pronto.ee

Lauri (kes siis muu) pistis mulle selleks korraks pihku koomiksisarja nimega Transmetropolitan. Tegu on Warren Ellise ja Darick Robertsoni poolt loodud maailmaga, kus rahmeldab ringi meie peategelane Spider Jerusalem, koos oma kahe abilise Yelena Rossini ja Channon Yarrowiga (keda ta refereerib kui “Ropud Assistendid”) künnab läbi linna koore- ja kõntsakihti ning kirjutab Linna suurimasse lehte “The Word” oma ülimenukat kolumnit nimega “I Hate It Here”.

Kui te juba asja kallal olete, siis visake pilk peale ka asjakohasele Wikipedia kirjele.

Kes omale seda tellida tahab, see klikaku siia:
Transmetropolitan Vol. 0: Tales of Human Waste
Transmetropolitan Vol. 1: Back to the Street
Transmetropolitan Vol. 2: Lust for Life
Transmetropolitan Vol. 3: Year of the Bastard
Transmetropolitan Vol. 4: The New Scum
Transmetropolitan Vol. 5: Lonely City
Transmetropolitan Vol. 6: Gouge Away
Transmetropolitan Vol. 7: Spider’s Trash
Transmetropolitan Vol. 8: Dirge
Transmetropolitan Vol. 9: The Cure
Transmetropolitan Vol. 10: One More Time

Gea viitas ajakirjandus redefineerivale artiklile SLÕlehes.

Mis ma omalt poolt kosta oskan? Mida kuradit ma olen varem kogu aeg teinud, tramaeivõi? Mingeid mõttetuid madala toiteväärtusega kartuleid näsinud? Ma ei imesta põrmugi, et pingelisemate tööperioodide käigus tahaks kolm korda lõunat süüa, sest see energiapisku mis sealt tuleb läheb nagu kerisele.

Ahjaa, just meenus, et võrdlemisi lähedal mu töökohale on Peetri Pizza. Lähen söön täna hoopis seal.

Scott Adamsi Dilberti Blogis kommenteerib mees Jordaanias toimunud enesetaputerroristide rünnakut selliselt:

Olen väsinud uudistes olevate inimeste stereotüüpsusest. Loomulikult lasid need mehed ennast õhku Jordaanias, kuna kui oli vaja auto peatada ja küsida teed Iisraeli, siis teatasid nad, et teavad teed küll ja loomulikult ei saanud naisterahvas lõpuks isegi sellise lihtsa agregaadi nagu pommivöö opereerimisega hakkama.

Lisaks huvitas teda ka see, et kas nüüd feministid hakkavad mehi kiruma, et kindlasti nood meelega andsid talle mittetöötava vöö?

Okei leidsin internetist sellise asja nagu Google Analytics. Omal ajal oli see ühe teise firma tarkvarapakett, mille Google ära ostis ja nüüd väikestele vendadele tasuta kasutamiseks välja pani. Väga peen funktsionaalsus on asjal ja ausalt öeldes soovitan kõigile.

Nüüd jooksin ma aga reha otsa. Nimelt ei oska see agregaat kuidagi mu saidis olevat koodi ära tunda. Ma olen seda igat pidi proovinud sätitada, aga midagi ei kuku välja. On keegi sellise asjaga kokku puutunud? Veateade on pärast “Check Status” klõpsamist selline:

The Google Analytics tracking code has not been detected on your website’s home page. For Analytics to function, you or your web administrator must add the code to each page of your website.

Istun siin praegu ja takseerin mõtlikult oma masina katkist ventikat. Kui nii võtta, siis oleks tegelikult aeg omale juba täiesti uus arvuti hankida. Suur osa juppe on olemas,kuid kõige kallimatega läheb asi keeruliseks. Valik on nii kirju ja aina kirjutmaks läheb. Ehk on kellelgi midagi kosta.

Plaan on põhjaks võtta ming A64 lahendus.

Protsessoriks on praegult hinna-jõudluse suhte seisukohalt kõige eesrindlikumaks tegijaks Athlon64 3200+ (939 pesaga). Selle koha pealt vast ma erilist nõuannet ei vaja. Põhiline küsimus tekib päevakorda just emaplaadi ja videokaardiga.

Hetkel on mul üleval idee osta mingi MSI SLI emaplaat ja üks soodsama hinnaklassi PCI-e videokaart, millele hiljem ostan paarilise kõrvale.

Uuendus 16.11.2005: Hinnavaatluse rahvas paistab toetavat ka DFI emaplaate. Asi läks äsja just keerulisemaks.

