pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Kirill Jeskov: “Viimane sõrmusekandja”

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend “Rosencrantz ja Guidenstern on surnud” (Shakespeare “Hamleti” sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset “Sõrmuste Isand”-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on “Viimases Sõrmusekandjas” kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta…

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis (“No indeed! We are not strong…”), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Tom Stoppard: “Rosencrantz and Guildenstern Are Dead”

Rosencrantz and Guildenstern Are DeadThe sight is dismal,
And our affairs from England come too late.
The ears are senseless that should give us hearing,
To tell him his commandment is fulfilled,
That Rosencrantz and Guildenstern are dead.
Where should we have our thanks?

Hiljuti tuli muu jutu sees teemaks Tom Stoppard ja tema tõenäoliselt tuntuim näidend “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” ning selgus, et teema tõstataja ei ole näinud etenduse põhjal vändatud filmi, kus nimitegasi mängivad Gary Oldman (Rosencrantz) ja Tim Roth (Guildenstern). Kus viga näed laita seal tule ja laida ning nii saigi see film uuest ära vaadatud.

Kuid erinevalt eelmisest korrast kui ma seda nägin jäi mul midagi kripeldama. Ma lugesin uuesti läbi “Hamlet”-i, lappasin läbi kõik asjakohased Vikipeedia artiklid, lugesin läbi algse käsikirja ning tutvusin hunniku arvustustega. Ma ausalt öeldes ei saa aru, mida täpselt enamus arvustajaid nägi; sama etendus see igal juhul ei olnud.

Kes ei ole antud teemaga kursis, siis Rosencrantz ja Guildenstern on kaks kõrvaltegelast William Shakespeare tragöödiast “Hamlet”. Nad on olid noore Hamleti õpingukaaslased ja kuningas Claudius palus neil printsi järgi nuhkida, et selgeks teha kas tema hullumeelsus on tõeline või fassaad mille varjus oma tegelike plaane teostada. Nad tulid ja läksid alati koos ning kui ei oleks ühte stseeni, kus Rosencarantz paar rida varem lavale astub, siis ei olekski arusaadav kumb neist on kumb.

Laias laastus leiab lugu aset paralleelselt “Hamleti” sündmustega pisteliselt ristudes (nendes kohtades, kus nimikangelased peavad Hamletis lavale astuma). Ülejäänud tegelaskujud peale Näitleja esitavad erinevalt algsest loost siin kõrvalrolle ja enamus aega kulub Rosencarntzi ja Guildensterni omavahelistele filosoofilistele aruteludele. Filmis teeb Rosencrantz järjest põhjapanevaid avastusi (leiutab aurumasina, lennuki, hamburgeri ja teeb hulgaliselt olulisi avastusi), kuid need jäävad Guildensterni tähelepanuta, sest erinevalt oma semust on ta avastanud, et reaalsusega on midagi valesti.

See viimane detail on midagi, mis millegipärast kõikides minu poolt loetud arvustuste kirjutajatel kahe silma vahele jäi: Guildenstern on jõudmas tõdemuseni, et nad on lihtsalt mingi näidendi kõrvalosatäitjad, kelle eksistentsi ainuke eesmärk on kohtuda paar koda peategelastega ning anda neile põhjus rääkida oma plaanidest ning motiividest. Ning lõpus saada oksa tõmmatud.

Selles võtmes on antakse mõista, et etenduse peategelastel on üheaegselt täita päris mitu kohustust — nad on nii esinejad kui publik, isikud kui rollid näidendis, pea- ja kõrvalosalised. Asja teeb Guildensterni jaoks veelgi keerulisemaks Näitleja, kes algmaterjali olulises stseenis koos oma trupiga Hamleti pool täiendatud näidendi (“Gonzago mõrv”) kuningale esitab. Ta juhib tähelepanu sellele, et ilma publikuta neid ei eksisteeriks ning ilma käsikirjata puudub neil mõte. See kattub Guildensterni enda tähelepanekuga, et neil pole ei mineviku ega ka erilisi eesmärke ning jääb mulje, et kõik mida nad läbi elavad on lihtsalt kusagile kirja pandud. Ja kõik mis toimub, toimub vääramatult, tahavad nad seda või ei. Pole siis mingi ime, et nimirollidel olid eksistentsiaalsed probleemid. Muide, asjale lisab dimensiooni ka see, et kuna tegelastel oli “Hamlet”-is täita vaid kõrvalroll ja nad tulid ja läksid kogu aeg koos, siis aetakse neid pidevalt sassi — veelgi enam, nad ise ka kipuvad end sassi ajama.

