pronto.ee

Dan Simmons on mees, keda paljud loevad elavaks klassikuks ning “Hyperioni Cantose” sarja viimane osa “The Rise of Endymion” ainult kinnitab seda.

Lugu hakkab pihta in medias res: Raul Endymion, romaani nimi ja minategelane istub pahuralt Schrödingeri munas, mis on teatavat sorti eksootiline ja psüühiliselt piinarikas hukkamisvahend. Endymion ise pakub veidra tapaviisi selgituseks välja võimalust, et kuna kaotada pole enam midagi võib ta surmalemääratud mehena äkki pealtkuulamisseadmetesse midagi huvitavat välja lobiseda. Kõik on väga valesti läinud ja enam-vähem kogu raamat selgitabki mis on valesti, miks on valesti ja kuidas ta sinna munasse sattus.

Mõnes mõttes tühistab see lugu osaliselt eelnevates Cantose osades räägitu tehes seda õnneks nõnda, et kokkuvõte on rahuldustpakkuvam ja rohkem terviklikum. Selgub, et suur osa varasemast loost on kantud vaatenurgast kus ei lugejal, ega jutustajal pole täieliku pilt sündmustest, samuti toetuti paljuski faktidele, mis tegelikkuses osutusid valedeks.

Nagu eelnevateski Cantose osades on läbivaks teemaks inimkonna eksistentsiaalsed probleemid, kuhu on lisatud ka viimase loomingu — tehisintellekti(de) — kasvu- ja olemisraskused. Mis tähendab olla inimene? Kus me oleme ja miks me oleme on tõenäoliselt kogu loo võtmeküsimused.

Nagu näha on suur osa loost filosoofilis-religioosse taustaga ja Simmons ei proovi seda ka varjata. Loo ühete võtmetegelast Aeneat võrreldakse viimase vastuseisut hoolimata messiasega ning seda täiesti põhjendatult — muutes ta automaatselt Paxi (hetkel peamine jõud tuntud universumis) riigikiriku märklauaks. Viited erinevatele usunditele jooksevad ühel või teisel viisil läbi kogu raamatu ja on liiga ilmsed, et neid kahe silma vahele jätta. Tehisintellektide olemus ja ambitsioonid põimuvad kogu selle teemaga üsna sujuvalt ning loomulikult on platsis ka peidetud suurused, keda Aenea kutsub ebamääraselt “lõvideks, tiigriteks ja karudeks” (viide raamatule “Smaragdlinna võlur” ehk “The Wizard of Oz”).

Kogu lugu on üles ehitatud vanade heade kosmoseooperite võtmes. Külastatakse ohtralt erinevaid planeete ja kohtutakse veidrate tegelastega. Ometi erinevalt mõnedest muudest sama žanri lugudest (“Tähesõjad” näiteks tulevad kohe meelde) ei teki hetkekski tunnet, et kogu teadaolevas universumis eksisteerib vaid käputäis tegelasi, kes siis vahetpidamata erinevatel planeetidel juhuslikult kokku põrkavad. Kuigi sellest pole ka selles raamatus täielikult mööda saadud on õnneks mängus terve hulk ettekuulutusi ning tulevikunägemusi — ükski kokkusaamine pole juhuslik, vaid doominokivikeste näiliselt sujuv järjestikune langemine on aastatepikkuse paigutustöö tulemusena saavutatud.

Ometi ei ole muidu peaaegu veatu lugu ka ilma miinusteta: osa sündmustest arenevad pingutatult ja justkui sooviks laheneda sootuks seises suunas. Päris palju on lõpuni läbimõtlemata kohti ning kasutamata (väärkasutatud) võimalusi. Viis tuleb ainuüksi loo toore võimsuse tõttu ning on suure ja pika miinusega.

Nagu näha ei ole kohalikud valimised enam kuigi kaugel ning inimestele on kärbeste pähe ajamine alanud. Uusim vorm munitsipaalpornograafiast on pärit keskerakonna lehelt:

Munitsipaalpoed

Kohalikud omavalitsused (KOV) võivad endale luua munitsipaalpoed, kus on võimalik toiduaineid osta üldisest turuseisust madalama hinnaga.

Praegu on turul tekkinud olukord, kus ühelt poolt on toiduainete hinnad väga kõrged, kuid teiselt poolt hakkavad väiksemad põllumehed oma majapidamisi sulgema. Järelikult võtab toiduainete töötlemine ning hulgi- ja jaemüük ära väga suure lisandväärtuse (sest vastasel juhul elaks ju põllumees selliste toiduhindade juures väga hästi).

