pronto.ee

“Ilium” on raamat mis mul päris tükk aega on kapi otsas vedelenud ja lugemist nurunud jäädes samas ikka ja jälle kuidagi tahaplaanile. Midagi mind selle juures hirmutas ja tänu sellele ei tekitanud konkureeriva kirjanduse ettepoole nihutamine ka erilisi süümepiinu. Nüüd tagantjärele ma muidugi kahetsen seda.

Raamatu tegevus leiab esmapilgul aset kusagil kaugel tulevikus. Inimesed on arenenud edasi uusinimesteks (posthumans), kuid säilinud on ka traditsioonilised inimesed (old-style humans). Kusagil ukerdavad ringi uusinimeste loodud pooleldi bioloogilised ja pooleldi mehhaanilised intelligentsed moodustised moravecid, kes pärast oma loojate kuhugi kadumist pisitasa oma elu elama olid asunud. Moravecide suureks üllatuseks on keegi kätte võtnud ja ootamatult Marssi terraformeerima asunud. Loetud aastate jooksul on punasest planeedist saanud sinakas-roheline ning uurimisrühm avastab, et asja taga on Vana-Kreeka jumalad, Zeusiga eesotsas.

Kogu tegevus leiab aset läbi kolme tegevusliini, millest radikaalseimat nähakse läbi Trooja sõja spetsialisti Thomas Hockenberry silmade läbi. Oma olemuselt on tegemist meie kaasaegsega, kes elustati uuesti Kreeka jumalate poolt, et ta jälgiks Trooja sõja käiku. Kas tegemist on päris sõjaga või jumalate poolt taaslavastatud atraktsiooniga paraku sellest raamatust ei selgugi. Igatahes on teada, et jumalad on kuidagi seotud uusinimestega ning uusinimesed on usinasti tegelenud kvantfüüsika ning aja ja ruumi uurimisega. Kõik muutub aga siis kui Hockenberry satub jumalikus intriigis kasutatavaks etturiks, mis omakorda annab talle võimaluse oma elunatukese päästmiseks muuta sõja käiku.

Teine liin on moravecide oma. Marsi anomaaliaid uurima lennanud moravecide laev lastakse alla täiesti uskumatu fenomeni poolt: taevasse ilmub ootamatult ülipikka kasvi habemik mees kaarikuga ning tema poolt visatud välk annihileerib pool sõidukist jättes ellu ainult kaks reisijat: Mahnmuti Europalt ja Orphu Iolt. Vaatamata sellele, et Orphu on mehhaaniline osa on peaaegu täielikult hävinenud, otsustavad nad missiooni, milleks on Seadeldise toimetamine Olympus Monsile, lõpuni viia.

Viimase liini keskseks tegelaseks on traditsiooniline inimene nimega Daeman. Traditsioonilised inimesed on dekadentlik kamp, kelle elu eesmärk on kunagi uusinimesteks saada. Kuna see kõik toimub iseenesest 100 aastaseks saamisel, siis veedavad nad oma elupäevad tegeledes kõikvõimaliku dekadentsusega. Kun transport käib läbi spetsiaalsete faksteleporterite ning kõik töö teevad ära robotid on nad ajapikku mandunud ja nende maine tegevus on suunatud ainult tarbimisele. Üks tegelastest nimetab neid isegi eloideks (Wellsi “Ajamasin” järgi). Kuid ajapikku hakkavad toimuma sündmused, mis asjad kõik pea peale keeravad.

Nagu Simmonsi Hyperioni ja Endymioni lugudegagi on selle raamatu näol tegemist duoloogia ühe osaga. “Ilium”-i jätk kannab nime “Olympos” ning koos moodustavad nad ühe terviku. Üksikuna ma kumbagi raamatut lugeda ei soovita, sest lõppu jõudes on üsna selge, et lugu jääb poolikuks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin rahule. Kui ma peaksin seda võrdlema mõne teise raamatuga, siis esimese asjana kargab mulle pähe Roger Zelazny “Valguse isand” (“Lord of Light”) arendades samasugust kõrgtenoloogiliste jumalate liini. Kuigi paaris kohas jutuvestmine takerdus ei piisanud selleks, et ladusat esitust rööpast välja lüüa. Küll miinusega, aga kindel viis.

Kuigi praeguseks on vaenupooled sõlminud vaherahu, kestab oma piiridesse taandumine veel mõnda aega. Mõlema riigi propagandamasinad tulistavad hetkel veidravõitu avaldusi süüdistades teineteist kõigis miljonis surmapatus. Üldiselt on asi segane kindlasti ka relvakonfliktist osavõtjate endi jaoks, kuna mõlemal poolel hägustavad piire paramilitaarsed organisatsioonid, kes alluvad juhtidele vaid formaalselt. Seega ei ole aeg veel küps järgmiseks vaatuseks ning senikaua maksab teha veel ühe vahekokkuvõtte.

Tänases EPL-s avaldati hariv jutt sellise mehe nagu Leo Kunnase sulest. Erinevalt teistest “spetsialistidest” usaldan ma tema sõnavõtte sootuks rohkem: tegemist on reservkolonelleitnantiga, kes on varemgi otsekohese ja ausa ütlemise eest riigiisadelt vitsa saanud. Ta on avaldanud põneva raamatu nimega “Viiv pikas sõjas”, kus ta räägib oma kogemustest Iraagis, sündmustest ja tähelepanekutest. Kahjuks on see raamat peaaegu igal pool välja müüdud, kuid ma usun, et see peaks olema kõigile asjast huvitunute jaoks kohustuslik kirjandus. Kuidas oleks kordustrükiga.

Leo Kunnase artikkel nimega “Sõja õppetunnid” analüüsib esimeste päevade sõjategevust ning katsub aimata mõlema poole plaane. Ta on üllatunud selle üle, et Gruusia isegi ei proovinud kiiremas korras blokeerida Roki tunnelit, mis oleks muutunud situatsiooni Termopüülide lahingu laadseks. Selle asemel asuti hoopis Tšinvalit pommitama, kasutades suurtükke ja reaktiivmürske. Kunnas peab seda lihtsalt Gruusia liigseks kiirustamiseks, millega ma aga paraku nõus ei tahaks olla, sest isegi kiirustades ei tehta otseseid rumalusi. Alternatiivist on ta ilmselt teadlik, kuid ei julge seda välja tuua ja selleks on etniline puhastus.

