pronto.ee

Ma lugesin tänast Postimehe artiklit nimega “Eestlased ei soovi karistuste kergendamist” ja vaatasin ka kommentaare ning ma ei oska midagi öelda, lühinägelikkusel ei ole selles maailmas otsa ega äärt. Põhimõtteliselt pröökab rahvas, et pistame kõik seadusega pahuksisse läinud tegelased sitaks kauaks türmi ja maailmas saab üks ilus ja turvaline koht. No tere tali!

Kogu seda süsteemi on ühte ja teistpidi vaagitud juba aastasadu. Teada on, et suure kõrge kuritegevusega riikides on ka vangide protsent elanikkonnast suurem. Huvitav on aga see, et sellest tehakse enamasti täiesti valed järeldused. Nimelt vangide hulk ei ole seotud kuritegude arvuga, vaid vastupidi (mida rohkem meil on vange, seda rohkem kuritegusi toimub). Riigid, kus on pehmendatud karistusi ja rakendatud alternatiivseid rehabilitatsioonimeetodeid on kuritegevus märkimisväärselt hoopis kahanenud, mis selgelt viitab nende kahe arvu korrelatsioonile. Vaatame ka mõningasi põhjuseid (laias laastus jagunevad need kahte gruppi: subjektiivsed ja objektiivsed).

Objektiivsed:

Vangide ülalpidamine võtab raha. Enamus vange istuvad üsna suvaliselt vee ja leiva peal. Loevad raamatuid, vaatavad telekat. Kõlab nagu unelmate elu, eks ole? Neil on katus pea kohal ja neil pole sundust tööd teha. Kogu selle lõbu maksab kinni maksumaksja ja raha tuleb tavaliselt millegi muu arvelt.

Vanglakohtade arv on piiratud. Võta või jäta, aga midagi pole teha — kui ikka vanglakohad on täis, siis on kaks võimalust — paneme võimalikult väikese arvu pätte võimalikult lühikeseks ajak türmi või ehitame vanglaid juurde. Viimase punkti puhul tasuk jälgida eelmist lõiku. Väga paljud kuriteod, mille eest praegu vanglakaristus määratakse ei vääri ühiskonnast isoleerimist. Kumb peaks pigem türmis istuma, kas kolm inimest tapnud rets või Malle Eenmaa? Jah, viimane sahkerdas Maapangaga, aga kas see tähendab seda, et ta on kohe ühiskonnaohtlik. Vaevalt. Mõistlik oleks määrata kopsakas trahv, ühiskondlikku tööd, ärikeeld, pidev järelvalve (kohustus kõikidest oma tegemistest sotsiaaltöötajale raporteerida), jne. Või mingi kombinatsioon neist. Melle peale ei kulutata raha, Malle läheb tööle ja teenib raha trahvi maksmiseks ja Malle toodab oma tööga ühiskonnale mingeid väärtusi (kasvõi treib need kapinupud, mida ma homme poest tooma lähen). Lisaks ei teki Mallel neid personaalseid probleeme, millest me subjektiivsete tegurite osas hiljem räägime. Igal soolaputkasse pistetud Malle tõttu peab keegi oma koha loovutama. Seetõttu vabastatakse retse üsna lihtsalt ennetähtaegselt. Ja nii karistada, et lähed istuma siis kui koht vabaneb ju ka ei saa. Ma kujutan juba ette kümneaastaseid türmijärjekordi.

Karmimad karistused on kogu süsteemile kurnavad. Mida karmim karistus, seda suurem tõenäosus, et inimene võitleb lõpuni (apellatsioonid, edasikaebused) — lisaks on kohtusüsteemil kohustus inimesele karmima karistuse määramisel olla absoluutselt kindel tema süüs. Seetõttu hoitakse süsteemi pidevalt rakkes ja uute kuritegude vastu võitlemiseks ei jätku lihtsalt ressursse.

Kuritegude preventatsioon on lihtsam, odavam ja effektiivsem. Sellal kui raha kulutatakse tagajärgedega võitlemisele hakkavad põhjused vohama.