Seega, kui munitsipaalpood asuks koostööle väiketootjatega, saaksid väiketootjad paremat hinda ja ka munitsipaalpood suudaks toiduaineid odavamalt müüa (praegu kaduma minev lisandväärtus võimaldaks seda). Sellises olukorras ei saaks ilmselt tagada kogu toiduvalikut, kuid munitsipaalpoes oleksid saada põhitoiduained: teraviljatooted, juurvili, puuvili jms. Ühesõnaga, tegelik Eesti toodang, mida väikemajapidamised suudavad otse toota ja mida vanast ajast on inimesed harjunud oma maamajapidamistest saama.

Kaks kanget (peast, mitte kaelast) kes seda kirjutavad on Edgar Savisaar ja Jaan Õmblus, keda millegipärast tituleeritakse majandusasjatundjaks. Kogu see avaldus on pehmelt öeldes küüniline, kuna ükski terve mõistusega inimene ei taha tagasi neid aegu, kus parteigenossed määrasid mis ja kui kallilt lettidele ilmus. Asi on seda õudsam, et osa inimesi on valmis kasvõi oma ema vanatühjale müüma, et aga midagi odavalt saaks. Selliste inimeste toele apelleerimine on solvav kogu rahvale. Rääkimata sellest, mida taoline aktsioon majandusega teeb.

Laias laastus on tegemist plaanimajanduse taaselustamisega, sest kõrvaldades turumajanduse peamise mootori, nõudmise-pakkumise suhte, ongi tegemise täpselt sellega. Kuna väiketootjad ei suuda ka parima tahtmise juures pakkuda sama hinda ja sama ühtlast kvaliteeti (tarbijal ei ole enam võimalik kindla peale valida, kes täpselt tema kauba valmistab, kuna väiketootjad ei suuda garanteerida kõikide soovijate varustamist TÄPSELT SAMA tootega), mis oleks võrreldav suurtootmisega peab tootmist hakkama doteerima. Doteerimine tekitab omakorda ebaõiglast konkurentsi, sest tekib olukord, kus osa tootjaid kes on olnud edukamad ja jätkusuutlikumad saavad ootamatult karistada, kuna nende väiksematele konkurentidele hakatakse peale maksma. Põhimõtteliselt on see märk sellest, et lõpetagem see mõttetu effektiivsus ja edukus. Näiteks kvaliteedi seisukohalt ei oleks eriti mõtet toota midagi paremini kui naaber, sest kohalik omaviletsus ostab kauba igal juhul ära kuna ta on selle sisuliselt juba dotatsioonidega ette kinni maksnud.

Oluline kogu selle asja juures on ka see, et kogu protsess eeldaks mingi ETKVL-i laadse struktuuri loomist, mis tegeleks logistika, ladustamise ja tegevuse plaanimise (plaanimajandus!). Kaugemalt vaadates tundub tegemist olevat ohtlikult riikliku dumpingu laadse ettevõtmisega, mis kogu majanduskliima totaalselt uppi lööb ning pärast mida võiks Eesti heaga öelda adjöö WTO-dele ja muudele kaubandus ning majandusorganisatsioonidele (kaasa arvatud EL). Keegi ei soovi arendada majandustegevust riigis, kus aus konkurents on põlu all.

Arvestades sellega, et keegi ei taha eriti midagi kallimalt osta tekiks munitsipaalpoode luues olukord, kus osa kaupu on mõistlikum sealt osta. Et garanteerida seda, et keegi hulgi kokku ei ostaks ning nõnda kunstlikku defitsiiti ei tekitaks (näiteks kallimalt edasi müümise eesmärgil) tuleks kehtestada kvoodisüsteem (loe talongid), mis määraks kui palju keegi võib omale midagi osta. Kes keelaks näiteks Selveril osta oma nodi munitsipaal ETKVL-lt, kui sealt saaks odavamalt kui mõne teise tarnija käest? Aga suured poed jäävad ju alles? Vale puha .. suured poed spetsialiseeruvad ümber ning hakkavad müüma ainult neid kaupu, mis garanteeritult kasumit toovad. Partiide vähenedes hävivad tootjad ja kasvab hind, tekitades lõpuks olukorra, kus munitsipaalpood ei suuda tarnida ja suurkauplus ei taha ehk teisisõnu ühest kohast ei saa ja teisest saab endisest kallima hinnaga, kuna väiksemad partiid ja müügiriski lisamine tõstab hinda.

Üldiselt ma isegi ei tea miks ma nõnda lolli idee üle vahutan siin! Piinlik on, et kogu selle pornograafiaga on lagedale tulnud selle linna pea, kus ma elan. Inimesed andke andeks, meil ei ole siin kõik sellised.