Eelkõige siiski ei osanud Gruusia oodata Venemaa nii kiiret vastulööki, fakt, mida rõhutas ka Kunnas. Tema sõnul on venelaste relvastatud jõud kordades parema ettevalmistusega ning varustusega kui praegused analüütikud ja poliitikud arvavad. Võimalik, et ka grusiinid lähtusid samast teabest, mille alusel tegutsedes oleks neil olnud aega päris mitu päeva. Samuti on võimalik, et linna pommitades sunnivad nad elanikkonna lahingutegevuse eest Põhja-Osseetiasse pagema, tekitades olukorra, kus venelaste polegi nagu kellelegi appi tõtata. Pealegi kui linn maatasa teha, siis pole elanikkonnal kuhugile naasta, mis oli ilmselt ka teine argument selleks aktsiooniks. Analoogset poliitikat ajasid omal ajal ka kaks teist kuulsat grusiini: Lavrenti Beria ja Jossif Vissarjonovitš Džugašvili: pole inimesi, pole probleemi. See seletaks üsna kenasti ära ka miks tunnel jäeti sulgemata, sest vastasel korral poleks osseetidel olnud kuhugile taganeda ning nad oleks jäänud grusiinide probleemiks.

Venelaste kiire ning jõuline sissemarss ajas paraku kõik kaardid sassi. Vähemalt uudistest tundub, et see oli koguni nii ootamatu, et sõjatehnika jäeti paljudesse kohtadesse korratu põgenemise kõigus lihtsalt vedelema. Gori linn jäti maha ilma katseta vastupanu korraldada ning praeguks on Gruusi teatanud juba kolm korda selle linna vallutamisest venelaste poolt. Küsimus on siis selles, et kas tegemist oli sama Venemaaga või kolme erinevaga ja kas linn võeti vahepeal kaks korda tagasi? Leo Kunnase sõnul on Gruusia näide võimalik, et viimaseks õppetunniks ka Eestile: kuna venelased on meie kõige tõenäolisem oht ei tohi neid alahinnata. Samuti ei tohi liigselt lootma jääda liitlastele. Ehk teisisõnu: Vanajumal aitab neid, kes ennast ise aitavad.

Tänapäeval, kus kõikidel on internet ja arvuti ning igaüks võib oma arvamusta avaldada, leiavad osa inimestest, et selle avaldamine pole isegi mitte privileeg, vaid suisa kohustus. Rääkimata võimalusest omale poliitilist profiiti lõigata, materdades valimatult kõiki, kes parajasti põlu all on. Odav populaarsus, kuid kui pehme tool tagumiku all, siis keda see huvitab, mis vahenditega see kätte tuli. Marko Mihkelson on üks nendest, kes tuima järjepidevusega üritab ajakirjanduses jalajälgi teha. Mis parata, valimised on ukse ees ja populaarseid teemasi peab lüpsma.

Ma ei hakka siinkohas rääkima kõigest sellest, mida praegused erakonnad on korda saatnud, alates meeleavalduste korraldamisest enda toetuseks Riigikogus ja muust sellisest, vaid täielikust analüüsivõime puudumisest ning olematust silmaringist. Vaatame nüüd kahte toredat peaaegu järjestikust kannet mehe peldikuseinalt:

“Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima”

ja

“Lääneriikide surve andis esimese tulemuse”

Esimene jälgib peaaegu üks ühele Venemaa enda retoorikat, mis kujutab ette endas hirmu külvamist elanikkonnas, rõhutades sealjuures, et kui vastu võtta “õigeid” otsuseid, siis läheb kõik palju paremini ning kõik “valed” avaldused on tingitud rumalusest või vähemalt kuritahtlikkusest (näiteks üks teine viide Vähile, kes väidetavalt on “kallutatud” ja “eestivaenulik”, kuna tema ärid on seotud Venemaaga). Eriti kahepalgeline on muidugi Mihkelsoni poolne enda avalduste sidumine Venemaaga — genotsiid on OK, kuna Venemaa teeb ju ka nii (õigustades Gruusia poolset rünnakut Lõuna-Osseetia pealinnale Gradidega, mis on võrreldav vaippommitamisega lennukilt). Mis pagana eeskuju Mihelsonine Venemaa on, et tolle riigi jalajälgedes tuleb käia? Äkki on okei ka keemiarelva kasutamine, kuna Saddam tegi ju samamoodi või tuumapommitamine, kuna USA pommitas ka Jaapani? Vähi enda isiku koha pealt ma kommenteerima ei hakkaks, kuid tema avaldus on täiesti mõistlik.

Teine avaldus on aga eriliselt tragikoomiline. Kui ma omalt poolt pakkusin välja, et Venemaa ajab Gruusia Osseetiast välja ning Gruusiat ennast ei proovigi vallutada, siis samal ajal raputas MM omale tuhka pähe ja rääkis okupatsioonist ning täielikust annekteerimisest. Venemaa huvides oli lihtsalt Gruusi toitumis(gaasi)ahelast väljalülitamine ning oma jõu, meelekindluse ja võimekuse maailmale demonstreerimine. Nüüd, kus kõik läkski nii nagu ma ütlesin, räägib tema “võidust” ja lääneriikide mõjust. Loomulikult viis Venemaa läbi mõned trahvilöögid Gruusia vastu, nõrgendades viimase ründevõimet. Mäletate, Iraagis kehtestati omal ajal suisa lennukeelutsoon, kus suurem lind kah puulatvadest kõrgemale ei julgenud tõusta. Kas tänapäeval on poliitikuks saamisel taoline lapsemeelsus kohustuslik või tuleb see lihtsalt kasuks?

