Juhtus mul siin eile selline kurb lugu, et minu (praeguseks juba endine) telefon viskas lusika nurka. Siemens CX65 nimelisel isendil oli hulk plusse ja hulk miinuseid, kuid saatuslikuks sai talle lihtlabane plastmassi degradeerumine, mille tõttu talt jupid küljest pudenema (murduma) hakkasid. Sest asjapulk lagunes omasoodu kuni lõpuks üks juppidest sattus olema aku. Tramaeivõi!
Kuna ma juba varemgi olin soovinud omale uut kõnetoru osta, aitas see täbar lugu koera sabast üle saada ja nii saigi internetis sobrama hakatud.
Kõigepealt panin omale büdžeti paika, milleks oli 3000 krooni. See on see nn. magus punkt, kus ühe hea omaduse eest tuleb maksta kõige vähem raha. Teine asi oli see, et ma ei salli liikuvate osadega telefone. Klapid, tšau! Siis ma mõtlesin, et aitab ekstravagantsustest ja seekord võiks telefon enam-vähem soliidne olla. Ja raadio võiks kah olla.
Pärast suuremat ellimineerimist jäi sõelale ainult kaks riista: Nokia 5140i ja Sony Ericsson K700i. Panin nad siis joonele ja K700i sai kohe omale äriklassiboonuse — Bluetooth ja mõned sisemised funktsioonid. Ja rohkem mälu. 5140i vastulöögina oli taskulamp, niiskus- ja põrutuskindlus, vesilood, kompass, termomeeter ja laadijate ühilduvus (mul on kodus terve Nokia laadijate maardla).
Jah, kui nii võtta, siis tegelikult on enamus Nokia vidinatest teisejärgulised, kuid see eest oli neid palju. Bluetooth on küll mõnus, kuid kahjuks oli see ka peaaegu ainuke reaalne Sony Ericssoni eelis. Lõpuks pärast pikemat vaagimist sai määravaks välimus. K700i oli mittemidagiütleva kesta sees, mis ebameeldivalt meenutas mu äsjalagunenud Siemensit. Seega liisk oli langenud ja pärast aastast eemalolekut on mul taas kaelas turvaline Soome botikutootja sidevahend.