Kukupai oma lehel natuke tsiteeris ühte minu sõnavõttu maamaksu teemal ja lisas sinna juurde, et jama puha, tema ei usu, et Nõmmel keegi Keskerakonna poolt hääletas, sest tema oma tutvusringkonnas küll ei tea kedagi, kes oleks seda teinud.

Ma lisaksin omalt poolt paar õpetussõna: iga diskussioon on juba ette kaotanud tõsiseltvõetavuse kui käiku läheb fraas: “ma küll ei tea oma tutvusringkonnas kedagi, kes …”. Mõtelge natuke oma peaga … ütleme, et te kuulute Ühendriikides Klu Klux Klani ridadesse ja räägitakse Obama poolt hääletamisest. Väga suure tõenäosusega ei oleks teil tutvusringkonnas neegreid ja samuti inimesi, kes neegritest midagi hästi arvaks, seega väide et “ma küll ei tea kedagi, kes oleks selle NEEGRI poolt hääletanud! Võltsimine! Ei ole võimalik!” on teie suust sellisel juhul täiesti tühi sõnamulin.

Rääkides aga asjast ja toetudes VVK andmetele saame teada, et Keskerakonna poolt hääletas Nõmmel üle kolmandiku inimestest ning kokku sai see erakond sealsest kuuest mandaadist ei vähem ega rohkem kui kolm, ehk siis põhimõtteliselt esindab hetkel Nõmmet linnavolikogus 50% ulatuses Keskerakond. Seega väidan ma veelkord, et oma vitsad peksavad oi-kui-valusasti.

Olgu siis juba öeldud, et tagantjäreletarkus on täppisteadus ja kõigile jõukohane. Tuleviku prognoosimine seevastu kipub kalduma sinna hiromantia valdkonda ning kuigi ka siin pole midagi keerulist, kipuvad need inimesed, kes sellega tegelevad olema valdavalt ka saamatud või lihtsalt väga rumalad. Seoses sellega kasutan ma ära ka võimalust iseennast lolliks teha ning hakkan vahelduva eduga välja pakkuma erinevaid tulevikutrende, millega minu arvates võiks arvestada. Esimeseks teemaks võtan ma ette füüsilise digitaalse meedia.

Mõned kuud tagasi sai läbi “formaadisõda” Blu-Ray ja HD DVD vahel. Pärast aasta kestnud piikidemurdmist Toshiba ja Sony vahel teatas Toshiba, et lahkub mängust. Huvitav kogu selle asja juures on aga mitte see, et Sony võitis, vaid protsess ise. Sony on läbi aegade kaotanud KÕIK formaadisõjad. Beta, MiniDisk, UMD, MemoryStick on kõik olnud meediad, mida Sony on püüdnud mainstreami lükata ja kõik on ühel või teisel põhjusel läbi kukkunud ning jäänudki valdavalt Sony enda seadmetesse. Blu-Rayga läks Sony täispanga peale: varem omandatud filmistuudiod teatasid ainult BR toetusest, Playstation 3 oli sisseehitatud lugejaga ning laua all vahetas omaniku suur hulk dollareid. Viimane lauaalustest doteeringutest oli ilmselt Toshibale, sest pärast seda, kui Sony müüs oma konkurendile poole hinnaga maha Cell protsessorite tehase, teatas viimane järsku, et lõpetab igasuguse tegevuse HD valdkonnas. Enamgi veel, laiali saadeti kõikvõimalik toetusgrupid ning ka partneritel soovitati pood kinni panna. Vaadates tehasetehingust kokkuhoitud raha ning väidetavat HD DVD-st tingitud kahjumit tundub vähemalt mulle, et selles mängus jäi Toshiba igatahes plussi.

Kuid edasi. Sony eesmärk on algusest peale olnud väga selge. DVD formaat kui selline on pärast mõningast ebaselgust püsinud sellisena juba enam-vähem kokku 10 aastat. DVD meedial müüdud filmikoopiate arv ulatub miljarditesse ning ka personaalvarunduses on tegemist meediaga nr. 1. Paraku oli DVD formaadil üks viga: tegemist on avatud formaadiga, millel otseselt puudub omanik ja seega ka võimalus litsentsitasude pealt teenida. Blu-Ray puhul oli Sonyl selge plaan uue põlvkonna meediale käpp peale panna ning võtta väikest obrokit nii ketaste, seadmete, filmide kui toorikute pealt. Kui me võrdleme seda DVD-ga ning prognoosiksime võrreldavaid müüginumbreid, siis tähendaks see Sonyle kümnetes miljardites dollarites tulu. Sellise tulu jaoks ei ole ükski hind piisavalt kõrge — kaasa arvatud põhikonkurendi väljaostmine.