Muide, soovitan ta blogi lugeda — see on väga õpetlik ning annab üsna hea ülevaate sellest, kuidas lihtne inimene on suure asja kallale lastud. Päris tore on lugeda tema jõuetut rusikatega vehkimist Moskva aadressil, teades, et keegi Tallinnast kaugemal isegi ei märka teda. Isegi Evelyn Sepa idee saata Gruusiasse Eesti rahuvalvajad on selgelt konkreetsem ning julgem, kui selle mehe sõnavulin. (Jah, ma toetan kohukese seisukohta, kas pole üllatav?)

Olgu, nädalavahetus sai läbi, suuremad nupud on liigutatud. Aeg on teha vahekokkuvõte ja võileibu ning vaadata reklaami.

Propaganda. Propagandaveskid on usinasti töötanud mõlemal pool, jahvatades erinevaid kallutatud väited võrdse entusiasmiga mida siis mõned ajakirjanikud on soovunelmatena tõe pähe võtnud. Kuna Eesti ajakirjanikud on arusaadavatel põhjustel Gruusia meeskonna fännid, siis avaldati usinasti mägede poegade avaldusi ning võrdse usinusega kas siis naeruvääristati või ignoreeriti analoogseid Venemaa omasi. Nüüd, kus selgub, et ülejäänud maailma leheneegrid on palju konservatiivsemad ning erapooletumad, on kohalikul ajakirjandusel ootamatult suu vett täis ning on kiiruga asutud kujunenud olukorras ümber orienteeruma. Tänu sellele võib oodata, et selle nädala uudised on palju vaoshoitumad ja erapooletumad. Heiki Suurkase kommentaar EPL-s on lihtsalt üks näide paljudest. Taoline võib-olla liiga kiire kannapööre võib tunduda lugejate jaoks reetmisena, kuid reaalsuse eest ei sa pakku, kui tahes sügavale pead ka liiva sisse ei peidetaks. Varem või hiljem jõuab tegelikkus tagumikust näksiva hüääni näol ka sellise peituse harrastajateni. Mitmed suuremate lääneriikide päevalehed on üsna üheselt asunud kritiseerima konflikti mõlemat osapoolt, sest patust puhas ei ole seal keegi.

Poliitika. Kuigi Saakašvili on usinasti laetud avaldusi teinud: viidanud võimalusele, et järgmiseks hakkab Venemaa Baltimaade piiriregioone ihaldama, tõmmanud paralleel Talvesõja ja Teise maailmasõja vahele, on kõigile selge, et seosed on üsna meelevaldsed ja meeleheitlikud. Mõneti on see ka vilja kandnud, näitena Ansipi sõnavõtt, kus ta võrdles Putinit Miloseviciga. Viimane on eriti küüniline seetõttu, sest antud juhul on olukord pigem nõnda, et kummi venitades on kõige lähedasem roll Milosevicile hoopis Saakašvilil. Paneme nad kõrvuti — on riik (Serbia / Gruusia) on eraldumishuviline piirkond (Kosovo / Lõuna-Osseetia) on separatistide vastane manööver (ei tasu siin grusiine paipoisteks lugeda midagi — erinevalt meie poistest on neil kindžallid vööl asja pärast), eralduda soovijaid tuleb kaitsma välispartner (USA (NATO) / Venemaa). Kuna just Kosovo tõttu on paralleelid nii ilmsed ei saa lääneriigid väga aktiivselt Gruusia kaitseks sõna võtta, sest see näiks liiga kahepalgelisena ka tavalistele lihtsurelikele.

Väljavaated. Nagu ma eelmises kandes tsteerid de Gaullet (“Riikidel pole sõpru, vaid huvid”), tuleb päevakorda küsimus: millised on Eesti huvid selle konfliktis? Millised on Gruusia ja Venemaa huvid, kui asja nõnda juba arutama hakata? Kuigi kohalikud väljaanded ei taha seda tunnistada, on Venemaa tegutsenud alati ja väga konreetselt oma huvidest lähtuvalt, olles seega lihtsalt ja üheselt mõistetav. Kui seda mõista ei soovita tõlgendatakse karu samme kui šovinistliku maailmapoliitikat, hullumeelset ekspansionismi ja mida veel. Tegelikult on kõik palju lihtsam. Gruusiaga on venelastel päris mitu kana kitkuda ning kuigi ettekäändena tuuakse siinkohas Osseetia ja Abhaasia on tegemist rohkem ettekäändena. Kahe üsna tühise väikerahva eest seismine ei ole venelaste huvi kunagi olnud.

Huvide vaatlemiseks tuleks tagasi minna perioodi, mil roosirevolutsiooni ajal Ševardnadže kukutati. Pärast järgnenud peataolekut sekkusid protsessi USA ja üllatus-üllatus, Venemaa, kes seadsid asja nõnda, et Saakašvili ilma verevalamiseta tema asemele pukki valitaks. Tänu sellele oli Gruusia mõnda aega üsna venemeelne, kuid sedavõrd kuidas uus president sai Valge Majaga sina peale, hakkas suund järjest rohkem ja rohkem Washingtoni poole kiskuma. Osaliselt ju seetõttu omab (või omas) Gruusia ka USA koalisatsiooni auväärset kolmandat kohta 2000 mehega, mida suhteliselt väikese riigi kohta (rahvastik 4.5 miljonit) ei saa lugeda ainult hea tahte avaldusena. Loomulikult kaasnes sellega soov astuda NATO-sse ja EL-i ja esimese kandidaatliikmeks Gruusia viimasel tippkohtumisel ka võeti. Oma olemuselt läks see vastuollu Clintoli poolt Jeltsinile antud lubadusega, et rohkem idabloki riike NATO-sse ei värvata.

