pronto.ee

Viimasel ajal on pekstud keelt teemal, kas Postimees viiksis oma valimismasina maha valimised.future.ee pealt või mitte. Loomulikult on selge, et mõlemad on omakorda asja maha viksinud soomlaste analoogse projekti pealt mistõttu seda teemat eraldi lahata on pehmelt öeldes piinlik, kuid ühte asja tahaks ma siiski ära märkida.

Paar päeva tagasi saatis Postimees mulle kirja, kus esitas mulle kui kandidaadile kakskümmend küsimust. Täna läksid kõik need vastused ka ülesse + mootor, mis lubab otsida analoogsete seisukohtadega inimesi. valimised.future.ee pole mulle paraku mingeid küsimusi saatnud. Ometigi väidavad nad, et tegu on väärika hääletusmasinaga, mis aitab leida sobivat kandidaati. Seoses sellega ei imesta ma põrmugi, et kui ma täitsin ära kõik punktid vastavalt oma maailmavaatele sain vastuseks sellise tulemusele:

55% Sirje Kingsepp
Piirkond: Kesklinn

Sirje Kingisepp on Vasakpartei esindaja ja väidetavalt kõikidest kandidaatidest oli ta parim, mida leida oli võimalik. Ning tagatipuks kõigist neist populistlikest küsimustest saadud seisukohtadest kattus mul ainult niru 55% tema omadega.

Aga nüüd asja juurde. Minut.ee kommentaari andmetel on kogu probleem selle asja taga selline:

Panen siia protsendid, kui palju palutud erakondadest on valimised.future.ee ankeedile vastanud: Eesti Vasakpartei: 78% Eesti Keskerakond: 3% Eesti Kristlik Rahvapartei: 3% Eesti Iseseisvuspartei: 0% Eesti Reformierakond: 0% Sotsiaaldemokraatlik Erakond: 0% Isamaaliit: 0% Res Publica: 0% Esimesed teated edastati 15. septembril kas erakondade pressiesindajatele või üldmailile.

Ehk siis teisisõnu on kogu selle vägeva valimismasina tulemuste hulgas võimalik valida ainult Vasakpartei, Keskerakonna ja Kristlaste vahel. Sortiment missugune, aga saiti afišeeritakse kui tõsist tulemustegeneraatorit.

Soovituseks selle saidi tegijatele omalt poolt oleks see, et järgmine korda oleks mõistlik esitakse pisut tõsiseltvõetavamaid küsimusi. Enamus parteisi pidas kogu seda üritus mingisuguseks järjekordseks naljaks ja saatsid selle koos kogu valimistega kaasneva oksepostitusega otsejoones prügikasti. Või kui sellele vaatamata tundub, et see ongi kõige tähtsam, mis Tallinnat puudutab, siis palun korjake kandidaati otseaadressid vastavate parteide kodulehtedelt. Senikauaks pange aga üles mingisugune hoiatus inimestele, et nad haledal kombel petta ei saaks.

Väga raske ja palju tähelepanu nõudev päev, mis venis eilsest oluliselt pikemaks vaatamata sellele, et toimus suuremat sorti kiirustamine. Läbivaks teemaks olid backup ja recovery, metoodikad, rollbackid ja -forwardid ning eraldi teemaks oli RMAN. Osaliselt rakendati ka DBA I-s kogutud teadmisi.

Gastronoomiaosakonnas olid seekord järgnevad road: Dessertsalat, Pasta Bolognese ja õunakook. Viimane koosnes mingist taignasse keeratud poolikust õunast, mille söömine nõudis kindlat kätt ning valvast pilku. Ikka selleks, et ennast einestamisel mitte ära mäkerdada. Vanus ei luba enam toidumedaleid kanda.

Vaid nädalake tööd ja seejärel kohe uus koolitus. Väga kurnav. Tänane päev rääkis Oracle kasutamist võrgus. Listeneridest, nimetamistest, dispatcheritest ja jagatud teenustest. Juba segane, kuid õnneks pärast suuremat jändamist siiski vallatav teema. Probleemiks nagu ikka on see, et õppematerjal ei vasta päris üks-ühele tegelikkusega. Samas on see aga ka õpetlik, sest annab põhjust uurida. Seetõttu jäävad paljud asjad isegi paremini meelde ja on rohkem arusaadavad, kui ideaalse materjali korral.