Paraku tuleb nüüd minu prognoosi koht. Minu hinnangul on liikuval meedial (ehk siis ketastel) reaalset eluiga veel umbes kolmeks, maksimaalselt viieks, aastaks. Allakäik algab aga juba selle aasta lõpus. Konkurente ona ntud juhul isegi mitte üks vaid suisa kolm: liikumatu meedia (SSD, ehk Solid State Drive), tellitav video (VOD, ehk Video On Demand) ja allalaetav video. Viimast segmenti esindavad siinkohas iTunes, XBox Live ja muud. iTunes on juba praeguseks löönud põhjaliku mõlgi traditsiooniliste CD ketaste müüginumbritesse ning see aasta vahe füüsilise ja allalaetava media vahel peaks vähenema veelgi. Sama peaks ilmnema ka video puhul. On üsna loomulikult, et seda osa õgvendavad IT lahenduste firmad, nagu Microsoft ja Apple. Traditsioonilise meedia (TV) poole pealt tuleb mängu VOD, mis võimaldab sama kvaliteediga filmi omale tellida siis kui soov on. Kui äriline pool kõrvale jätta, siis on see üksjagu sarnane allalaetava variandiga. SSD variant on aga nendele, kes tahavad omale midagi käegakatsutavat (kõige tüüpilisem SSD seade on mälukaart). N.ö. flashmälude turg on praeguseks IT valdkonnas turg number üks ja areneb seetõttu kõige kiiremini. Hetkel ollakse veel kriitilises punktis, kus nõudmine ületab pakkumist, kuid sedavõrd kuidas erinevad tehased järjest valmivad on oodata peatset olukorra kergendumist. Ma ei imestaks põrmugi, kui 3 aasta pärast maksab 16GB või isegi suurem (32GB) mälukaart 100 krooni tuuris ning kui tegemist on ainult loetava kaardiga, siis isegi vähem. Kuna tegemist on kompaktsema ning vastupidavama meediaga, siis on ainult aja küsimus, mil filmimüüjad selle enda jaoks avastavad. Kuna mälukaart on juba praegult soodsam varundusseade (ma ei hakka rääkima DVD-dest) kui Blu-Ray, siis pole BD meedial erilist väljavaadetki saada selles segmendis arvestatavaks tegijaks.

Ehk siis teisisõnu. Minu arvates on Sony võit suuresti Phyrrose võit. Küsimus on rohkem selles, millal ta sellest ise aru saab. Minu prognoos on kolm aastat ja ketaste aeg saab läbi. Me räägime siin ka CD, DVD ja flopiketastest. Juba praegult ei peeta paljude masinate puhul enam kettalugeja lisamist vajalikuks, sest võrguühenduste kiirus on kasvanud juba punkti, kus andmed jõuavad masinasse valdavalt etherneti vahendusel. Inimesed on tegelikult valmis asendama füüsilise meedia allalaetavaga, küsimus on ainult selles, millal sisutootjad sellest täiel määral aru saavad. Pirate Bay populaarsus on osaliselt märk sellest, sest kõige levinum torrentitüüp, mida sealt tõmmatakse on just filmid ja eriti telesarjad.

Ei juhtu viimasel ajal just väga tihti, et ma Reformierakonna seisukohtadega 100% nõustuks, kuid tänane artikkel Päevalehes saab minu käest igakülgse heakskiidu. Ütleme nii, et minu Tallinnas oleva kinnisvara maamaks tõusis samuti märkimisväärselt 1000 krooni pealt 3000 krooni peale (tegelikult isegi pisut suuremaks), aga ma nii väga ei virise — esiteks ei hääletanud mina praeguse linnaviletsuse poolt (ehk siis ma ei pea ennast süüdistama) ja teiseks ei ole see minu jaoks mingi eriline raha kah.

Aga on inimesi, keda see puudutab ja suurim rühm neist on majaomanikud. Majaomanikud jagunevad enamasti kahte kategooriasse: jõukad majaomanikud, kelle jaoks pole see summa tappev ning põlistallinnlased, kes on oma eluasemes juba pikka-pikka aega elanud. Viimaste hulgas omakorda on esikohal kindlasti pensionärid, kes moodustavad suure osa Kohukeste (kelle vaimusünnitis see maamaks ka on) valijaskonnast. Mõnes mõttes on see neile paras, sest rusikareegel ütleb: “Ära seo ennast jobudega!” Varem või hiljem tõmbavad nad sul kas pahatahtlikusest või rumalusest perse lohku. Kujutage nüüd ette pensionäri, kes peab äkitselt lauale rullima 20000-30000 krooni maamaksu? Mina seda ette ei kujuta. Aga vähemasti said nad selle kompenseerimiseks Savisaare enda käest 500 krooni. Kes Keskerakonna poolt hääle andis peaks praeguse virisemise asemel minema ja ennast väga suure malakaga nuhtlema.