Vahest suurimaks pinnuks silmas Venemaale on Gruusia plaan lõigata omale suur tükk naaberriikide gaasitransiidist. Venemaa peab taoliseid maavarasi strateegiliseks relvaks, mis võimaldab lääneriike praegusel keerulisel ajal oma suva järgi mõjutada. Seda peetakse küll alatuks relvaks, kuid nagu öeldakse sõjas ja armastuses on kõik võtted lubatud ja Venemaa peab juba mitu aastat majandussõda sooviga saavutada võrdse partneri roll. Muide, ultrarealistiks peetava Kissingeri seisukoht on see, et Venemaa otsib omale pikaajalist strateegilist partnerit ning eelistatuim variant on just USA. peav tunnistama, et päris arvestatav üksteisemõistmine neil juba on ning vähemasti mulle tundub, et suur osa rokeid teineteise aadressil on sissepoole suunatud poliitikaga fassaad. Ütleme nii, et omamoodi on tegu uue Molotov-Rippendropi paktiga. Venemaa huvi teisisõnu ei ole mitte niivõrd Gruusia vallutamine (sest mis tal sellega ikka peale on hakata), vaid lüüa Gruusia lihtsalt gaasimängust välja.

Gruusia eesmärk on lihtne — pärast Kosovo iseseisvuse tunnustamist reetsid lääneriigid Gruusia ning andsid juba poolteist aastakümmet faktilist iseseisvust nautinud Lõuna-Osseetiale juriidilise legitiimsuse Gruusiast lahku löömiseks. Kuna jõu kasutamine oli korra juba Saakašvilile edu toonud, otsustati kiirkorras sama suund võtta ka Osseetia suunal, lootuses, et venelased ei sekku NATO kandidaatriigi siseasjadesse. Tänu sellele kasutati ära esimene piiritüli, lootes asi joonde ajada enne kui Venemaa jõuab ettevalmistusi teha. Selle koha pealt pandi aga kõvasti mööda, sest taolise väikese konflikti jaoks on venelastel resursse jalaga segada. Samuti ei tasu unustada, et grusiinid mängivad suuresti usalduskrediidi peale ning venelased tõenäoliselt nägid selle plaani nõrkust.

Eesti huvi oleks eelkõige siiski (nagu ma ennist juba märkisin) tugev Euroopa bastion Venemaa piirialadel. Toetades Kosovo iseseivust keerati selg potentsiaalsetele liitlastele grusiinidele, kes seda rolli seniajani on täitnud. Tähtis on mõista, et igal teol on tagajärg ning näiteks kõik järgnevad sõjakad avaldused ei ole ei rohkem ega vähem kui soe õhk. Kui Eesti oleks tõepoolest tahtnud Gruusiat toetada, oleks võinud võtta ette midagi tõsisemat — sulgeda piiri, kutsuda tagasi suursaadiku “konsolutsioonidele” jne. Eriti koomiline oli muidugi kellegi avaldus, et Eesti peaks andma Gruusiale sõjalist abi? Muidugi peaks, aga mida täpselt? Toomas Hendrik Ilvese tinasõdurite komplekti ja kikilipsu või? Eesti peaks oma riigikaitsega midagi tõsisemat ette võtma, sest praegune olukord on selgelt näidanud, et liitlased või mitte, ei lase keegi enda seljal kaua liugu lasta ning varem või hiljem peab ise mehe eest väljas olema. Selle asemel, et tegeleda küsitava väärtusega aktsioonidega kusagil Iraagis võiks Eesti saata oma mehed hoopis Gruusiasse.

Üldiselt on selge, et kui Gruusia seal nahutada saab, on kõik pahasti ka siinpool Peipsit. Venelaste kasvav enesekindlus ning küsimus NATO teovõimelisusest ja tahtmisest aidata riike, kes iseennast ja oma liitlasi aidata ei taha hakkab kardinaalselt paradigmasi nihutama. Asjad arenevad selle mõttes huvitavalt, et niipea kui Gruusia oli Lõuna-Osseetia vallutanud pakkusid nad Venelastele vaherahu. Venelased saatsid nad loomulikul kuu peale ja võtsid territooriumi enda kontrolli alla. Seejärel pakkusid nad omapoolse vaherahuvariandi välja, mis sisuliselt on täpne koopia olukorrast, mis oli enne Gruusia vägede sissemarssi: Gruusia väed lähevad kenasti Osseetia piiri taha ning Gruusi võtab omale kohutuse sõjaliselt olukorda mitte sekkuda. Oma olemuselt on see väga mõistlik ning lahke pakkumine, sest reparatsioone ei taha kumbki pool. Ja loomulikult on see äärmisel-äärmiselt alandav.

Kui kunagi peaks puhkema sõda Euroopas, on selle põhjuseks mingi naeruväärne asi Balkanil
— Otto von Bismarck

See rohkem kui sajandivanune tsitaat on taas ja taas tõestanud oma vettpidavust, muutes Saksamaa esimese riigikantslerit prohvetiks. Kui mõned kuud tagasi Kosovo kuulutas välja oma iseseisvuse, hoiatasid paljud riigid (nende hulgas Gruusia), et taoline samm julgustab separatiste ning annab neile pretsedendipõhise legitiimsuse oma nõudmistele. Venemaa teatas, et kõik mis on lubatud Kosvole on lubatud ka Lõuna-Osseetiale ja nõnda said vaekausid paika seatud. Sõnades Gruusia liitlane Eesti hülgas tol kriitilisel hetkel oma sõbra ja otsustas toetada Kosovo iseseisvust.

Vaatame natuke tagasi ajaloos, et näha, mis selle Osseetiaga on. Selgub, et osseedid on Iraani päritolu rahvusgrupp, kellel oma kultuur ja keel. Nende omariiklus ulatub kaugele mineviku, erinevalt näiteks Eestist, mis sai iseseisvust maitsta esimest korda alles eelmine sajand. Tõsi viimasel ajal on nad olnud pidevalt kuulunud Vene impeeriumi koosseisus. Küll suhteliselt autonoomselt, aga ikkagi. Gruusia koosseisu sattus lõunaosa alles siis kui enamlased ja vähemlased seal maid jagasid. Grusiinid olid valdavalt vähemlaste poolt ja osseedid vastupidi. Pärast kogu kaukaasia oma kontrolli alla saamist jättiski NSVL pool Osseetiat Gruusiale, sest kellelegi ei tulnud tollal pähe, et vaevalt 60 aasta pärast muutuvad piirid sealmaal taas oluliseks. Tegelikult nõnda eemalt vaadates on osseetidel isegi suurem alus nõuda enesemääramisõigust kui Kosovol eales on olnud.

