Nagu ma ennist juba teavitasin ei möödu nädalatki, ilma et meie naljaminister Rein Lang midagi kirjutamistväärset ei tarni. Seekord on ta enda jaoks avastanud selle, et Rootsis on prostituudi teenuse ostmine kriminaliseeritud ja rootslased hakkavad kohe-kohe Eestisse meie naisi põrutama tulema. Ma ei hakka siinkohas rääkima tema eelnevatest sõnavõttudest vaid esitan küsimuse nii: Rootsi kriminaliseeris prostituudi teenuse esimesel jaanuaril 1999. Kus Rein Lang seniajani oli, et ta alles nüüd selle avastas? See jätab hetkel meile sisuliselt kaks võimalust: Rein Lang on totaalselt clueless või ta on saabunud ajamasinaga üheksakümnendate keskelt ja seniajani on siin asju ajanud tema kloon. Kuna Eesti Vabariigis ei saa ju üdini rumal inimene olla justiitsiminister, siis järelikult PEAB see olema teine variant.
Mul on sellest litsimajandusest pehmelt öeldes siiber, kuid sellest Rootsi asjast pajatab üks üsna huvitav artikkel.
Sisuliselt olid selle seaduse poolt kirikuringkonnad ja osa naisõigusliikumisi. Vastu olid prostituudid, sotsiaaltöötajad, parkiliselt kõik juristid kellelt küsiti ekspertarvamust, Lagrådet ja ka justiitsministeerium. Kõigil neist olid erinevad põhjused, milledest osad ma loetlen siinkohas ära:
Juristid.
Juristide seisukohalt on absurdne, et eksisteerivad ebsümmeetrilised seadused. Kuidas saab nii olla, et müüa on legaalne, aga osta ebalegaalne?
Pole riigi asi, mida inimesed vastastikusel kokkuleppel pimedas ja teki all teevad. Akt ise on ju täiesti legaalne.
Seda seadust ei ole võimalik täitmisele suurata, sest peaaegu võimatu on süüd tuvastada. Esimesel aastal suudeti vahele tõmmata alla saja mehe, kellest vaid kahe süü suudeti tuvastada ja sedagi ainult sellepärast, et nad tunnistasid ennast ise süüdi.
Rootsis lahendab politsei umbes kolmandiku rasketest isikuvastastest kuritegudest: mõrvad, vägistamised, röövimised. Kas on õige niigi hõivatud resurssidele määrida pähe midagi, mis karistuse karmuselt on võrreldav poevargusega? Seda enam, et süüdistust ei ole lõpuks ikkagi võimalik esitada, kuna kumbki osapool (kunde ja prostituut) ei tunnista süüd, mistõttu ohver sisuliselt puudub.
Prostituudid.
Prostitutsioon oli Rootsis varem nn ühenaiseäri. Landiti tänavalt kunde ja aeti asjad joonde. Asi toimus sotsiaaltöötajate ning politsei nina all ning kuritegevust kui sellist oli kogu äris suhteliselt vähe. Pärast ostu kriminaliseerimist on asi läinud organiseeritud kuritegevuse, eelkõige aga vene maffia kätte, mis on Rootsis suhteliselt uus nähe ja tekkis koheselt pärast seaduse väljakuulutamist. kuna tänavalt lantimine on tänapäeval keerukam ning suisa ohtlik, siis pöördutakse muude kanalite poolt, mis varem või hiljem jõuavad välja kuritegeliku elemendi kontrollini kogu ära üle. Tänavaprostitutsioon on vähenenud pooleni oma endisest mahust, samas on järsult kasvanud müük läbi interneti ja hotellide ning spetsiaalsete asutuste.
Prostitutsioon on muutunud vägivaldsemaks. Varasemalt ajal oli nii, et kui kunde ülekätte läks sai naine asjast politseile avalduse teha. Praegult oleks see selge signaal kõikidele klientidele, et selle naise teenuseid on ohtlik kasutada, kuna pelk seostamine tema kui prostituudiga või sind panna kundede registrisse ja see tähendaks automaatselt kuriteokooseisu sattumist. Kun litsid enam valdusi teha ei julge on vägivald selles sektoris järsult kasvanud. Lisaks on asi läinud ühenaisefirmadest üle kupeldajate käpa alla, kes omakorda kehtestavad seadusi.
Kuna asi on kuritegeliku ringkonna käpa all hetkel, on tekkinud juurde uus ja ebameeldiv nähtus: inimkaubandus, mis enne oli praktiliselt olematu (kui asi juba niikuinii kriminaalseks kisub, siis pole ju palju vahet).
Tsüklist väljumine on raskem — näiteks narkomaanidest prostituudid on praeguseks täielikult kupeldajate käpa all. Enam ei ole võimalik pöörduda sotsiaaltöötajate poole abipalvega.
Põrandaalused lõbumajad kipuvad olema erinevate haiguste pesadeks. Kuna klientide üle arvet ei peeta, siis ei ole võimalik ka haiguste allikat tuvastada.
Kogu see seadus võeti vastu nn poliitilise teerulliga, sest väga paljud poliitikud eravestlustes tunnistasid, et nad ei pidanud seda otstarbekaks või pidasid täiesti vääraks lahendiks. On ju hetkel Taanis ja Norras prostitutsioon täiesti reglementeeritud tööstusharu ning igati legaalne. Mõlemas riigis eksisteerivad oma prostituutide ametiühingud, mis võitlevad HIV-i, kupeldamise ja väärkasutuse vastu. Sotside partei andis lihtsalt kõigile käsu kätte, et tuleb õieti hääletada või muidu.