Selle valguses on eriti groteskne Kohukeste kampaania “ohjeldamatu hinnatõusu” peatamiseks. Põhimõtteliselt virisevad nad seal, et toit on liiga kallis. Kulla kohukesed, tänu teile on hetkel nii, et maamaksu tõttu on kindlasti kõige ohjeldamatum hinnatõus olnud just eluasemekulude osas. Lisak tõsteti ju suvel Kristiine Keskuse nahutamise varjus mitmekordseks veehindu (mida lubati kontrolli all hoida). Ehk ei ole mõtet rääkida toiduainete käibemaksu alandamisest 5% peale samal ajal maamaksu ja veehinda tõstes? Samuti ehk ei ole mõtet rahvale nii roppe valesi näkku loopida (lugege ise sealt)? Või arvavadki nad, et rahvas on nii loll? Võik äkki ongi?

Täna hommikul ärgtes teatas masin, et Quicktimel on vaja hädasti midagi tõmmata vaja. Tõbas siis oma 22MB uuendust ära ja mul vajus mokk töllakile. Update nimi oli Safari for Windows ja püha müristus, see toimibki. Tegemist on Spartaliku pisikese browseriga, mis lubab mööda webilehti kimada ning koos spetsiaalse fondiga annab neile kerge Appleliku hõngu. Ma olen mõnes mõttes sõnatu.

Lisaks niipalju, et versioon on sellel 3.1 ja seda saab muidu tõmmata siit. Webiarendajana lahendab see muidugi mõningased minu probleemid — näiteks selle, kuidas garanteerida lehekülgede korrektne väljanägemine Apple masinatel. Go, Apple B. Goode, go!

Vaikus. Lumi. Riia. Kohaliku keskpanga elektrooniline kliiringusüsteem (EKS). Mina. Suhtlen siin läbisegi enam-vähem korraga viies erinevas keeles ja ma ei tea juba mitmendat korda on mul keeled ja sõnad sassis. Õnneks pole ma kontori ainuke polüglott ja mind mõistetakse täielikult — vürtsitades vestlust omalt poolt analoogsete lingvistiliste kukerpallidega.

Õhtul lähen hotell Revalisse. Mulle meeldivad selle välisliftid ja ma ei saa aru, miks need öösel välja lülitatakse. Ilus on näha kuidas linn tähesäras jalge all põleb.

Viimasel ajal on kombeks saanud erinevad internetiallkirjade kogumised. Nii poolt kui vastu. Laias laastus on see ühest küljes mugav ja teisest küljest odav meetod ennast kuuldavaks teha, aga teisest küljest tekib küsimus, kas inimesed ikka tõepoolest saavad aru mille eest nad allkirja annavad? Selles mõttes ei maksa allkiri eriti midagi: ei nõua see ju ei rahalist, ega vaimset pingutust. Erakordselt markantne näide selles valdkonnas on Postimehe poolt algatatud kampaania allkirjade kogumiseks Riigikogu palgatõusu vastu.

See kampaania on õõvastav ja vale päris mitmes mõttes. Esiteks selle pealkiri: “Üleskutse: astu välja riigikogulaste ohjeldamatu palgatõusu vastu!” Mis sai sõltumatu ajakirjanduse erapooletusest? Ajakirjandus on oma olemuselt neljas võim ja selles mõttes kolme eelneva võimuga pidevas maadejagamises. Vähemasti seniajani peeti vajalikuks alati seda, et mõlemale poolele antakse võrdsed võimalused nii poolt kui vastuargumentatsiooniks. Paraku on Postimees selles võimuasjas seisukohal, et tuleb vaid pikutada loorberitel ja kõiki ülejäänusi süüdistada. Võib-olla liigub ka ajakirjanduses liiga palju raha? Selle nurga pealt on Riigikogu rahaasi üsna avalik, mida aga ei saa öelda ajakirjanduse kohta. Äkki peaks ka Riigikogu alustama konkureerivat kampaaniat ajakirjanike “ohjeldamatute” sissetulekute suurenemise vastu (nagu näete ei räägi ma siin palgast)? Kuna võimude pariteedi seisukohalt lähtuvalt oleks see täpselt sama välja tegev, siis saate juba isegi aru kogu asja grotesksusest. Seda enam, et ajakirjanduses liiguvad meil kaugelt suuremad rahad.