Vaatame tänast päeva juba 80-ndate lõpus puhkenud konflik tõmbas selge joone maha. Kuigi nõuka ajal oli seal sõlmitud suure koguses segaabielusi ning rahvusel ei olnud suurt tähtsust, muutus kõik kui mägede vahel hakkasid puhuma iseseisvustuuled. Ajalooliselt on oseedid alati venelastega ühe mütsi all olnud: jaga ja valitse printsiibi kohaselt olid nad Vene impeeriumi eelistatud rahvas ja see staatus on suuresti säilnud neil tänase päevani. Tänu sellele on nad üpris rahul Vene Föderatsiooni koosseisus ning erinevalt Savisaarest, kes lubas iseseisvuse nimel rahva kartulikoori sööma panna eelistasid nemad mugavat elu suure riigi koosseisus. Kuigi see võib-olla tundub dekadentlik, oli see nende vaba valik nagu oli vaba ka meie valik. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist pidi inimesed otsustama, kas nad osseedid või grusiinid ja siis omale poole piiri kobima. Loomulikult ei toimunud see vabatahtlikuse alusel ja kodu pidi jätma sajad tuhanded inimesed mõlemalt poolt ja loomulikult ei piirdunud kogu konflik ainult sõnavahetusega. Gruusi katsus ennast kogu endise Gruusia NSV territooriumi ulatuses kehtestada, kuid paraku üpris edutult. Tänu sellele jäi Lõuna-Osseetia veidraks eikellegimaaks.

Õigupoolest, kui Gruusia poleks proovinud ennast nõnda jõuliselt kehtestada, oleks tõenäoliselt tekkinud tema kõvale ka sootuks sõbralikum ja Venemaast sõltumatum Osseetia Vabariik (või midagi muud taolist), kuid paraku läks asi teistmoodi ja hirmunud osseedid olid kerge saaks venelastele, kes nad muidugi avasüli vastu võtsid. Nagu näha — sõpra tunned hädas ning kuigi Venemaa motiivid olid enam kui hämarad ei olnud põgenikel palju valikuid. Seega taimelava konfliktiks oli loodud.

Tähelepanuväärne on ka see, et vähemalt 90% Lõuna-Osseetia elanikkonnast on Venemaa kodanikud. Põhimõtteliselt on Venemaa suisa kohustus oma elanikke kaitsta nagu on ka Eesti kohutus oma kodanike huve kaitsta — nii siin kui sealpool piire. Kuna sealsel elanikkonnal pole mingeid sooje tundeid Gruusia vastu, siis ainuke võimalus seda ala enda kontrolli all hoida oleks rahvuslik puhastus — saates kõik osseedid Venemaale.

Kuid vaatame nüüd viimaste päevade konflikti ennast. Mõned kuud tagasi esitas Gruusi soovi NATO-sse astumiseks. Nagu näha oli eelnevalt kõvasti lobitööd tehtud ning esmapilgul tundus, et sellest on küll. Hea tahte märgina saatis Gruusia Iraaki tervelt 2000 sõdurit, muutudes pärast Ühendriike ja Suurbritanniat kolmandaks suurimaks väekontingendiks konflikti raames. Ometigi sellest ei piisanud ning peamiseks põhjuseks oligi lahendamata Osseetia küsimus. Põhimõtteliselt õige ka — kellelgi ei ole vaja liitlast, kes juba on praktiliselt sõjajalal kellegagi. Selliseid sõpru omades pole sul enam vaenlasi vaja kuna need tulevad iseenesest. Vaatamata sellele, et USA oli hoiatanud Gruusiat relvakonflikti taasalustamise eest otsustas Gruusia siiski regioon jõuga endale kontrollile allutada. Tõenäoliselt oli selle peamiseks põhjuseks just Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, sest nagu ma ennist märkisin on osseetide argumendid enesemääramisele palju tugevamad, kuid Kosovo albaanlastel kunagi on olnud. Teiseks maailmamajanduse üldise nõrkuse ajal jõuliselt tugevnem venemaa ei jätnud ka palju valikuid. Võib-olla veel mõni kuu ja olekski juba hilja olnud. Mägede pojad on uhked oma terriotoriaalse terviklikkuse pärast ja midagi nad naljalt võitluseta käest anda ei soovi. Iga järgnev päev oleks aga eduvõimalusi vähendanud.

Sestap tungiski Gruusi üle pika aja jõuga Lõuna-Osseetiasse, teades, et venelased ei saa kõrvaltvaatajaks jääda ning on sunnitud vastuaktsioone sooritama. Ka Olümpiaaeg ei olnud tõenäoliselt juhuslikult valitud ning loodeti, et taoline rahvusvahline suursündmus aitab varjutada kogu konflikti algust ning kui asi kõikide silma ja kõrva jõuab, siis ei huvita enam kedagi esimesed päevad. Selleks hetkeks jääb mulje, et suur Venemaa kiusab jälle oma väiksemaid naabreid. Sellega koos on esimese vaatuse jaoks nupud lauale pandud.

Sellega seoses tuletam ma meelde ühte teise mehe, Charles de Gaulle tsitaadi: “Riikidel ei ole sõpru. Riikidel on huvid.” Kas eestlaste huvi oli toetada väikese ülivaese (kuigi mõõduka) islamiriigi loomist, mille peamiseks ekspordiartikliks oleks sihvkad ja kuritegevus niigi volatiivsele Balkanile või tugeva ning ühtse kaitsetorni loomist meiegi jaoks potentsiaalse agressori piirile (Gruusia). Meie poliitikud toetasid esimest varianti. Piinlik on aga ka see, et nüüd kus häda käes, on kõigil Kosovo lugu meelest läinud ja kisatakse Gruusia toetuseks. Aga sõnad, nagu näha on odavad. Sellal kui oli vaja tegusi teha ning näidata üles Eesti huvide eest seismist, keerati ühele oma lähimale liitlastele selg. Nõnda käitudes tekib küsimus, et kui kunagi Eestile olulistes küsimustes lahkhelid tekivad, siis kas Gruusia meid enam toetab? Kas selliseid tuulelippe keegi üldse toetada tahab?

