pronto.ee

Eestis on võimutsema hakkanud täiesti hämmastav kontingent kodanikke, keda võiks kokkuvõtlikult nimetada vaesuriteks. Kes nad sellised on?

Vaesurid on kõige vastuolulisem inimgrupp, keda ma tean — nende varanduslik olukord pole just kiita ning seetõttu mõtlevad nad kogu aeg rahast. Kuna nad kogu aeg rahast mõtlevad, siis arvavad nad, et ka kõik ülejäänud teevad sedasama. Lisaks arvavad nad kaljukindlalt, et kõikide teiste inimeste teod on tingitud ainult rahast. Ja et nad on oma raha saanud vaesurite tagand varastades, sest tööga ju rikkaks ei saa. Vaesureid iseloomustab peaaegu silmipimestav kadedus — nad tahaksid, et kõikide inimeste sissetulek oleks ühesugune kuid huvitaval kombel ei soovi nad, et kõik inimesed oleksid rikkad — palju lihtsam on seda saavutada nii, et kõik oleks vaesed. Seetõttu tundub nende jaoks ainuvõimaliku variandina kulutada oma energia mitte enese elujärje parandamisele, vaid teiste kehvendamise peale.

Erakordselt arusaamatu fenomenina on vaesurite poliitilise eelistusena peaaegu üheselt Keskerakond. Nad põhjendavad seda sellega, et kohukesed aitavad vaesemaid. Miks see veider on? KE on pretsedendidult kõige kauem ja rohkem võimu juures olnud erakond. Ometigi on Eesti sotsiaaltoetussüsteem tehtavate kulutuste osas Euroopa viimane. Vaesurid vihkavad loogikat.

Siin on ka näide tüüpilisest vaesurist.

16.-17. detsembril toimuval rokiüritusel Green Christmas on minu jaoks seekord vägagi magus pala: Die Krupps.

Tänavu 25 aastaseks saav Saksa grupp on ühtekokku välja andnud 7 kauamängivat ning terve hulga erinevaid muid plaate. Pean tunnistama, et mu süda jookseb seniajani verd nende remiksiplaadi “Final Remixes” kaotsimineku pärast.

Kõigepealt teeme ühe asja selgeks: ei, mul ei ole kõrgharidust ja ei, ma ei ole selle üle uhke.

Tänane EPL artikkel nimega “Vaid ühe sajandiga sai naistest ülikoolis enamus” astub tõenäoliselt selle autori teadmata üsna valusalt ühele ühiskondlikkule konnasilmale.

Nimelt täna, 100 aastat tagasi lubati meil ülikooli esimesed naisvabakuulajad. Täna on 32% tudengitest mehed ja 68% naised. Huvitaval kombel on selleteemalise konverentsi korraldaja Lea Leppik uhke selle numbri üle, sellal kui mina tema asemel murelik oleksin.

Miks murelik? Probleem on lihtne — nimelt meeste osakaal on ülikoolides nihkunud realistlikuks, samas kui naiste osakaal on jäänud endiseks. Mida see tähendab? see tähendab seda, et meil on suur hulk naisi, kes ei oma erialast tööd ja kes pärast ülikooli lõppu tegutsevad sekretäride, tellerite, asjaajajate ning paberiliigutajatena. Koos sellega väheneb ka riigipoolne motiveeritus toetada kõrgharidust, mis omakorda tõstab kõrghariduse hinda (ja/või alandab kvaliteeti) inimestele, kes seda tõeliselt vajavad/tahavad. Kuna enamus kooli astujaid on viimasel ajal olnud naised, siis tähendab see seda, et just nende jaoks muutub sisseastumine tulevikus kõige raskemaks. Kas selline kiitlemine pole mitte seemnekartuli supiks keetmine?