Kokkuvõtteks võib nii öelda, et tegemist on geniaalse materjaliga, kuid paraku ei ole seda võimalik muud moodi edasi anda kui seda tuleb ise vaadata. Kui saate, vaadake etendust, kui ei saa, siis vaadake filmi (mis muide on samuti Tom Stoppardi poolt lavastatud). Igal juhul te ei kahetse.

Ahjaa, et mis kripeldama jäi? Taoline mitmekordne metateater paneb paratamatult küsima enda rolli üle selles mängus mis praegu käib.

Brandon Sanderson: “The Way of Kings”


“The Way of Kings” on esimene raamat kümneosalisest planeeritud sarjast nimega “The Stormlight Archives”. See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone — rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid asendavad Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandsid endas sama autori Mistborni lood — mitte midagi ei ole nii nagu see alguses paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud — ootamatult jõuab kohale, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlikud polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei peeta vajalikuks kordagi lahti seletada ning nende olemus selgub pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi Väga Olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ja mõnuga loetav. Soovitan väga.

John Scalzi: “Old Man’s War”

“Old Man`s War” on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema “Tähesõdalastega” üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus — raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui “Starship Troopers” oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul “Ei midagi erilist”:

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis “Old Man`s War” räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast — inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma “sarved” maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada — saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu “tähesõdalaste” ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad ™ ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama — ning võrdlemisi vääralt — nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa … ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Leo Kunnas: “Gort Ashryn: 3. osa. Rahu”

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

“Rahu” on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul — nagu ka kaotusel — on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks — nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis — isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

Clifford D. Simak “Nagu õieke väljal”

Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud “Nagu õieke väljal” ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.

Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.

Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.

Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.

Arvustus: L. Ron Hubbard “Fear” (“Hirm”)


Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

Lian Hearn: “Grass for His Pillow”

Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest — ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?

Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli — esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime “Rohuvoodi asemeks”) on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas … ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!

Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.

Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.

Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.

Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.

Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.

1/5

Robert Jordan, Brandon Sanderson: “The Gathering Storm”

Veidike rohkem kui kaks aastat tagasi lahkus meie hulgast “Wheel of Time” sarja algne autor, jättes selleks hetkeks juba üheteistosaliseks paisunud mammutloo lõpetamata ning nii fännid kui kriitikud kimbatusse. Algselt oli autor plaaninud kogu loo lõpetada ühe, viimase, raamatuga, kuid paraku jäi see lugu pooleli.

Õnneks oli autor oma tegevuse kenasti dokumenteerinud ning pärast mõningast järelemõtlemist leidis kirjaniku lesk uue noore autori, kes pidi jätkama sellest kohast, kus Jordan pooleli jäi. Autori nimi oli Brandon Sanderson, keda me tunneme ka kui Mistborn maailma loojat. Pisitasa selgus siiski, et ühe raamatuga seda saagat ei lõpeta ning praeguseks ilmunud 12. osa, “The Gathering Storm” saab esialgsete plaanide kohaselt veel kaks järge.

Enne asja juurde asumist katsun ma vastata küsimusele “Kuidas uus autor hakkama sai?” Ma ütleksin, et autori vahetud mõjutas lugu selgelt positiivses suunas. Uus kirjanik on minu arvates isegi liiga konservatiivselt oma loomingulist litsentsi pruukinud ning mõnes mõttes on kogu raamat tuntavalt laiguline — on lõike, mis on päris kindlasti kadunud habemiku poolt kirjutatud ja on lõike, mis ilmselgelt on pärit Sandersoni sulest. Sanderson on leidlik kirjanik, tema intriigid ja keerdkäigud on palju intellektuaalsemad ning suures plaanis on tema kirjutatud osad ka palju süngemad.

