pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Alastair Reynolds: “Redemption Ark”

Ma alustan seekord arvustust lõpust ning räägin, miks ma panin sellele raamatule hindeks viie. Küll väga pika miinusega viie, aga ikkagi viie.

Esiteks olen ma andnud viie väga palju viletsamatele raamatutele. Ma mäletan, et kunagi kui Finnconist ja selle autori esinemisest seal juttu tuli, siis tõreles keegi minu kallal selle koha pealt, et ma ei ole kunagi varem Alastair Reynoldsit lugenud. Tee omale teene ja loe mõni ta raamat läbi, oli kokkuvõte. Nüüd, kus esimene raamat läbi ja teine öökapile tõstetud, pean tunnistama, et tal oli õigus.

Teiseks olen ma andunud kosmoseooperite austaja ning kogu “Revelation Space” universum, kus selle teose tegevus aset leiab on kosmoseooper parimas tähenduses. On erinevad planeedid, salapärased fraktsioonid, segase taustaga kangelased ja kosmoses ringi tulistamine. Isegi suur ja müstiline vaenlane on.

Ausalt öeldes juba esimestest lehekülgedest alates tundus lugu kuidagi tuttavlik ja kuigi sarnasus oli pigem tundes ja mõningastes detailides, oli see ometigi selgelt tajutav. Minu kõhutunnee ütleb, et kes iganes tegi mängud “Mass Effect” (ilmunud Xbox360 ja Windowsi jaoks) on sellest sarjast põhjalikult šnitti võtnud. Mõlemas on mängus müstilised ja peaaegu kõikvõimsad masinintellektid, kelle ainuke eesmärk paistab olevat mõistusliku elu kiviaega tagasi materdamine. Samuti käib mõlemas tähtede vahel reisimine massi ja inertsiga opereerimise abil.

Raamatu põhiliin keerleb Nevil Clavaini ümber, kes on avastanud uue ja peaaegu kõikvõimsa vaenlase, mis on teel hävitavama inimkonda. Kuna tema enda fraktsioon ei kavatse selle vastu midagi ette võtta, lööb ta neist lahku ja asub otsima poolmüütilisi relvi, mis kunagi ehitati viimsepäeva vahenditena inimkonna omavahelises arveteklaarimises ja mis olid nii võimsad, et nende  tegijad ise kartsid neid kasutada. Loomulikult on tapariistade vastu huvilisi veelgi ja algab võidusõit, kus ei hoita kokku ei vahendeid, ega elusi.

Räägime siis lõpetuseks ka miinustest. Loos on erinevaid ebakonsistentsusi, mis jätavad mulje justkui oleks autor plaaninud liikuda ühes suunas, kuid kirjutamise käigus ümber mõelnud. Samuti on osad tegelaskujud jäänud arendamata. Lõpus on klassikalisi puudujääke: päris mitu teemaarendust jäävad rahuldava lahendita ning hulk asju jääb loo lõpuni arusaamatuks. Selge on see, et ilma jätkuta see raamat ei jää …

[asa book]0575083107[/asa]

Estcon 2009

Eesti Ulmeühing

Eesti Ulmeühing

Estcon 2009 Taevaskojas sai selleks korraks otsa. Kõik oli vahva, üritus oli parem kui varem, inimesi oli rohkem ja üleüldse. Ettevõtmistest, sõnavõttudest ning välja jagatud auhindadest ma ise kirjutama ei hakka, selleks on paremad allikad. Paari (halva) sõnaga tahaks ma taaskord meelde tuletada asukoha valikut.

Üks asi, mida ma tartlaste juures alati imeks panen on see, et nende jaoks on täiesti vastuvõetamatu ürituste korraldamine põhja pool nende oma linnast. Tavaliselt vastavad nad sellekohase virisemise peale salvavalt, et miks te ise ei organiseerinud või mis veelgi hullem — miks te mingeid kohti välja ei pakkunud. Vaatamat sellele, et kohti pakuti välja ja pakuti ennast ka organiseerima. See muide ei käi ainult Estconi kohta, see on üleüldine tartlase hälve. Tallinnlased ju ei korralda oma üritusi Helsingis. Aga tartlased teevad (eksivalendis).

Huvitav on see, et argumentidena laoti seekord lauale terve pinu erinevaid vähem või rohkem totakaid väiteid. Enimlevinum oli see, et üritus toimub vaid korra aastas. Kohe selle järel oli see, et nii oli odavam. Minu jaoks on need teineteist välistavad väited. Kui korra aastas, siis miks kokku hoida? Lisaks oli enamuste kohaletulnute jaoks see koht oluliselt kallim kui suvaline koht Kesk-Eestis. Las ma seletan.

Minu sõidkulu kohale oli veidi üle 200 krooni. Paljude jaoks oli see veelgi kallim. Arvestades sellega, et osavõtumaks oli 360 krooni ilma voodikoha ja toiduta, siis võiks öelda, et kohalesõit oli mõne inimese jaoks võrreldav osavõtumaksuga. Ma pakun, et kui üritus teha kusagil keset Eestit (et jumala eest tallinnlased ei saaks teenimatut eelist), siis isegi 100 krooni kallima pilet on suures plaanis odavam kui tänane üritus.

