub jääma kuhugi 14 tonni kanti. Sestap spekuleeritakse, et Kliper hakkab hüppelauana kasutama uut Angara-A3 raketti, mille esimene start peaks toimuma aasta-paari jooksul. Kuna süstikusse on kõvasti investeerinud ka Euroopa Kosmoseagentuur ESA, siis loomulikult ei saa jätta kõrvale võimalust, et käiku tuleb ka Ariane 5 stardiplatvorm, mis algselt oli mõeldud eurooplaste Hermes kosmosesüstiku jaoks.

Igal juhul on Venemaal Kliperiga suured plaanid: kindlasti Kuu, aga sahistatakse ka Marsist. Oma hinnalt on see lennumasin suurusjärgu võrra odavam NASA juba aeguvast süstikust, seega hoiame pöidlaid, et kosmosevõidujooks on taas alanud.

Vahelduseks natuke kerget muusikat. Mõned teist indlasti teavad, et Monty Pythoni mees Eric Idle on maha saanud muusikaliga 1975 aasta filmi “Monty Python and the Holy Grail” ainetel (kataklopp-kataklopp). Sa nimi on “Spamalot” ja tegu on erakordselt humoorika, samas kõrgetasemelise lavateosega.

Ühesõnaga asjast on olemas ka OST ehk Original SoudTrack, mida ma praegu kuulan ja see on ülikõva!

Kokku on plaadil 25 lugu, osad vana kooli Monty Pythoni valikust (nagu “Always Look on the Bright Side of Life” ja paar muud), osad tuliuued aga kõik on head.

CHORUS:
Oh we’re not yet dead
To Camelot we go
To enlist instead
To try and earn some dough
And so although
We should have stayed in bed
We’re going off to war
Because we’re not yet dead

ALL:
We’re going off to war
We’ll have girlfriends by the score

DAD:
We’ll be shot by Michael Moore!

ALL: Because we’re not yet dead.

(Selle laulu sõnad tervikuna leiate siit. Seal on ka muude plaadil olevate laulude sõnad. Tundke rõõmu.)

PTSD on väljend, mis tänapäeval üha rohkem ja rohkem kasutamist leiab. PTSD on lühend inglise keelest: Post-traumatic stress disorder. See on psüühikahäire, mis avaldub inimestel, kes pärast mingit sündmust ei suuda enam tavaeluga harjuda. Kui algselt kasutati seda terminit õnnetuse- või kuriteoohvrite kohta, siis viimase paarikümne aasta jooksul seostub PTSD-ga peamiselt sõjaveteranide naasemine ühiskonda.

Aastatuhandeid on sõjapidamine jäetud professionaalide hooleks. See oli amet nagu iga teinegi, mida õpiti maast-madalast ja peeti kuniks tervist ja jaksu oli või kuniks keegi sulle mõõka makku ei susanud. Tänapäeval värvatakse poisid kohe pärast kooli, neid treenitakse toredates laagrites, kus nad saavad tegeleda igasuguste põnevate asjadega, nagu püssilaskmine ja metsas seljakoti ja gaasimaskiga ringi jooksmine. Tavaliselt kogu see meelelahutus sellega piirdubki ja isegi elukutseliste sõjaväelaste jaoks ei muutu see millekski enamaks.

Siiski mitte kõikide sõjameeste karjäär ei möödu mängides ja joostes. Vahel meenub kellelegi kusagil justkui niisama vedelev nafta või kohustus ühe või teise kontingendi ees. Siis pistetakse noortele relvad pihku ja öeldakse: “Padrunid on selles kastis ja pahad on selle metsatuka või düüni taga. Andke tuld!” Mida tavaliselt aga ainult läbi lillede kostetakse on see, et need “pahad” ei lasegi ennast niisama kõmmutada ja teinekord polegi täpselt lähemal vaatlusel võimalik arugi saada kes TEGELIKULT pahad on. Ja tavaliselt on unustatud teisele poolele mainida, millal täpselt on une-, söögi- ja potiaeg.

Iraagi sõda on just sellist sorti sõda, kus vastane on nähtamatu ja tihtipeale vastane ainult sellepärast, et keegi oletab, et ta on vastane. Päris sageli lastakse igaks juhuks maha ka hulk täiesti suvalisi kohalik elanike, kellele hiljem kleebitakse vastase võitleja austusväärne tiitel külge. Sest nii ei näidata sulle näpuga. Ning surnud ei saa ka väita vastupidist. Inimelu muutub odavaks. Odavaks muutub ka igapäevane hirm, sest kui teine pool peab ennast õigluse eest võitlejaks, siis ei anna nad niisama järele. Nad kasutavad iga võimalust, iga hetke selleks, et sinu jalgealune tuliseks teha ja see tekitab meeletu stressi. Isegi potil istudes peab valmis olema selleks, et keegi tina annab. Uurin väidab, et pärast aastatepikust Iraagis teenimist tunnevad sõdurid ennast halvasti, kui neil pole relva käepärast.

Praeguseks on esimesed intsidendid juba Ühendriikides toimunud, kus sõjast tagasi pöördunud noormehed ei suuda enam ühiskonda tagasi pöörduda. Lahutuste protsent on selle kontingendi hulgas kolm korda suurem, kui sõjas mittekäinutel, samuti enesetappude hulk. Ka relvaga seotud intidentide arv on kordi ja kordi suurem. Saade mida ma CNN-st vaatasin viitas sellele, et Pentagoni härrasmehed on tõsimeeli kartma hakanud seda, et mis saab inimestest kes pärast Iraaki erru lähevad. Kas neid ongi üldse ohutu tagasi teiste sekka lasta?