Kuid miks ei täida ülikool talle antud rolli luua kõrgelt haritud spetsialiste? Pahatihti kipub ülikool olema lapsepõlve pikendus. Inimene lõpetab keskkooli ja katsub olulisi otsuseid edasi lükata, mis tähendab seda, et ta astub ülikooli ilma erili sihita silme ees. Ja tihtipeale ei teki tal seda sihti ka pärast ülikooli lõpetamist. Loomulikult on see üsna julm üldistamine, aga kuidagi ei saa väita, et nii see ei ole. Seetõttu on mõistetav ka riigi järjest suurenev soovimatus kõrgharidusse investeerida — lapsed, oma mänguasjad ostate te endale ise. Kas meil ikka on vaja paarikümmet tuhandet rahvusvahelist ärijuhtijat?

Kuidas lahendada olukorda kus meil on tonnide viisi kõrgharidusega inimesi, aga vaid käputäis septsialiste? Miks ma üldse küsin nii paljusi küsimusi?

Ma olen oma erialal töötanud ca 15 aastat. Ma tunnen nüüd alles lõpuks, et Eesti on võimeline minu erialal adekvaatset kõrgharidust andma. Eks ma kogun natuke raha ja kui midagi vahele ei tule, siis järgmine aasta astungi kooli. Parem hilja kui mitte kunagi.

Uuuh. Ei teagi kohe kust esimese hooga alustada. Lehed on sellest juba jauranud ja seega on suur osa jutust juba räägitud. Või äkki ei ole?

Mis värk üldse on?

Tegu on tegelikult ühe Soome filmifänni käes ära läinud projektiga. Soomlastel paistab sellega üldse probleeme olevat — vaadake näiteks Linuxit. Ametlikult hakkas Samuli Torssonen Star Wreckiga tegelama millalgi 1992 aastal ja TEGELIKULT on tegu juba kuuenda Star Wrecki filmiga. Tegu on ka ühe esimese filmiga, mille visuaalsed effektid annavad silmad ette enamustele kommertsiaalsetele ettevõtmistele.

Stoori on lihtne. Tulevikus sõdivad inimesed pahade tulnukate vastu. Sagina käigus kimab meie sõber kapten Pirk läbi ussiaugu, reisib läbi aja ja teeb hädamaandumise Maal. Maal ei usu muidugi keegi, et tegu on intergalaktilise kõvalasega ning nii veedabki ta oma päevi hamburgerirestoranides (edutult) tsikke lantides. Ja ega ta ei saagi eriti ringi möllata, sest omavahelise kokkuleppe kohaselt püüavad kolm pääsenut — Pirk, Info ja Dwarf ajaliini mitte saassi ajada. Siis aga lendab kõik vastu taevast, kuna selgub, et kogu see ajaloovärk oli niikuini mingi täielik käojaan mida lastele koolis aetakse.

Tüübid otsustavad seepeale asja suurelt ette võtta. Nad ehitavad omale laeva, sõlmivad liidu venelastega ja vallutavad kogu planeedi. Seejärel hakkavad nad ehitama suuremat laevastikku, et kõigile ülejäänud galaktika elanikele samuti näidata kuidas Luukas õlut teeb. Kuniks avaneb ussiauk naaberuniversumisse.

Kas film on hea? On küll — võib väita, et näitlemine on allapoole igasugust arvestust, kuid ausalt öeldes ma nii ei ütleks. Kahtlemata näeb kogu see asi kohtlane välja kuid kas see paroodia puhul ongi nii halb? Nimelt viskab kogu ettevõtmine nalja kahe suure kosmosesarja arvel, milledeks on Babylon 5 ja Star Trek.

Ausalt öeldes vaadake asi ise ära. Nende koduleheküljelt on seda võimalik alla tõmmata ja samuti leiab sealt mõningast infot kuidas seda filmi tehti. Nii et kohalikud filmifännid, tehke järgi ja tehke paremini!

Tuleb välja, et keegi Scott Adams on teinud oma blogi, kus ta kirjutab oma olulisematest tegemistest. Esimeses kandes kohe selgitab ta kuidas koomiksitegemine käib — selle kitsaskohtadest ja kuidas nendest kitsaskohtadest ringi hiilitakse.