Selline lugu: minul, Pokil ja Võsal on kolme peale kena väike gild Burning Steppes nimelises serveris, mille nimeks on Tauren Stole My Bike. Minul on seal kaks maksimumtasemega tegelast šamaan ja maag ning Pokil varsti suisa kolm: hetkel on tal hunter ja rogue ning lõpusirgel üks warrior. Võsa on amuti oma druiidiga väga 70 lähedal. Häda ei ole ja elu veereb nagu hernes.

Siiski selleks, et elu veelgi paremini veereks oleks meil veel vaja umbes aktiivsemat kahte liiget, kellega õhtuti ringi seigelda. Meie gild on läbi aegade olnud selline individualistide gild — inimesed tegelevad suuresti oma asjadega ning gildi eesmärk on pigem ristkäendus ehk teineteise jõudu ja nõuga mööda abistamine, kui enda hammas peale ei hakka. Tore on ka gildi kanalil maakeeli lamisemine. Nüüd oleks tahtmine hakata teinekord ka dungeone tegema ja selleks oleks paari inimiest juurde vaja. Praegult oleme seda kõike teinud teiste gildide tiiva all, kuid sellest on vähe.

Ehk siis kui keegi ei tea kust alustada, siis tulgu meie boksi. Loomulikult Hordi värvides.

/whisper Inkassaator, Tuuk, Surnu, Phool, Chand või Emme selleks, et oma nimi kirja saada.

PS. Jah, jah, ma tean, et teistes serverites on veel ja suuremaid eestlaste gilde. Ma olen neid ka vaatamas käinud, aga me jääks esialgu ikkagi oma pingevabade liistude juurde.

Mõnikord analüütikute sõnavõtte lugedes ei saa ma aru, millest nad aru ei saa — inimesed on suutelised võtma täiestu üheselt mõistetavad näitajad ja sellest mingeid kaugeleulatuvaid (täiesti valesi) järeldusi tegema. Mõnikord tundub, et ka esmapilgul haritud inimene ei ole suuteline isegi noa ja kahvliga sööma, rääkimata keerulisematest ülesannetest. Mõnikord …

Iseenesest on inimestel õigus privaatselt jama suust välja ajada. Isegi kaine peaga. Samas ajakirjnduses võiks elementaarnegi filter ikkagi ees olla — isegi praegusel hapukurgihooajal. Üks taoline kummastust tekitav jutt EPL-i kommentaariumis on pärit autorilt nimega Margit Keller, PhD, TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteadur ja kannab nime “Väikepoodnikust ja mastaabisäästust”.

Loo rebu on üsna raske sealt välja lugeda, sest esmapilgul ei lähe pealkiri ja sisu kuidagi kokku. Artikkel paistab rääkivat Robertist, kes elab kusagil Jamaica lõunaranniku kalurikülas. Mustanahalise Roberti trumbiks on silmipimestav naeratus ja toit mis ei tekita seedehäireid. Ja hea hinna-kvaliteedi suhe — ma pean silmas toidu asjus. Autor räägib maitseelamusest, kuid jättis lisamata selle, et kas elamus oli positiivne või negatiivne ning hinna-kvaliteedi suhtest, mis kontekstist lähtuvalt tähendab pigem seda, et toit ei olnud küll suurem asi, aga see-eest ei maksnud ka eriti midagi. Ja see naeratus …

Olgu, tegelikult ma arvan, et jutu mõte oli kah sõna sekka öelda päevakajalistel teemadel. Olgugi, et see oli päevakajaline eelmine aasta. Nimelt teeb lugupeetud PhD meele mõruks see, et Eestis on arvatavasti iga tuhande elaniku kohta 280 ruutmeetrit kaebanduspinda mis on selgelt suurem kui Euroopa keskmine (160 ruutu). Osavalt toob autor sisse Luksemburgi ning Norra (kus näiteks on kaubanduspinda 750 ruutu 1000 inimese kohta). Demagoogias nimetatakse seda topiseeffektiks. Taoline nimetus tuleb võitlustreeningutest, kus tõelise vaenlase asemel kasutatakse topist, et harjutada heiteid ning lööke. Kuna taoline nukk ei hakka vastu võib seda kõik proovida ilma omapoolsete kahjudega. Demagoogias kasutatakse seda nõnda, et ühele asjale omistatakse teise asja omadused, mida on esialgsest seisukohast lihtne ning turvaline rünnata. Antud juhul seotakse kabanduspinna hulk elanikkonna jõukusega, katsutes sellega näidata, et meie elanikkond elab üle oma võimete. Kuig see väide iseenesest võib mingil määral tõelegi vastata, on seos ruutmeetrite ja rikkuse vahel olematu. Pigem tasuks kaart uuesti ette võtta ja jõuda järeldusele: mida kaugemale põhja poole, seda suuremaks läheb kaubanduspindade osakaal tuhande inimese kohta. See pole ka üllatav, sest kui su suvi on kolm kuud sitta suusailma, siis putkad, turud ja väikepoes ei oma kaubanduslikult väga suurt väärtust. Mis turgu sa ikka pead riigis, mille suvi on kolm kuud sitta suusailma?

Huvitava kõrvaldetailina tõi ta välja ka selle, et Statoilis pole müüjatel lubatud istuda. Omalt poolt tean ma lisaks ka niipalju, et müüjatel on rangelt soovituslik naerata ja olla võimalikult abivalmis. Sest millise mulje jätab kauplus inimesele, keda võtab kaupluses asimese asjana leti taga lösutav haigutav teenindaja. Sotsiaalse kommunikatsiooni teadur võiks ju teada, milliseid sõnumeid see potentsiaalse kliendi suunas saadab. Ärge unustage, et me elame tegelikult riigis, kus valitseb tööjõupuudus — kui inimesi sunitakse midagi tegema, siis tavaliselt on sunnivahenditeks nii hea palk või mõni muu lisahüve, et selle kaotamine ei ole töötajale vastuvõetav.