Kunagi oli meil Geaga tulisem vaidlus Judith Milleri teemal. Nüüd on see asi uuesti päevakorda tehtud kuna ta kihutati New Your Timesist, kus ta 28 aastat oli töötanud, minema. Selgub, et sulesepp on aastaid järjekindlalt teinud vabariiklastele propagandatööd ning ta oli üks vähestest muidu üsna sõltumatu ajalehe esindajatest, kes oli tegelikult praegusel administratsioonil “taskus”. Kuna mul kogu lugu ei ole mõtet ette lugeda, siis asjaga kurssi viimiseks kõlbab näiteks see lehekülg.

Kes asja vastu rohkem huvi tunneb visaku pilk peale sellele lehele. Siia on kogutud kokku enamuse sellel teemal avaldatud olulisematest artiklitest. Eriti tähelepanuväärne on ajakirjanike endi meelsus — esialgsest toetavast suhtumisest on saanud ülimürgine kokteil mida oma rinnaesise peale ei soovi keegi saada. Isegi ajalehe enda peatoimetaja võttis ametlikult sellel teemal sõna ja vabandas väljaandes avaldatud valeinformatsioni ning propaganda eest. Seega on isegi veider, et suunav jalahoop nii kaua aega võttis.

Reedel helistas mulle Lauri ja teavitas mind tõsiasjast — täna on Metsatölli kontsert ja tal oli kindel soov ning tahtmine sellest osa saada. Mulle se plaan sobis. Lauri marssis minu juurde tööle, kus me natuke aega parajaks tegime. See viimane asi oli loll mõte. Aeg oli selleks ajaks jub liigagi paras tuli hiljem välja.

Kimasime jala Juhkentali pidi Rock Cafe poole, haugates tee pealt pitsa ja samas sai ära testitud ka Saku Kuld. Pole paha õlu. Selline hästi mahe on teine.

Rock Cafe juures nägime üsna ehmatavat vaatepilti — saba lookles uksest välja ning kadus kangialusesse. Noh, mis siis ikka, mõtlesime meie ja läksime selle lõppu otsima. Oma meelehärmiks leidsime saba väga pikalt veel mööda tänavatki lohisemas, viimased inimesed seisid lausa bussipeatuses.

Õnneks saime natuke kergendust siis kui leidsime sabast Ohpuu, kes päästis meid kõige hullemast kuid isegi tema polnud meie jaoks piisavalt lähedal. Hiljem ühinesid meiega veel Tarmo, tema õde ja Tarki. Pärast tunniajast seismist teatati, et saal on täis ja rohkem pileteid ei müüda. Selleks ajaks olime just kangi alt sisse jõudnud ja nägime välisust.

Moraal — kui Lauri midagi ütleb kontsertite kohta, siis tasub teda kuulata. Teine moraal on veel selline, et Metsatölli olulisemaid üritusi tuleks teha ruumis kus on kohti vähemalt 6000 inimesele. Rock Cafe mahutab kolm korda vähem.

Jah, ma tean, et lehekülg on maas. Ei, ei ole permanentselt. Sõpruse Puiestee leht on meie serveris ja serveri kolides muutusid ka IP aadressid. Tänu sellele, et EENet ei ole just maailma kõige väledam nimeserverite ümbersuunaja, on asi veninud. Kui kellelgi on seal tuttavaid, siis pekse neid. Haamriga.

Umbes aasta tagasi jooksis isegi Eesti uudisekanalitest läbi, et mingi tegelane soetas omale arvutimängus reaalse raha eest virtuaalse saare, makstes selles eest $26500. Kommentaarides paistis rahvas jagunevat laias laastus kaheks — ühed, kes arvasid, et tegu on ilge idikaga ja teised samas kiitsid mehe nutti.

Nüüd siis on selgunud kellel õigus oli: BBC asjakohane uudis teab rääkida, et mees on veidike alla aastaga oma kulutused tasa teinud ja hakkab kasumit roobitsema. Osaliselt müüs ta saare kruntideks, osaliselt rendib välja safariteks ja muudeks asjadeks. Lisaks teatas ta enesekindlalt, et see on alles algus.

Kuid Deathifier pole ammu enam selles mängus kalleima kinnivara omanik. Keegi kodanik Neverdie ostis seal ära terve kosmosejaama, makstes selle eest £57000 ja on lubanud seal avada elitaarse ööklubi + hakata seal tegutsema muusikabusinessiga.

Kes veel ei tea, mis mänguga on tegu, siis klikaku siia: “Project Entropia”

Teeme statistilise kande, mida on kunagi hiljem hea (?) vaadata. Tänase päeva Delfi “Kuuma” rubriigi pealkirjad:

USA-s laulatati kaks koera (22)
Napsitanud põdrad piirasid vanadekodu (14)
Serbia mehed lasevad munadesse voolu (26)
Tuleneelaja pani strippari rinnad põlema (12)
Naine läks pessa elama (41)