Ahjaa, kes ei tea, kes on Scott Adams on tema töödega tõenäoliselt siiski kursis. Mehe kuulsaimaks loominguks on lood kellegi Dilberti nimelise inseneri (tavaliselt äparduvatest) ettevõtmistest ühes täiesti äpardunud ettevõttes.

Koht asub aadressil: http://dilbertblog.typepad.com/the_dilbert_blog/

Minu poolt viis väikese miinusega, kuid siiski viis. Märgin siinkohas veel niipaljukest, et võtsin kuulda Lauri soovitust ning hakkasin sarjaga pihta just sellest raamatust.

Brusti puhul torkab kõigepealt silma tema kirjutamisstiil. Esimesel pilgul meenutas see mulle kõige rohkem Robert B. Parkeri “A Catskill Eagle” nimelist raamatut. Kogu kirjutis on lakooniline ning samas hästi sündmustetihe. Tegelane räägib minavormis justkui jutustaks lugejale edasi oma ettevõtmisi ning jutustamisannet tal jagub. Ja huumorisoonega on tal samuti kõik korras.

“Yendi” ise on ühtaegu nagu maffiajutt ja samas ka detektiiviromaan väikese eelistusega esimesele kategooriale. Põhimõtteliselt räägib lugu sellest kuidas Vlad omale jalad alla sai ning ta esimestest tuleristsetest, mis eskaleerusid palju suuremaks kui see esimesel pilgul oodata lasi. Loomulikult.

Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem just selle raamatu maailm. Kogu tegevus toimub draegarite impeeriumis. Impeerium ise on laias laastus jaotunud 17 koja vahel, millest igaüks baseerub mingil loomal mille tunnused löövad selle koja vereliikmete seas välja. Oma olemuselt on nad nagu inimesed, ainult pisut suuremad. Inimestest endist nad aga eriti lugu ei pea. Peamine põhjus on tõenäoliselt selles, et nende eluiga küünib tuhandetesse aastatese, samas kui inimesed elavad vaid mingi närune 60 aastat. Eeldusel, et nad valede meestega tüli ei nori. Draegarite skeemid ja ettevõtmised võtavad tihtipeale aega aastasadu ning inimestel sellise kaliibriga ettevõtmistes ei saagi arvestatavat kohta olla.

Impeeriumi valitseb imperaator(inna), kelle valduses on selline asi nagu Kera. Kera on kogu kohaliku maagia allikaks. Iga impeeriumi kodanik saab omale õiguse kasutada kera väge — iseasi muidugi selles, et kuidas kodakondsust saada. Vladi isa ostis selle ja ühes sellega ka parunitiitli.

Põnev on kogu jutu juures see, et Brust on kõiki tegelasi kujutan üsna tänapäeva võtmes. Mis sest, et masinaid ei ole — ja miks peakski neid olemas, kui ühest kohast teise on võimalik teleportida ning ühendust on võimalik pidada telepaatia abil. Oluline on see, et härraste ja prouaste maneere ning mõttemaailma luues ta isegi ei proovinud edasi anda mingit keskaegset hõngu ja see oli tema poolt väga õige valik.

Selle miinuse viie taha toob Cawti, Vladi tulevane kaasa. Kas on ikka igasse fantasy raamatuse vaja sokutada operatiivtaktikalist sekspommi, kes on lisaks kõigele must vöö suvalistes võitluskunstides. Selle luitunud klišee oleks küll võinud välja jätta.

Niisiis olen ma ühes teises blogis mingi tegelasega vaielnud natukene. Kutt on ikka täiesti küündimatu kodanik, kelle arvates andekus on patt ning ainult persega töötamine peab olema tasustav (tasustada tuleb inimesi … kulutatud füüsilise energia pealt). Lisaks üritab ta kultiveerida seisukohta, et rikaste vanemapalk võtab vaestema suust leiva ära.