Kuid, nagu Telepoes öeldakse, pole see veel kõik! Kujutage ette kui Postimees oleks algatanud kampaania millegi poolt-vastu, mis tõeliselt ühiskonda ja kõiki selle liikmeid reaalselt puudutab? Näiteks saastekvootide koha pealt, või ütleme raamatute ja infotehnoloogiavahendite muutmist käibemaksuvabaks, või kütuseaksiisi suurendamiseks, või midagi muud selles suunas. Ega ei kujuta ikka küll, et inimesed nõnda emotsionaalselt kaasa hakkavad elama, kuigi see tegelikult puudutab neid reaalsuses kordi rohkem, kui mingi käputäie tegelaste sissetulek ja heaolu. Ja teate miks? Selle jaoks on meil juba ammu kasutuselt väljend “populism”. Kogu kampaania eesmärk ei ole mitte Riigikogu palgafond suuruse, vaid Postimehe tellijate arvu korrigeerimine. Keskmisel eestlasel tekivad lihaskrambid ja lämbumistunne kui ta kuuleb, et keegi saab rohkem raha kui tema. Õigupoolest nõnda sõnastades võiks läbi viia ükskõik millise kampaania ja selle edu oleks garanteeritud. Mis te arvate kui paljud neist hääle andnutest ütleks “ei”, kui neil ootamatult Riigikogu kohta taolise palgaga pakutaks? Ma arvan, et vaid käputäis. Kas te arvate, et Postimehe kampaaniameistrid seda ei tea?

Olen seisukohal, et ajakirjanduse asi on sõltumatu info toomine inimesteni, kes selle vahendusel omavad ülevaadet riigis toimuvast ning teevad oma otsused ise, valmiskasti juures. Praegult käib aga arvamuse kujundamine ning seda kõike muud kui sõltumatute vahenditega. Kui inimesed tõesti tahavad väga kuidagi kuhugi allkirja anda, siis üsna pea on neil võimalik seda teha hääletuskabiinis, andes allkirja selle inimese poolt, kes lubab, et tema hääletab palgatõusude ja asjade poolt või vastu täpselt nii nagu sellele valijale meeldib. Või kui keegi midagi sobivat ei luba, siis panna üles enda kandidatuur just sellise loosungiga. Kui rahva jaoks see tõepoolest nõnda oluline probleem on, siis ei tohiks ju häältest puudust tulla. Mõttetuid allkirju Postimehe reklaamikampaania tarbeks pole mõtet aga anda. Las nad teenivad oma raha ise ja ausalt. Selline odav populism devalveerib kõiki muid tõsisemaid kampaaniaid. Või äkki see ongi asja mõte?

Ahjaa, kas teid huvitab, mis on minu seisukoht selle palgaküsimuse asjus? Nagu näha oleme seniajani lahanud Postimehe erapooletust sõltumatu ajakirjanduse esindajana või õigemini selle puudumist ning küsitluse objekti pole me üldse lahanud. Kuigi see ei ole antud kontekstis oluline märgin ma ära, et meil valitseb kapitalistlik ühiskond, nõudmise ja pakkumise suhe. Ühest küljest on meil loetud arv ametikohti, teisest küljest on meil hulk kandidaate. Nagu ma nii ajakirjanduse kui ka lehelugejate kommentaaride põhjal olen aru saanud ületab hetkel nõudlus pakkumise, kuna praguse raha eest pole Riigikogusse piisavalt väärikaid liikmeid võimalik leida. Kui see tõesti nii on, et Toompea kamp ainult lumpenist koosneb, siis loomulikult tuleb palka tõsta, kuni see koht tõepoolest muutuks ka headele tippjuhtidele ning spetsialistidele piisavalt ahvatlevaks. Nõudmine ja pakkumine, mu sõbrad. Nõudmine ja pakkumine.

Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli, kellel on hästi palju vaba aega ja hästi vähe ajurakke (tõenäoliselt pikaajalise alkoholitarbimise tulemus) suudab ühes artiklis ilmselt kahel erineval hetkel antud avalduses nii mõnusalt suu vett täis tõmmata, et see on juba naljakas:

„Pärast seda juhtumit ei tohiks seal öist alkoholimüüki toimuda. Meie inimesed käivad seda aeg-ajalt kontrollimas,“ ütles Mutli Päevaleht Online`ile.

ja kohe järele

„Praegune müügikeeld seal on tegelikult totter, sest meie eesmärk on piirata alkoholi kättesaadavust ikkagi eelkõige Tallinna elanike ja noorte hulgas. Seal ostavad alkoholi aga ainult Tallinnas lahkujad,“ kommenteeris eelnõu eesmärki Mutli.