Menüü koosnes mingist kehvapoolsest Nordik (kirjapilt muutmata) pastast, boršist (keegi peaks neile ütlema, et ainult supi nimetamine boršiks teda tegelikult veel selleks toiduks ei tee) ja pannkookidest kohupiimaga (mis seekord ei osutunudki keediseks). Keegi mõttetu reo oli koogid hapukoorega üle kallanud. Aga mis sa näljaga teed, ära ma nad sõin.

Tim Powersi “Anubis Gates” ehk “Anubise väravad” on teos, mille kohta võib öelda, et tegu on Olulise Raamatuga. Olulised Raamatud on teosed, millega edaspidi inimene võrdleb kõiki muid samalaadseid üllitisi. Anubis Gates on selleks raamatuks steampunki valdkonnas. Puhast viite ma muidugi ei saa sellele panna, sest liiga palju oli etteaimatavaid kohti ning mõningasi loomingulisi uperpalle, kuid nelja samuti ei tõuse käsi panema. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et sellist tüüpi raamatuid on lihtsalt liiga vähe. Seega hindeks viis miinus.

Raamatu algus on paljutõotav. Salapärane Vana-Egiptuse jumalaid kummardav sekt üritab oma isandaid taaselustada, kuid ürituse käigus juhtub äpardus. Tseremooniat juhtiv võluriga toimub õnnetus ning selle asemel, et jumalatega ühendust saada puuritakse üsna suvaliselt läbi aja ja ruumi suur hulk auke, mille vahel on võimalik vajaliku tehnoloogia (või maagia) abil hüpata. Neid auke nimetataksegi Anubise Väravateks.

Edasi jätkub sündmus tänapäeval, kus ekstentriline vananev ärimees on avastanud Väravate fenomeni ja kogu oma raha sinna investeerinud. Selleks, et oma plaani lõpuni realiseerimiseks vajab ta aga lisafinantseeringuid ja ta pakub rikastele kultuurihuvilistele võimalust ajas tagasi rännata ning kuulsate klassikute esinemisi nautida. Meie peategelane Brendan Doyle on üks neist, kuid paraku juhtub temaga minevikus äpardus ja ta ei jõua õigeks ajaks Värava juurde tagasi. Värav sulgub ning ta jääb minevikku lõksu.

Doyle spetsialiteediks oli ühe (fiktiivse) viktoriaanliku poeedi looming ja elulugu. Jäädes nõnda oma maailmast äralõigatuna, ei ole tal võimalik ennast muud moodi ära elatada kui kerjamisega. Kuna ta selles ajastus täiesti võõras, tekib tal lõpuks idee, et ta peaks pöörduma ainukese inimese poole, keda ta tegelikult (kuigi kaudselt tunneb) ja selleks on tema uurimisobjekt Ashbless.

Pisitasa hakkab asi hargnema, mängu tuleb kehavargast Koerakoonlane Joe (Dog Face Joe), mustlased, mõned võlurid ning terve pinu ajaloolisi figuure, kellest osadega tutvutakse lähemalt (näiteks Byron). Loomulikult ei puudu tegevusest ka kerjuste gildid ning läbi elatakse nii mõnigi ajalooline sündmus.

Raamat on kirjutatud üsna haaravalt ja igav ei hakka hetkekski. Nördimapanev on kogu värgi juures kohati see, et tegelased, kes on täpselt sama hästi infoga varustatud (ja kohati isegi paremini) ei suuda näha ilmselgeid asju ja jooksevad ringi nagu peata kanada. Samas seda kompenseerivad üsnagi teravmeelsed lahendused, näiteks see kuidas Koerakoonlase liin ära klaariti. Igal juhul soovitan.

Üks asi, mis mu varajasema kandega haakub. Täna sopsatas mu postkasti kurikuulsa Elmar Sepa reklaamleheke. Omamoodi jultumus on jääda nii korduvalt vahele erinevate jamadega ja IKKA tagasi loivata. Aga jultumuste tõeline tipp on kaks tema esimest “tegu”, millega ta oma lehekesel praalib:

Seisin selle eest, et

1. Tallinnas keelustati öine alloholimüük
2. Linnaelanike käest hakati küsima nende arvamust

Esimene punkt on üks asi, mis vähemalt minu arvates on kandnud kõik negatiivsed viljad, mida on võimalik kanda:

1. Öökaupluste kadumine. Kui kellelgi peaks olema tarvis juhuslikult öösel ka midagi peale alkoholi (piima, kassitoitu, jne), siis on selleks Tallinnas praegu ainult mõned üksiku poed ja kui sa just nende kõval ei ela, siis on jama lahti. Ühistransport ei pruugi enam liikuda ja takso on kallis. Olgem ausad, lõviosa öisest kassast tegi alkohol, kuid tänu sellele oli võimalik saada ka muudki.
2. Väikepoodide kadumine. Väikepoodide põhiline mugavus on nende kodulähedus. Hinnatase on neil kallim ja valik viletsam kui kusagil supermarketis, kuid nad on lähedal. Tähtis on see eelkõige eakamatele inimestele, kelle jaoks kaugemale minek on paras ettevõtmine, samuti nendele, kellel pole aega pikalt kaugemal asuvas supermarketis ringi seigelda. Need kohalikud väikepoed doteerisid oma tegevust tihtipeale õhtuse-öise alkoholimüügiga. Nüüd kus see on ära kadunud, ei ole neil tihtipeale enam majanduslikult mõttekas oma uksi lahti hoida. Kui palju pisemaid nurga-pealseid-poode on praeguseks juba kinni pandud tänu sellele mõtlematult kehtestatud seadusele? Minu ümbruskonnas vähemalt kolm.
3. Kaagid linnas. Varem kui kella 1 paiku öösel linnas ringi sai käidud, linna magas. Kes tahtis, pummeldas oma pinna peal ja jättis võõrad rahule. Kui vaja käidi poes. Nüüd on linn öösiti napsutajaid täis — kes tihtipeale on ennast tugevaks, julgeks ja ilusaks joonud. Ja targaks. Paljud neist poleks välja tulnudki, kuna baar on kallim kui poenaps, aga eestlane on nagu maatõugu hobune — alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Kui üks seaduse kehtestanud kodanike seisukohtadest oli see, et öine linn oleks rahulik ning turvalisem, siis vähemalt seda punkti pole see kindlasti täitnud.
4. Purjus juhtidega õnnetused ja sündmuskohalt põgenemised. Järsult on kasvanud uudiste põhjal pärast seaduse kehtestamist purjus juhtide poolt põhjustatud liiklusõnnetused ja põgenemisega päädinud liiklusõnnetused. Kui ikka kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja sõidatakse naabervalda. Selline asi võib harjumuseks saada — kord vindisena sõitnul on järgmine kord palju lihtsam samas konditsioonis rooli istuda. Eelmine kord ju midagi ei juhtunud.

Teine punkt on aga juba lihtsalt küüniline. Inimeste käest küsitaksegi arvamust. Iga kolme aasta tagant. Inimesed valivad omale rahvaesindaja, kes oleks pädevam ja rohkem informeeritum asjakohaseid otsuseid vastu võtma. Praegult tundub, et Sepp ennast just kõige pädevamaks ei pea, seetõttu võtaks ta parema meelega palka ja altkäemaksu vastu ning jätaks otsustamise ja vastutamise linnarahvale. Miks me teda üldse sinna peaksime valima?

Üksjagu küüniline on ka Vilja Savisaare soovitus, Mille lõigu ma kohe ette loen:

Abivalmis ja heasoovlik, on ta alati nõus pakkuma abi ka nendes asjades, mis ei kuulu tema töövaldkonda.

Ma arvan, et ta pidas siin silmas teatavat sorti kinnisvaratehinguid ning loodan südamest, et see kommentaar oli ajendatult sarkasmist.

Nädala eest käsin vaatasin ära sellise uue laine linateose nagu Õ Fraksiooni pool produtseeritud Malev. Ma ei hakka siin pikal jahuma, see film räägin paljuski enda eest. Panen siia paer tsitaati filmist:

Sakslased on Eestimaale tungimas ja kärajatel arutavad maavanemad kuidas vaenlastest võitu saada.

Saarlaste sõjaplaan (tõlgituna):

“Ehitame suure siili. Seejärel paneme sinna sisse palju väiksemaid siile. Seejärel paneme okaste otsa igasugu õunu ja seeni.”

“Olgu! Väga hea! Aga kuidas see sakslastega seotud on?”

“Ega … noh … ei olegi.”

või

“Laulame pinna sakste jalge alt ära. Küllap nad siis kukuvad!”

“Kuhu nad siis kukuvad?”

“Eeee … alla!”

Avaldame siis selle hirmsa saladuse, mida kaua enam vaka all hoida ei saa: kohalikel valimistel esinen ka mina oma kandidatuuriga: Tallinna Kesklinn, Tanel Raja (juhuks kui keegi ei tea mu päris nime), kandidaat number 980.