Aga minge vaadake BigBlackCati blogist seda vestlust ise. Ma olen praeguseks juba pisut liiga ärritunud. Muide, muud kanded on samuti vaatamist väärt, seal on päris häid mõtteterasi.

Mingi nädala eest panin tähele ühte huvitavat asja: mul on installitud selline asi nagu refereerijate moodul, ehk siis sealt on näha kust saitidest on minu peale viidatud (see info tuleb viitele klikates kaasa). Viimasel ajal on sinna hakanud siginema mingid veidrad saidid: porno, medikamendid ja muu selline.

Ma pakun välja, et mingi robot kolab saite läbi ja mingitel alustel simuleerib refereerimisi (sisuliselt on selleks ju lihtsalt vaja ainult ühks http päis sobilikuks muuta). Ma arvan, et minu puhul on selleks see lehekülje lõpus olev statistikajupp. Nad suruvad oma aadressi listidesse sisse ja siis jäävad ootama, et keegi uudishimulik vaatama tuleks mis värgiga tegu on. Teine variant on ka see, et kui nad piisavalt paljudele lehtedele on sattunud, siis toimib see nagu masendav guuglipomm, mida siin vahepeal korraldati.

Olgu, tunnistage nüüd ausalt ülesse, kes teab Eesti hümni peast? Mis? Ainult paar kätt tõusebki? Seda viga tuleb kohe parandama hakata:

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Siin on asi veel MP3 formaadis, juhuks kui keegi veel viisi ei tea. Kasuks tuleb ka Riigikantselei temaatiline leht.

Laulu “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad Helsingi ülikooli muusikaõpetaja Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile kirjutas rahvusliku Iiikumise tõusu aastail Johann Voldemar Jannsen. Laul avaldati esmakordselt 130 aastat tagasi esimese üldlaulupeo nootides 1869. aasta mais ning kõlas esmaettekandes meeskooride esituses laulupeo ilmalikus kavas peo teisel päeval. Rahvas võttis laulu hästi vastu, see levis peagi üle kogu maa ning hiljemalt alates 1896. aasta üldlaulupeost sai see mitteametlikuks Eesti hümniks, mida lauldi püsti seistes ja paljapäi.

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” oli Eesti hümniks iseseisvusaastail 1918-1940 ning sai selleks ka pärast taasiseseisvumist aastal 1991.

Lisaks veel niipalju, et meie põhjanaabrit hümn on sama viisiga, kuid teiste sõnadega (loomulikult).

Vot selline lugu juhtus: öösel sõitis üks takso Pikal tänaval kõmmdi teise autole otsa. Takso roolist leidis politsei värskelt linnavolikokku valitud kohukese Tõnis Bittmani. Taksolitsentsi tal ei olnud, seega oli mees kõige tavalisem piraattaksojuht.

Loomulikult punnis ta vastu, et auto pole tema oma, tema ainult laenas, korraks. Aga mida kurat teeb tavaline inimene öösel taksoga Pikal tänaval? Tallinnas on kaks kohta, kus tavaliselt piraattaksosi leiab — üks on Harju tänaval ja teine Pikal.

Mehe enda kohta niipalju, et kutt paistab olevat tegelenud ainult “huvitavate” asjadega. Üks töökoht on tal olnud piletikontrolli oma ja teine parkimiskontrolör. Mõlemad on sellised postid, kus töötatakse ainult altkäemaksu saamiseks. Masendav, mis inimesed meid juhivad.

Uuendus (23.10.2005): Tähelepanuväärne on ka kohukeste pressijuhi kommentaar sündmuse kohta: “Selle peale sattus Bittman ärevusse. Igaühe puhul on see tavaline reaktsioon, kui ilma põhjuseta võimuesindajatega kohtuda.” (Keskerakonna infojuht Toomas Raag selgitab, miks keskerakondlane Tõnis Bittman Tallinna vanalinnas avarii tegi.)” See võib olla iga kohukese reaktsioon, kuid seadusekuulekal inimesel on tavaliselt reaktsioon ikka vähe teistsugune.