Kõrvuti neid lauseid pannes kõlabki see nagu endale tuha pähe raputamisena. Muide, ma heameelega käiksin kah teinekord pärast kella kaheksat seal “kontrollimas”. Miks ainult TEIE inimesed seda teha saavad? Lisaks veel niipalju, et kuna alkoholipiirangud kehtivad tema jutu järgi ainult Tallinna elanikele, siis kuidas ta kavatseb üle õla vaadata Tallinna elanikel, kes parasjagu on väljaspool Tallinnat? Keelul pole ju mõtet, kui selle sihtgrupp nõnda lihtsa nipiga nagu linnast lahkumine sellest mööda saab hiilida! Ja kuidas oleks nii, et mittetallinnlased ikkagi saaks vaatamata Mutli totrusele ka ilma töö ajal poes käimata reede õhtul mõnusalt napsutada.

Ma olen oma arvamusega küll natuke hilja peale jäänud, aga paraku on hetkel sellised ajad, kus toimetamist on rohkem kui ohtralt ning arvamuste avaldamine ei ole tihtipeale just prioriteet number üks. Aga aeg-ajalt tuleb siiski teha erandeid.

Minu mäletamist mööda on praegune plaan sammas püsti tõugata arvuliselt juba seitsmes: esimesed on põrkunud selle taha, et pole kokkuleppele jõutud, kuna kas siis prooviti projekti “omadele poistele” tõugata või jäi asi lihtsalt otsustusvõimetuse taha. Meie kunstiklikk koosneb paljuski erinevatest üksteisega sõjajalal olevatest tsunftidest, kes on nõus pigem kõik hävitama, kui laskma “saagil” langeda konkreeriva grupi küünte vahele. Seda, et kõik oleks rahul on tänapäeval palju tahta ning pahatihti pole otsustajatel piisavalt julgust, et riigi ja linna jaoks nõnda suure tähtsusega otsust vastu võtta. Ning oluline see otsus on, sest tegemist on pealinna peaväljaku kujundamisega selliseks nagu ta jääb, võimalik, et aastasadadeks. Võib olla, et kardeti ka Vene karu tagasitulekut, mis oleks otsustajate jaoks tähendanud palju pahandust. Nüüd, kus osadel inimestel on reaalne tahe ja julgus võtta endale vastutus, et asjad meie riigis ikkagi liiguksid, on see tekitanud nende jaoks kes ise üritavad püünele pürgida palju ärevust ning meelehärmi.

Ma vaatasin praeguseid ja eelnevaid töid ning pean tunnistama, et võta või jäta: praegune töö on kindlasti seniajani laekunud töödest üks sobivamaid: piisavalt moderne (klaas), piisavalt rahvuslik (rõngasrist), piisavalt julge (nii mõnigi riik ei julgeks taolist sümbolit püstitada) ja piisavalt monumentaalne. Mõnes mõttes näitab sammas kuivõrd palju rahvas oma vabadust hindab ja selle koha pealt lähtuvalt ütleks mina, et 100 miljonit on vähe! Rahvas mis nõnda kaua orjapõlves on elanud ei peaks oma lastelastele selle mälestuseks sümboleid luues kopikat veeretama. On asju, mida ükski rahvas ei tohiks unustada ja võtta iseeneseslikuna. Ei eile, täna, ega homme.

Sotside kampaania, mille alatooniks on sümboli võrdlemine hitlerliku Saksamaa raudristiga ja sellest tingitud potentsiaalne pahameel mõningaste välisriikide poolt, on pigem samba konteptsiooni toetav kui selle vastu olev. Sammas sümboliseerib eelkõige ikkagi meie higi ja verega kätte võidetud vabadust ning kui me peame hakkama oma sümboleid luues vaatama, mida onud teisel pool piiri arvavad, siis mis vabadus see selline on? Vabadus ei tähenda lihtsalt hulka mõnusaid privileege, vaid ka julgust ja vastutust. Muu hulgas ka julgust otsustada ise.

Võib-olla kõige küünilisem avaldus, mida ma seniajani olen kuulnud tuleb ometigi üsna väärika tegelase sulest, kelleks on Mart Kalm, Eesti kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna dekaan:

Auvõlga ei saa kustutada lepalehtedega. Jõmlust väljendav deklaratiivne megalomaania diskrediteerib eestlust. Üht osa rahvuslikust eliidist, kunstiintelligentsi, on solvanud valitsuse küüniline teerullipoliitika, mis alavääristab Vabadussõja mälestust ja häbistab Eesti riiki diletantliku monumendiga. Pronkssõduri äraviimist ei saa kompenseerida kõrvalkünkale võrreldamatult nõrgema monumendi püstitamisega. Nii teha ei ole lihtsalt väärikas.