Asi meenus mulle siis kui Henrik tõi mulle mu kaardid, mida ma teoreetiliselt oma sugulastele ja tuttavatele jagama pean. Kuna asjalood on Tallinnas üsna segaseks läinud, siis pean ma selles sektoris midagi tõsisemalt ette võtma.

Ahjaa .. kui kedagi peaks huvitama, mida mu programm endast kujutab,siis hetkel on selleks kaks eraldiseisvat asja: öise alkoholimüügikeelu tühistamine ja tervet Tallinnat katva tasuta traadita internetivõrgu välja töötamine. Neid tegelasi, kes kiidavad suurtelt plakatitelt teede ehitamist ja muud taolist ei tasu eriti usaldada — sellega peaks linn niikuinii tegema ja kui keegi seda eraldi lubab, siis kuulub see sedasorti valimislubaduste hulka mis kõlavad umbes nii: “Teeme töö ajal tööd!” või “Kõnnime jala!”

Sõerd on ikka muhe mees. Selle aasta eelarve arutamine nägi EPL stenogrammi põhjal välja selline:

Herkeli küsimus selle kohta, et mis alustel jagatakse laiali finantsraskustes omavalitsustele raha lisaeelarves selleks ette nähtud eraldisest.

A. Sõerd
Aitäh küsimuse eest! See küsimus puudutas seda 50 miljonit kohalikele omavalitsustele, võin täpsustada.

Esimees E. Ergma
Palun täpsustage, härra minister ilmselt ei pannud tähele seda.

A. Herkel
Aitäh! See küsimus puudutas nii 51,1 kui 81,8 miljonit, mis on Haridusministeeriumi kaudu. Aga neid rahasid, mis lähevad läbipaistmatult, on veel.

A. Sõerd
Aitäh küsimuse eest!

Esimees E. Ergma
Härra minister, kas te saite küsimusest aru või ma palun veel kord, et kolleeg Andres Herkel seda kordaks?

A. Sõerd
Küsiti hinnangut, aga kui on võimalik, ma palun täpsustada, tõesti.

Esimees E. Ergma
Palun, Andres Herkel, veel üks kord, täpsustage oma küsimus väga täpselt.

Ja seda värki jätkus veelgi.

Mina vää? Nimi vää?

Okei, aitab ilkumisest. Mõnes mõttes muidugi on täiesti arusaadav, et Sõerd lootis salamisi sellest küsimusest mööda lipsata, kuid natukene oleks võinud kodutööd ikka teha. Kohalikud omavalitsused on läbi aegade olnud Rahvaliidu (mille minister Sõerd on) ürgseteks kantsideks. Sealt nende põhivahendid ja meelehead tulevad ning mitte alati ei jäta see pump kohalikku omavalitsust plussi. Taoline rahaeraldis oleks neile magus pala ja hulk nulle mida taaskord jagada.

Nüüd siis uus film kõikide fantaasiasõprade PEAB NÄGEMA nimekirja: Mirrormask

Sellelt lehelt leiab selle filmi esimesed trailerid.

http://filmforce.ign.com/articles/652/652531p1.html

Filmi nimi on niisiis Mirrormask ja tsenaariumi autoriteks on Dave McKean (kes muide on samal ajal ka filmi lavastaja) ja Neil Gaiman (Eesti keeles on ilmunud Ameerika jumalad ning Pratchettiga kahasse Head Ended) ning kes on mainstream tegelastele tuntud veel ka Sandmani koomiksi poolest. Visuaalselt on kogu kupatus pehmelt öeldes hingemattev — meenutades muide päris tugevalt sellist vana kooli multifilmi nagu Kaliif-Toonekurg. Sisu kipub sinna Dark Crystali, Labyrinthi, Neverending Story ja Võlur Oz-i kampa. Aga mis ma ikka jahun, vaadake trailer ise üle.

Ameerikas tuleb see film kinno 30. septembril. Millal siis meil, kui üldse? Tramaeivõi, kes üldse vastutab meie kinodesse jõudva kraami eest? See valik on pehmelt öeldes imelik ja üsna ühekülgne.

Täna sai mu trandulett omale uuesti aku peale ja nüüd on ta täiesti sõidukõlbulik. Esimesel võimaluselt tuleb ainult paberid korda ajada, muidu täiskasvanud inimesed kaheksakümnendate aastate koolivormis hakkavad tõrelema. Ja võib-olla teevad isegi oma ettevõtte aktsiate sundmüüki.