Karmimad karistused kõrvaldavad inimese ühiskondlikust elust. Kusagil jääb võib-olla tööpink tühjaks, kusagil jääb võib-olla pere toitmata, jne. Kõik inimesed ei ole retsid ja esimese korra eest suhteliselt kerge kuriteo eest türmi minek kõrvaldab ühe kätepaari süsteemist ja karistab lisaks inimesele ka tema tööandjat (kes peab omale otsima uue inimese ja selle välja koolitama, kannatades seniakau kahjumit), peret — elukvaliteet halveneb ja mõnigastel puhkudel on riik lausa kohustatud neid toetama (näiteks üksikema vangi pistmine). Ma ei taha siinkohas lastest rääkidagi.

Enamuste inimeste jaoks ei ole laiaulatuslik metsavargus võrreldav tahtliku tapmisega. Seaduse silmis võivad karistused olla aga üsna sarnased.

Subjektiivsed:

Subjektiivsed põhjused on võib-olla isegi tähtsamad kui objektiivsed.

Inimene kaotab töö ja kvalifikatsiooni. Ütleme, et kui minu erialaga mees pannakse kolmeks aastaks piraatluse eest vangi, siis kaotan ma kvalifikatsiooni. Lisaks ei taha keegi võtta tööle endist vangi. Kõik ei ole valmis kerjama või elama mingitest riismetest, mis kusagilt on pudenenud. Ohkemad ja ambitsioonikamad mehed leiavad sellises olukorras väljapääsu väljaspool seaduseid.

Vangla kui kool. Kui pista türmi samaks ajaks koos maksupettur ja kõrilõikaja, siis väljub sealt tavaliselt kaks kõrilõikajat, mitte kaks maksupetturit. Viimased uuringud on näidanud, et vaid väga harva parandavad inimesed ennast vanglas olles, mistõttu jätame võimaluse, et vanglast vabaneb kaks ennast parandada soovivat inimeste marginaalseks. Erandiks, mis kinnitab reeglit kui soovite. Kuid kumba te pigem pimedas kangi all kohtaks, kas maksupetturit või kõrilõikajat? Maksupetturite puhul oleks mõistlik rakendada vahendeid, mis ei ole seotud vabaduse piiramisega: trahvid, konfiskeerimine, ÜKT, ärikeeld.

Raskused sulandumisega. Isegi kui inimene tõesti proovib ausal teel püsida, tekivad tal tõsised raskused. Erinev kord vanglas on tema mõttemaailma muutnud, tema harjumused ja tõekspidamised on muutunud, tema tutvusringkond on muutunud. Kogu see asi võib muutuda nõiaringiks, kust väljapääsu ei pruugigi olla.

Milline on minu seisukoht?

Karistusi tuleks differentseerida — osade raskete isikuvastaste kuritegude eest tuleks karistusi karmistada, kuid selleks, et see võimalik oleks tuleb enamusi karistusi vähendada. Kergendavate asjaoludena tulevad mängu võtmesõnad nagu “esmakordne”, “kogemata”, “lolli peaga ja / või paanikas”, “mitteisikuvastane”, jne. Kui vähegi võimalik tuleks rakendada alternatiivkaristusi. Suurendada tuleks sotsiaaljärelvalvet, teha ennetustööd, suurendada inimeste teadlikkust/seaduskuulekust ning mõjutada inimesi nõnda, et isegi pisemate pahategude korral (näiteks jäätisepaberi või koni mahaviskamise korral) järgneks ühiskondlik hukkamõist.

Tuimalt inimesi türmi toppides ei saavuta me suurt midagi peale selle, et meie kuritegevus kasvab veelgi. See on nagu vastutuult kusemine — ainuke asi, mis aitab on kasutada õiget parrast, sest siin ei ole jõud enam abinõu.

Üldiselt on teada-tuntud fakt see, et protsessoreid tootvad firmad üldreegline ei valmista on tooteid eraldi liinidel — ühel liinilt tulevad mingi vahemikuga küpsised, mis lihtsalt märgistatakse erinevalt ja saadetakse tuima näoga poodi. Poes on loomulikult erinevatel kividel erinev hind ja sellest tulenevalt ka erinev kasumimarginaal. Peamiselt just tänu sellisele äripraktikale eksisteerib selline asi nagu overclockimine, kus protsessorile väänatakse suurem takt peake kui markeering ette näeks. Loomulikult tulevad siinkohas mängu tootepõlvkonnad, jne. kuid see ei ole selle kande teema enam.

