Viimasel ajal on Eestis pead tõstnud antirahvuslik liikumine. Antirahvusliku liikumine on selline liikumine, mille liikmete puhul on raske öelda, kelle või mille poolt nad on. Antirahvusliku liikumise põhitunnuseks on see, et ollakse mingi rahva vastu.
Eile ilmus EPL-s Mart Laari arvamusavaldus teemal NATO, Venemaa ja Ukraina. Väga laias laastus tundub see artikkel olevat kujundatud toonis, et Gruusias saime peksa, nüüd on kord Ukraina käes. Ma soovitan selle jutu läbi lugeda, sest mul on selle kohta täiesti oma arvamus olemas.
Ukraina on tundlik teema enam-vähem kõikide osapoolte jaoks. Esiteks on tegemist Venemaa omamoodi hälliga — eks esindas meie idanaabrite paljukiidetud vägimees Ilja Muromets eelkõige just KIIEVI-Venemaad. Tänu sellele, et näeb Laar selles suurepärast meetodit naabritele käru keerata: sokutades Ukraina vastasleeri, lõigataks venelastelt kui rahvalt ära pea 1000 aastat ajalugu. Seoses sellega pean oma osaliselt Laariga nõustuma: RAHUMEELSETE meetoditega uut impeeriumit luua ei ole võimalik.
Ometigi ei ole ma nõus kogu ülejäänud jutuga. Veendunud antirahvuslasena unustab ta ära Eesti huvid. Piltlikult öeldes oleks on tema meelest okei kui Eesti ehitaks hiiglasliku pommi ning laseks kogu maakera sellega õhku. Mis sest, et sureb välja kogu inimkond — peaasi, et aga tiblad kõngeks. Ukraina kiirkorras NATO-ga liitumine oleks kindlasti väike ninanips Venemaale, kuid ainult väike ning tagasilöögid sellele võivad tulla just Läänemere rannikule.
Gruusiaga oli selline asi, et kui enamus riike oli Gruusiast juba distantseerunud, jätkas Eesti veel rusikatega vehkimist. Ilvese sõnavõtt (“ma olen grusiin”) oli küünis tikkudega mängimine päris mitmes plaanis. Esiteks oli EL selleks hetkeks juba järelemõtlemisaja võtnud. JFK parafraseerimine selles situatsioonis viitas ühest küljest suurushullustusele ja teisest küljest lihtsalt halvale maitsele — oli ju see algselt sõnum sõja kaotanud saksa rahvale (“Ich bin ein Berliner”), andmaks neile lootust ning näitamaks oma tuge. USA toetab endiselt Saksamaad enamustes küsimustes. Kuidas on lood Eesti ja Gruusiaga? NATO õppustest viiliti igatahes osavalt kõrvale.
Oluline on see, et toetades küsitavaid väärtusi kulutas Eesti ära suure hulga sellest kurikuulsast usalduskrediidist. Kõrvaltsesjatele võis see asi tunduda enam kui kummastavana — väike riik viibutab kahe suure (EL ja NATO) egiidi all oma suure idanaabri poole rusikat, lubades, et kohe tuleb suur vend ja annab talle peksa. Retoorika, mida selleks kasutati annab samal ajal kõigile mõista, et Venemaasse suhtutakse kui sellesse riiki, mis lõpetas eksistentsi 20 aastat tagasi. Võimalik, et Moskva ei olegi nii palju muutunud, aga on ka võimalik, et on ja MEIE ei ole muutunud. Kas meil on vaja näidata ennast väikese kiusliku rahvana, kes ei saa üle oma ajaloo taagast ja olla piisavalt suur, et tuleviku vaadata? Seda enam, et muude rahvaste silmis on Venemaa muutunud ja päris drastiliselt. Kuivõrd usaldusväärsed me siin üldse oleme?