Inimesed käivad tööl. Isegi suvel. Paljud olid omale reede vabaks teinud, et vähegi mõistlikul ajal kohale tulla. Keskmise tallinnlase jaoks (keda paistis kohal olevat enamus), tähendas see sundi päev vabaks teha. Kaugeltki mitte kõigi jaoks pole see aga võimalik. Ainult sõit kohale võttis aega ligikaudu neli tundi. Kui arvestada erinevaid muid sõiduga kaasnevaid asju või öelda, et kohalesõit oli vähemalt poolte jaoks lähenemas viiele tunnile. Saaremaalt tulnud inimestel muidugi nii hõlpsalt ei läinud. Kui nüüd tööpäeva lõpuks lugeda kell 17:00 ja sinna viis tundi otsa vajutada, siis tähendas see seda, et esimene võimalus ürituse avamiseks oli kell 22:00. Selleks hetkeks olid juba hommikul sõitma hakanud tööpõlgurid ennast silmini täis lakkunud (mina nende hulgas). Siinkohas üks eraldi märkus — kuna Estconi lahutamatuks osaks on paraku kujunenud ohjeldamatu bakhanaal, siis tagasisõit oli väga paljude jaoks üsna keerukas.  Tallinnlase jaoks oli koju jõudmiseks vajalik ajavaru kainenemise hetk + viis tundi. Tänu sellisele ajavõlale ei hakanud sugugi mitte kõik koju sõitma 0.0‰ juures.

Logistikakalkulatsioon näitas, et asja eest teist tagasi põletati transpordi käigus ära ligikaudu tonn, võimalik, et isegi rohkem, kütust. Roheline mõtteviis ei oleks seda lubanud, koha valija mõtteviis aga küll.

Palun inimesed, teeme järgmine kord selle asja Kesk-Eestis. Saame kõigi jaoks odavamalt, paremini ja kvaliteetsemalt. Ilmselt ka tervislikumalt.

Finncon 2009

Laupäeval käisin Soomes kaemas perra kuidas näeb välja Finncon 2009. Peab ütlema, et mõne koha pealt üritus selgelt ületas ootusi, teise koha pealt jäi kuidagi lahjaks. Kindlasti ei olnud seal midagi kolm päeva teha ja seega olen ma rahul oma ühepäevase kiirvisiidiga.

Ütleme nii, et silma järgi tundus kohal olevate inimeste arv jäävat kuhugi sinna 5000 ja 10000 vahele. Osa rahvast vahetus, osa lahkus ja osa tuli juurde. Mõned käisid ainult ennast näitamas, teised turul ja kolmandad paneelidel. Kohal oli vähemalt miljon Narutot (mis on isegi 10k osavõtja kohta päris hea tulemus). Ma korraks isegi mõtlesin, et kui kõik Narutod korraga koju saata, siis palju rahvast järgi jääb. Läbivaks teemaks olid seal Narutod, paar muud mangat (sellega kaeti 75% kohaolijatest) ja arvutimängud. Ma näitasin pidevalt Liinale, et nood seal on Killzones, nood Mirror’s Edgest, too kohatult kohutava mõõgaga asjapulk on pärit Devil May Cry nimelisest mängust jne. Warcrafti tegelased tundis ta ise ära (ma nägin seal ühte night elfi, ühte undeadi, orci ja kahte taurenit, kõik väga hästi tehtud) ja kui me nägime kampa, kes olid ennast Tetrise klotsideks maskeerinud, siis oli väga raske muiet alla suruda. Mariot ja Linki nägime ka. Ja Zeldat.

Üldiselt ühest küljest oli tore Mangarahvaga see värk koos tehti. Teisest küljest muutis see asja väga laialivalguvaks.

Paneelid olid päris toredad. Geroge R. R. Martin rääkis om elust, olust ja tegemistest ning Alastair Reynolds enda omadest. Vahva oli Reynoldsi eksperiment tõlkimisega. Ta nimelt kirjutas valmis lühiloo, lasi selle oma Soome sõbral ära tõlkida, hävitas originaali ning palus ka soomlasel algmaterjal minema visata. Viimane paberkoopia hävitati pidulikult üritusel ning kogu projekti eesmärk on näha mis sellest tõlkes välja tuleb. Nimelt ainuke viis seda originaalsesse inglise keelde tagasi saada on tõlkida ja autor tahtis näha, kuidas tõlkes lugusi lugeda on. Näiteks enda lugusi.

Päris suur turg, mis seal oli, võimaldas inimestel enda (või oma oma vanemate) eurosi igast väärtusliku nänni vastu vahetada, hunnikute viisi oli kirjandus, veelgi suuremate hunnikute viisi manganänni. Kõik on väga-väga värviline.

Ausalt öeldes otsustasin ma järgmine kord uuesti minna, seekord palju paremini ette valmistatuna ning konkreetsete plaanidega. Seekordne läbipõikamine oligi rohkem maakuulamine. Ahjaa .. sain Alastair Reynoldsilt ka autogrammi raamatusse.

Kirgiiside külaskäik

Okei, ma olen seda luuletust nendele saatnud, kellel midagi kaotsi on läinud. Nüüd läks siis minu ratas. Midagi ei ole parata, naabritele annan lõuga — nende pätid need olid. Ja kui ei olnudki, siis kulub see neile sellegipoolest marjaks ära.

KIRGIISIDE KÜLASKÄIK

käisid külas mul kirgiisid
terve maja tühjaks viisid
tuimal ilmel panid tuuri
rahatähti ülisuuri

viisk´nd jõulukinkepakki
telekas ja viisteist makki
kapis paar sümpaatset vesti
nüüd nad läinud igavesti

keldrist leiti tuhat notti
topiti kõik seljakotti
nende taga paark´nd moosi
ja kompotid – kõik läks loosi

kümme rattakummi kitsast (sic!)
lisaks võtsid pepelnitsast*
kaasa mitu suitsuotsa
panid neile tule otsa
minu taskust leitud tsäksist

ja siis nänni viima läksid

*pepelnitsa – tuhatoos

Pages:1234