Vähemlevinud praktika on (parema termini puudumisel) alavoltimine. Õigupoolest paljud mehed isegi ei tea, et nende sülearvuteid on võimalik panna tööle tunduvalt madalama pingega. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et väheneb protsessori soojaeraldus ja sellega koos kasvab aku eluiga. Sõltuvalt protsessorist aja akust võib võidetud lisaaeg ulatuda kümnetesse minutitesse. Ja inimesed ei kõrveta lennukis töötades enam musai ära.

Kogu asja mõnu on aga selles, et kõike seda on võimalik saavutada ilma riistvaralisi modifikatsioone tegemata, ainult tarkvaraga. See artikkel räägib sellest pikemalt, annab viited vajalikule softile ning läbib samm-sammult kogu protseduuri, puust ja punaselt. Kahjuks ainult ei ole nimekirja protsessoritest, mida ja kui palju alavoltida on võimalik. Seega peate katseid ise tegema.

Igavene jama selle Sampoga. Eelmine kord oli neil ühe asja pärast virisemist, üleelmine kord teise asja pärast. Nüüd suutsid nad mulle vale krediitkaardi teha, aga loomulikult pidin ma selle asjaolu avastamiseks oma tagumiku peakontorisse vinnama. Aga peakontor on neil mõeldud ainult pensionäridele ja koduperenaistele, sest ülejäänud inimesed on ju üheksast viieni tööl.

Reedel helistas Merle ja ütles, et tulgu ma kinno, meie ühisel klassivennal Veiko Õunpuul on seal uus film (Veiko roll selle filmi juures oli siis stsenarist ja režissöör) ja Aarne ei viitsi tulla. Täna pärast seda kui kõva pohmakas oli just-just minevikuks saanud käisime ja kaesime siis selle filmi perra. Lühikokkuvõte asjast: mehed on ikka sitaks kõva filmiga maha saanud, tramaeivõi!

Okei, loomulikult on see film kalasi täis, neist ei saa üle ega ümber — ajastuks on valitus selline Moskva olümpiaaegne periood (mile purjeregatt toimus Tallinnas), aga osa asju lähevad karmilt ajastust mööda — tänapäevased viina ja õllepudelid (mis sest, et Saku ja Liviko olid sponsorid, nad on nii vanad firmad küll, oleks võinud ajastukohaseid tooteid kasutada), autod olid ikka üsna suvaliste numbrimärkidega ja erinevatest ajastutest, samuti mis värk selle mobiiliga parkimise kleepsuga on, kas ei saanud maha kiskuda või? Autodele kleebiti tollal neid Automi vesipilte. Lisaks oli seal Eesti filmidele nii kuradi iseloomulik teatriheli, mis ikka täitsa kõvasti kõrva kratsis.

Film ise oli üksjagu akikaurismägilikult episooditi ja hillitsetud emotsioonidega üles ehitatud ja kuigi see esialgu pisut segas, elas sellesse suhteliselt kiiresti sisse ning tagantjärele mõeldes seda teistmoodi polekski pidanud tegema. Emotsioonid peituvad jutustatavas loos endas ja selles, mida ekraanil näha polnud. Antud juhul olid tegelased isegi teisejärgulised.

Mis loomulikult ei tähenda, et näitlejad oleksid viletsad olnud. Näitlejad olid tõesti esmasklassilised ja kui kellelgi on veel kahtlusi Rain Tolki sobivuses Mati rolli, siis unustage oma segavad eelarvamused. Kutile istusid need nõmedad vurrud nagu valatult ja maailmavalus ning identiteedikriisis vaevleva kunstniku roll sobis talle nagu maasikas karuperse.