Tõstes ennast kõrgemale teistest inimestest, nimetades neid sisuliselt harimata matsideks kellel ei ole vähimati õigust oma arvamusele, solvavad taolised tegelased kogu vabadussamba kontseptsiooni. Sellal, kui “kunstiintelligendid” hordide viisi välismaale pagesid, et seal tikuvõileibu mugides “Eesti asja” ajada, läksid needamad noored, keda nad matsideks sõimavad otse koolipingist sõtta iseseisvuse, vabaduse ja rahvuse eest. Paljud neist ei olnud tegeliku elu näinud, paljud neist ei näinudki. Aga tänu neile on meil oma riik, õigus ilma repressioone kartmata poolt ja vastu argumenteerida — ning õigupoolest ka võimalus taoliseid nihilistlike avaldusi ajakirjanduses avaldada. On ainult õiglane, et noored järeltulevatest põlvedest otsustavad, millist Eestit me tahtsime, sest nemad peavad selle üles ehitama. Üritades küll oma sõnu pehmendada kõike populistlikult valitsuse kaela veeretades ei näe mees lühinägelikult, et seesama rahvas valis need inimesed enda eest otsuseid tegema ning otsus on praeguseks juba tehtud. Kahju härra Kalm, et teil ei õnnustunud kogu projektiga sentigi teenida. Loodetavasti ei tähenda see seda, et teie lapsed nüüd nälga näevad ja teil endil tuleb kerjakott seljas tänavale minna. Aga teil oli kuus korda varem võimalik endale sobilik sammas ehitada ja see võimalus on nüüd käest antud.

Õigupoolest enamus “kunstiintelligentidest” kritiseerijatest ei ole mitte ühtegi omapoolset ettepaneku teinud ja sellega toetavad nad sisuliselt parka säilimist Vabaduse platsil, mis parimal juhul sümboliseerib autostumist, globaalset soojenemist, elitaarsust ning laiskust. Ka mõttelaiskust.

Selle koha pealt müts maha sambasse seniajani üsna vaenulikult suhtunud Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juhataja Vallo Toometi ees, kes võtab selle asja kokku nii:

Juba ainuüksi asjaolu, et see mälestusmärk on tekitanud ühiskonnas sellise väreluse, näitab, et sellest on juba enne tema tegelikku sündi kujunenud märk. Maamärk, millel on jõudu, on sõnum, on kirge, on mõte. Seda oleme oodanud kaua. Esteetiline täius, mille mõte, mõõde, aade ja eesmärk jääb hoomamatuks ja mille kõrvale tuleb kirjutada, mida sellega tahetakse öelda, võib küll olla kunstigurmaanidele hea tikuvõileib, kuid sõdurisupi maitset ta edasi ei anna. Seestpoolt valgustatud Vabadussõja sammas Vabaduse platsil võib kujuneda isegi tuletorniks, mis aitab Eesti sünges talve- ja sügiskaamoses suunda leida.

Väga palju inimesi on hääletanud mälestuse jäädvustamise poolt oma annetusega. Seda võiks ülekantud tähenduses võrrelda ka koolipoiste sõttaminekuga, kus paljud neist andsid oma elu. Inimesed – kes vähem, kes rohkem – on andnud enda poolt, mis võimalik, et auvõlga tasuda. Nad on rahul, et see mälestusmärk tuleb, nad on rahul selle kujuga, nende ootus on selle püstitamine. Demokraatia on sünnitanud ka vastuvoolu, mis vaidlustab samba kuju, esteetika, koha ja ehitamise põhimõtted. Lihtsa allkirja andmisega. Sellel allkirjal pole kaugeltki seda kaalu, mis nende inimeste omal, kes on endast andnud niipalju, kui võimalik, et see mälestusmärk tuleks. Kokku üle üheksa miljoni krooni. Seda ei ole küll palju, kuid see on nende annetajate püha tahe, usk paremasse homsesse, mis väljendub tänus minevikus vabaduse toojatele. Kuid ka samba vastased võiksid teha annetuse… näiteks uue, neid rahuldava vabadussamba loomiseks. See oleks positiivne ja edasiviiv. Koha leiaks ka.

Allkirju samba toetuseks ning teha annetusi saab siin: http://vabadusesammas.planet.ee/