Sanderson on meie kolm põhitegelast (Rand, Perrin ja Mat) lahku löönud. Kui Jordan kirjeldas neid nagu kolme kolkaküla klooni, siis seekord on tegemist kolme eraldi persooniga. Rand on tõepoolest Taassündinud Draakon, maailma valitseja. Ta enam ei kohku tagasi tegemast otsuseid, mis veel eelmises raamatus oleks mõeldamatu, ta ei kohmitse enam ringi, vaid tegutseb kindlakäeliselt ja jõuliselt. Rand on selles raamatus Kuningas (suure K-ga). Perrin on heasüdamlik hiiglane, kes tahaks kõigile head, kuid saatus seab ta raskete valikute ette. Mat seevastu on sahkerdaja, vaba hing ning seikleja, kelle käed ometigi mingil (ka Mati enda jaoks) hämmastaval viisil on seotud erinevate kohustustega.

Üldine stoori on ühest küljest pettumus ning teisest küljest ometigi väga rahuldustpakkuv. See, et Sanderson on otsustanud ühe raamatu asemel kolm kirjutada on täiesti mõistlik — mees sulgeb ahvikiirusel erinevaid lahti jäänud süžeeliine ja ometigi ei anta vastuseid põhilistele küsimustele. Lisaks tekitatakse mitu uut probleemi — näiteks selgub, et Moridin ning Draakon on omavahel mingil esoteerilisel viisil seotud, tänu millele viimase tapmine muutub ootamatult pahategijate jaoks äärmiselt problemaatiliseks ning tekib veider olukord, kus just negatiivsed kangelased katsuvad peategelast elus hoida. Erinevalt positiivsetest.

Kui kedagi huvitab, millest see raamat räägib, siis võib öelda, et põhiliiniks tundub olevat Tar Valoni konflikti lahendamine, mis selles köites ka ammendava vastuse saab. Tundub, et järgmise raamatu põhiteemaks saab olema Seanchanide küsimuse lahendamine ning viimases osas tegeletakse Tarmon Gai’don-iga. Õnneks on Sanderson külltki kiire kirjutaja, seega peaks järgmine osa ilmuma juba aasta pärast.

Hindeks 4/5

Alastair Reynolds: “Absolution Gap”


“Absolution Gap” on otsene järk Alastair Reynoldsi Inhibiitorite sarja eelmisele raamatule “Redemption Ark”. Eelmine loo lõpus olid raamatu peategelased prantsatanud maha Ararati nimelise planeedi peal ning teinud sellest oma uue kodu. Veerandsaja aasta jooksul kasvas peale uus põlvkond ning vanad tegijad olid ennast rahulikesse adminstratiivsetesse rollidesse taandanud. Idülliline pastoraal leiab aga kiire lõpu kui selgub, et vanad sõbrad ja vanad vaenlased on taaskord platsis ja vahetavad planeedi kohal viisakusi relvadest, mille olemasolust põgenikud kuulnudki ei olnud.

Olukorra muudab komplitseerituks ka eelmisest osast tuttav Khouri, kes on omale hankinud segastel asjaoludel tütre. Segased asjaolud on tekitanud olukorra, kus tptre teadvusesse on salvestatud iidsete ning ammu kadunud rasside teadmised, mida Inhibiitorite robotrassi vastu juba edukalt on ka rakendatud. Kõikide teadmiste hulgas domineerib paraku aga üks, milleks on peaaegu kinnisideelaadne vajadus lennata planeedi Haldora kuule nimega Hela ja võtta kontakti Varjudega.

“Absolution Gap”-il on ka teine süžeeliin, mis leiab aset viiskümmen aastat tulevikus ja kus teismeline Rashmika Els läheb otsima oma venda. Rashmikal on kaasasündinud oskus tunnetada, millal inimene valetab, oskus mille vastu hakkavad tundma huvi selle maailma vägevad.

Sedavõrd kuidas Ararati rahvas Helale läheneb, väheneb ka ajavahe kahe süžeeliini vahel, kuniks need mõlemad põimuvad.

Üldiselt on see minu arvates seniajani parim raamat sellest sarjast ja võimalik, et ka Reynoldsilt üldse. Raamatus on päris mitu ahaa! kohta, milleni lugeja jõuab just natuke enne seda kui autor asja lahti räägib. Süžees on piisavalt keerdkäike ning intriige, et asi lõpuni huvitav oleks. Tõenäoliselt ainuke nõrk osa on jutu lõpp: raamat lõppeb liiga kiirelt ning epiloog tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Ilmselt pole kogu jutt veel sellega läbi ning jätkud tulekul …

Viis, pisikese miinusega.

Pages:1234