Filmis on ka üks koht, mis minu arvates on üks parimaid lõike Eesti (ja miks mitte kogu maailma) filmiajaloos üldse. See on see koht, kus meeleheitel Mati metsas norutab ja muusika peale keeratakse. Kuti mõtted, mälestused ja soovid suudetakse selle lõigu jooksul visuaalselt ette manada ning tulemus on muljetavaldav.

Natukse siis loost kah. Mati ja tema naine Helina sõidavad koos viimase armukesega (viiuldaja Eduard) kuhugi saarele, et seal nädalalõpp veeta. Veider suhtekolmnurk hakkab peaaegu kohe nurkadest murenema ja inimeste soovid ja tunded pannakse proovile. Asi on selles, et Mati ja Helina abielu on karile jooksmas ja sisuliselt on kõik juba otsustatud. Mati ise käib kargamas ühe teise tüdrukuga (Marina) ja kõik on ainult vormistamise küsimus. Rannas olles ja tina pannes hakkavad aga vanad haavad avanema ning hing valutama. Riivatakse peaaegu kõikide eneseuhkust ja eestlasliku tuimuse fassaadi all löövad lõõmama tõelised kiretormid, mis kõrvaltvaatajale vaid vaevu märgatavad on.

Filmist tundub, et abielu kui institutsioon muudab inimesi. See võtab armastuse ja kandib selle ümber lepingulisteks kohustusteks, ühiskondlikeks normideks, traditsioonideks ja igaastaseks tagastusteks maksuametilt. See võtab sult vabaduse ja kire ning muudab selle stabiilsuseks, kuid ei muuda sind kuulikindlaks. Kui see asi kokku jookseb siis on häving seda hullem.

Filmis on palju pisikesi detaile, mis on küll üsna kentsakad, kuid samas lisavad värvi ja väärtust filmile. Mehed (peale ühe mingi kohaliku jolleri) on kõik vurrudega ja manitsev naaber on kah klass omaette (Siin ei magata! Siin ei pargita!).

Kokkuvõtteks võib öelda, et tühi rand on koht, kus inimesed peavad tausta puudumisel ruumi iseendaga täitma ja ennast alasti kiskudes hakkab ka maailm teistsugusena tunduma. Lugematu hulk suhteid on alustatud ja lõpetatud kusagil rannas lõkke ääres olles, kuid sellest pole midagi. Millegi lõpp on alati millegi algus ja sedavõrd kuidas haavad paranevad läheb elu edasi.

Asjakohased viited:
Hõbemäe filmiarvustus
Kuukulguri koduleht
Kino Sõpruse tutvustus

Nüüd on siis selge kust eestlased tulevad — nimelt ühissõidukitest. Delfi oma tuntud headuses on avaldanud tujutõstva artikli: “Aastaga sigis juurde 13 825 sõidujänest”. Ja kuidas saaksi see teisiti olla — inimesel ei saa ju sündides pilet kohe peos olla.

Seega üleskutse — naised, hoidke alati teist piletit tagataskus. Igaks juhuks.

Kui ma tänased blogid, uudised ja kirjad läbi olin lugenud valdas mind üsna nõutu tunne. See, et inimesed lolliks on läinud mind enam eriti ei üllata, kuid see, miks nad oma kitsarinnalisuses nii järjekindlad ja kahepalgelised on ei mahu mulle kuidagi pähe.

Kogu maailmas on viimastel aastatel hakanud massiliselt maad võtma selline fenomen nagu sallimatu tolerants. Sallimatu tolerants on oma olemuselt ülimalt veider ja igasuguse loogika kohaselt ennast välistav ilming, kuid nagu näha ei ole loogiga viimasel ajal eriliseks takistuseks olnud.

Mis asi on sallimatu tolerants?

Pilt 1. Inglismaa.