Tundub siiski, et kogu loo mõte on väikekaubanduse ja -tootmise hävimisest. Üsna kunstlikult luuakse kuvand justkui oleks tegemist mingi vandenõuga, mille abil vahendajate ja kaupmeeste salaliit katsub rahvast riisuda. Taolise kuvandi lõi omal ajal ka üks teine režiim, mis pärast seda kõik varad võrdõiguslikkuse egiidi alla endale jagas. Need, kellelt jagati nimetati kulakuteks ehk külakurnajateks ja saadeti Siberisse. Autor kurdab oma rasket elu, et tema maja all ei ole poekest, kust ta saaks värskeid saiu osta. Mitte, et ta ostaks neid iga päev või midagi. Lihtsalt talle meeldiks, et oleks.

Üldiselt hakkab mulle järjest rohkem tunduma, et inimene ei jaga majanduse elementaarseid hoobasi, nimega nõudmise-pakkumise suhe. Peaaegu iga aasta avastavad mingid tegelased, et üks või teine soovunelmate nišš on täitmata. Pärast aastapikkust virelemist leiavad nad, et klientuur on nad reetnud ja kõik need saiasoovijad jäidki ainult soovijateks. Ostjaid polnud aga kusagil. Kliendid on tänapäeval palju teadlikumad sellest, mida nad ostavad kui sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteadurid aimatagi oskavad. Proovides lisaks apelleerida n.ö. Hiina kaardile tundub, et kuna jutul suurt sisu pole, siis järelikult on tegemist ikkagi looga mustanahalise Roberti naeratusest.

Ohjah, naeratus …

Ma olen teinekord juurelnud, et millise kirjaniku raamat-meeter (raamatut meetri kohta) koefitsent on kõige väiksem. Tad Williams on vähemalt omas žanris päris kindlasti kusagil seal tipu lähedal, sest alla 1000 lehelist monstrumit tema sulest naljalt ei tule. Nagu arvata võib, ei ole ka see raamat mingi erand. Õigupoolest ei ole erand kogu neljaosaline Otherlandi sari, mis koos moodustavad üheainsa pika loo.

Kui ma peaksin selle raamatu kuhugi žanri paigutama, siis nimetaks ma seda primitiiv-naivistlikuks küberpungiks. Ühest küljest üritab Williams olla innovatiivne, teisest küljest realistlik. Kuna see valdkond ei paista olevat tema kõige tugevam külg, siis tulemus on kohati üsna absurdne. Siiski tasub arvestada sellega, et kogu lugu on kirjutatud üheksakümnendate keskel, ehk ajal mil Internet püsti laua alt läbi läks. Kui nüüd tänapäeva lugeja vaatevinklist mööda- ja pihtapanekud üles lugeda, siis mahub teise kotti pea samapalju kuulikesi kui möödapanekute omasse. Ehk teisisõnu — kui lugeja suudab mõningased fundamentaalsed möödapanekud alla neelata, siis on tegemist päris hea ja õnnestunud tulevikuvisiooniga.

Kogu raamatu süžee on jagatud laiali liinideks. Suure plaanis võib liinid jagada viieks: Paul Jonesi lugu, Renie lugu, Orlando lugu, Sellarsi lugu ja Vanamehe lugu.

Paul Jones on müstliline tegelane. Ta rändab mööda maailma ringi, sattudes ühest müstilisest kohast teise, meenutades sellega natuke Imedemaad avastavat Alicet. Küll satub ta pilvedes elava hiiglase lossi, küll maailma, mis meenutab malelauda, jne. Asjale lisab vürtsi ka see, et ta ei suuda midagi meenutada oma minevikust. Tema ainuke võimalus jalad alla saada on leida midagi, mis suudaks tema mineviku tagasi tuua ning ainukeseks pidepunktiks paistab talle olevat mingi naisterahavas, kellega ta ikka ja jälle kokku puutub ja kes paistab kuidagi olevat seotud tema minevikuga.

Renie ja tema sõber bušman !Xabbu uurivad Renie (Irene) venna salapärast koomasse langemist. Raamatu tehistõelised maailmad ei ole enamuste inimeste jaoks oliliselt erinevad sellest, mida me päevast päeva ise ekraanidelt näeme. Ometigi on tema vend pärast keelatud kohtade külastamist meelemärkuse kaotanud ning peagi selgub, et tema juhtum ei ole kaugeltki unikaalne. Analoogsete juhtumite ainsaks siduvaks elemendiks paistab olevat fakt, et kõik lapsed on olnud väga aktiivsed võrgukasutajad. Uurimise käigus leiavad nad viite Kuldsele Linnale ja enne kui nad arugi saavad võtab nende igapäevane elu täiesti ootamatu pöörde.

Orlando Gardiner on suremas. Ta on sündinud Hutchinson-Gilford Progeria sündroomiga, mis peaaegu kümnekordistab tema vananemiskiirust. Vaid tänu väga rikastele vanematele, parimatele arstidele ning meditsiinitehnoloogia arengule on ta veel elus varajases teismeeas, kuid on ainult mõne kuu küsimus mil ta vanadusse sureb. Oma päevad veedab ta koos sõbra Fredericksiga vägilase Thargorina mööda silmuleeritud fantaasiamaailma ringi kapates. Ootamatult leiab ta aga viite Kuldsele Linnale, mis koheselt kogu tema tähelepanu pälvib ning mida ta otsima asub.

Sellarsi lugu räägitakse edasi väikese tüdruku Christabeli kaudu, kes vanemate keelust hoolimata käib aegajalt lähiümbruses elavat ratastooli aheldatud salapärast vanameest külastamas. Ühel heal päeval palub too täita tema jaoks hulga väikeseid, kui väga tähtsaid ülesandeid …

Vanamehe liin antakse peamiselt edasi sarimõrvari Õud (Dread) vahendusel, kes on oma eriliste annete tõttu palgatud salapärase grupi teenistusse. Grupp saab kokku tehismaailmas nimega Abydos ning seda juhib Vanamees, kes on seal võtnud Osirise kuju. Tema poolt juhitav Graali Vennaskond on tõenäoliselt kõige võimsam salaorgnisatsioon kogu maailmas, jättes kaugele seljataha tänapäeva põnevuskirjanduses nii populaarsed illuminaadid ja vabamüürlased. Nad on matnud muinasjutulisi summasi ühte müstlisse projekti, mis loetud päevade jooksul peaks hakkama vilja kandma.