Ukrainaga on tegelikult asi suurusjärkudes karmim kui Gruusiaga. Mägedes toimunud fiasko ei läinud tegelikult kellelegi korda, Ukrainaga on lood aga teised. Ukraina ja Valgevene on oma olemuselt puhverriigid läänemaailma ja Venemaa vahel, kuulumata hetkel otseselt kumbagi leeri (jah, isegi venemeelne Valgevene). Ukraina on oma olemuselt samas ebastabiilne riik, kuna selle lääne- ja idameelsus on enam vähem pooleks jagunenud ning see läänemeelsus on paljuski tingitud selles, et seda on aastakümneid idealiseeritud ning selles pole jõutud pettuda. Lükates NATO ja Venemaa piirid lõunas kokku, minetab kohemaid üks teine ala kus kahe suure piirid kokku puutuvad, suure osa oma olulisusest. Jutt käib antud juhul siis Baltimaadest. Mäletate, Eesti kaitsmise kava on NATO jaoks parimal juhul ebaselge? Kui Ukraina peaks NATO-ga liituma, siis minetab see sellegi olulisuse härrade silmis. Kui peab valima, kumba ohverdada, siis ilmselt valikut ei ole raske teha: Must meri ja Ukraina või Soome laht ja Eesti.
Kuid asi läheb veel kaugemale. Nimelt õhku jääb ka Krimmi küsimus. Krimm kuulus kuni 1954 aastani Venemaale, selle elanikkond oli tollal (ja on seniajani) peaaegu täielikult venelastest ja venemeelsetest koosnev. Kuna Nõukogude Liidu lagunemist ei osanud tollal keegi ette näha, anti Krimm Ukraina NSV-le hallata. Kui Liit lagunes jäi Krimm kohalike suureks üllatuseks mitte Venemaale, vaid Ukrainale, mis muide seniajani kohalikele närvidele käib.
Koos sellega läheb asi aga keeruliseks. Ukraina on proovinud holodomorit siduda kuritegeliku kommunistliku rezhiimiga, nõudes selle eest kompensatsioonid. Tunnistades selle reziimi aga kuritegelikuks, kuulutataks kuritegelikuks ja otsus, millega see poolsaar Ukraina koosseisu anti. Keeruline, kas pole? Eesti on siin samasuguse lõhkise küna ees: tunnistamaks oma piiride muutmist ebaseaduslikuks, peab Eesti automaatselt toetama Krimmi tagastamist Venemaale. Oluline on ka mõista, et kuna ukrainlastel pole Krimmi suurt asja olnud, siis võib öelda, et kui toetatakse paljuräägitud kohaliku rahva enesemääramisõigust, toetaksime me samuti Krimmi tagastamist Venemaale — nagu näha läheb see mäng juba keeruliseks. Kuna venelastel on Krimmis endiselt suured baasid, on Ukraina liitumisel liiduga tüli NATO ja Venemaa vahel sisse programeeritud ja ainuke variant oleks see, et NATO seab Ukrainale liitumise tingimuseks Krimmist loobumise.
Kõik see omakorda seab aga ohtliku pretsedendi, mis kust otsast vaadatuna tahes ei ole Eestile hea. Sõjaline konflikt NATO ja Venemaa vahel Ukrainas viib peaaegu kindlalt Eesti okupeerimiseni, sest seda on lihtne saavutada, samas NATO jaoks on tegemist pisikese maariba ohverdamisega suurema võidu nimel Musta mere ääres. Ukraina liitumine seab kindlasti pretsedendi piirküsimustes, mis tõenäoliselt ei ole Eesti jaoks soodne, põlistades meilt anastatud jupid Venemaa külge. Suure tõenäosusega NATO isegi ei soovi selliste tüliõunte liitumist nagu Gruusia ja Ukraina ning omavahelistest kokkulepetes on suuremad tegijad need juba venelaste mõjusfääri loovutanud … või veelgi tõenäolisemalt on need riigid kogu aeg nende arvates venelaste satelliitriigid olnud. See, et aeg-ajalt väikeseid pingeid tekitatakse omab aga sootuks teist eesmärki, aidates põhjendada kaitsekulutusi mõlemal poolel ning lõppkokkuvõttes on tegemist omamoodi meelelahutusliku seltskonnatantsuga. Rääkides tõsimeelselt nende liitumisest NATO-ga näitab selles kontekstis lihtsalt rääkija lapsikust.
Nüüd küsimus minult: Mida Mart Laar sellest Ukrainast tegelikult tahab? Mart Laari sõda Venemaaga on vähemalt mitme punktiga Peipsitaguse kamba kasuks hetkel jõudnud. Kõik need punktid tuleb paraku aga ühel või teisel viisil Eestil kompenseerida.