Briti Rahvuspartei on viimasel ajal korduvalt sattunud ajakirjanduse huviorbiiti. Nad on saanud hakkama üsna küsitavate aktsioonidega ja osad parteiliikmete teod on selgelt kuritegeliku iseloomuga. Kuid mitte see ei ole asja juures huvitav. Huvitav on see, et selle partei vastu suunatud meelelahutus süüdistas neid vihkamise levitamises. Neid süüdistati fašismi, neile saadeti ähvarduskirju ning meelelahutuse ajal üritati süüdata autosi ning rünnata selle partei liikmeid. Nii palju siis tolerantsist ja vihkamise puudumisest. Kui keegi ütleb, et talle sisseränet tuleks hakata piirama, siis on see vihkamine ja sallivuse puudumine ja kui sellele mehele kätega kallale mina, siis on see justkui suurim tolerantsi ilming. Huvitaval kombel n.ö. sallivuse eest seisjad ühed kõige sallimatumad inimesed. Kui kõik ülejäänud on nõus algatama diskussioone, tegema uuringuid, kuulama ära mõlemat poolt, siis n.ö. tolerandid on ainukesed, kes teavad juba ette kuidas on õige ja kõik mis pole õige on vale ning tuleb keelata ja sellega tegelevad tegelased türmi pista. Sellisest asjast, et inimestel võivad olla erinevad arvamused, mis tuleb siluda ühiskondliku diskussiooni käigus paraku pole nad kuulnudki.

Pilt 2. Eestimaa.

Kuna praegusel hetkel on see homoteema kõikjal nii populaarne, siis üritatakse ka Eestis selleteemalist diskussiooni arendada. Paraku nagu ikka on nn tolerantide sallimatuse ja vihkamise tõttu diskussioon jäänud ühepoolseks. Ühiskonnategelane X ütleb, et tema arvates ei peaks homoabielusi lubama, mispeale teda süüdistatakse homofoobias, vihkamises ning lubatakse talle pimedas kangialuses kitli peale anda. Kusjuures inimene lihtsalt avaldas oma seisukohta. Sallivus on minu mäletamist mööda see, et on inimesed kellele asjad ei meeldi ja on inimesed kellele mingi asi meeldib. Mõlemad aktsepteerivad teineteise seisukohti ja ongi kogu lugu. Enamus inimesi, kes on julenud öelda, et nemad homoabielusi ei toeta on koheselt kroonitud homofoobideks, kitsarinnalisteks, kahekümneesimesse sajandisse mittekuuluvateks iganditeks, idiootideks ja moraalijüngriteks. Kusjuures inimesed, kes niiviisi oma opponente süüdistavad on tihtipeale seda kõike aga veel akuutsemalt. Ehk siis palk ja pind?

Minu seisukoht on see, et inimeste moraalinormid ja eetikapiirid on erinevad. Need on igal inimesel olemas (kusagil peab ju piir olema). Kuid huvitaval kombel ei tee need tegelased, keda süüdistatakse foobiates, vihkamises ning sallimatuses ühtegi liigutust, et oma norme teisele pähe suruda, küll aga vastupidi. Veider.

Ma pakkusin näiteks enda poolt välja, et minu arvates peaks abielu kui repressiivse kooseluvormi üldse kaotama. Enamus nn foobe ja vihakajaid arvasid, et vahest on liiga vara ja rääkisid midagi traditsioonidest, kuid TEGELIKULT keegi mulle vastu ei vaielnud. Lihtsalt öeldi, et aeg pole veel küps. Samas teine pool süüdistas mind selles, et oma homofoobias üritan kogu nende võitlust naeruvääristada ning võtta neilt ära võimalus tunda end võrdsetena ülejäänud ühiskonnaliikmete hulgas. Go figure, mida nad sellega öelda tahtsid.

Muide, kõige kentsakam näide topeltmoraalist oli siis, kui ma eelmise pildi kõrvale tõin pildi 3.

Pilt 3. Euroopa Liit.

Rääkidest tolerantsist tõin ma sisse sellise teema nagu geneetiliselt modifitseeritud organismid (GMO). Miks mitte lubada geneetiliselt modifitseeritud organisme, kui see prandab saadud vilja kvaliteeti, tervislikkust, kogust ja kasvukiirust. Seepeale hakkasid tolerandid mulle rääkima emakesest loodusest, looduse tasakaalust, traditsioonidest ja järjepidevusest. Kui ma ütlesin, et see kõlab täpselt nagu see jutt mida teised inimesed rääkisid homoabielusi mitte heaks kiites, siis sel hetkel lõppes igasugune vestlus ja lahti läks üsna karm lahmimine. Tuleb välja, et kui sa midagi lubad, siis on tegu vihkamisega ja kui sa midagi ei luba, siis on ikka tegu vihkamisega. On olemas üks pisike ruut, mille sees olevad inimesed on vabad, tolerantsed ja sallivad ja kõik kes sellest väljaspool on, on täis vihkamist, foobiaid ning sallimatust. Ning nad kõik tuleks hävitada.