Nagu arvata ongi need liinid arenevad ja lõpuks põimuvad. Osa asju saab lahti räägitud, kuid raamatu lõpuks selgub, et tegelikult õige lugu alles algab ning kõik jätkub järgmises osas (hoiatus neile, kes loodavad mõnda selle sarja osa eraldiseisva üllitisena lugeda). Oma paksusest hoolimata on tegemist üsna ladusalt loetava kirjandusega ja kuigi osa loo nüansse tunduvad olevat põhjendamatult külge poogitud ei ole tegemist lihtlabase kirvetööga. Hindeks tugev neli.

“They can tak` oour lives, but they cannae tak` oour troousers!”

Selle raamatu nimikangelased ehk Nac Mac Feegle nimeline rahvas on kiltidesse rõivastatud sinise naha, punaste juuste ning täiesti võimatu šoti aktsendiga kamp kelle lihtne eluviis ei jäta väga palju ruumi muredele ja kõhklustele. Ühe väikese vabamehe päevaagenda võiks kirja panduna näha umbes selline:

• Kakelda
• Kaanida
• Käpp peale panna kõigele, mis VÄGA KÕVASTI maa külge kinni pole kruvitud.

Viimane punkt on oluline seetõttu, et nad on väga-väga tugevad. Ahjaa .. ja tavalistest inimestest eristab neid see, et nad on natuke lühemad. Nii umbes selle osa jagu, mis inimesel pahkluust ülespoole jääb.

Tiffany on algaja nõid. Õigupoolest mitte ainult algaja nõid, vaid ka algaja inimene — sest isegi teismeikka jõudmine nõuaks tema käest õite mitme hea aasta sügisesse veeretamist. Ometigi on tal kõik see, mis nõiaks vaja on: võime näha ja mõista asju nii nagu nad tegelikult on ja teatavat vilumust köögimatemaatikas. Tiffany matemaatika on praktiline ning maalähedane: vapper tüdruk + kuri näkk + raudpann = hele laks, suur muhk ja põgenev peletis.

Lugu ise pajatab sellest kuidas Kettamaailma ja unenägude maailm teineteist riivavad ning millised pahandused sellest tekivad. Pahategijad on leidnud soodsa võimaluse läbi murda kohas, mis ei ole asjade loomulikul käigul silma peal hoidvate nõidade jaoks just kõige parem taimelava. Ometigi leidub ka kõrbes kaktuseid ning seekord jääb kogu asja klaarimine väikese Tiffany hooleks. Õnneks saab ta kiiresti abi väikeste vabameeste käest, kellel on sissetungijate ninanaisega omad arved klaarida.

Jutt on huvitav ning üsna muhe lugeda (autor oskab mõnusalt ning mahlakalt kirjutada), kuid ära ei saa märkimata jätta ka seda, et tegemist on kuidagi kahemõõtmelise ning pinnapeale looga mis millegipärast veidike meenutab seda Narnia riidekapilugu. Tundub, et see liin hakkas jõudu koguma mõne teise loo sees kuni Pratchett lõpuks selle sealt välja tõstis ning võib-olla seetõttu tundub, et suur osa lihast jäi kuhugi mujale.

We don’t want to fight but by Jingo if we do,
We’ve got the ships, we’ve got the men, we’ve got the money too,
We’ve fought the Bear before, and while we’re Britons true,
The Russians shall not have Constantinople.

Jingo ja jingoism on terminid, mis üldjuhul olles ise oma loomult positiivsed on ometigi selge negatiivse alatooniga. Need sõnad on pärit ühest tuntud briti kõrtsilaulust ja nendega viidatakse ühiskonnas tekkivate (või kunstlikult tekitatud) kõrgendatud patriotismipuhangutele, mis tavaliselt viivad rumalate otsuste ning tegudeni. Kuna selle raamatu pealkiri omab tähendust ainult anglosaksi kultuuri- ja keeleruumis, on selle tõlked tavaliselt mõne puu pealkirjaga. Näiteks eestikeelne versioon kannab seetõttu nime “Patrioot”.

Nagu Kettamaailma lugudele kohane on ka seda raamatut võimalik lahterdada: tegu on nimelt linnavahtide jutuga, olles ühteaegu neljas vahtkonna tegemistest pajatav üllitis ning kahekümne esimene osa kogu sarja poolt vaadatuna. Nagu ikka on platsis kõik kõvemad ässad nagu Vimes, Carrot, Angua, Nobbs, Colon ja Vetinari, kes taaskord peavad vussi läinud linnaelu tagasi õigetesse rööbastesse aitama. Seekordne lugu hakkab pihta JFK mõrvamisele sarnaneva atendaadikatsega, mis viib Ankh-Morporki vorstiõgijad sõjajalale Klatchi rätipeadega. Konflikti põhjuseks on müstiliselt merepõhjast üles kerkinud Lesphi saar, mida mõlemad osapooled kohemaid enese omandusse kuuluvaks kuulutasid.

Siinkohas oleks paslik meelde tuletada, et ükski Kettamaailma lugu ei pretendeeri kohale maailma kirjanduseliidis. Tegemist on humoorikate lugudega, mida sobib lugeda siis kui on himu millegi “kerge” järele ning selles kategoorias on tegemist esmaklassilise loominguga. Ometigi on tegemist mitmekihilise kraamiga, kus laia silmaringi omamine pole küll otseselt kohustuslik, kuid tuleb kindlasti kasuks, sest raamatust leiab ohtralt viiteid muudele teostele ning päevapoliitilistele sündmustele. Näiteks eelpoolmainitud JFK atendaati ja sellega kaasnevaid vandenõuteooriaid utiliseeritakse päris korralikult.

“Jingo” on minu arvates üks paremini õnnestunud Pratchetti lugudest. Osaliselt on see kindlasti tingitud sellest, et vahimeeste lood on selles sarjas minu absoluutsed lemmikud, kuid ka muidu on tegemist osavalt üles ehitatud ning realiseeritud jutuga.