Mis lahti on inimesed?

Okei, eelmine aasta me pääsesime suhteliselt kergelt ja seekord on kümataat tagasi, with vengeance. Aga oh imet .. esimese tõsisema miinuskraadi juures pani käna ilm.ee termomeetripark ja pidin seetõttu otsima paar alternatiivset kohta, et teada saada täpselt KUI kõva pakane mind seekord tagumikust näpistab. Ja ninast. Ja igalt poolt mujalt.

Ma katsun neid leitud aadresse siia jooksvalt üles panna. Kui teil mingeid alternatiivseid asjakohaseid saite lisaks välja on pakkuda, siis andke aga teada.

Tallinn:

• www.leivasilla.net: lennujaama andmete põhjal, palju erinevaid andmeid
• mesel2.elin.ttu.ee: lakooniline, kuid detailse graafikuga
• Tallinna Olümpiapurjespordikeskus: ilmateave meremeestele Pirita sadamast
• Lihtsalt tore kogum

Pärnu:

• Pärnu Sadama ilmajaam: meremeestele

Tartu:

• Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika ilmajaam

PS. Tegin selliste teabepursete jaoks eraldi kategooria: Kasulik info

Inimeste puhul on juba ammu tead, et esmast muljet on raske muuta. Kanadas tehtud uurimistöö tulemusel võib väita, et sama kehtib kah internetilehekülgede kohta. Kuid kui pika aja jooksul esmamulje tekib? Katsed näitavad, et imeväikese: 1/20 sekundist.

1/20 sekundit on peaaegu sama pikk kui kinofilmi üks kaader. Seda, et inimene selle sisu siiski registreerib teame me juba Fight Clubist, kuid uuringu tulemusel võib kindlalt väita, et see aeg on piisav selleks, et oma arvamus kujundada ka muude asjade kohta.

Katse toimis nii, et inimestel lasti lehte näha just selle aja jagu. Seejärel paluti tal panna asjale hinne. Mõni aeg hiljem lubati tal näha neid lehti nii kaua kui nad soovisid ja seejärel hinne panna. Tulemused klappisid peaaegu täielikult. Muide, omalt poolt lisaksin juurde, et selle aja jooksul ei tuvastata mitte ainult kujunduse meeldivus, vaid antakse ka väärtushinnang asja sisule — mis omakorda tõestab, et olgu sisu kuitahes hea, aga kui pakend on kole või eksiteele viiv, siis asi kaubaks ei lähe. Või vastupidi — kui sul on hea pakend ja asi õieti positsioneeritud, siis võib su toode olla iga külje pealt kehvem ja IKKA paremini müüa. Seda asja muide nimetatakse “Halo effektiks” — kui esmamulje on olnud positiivne, siis kipuvad inimesed ignoreerima ka ebameeldivaid kõrvalnähte ja pisivigu.

Osaliselt on selle asja taga loomulikult “kognitiivne eelarvamus”. Ehk siis inimesele meeldib, et tal on olnud õigus — kui ta midagi välja on öelnud, siis püüab ta tavaliselt seda kaitsta, kuigi otsest vajadust selle järgi tal pole. Omalt poolt lisan siia juurde, et üsna kõvasti on siin taga ka kogemus: internetist infot otsides pole sul tihtipeale aega uurida, mida lehtedel kirjutatakse ja klõpsid lihtsalt Googlest linke läbi, kuni leiad midagi mis tundub sobiv, et siis sellesse süveneda. Kusjuures Google ise määrab, millises järjekorras ta sulle neid näitab, mistõttu on selline eelarvamuslik suhtumine hädavajalik. Sellest kuidas Google kontendipakkujate kulul võrdlemisi lõbusalt ära elab võite lugeda siit, kuid see ei ole antud momendil jututeemaks, seega rohkem me siin ei peatu.

Kui lähme edasi soovitustega. Kuidas sundida inimest oma webilehel rohkem aega veetma?

• Lakooniline värvivalik — ära kasuta mingit erilist värvimöllu. See näitab, et sa oled oma sisu suhtes ebakindel ning proovid iga hinna eest külastaja tähelepanu võita. See tähendab ka seda, et sa ei püüa sisu disainiga kergemini loetavaks teha. Äkki seetõttu, et sul õieti ei olegi seda?
• Kasuta minimaalselt pilte. Kena disain on küll oluline, kuid kui graafikat kasutatakse liigselt, siis tavaliselt jätab see mulje, et sisu on sellevõrra vähem. Värvikirevad ja animeeritud pildid jätavad mulje pornosaidist. Kui kasutaja just selle peal väljas ei ole, tegitab see juba negatiivse emotsiooni.
• Vanasti prooviti jätta professionalset muljet sellega, et kasutati fotosi inimestest midagi tegemas. See trend on sisse sõitnud trükimeediast ning internetis jätab rohkem mulje saidist, mis on täis topitud marketingumöla. Kui see just su eesmärk ei ole, siis kasuta joonistusi või tagasihoidlikke graafilisi elemente.
• Optimeeri lehekülgi. Tee nii, et lehekülg tuleks kiiremini ette ja esmamulje ei oleks mingist eriliselt aeglasest urkast.
• Seda te minu käest ei kuulnud 🙂 , aga … kui ise teha ei oska, siis varasta. Kasuta oma saidi ülesehituse juures mõne teise saidi ideid. Katsu siiski vältida üks-ühele kopeerimist, kuna see jätab nõmeda mulje. Aga katsu sisse tuua elemente, mis esmapilgul samastab asja mõne teise saidiga. Võtame näiteks Firefoxi lehe. Viimaste uuringute kohaselt kasutab 20% eurooplastest Firefoxi. Suure tõenäosusega on see neile jätnud positiivse mulje (miks muidu nad seda kasutaks). Firefoxi leht ei ole küll maailma ilusaim, kuid temaga on seotud positiivne emotsioon. Kasuta mõningasi ideid sellelt lehelt.

Neid soovitusi jälgides märkad peatselt, et püsivate külastuste arv kasvab. Kui nüüd saidis mingit väärtusliku sisu kah oleks … aga siin ei saa ma teid enam aidata.

See võib küll olla habemega nali, kuid siiski ei tasuks unustada seda, et külm võib iibele halvasti mõjuda. Seepärast kasutaga asjakohaseid vahendeid.

Jack Abramoff on praeguseks päris paljudele tuntub USA poliitikutele pinnuks silmas: temast distantseeritakse sisuliselt valguse kiirusel, kuid paljude jaoks see võib olla juba hilja. Tegelane on nimelt üks tuntumaid kristlike fundamentalistide ja ortodoksete juutide eest lobistajaks Ameerikas, samuti on mees seotud rohkemate vabariiklastega kui sellele parteile meeldiks. Kogu selle asja juures on huvitav see, et mees on äärmiselt jumalakartlik — süvauskliku juudina näiteks ei kasuta ta sabbati ajal transpordivahendeid ega elektrit. Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida. Kogu mehe geniaalsust JA nahaalsust JA kohkumatust tagasi ka üsna äärmuslike vahendite eest oma eesmärgi saavutamisel. Kogu sellest avantüürist räägib see Washinton Posti artikkel.

Lugege see jutt kindlasti läbi, sest sealt leiab päris parju informatsiooni, kuidas lobbygrupid toimivad ja aitab mõista mõningasi ka meil toimunud asju. Nendele, kes ameerikakeelt ei mõista lisan siia veel paari sõnaga asja tuuma.

Nimelt taheti USA-s vastu võtta föderaalseadus, mis piirab oluliselt interneti hasartmänge — kasiinosi, loteriisi, kihlvedusi, jne. Et see seadus ajaloo prügikasti toppida otsustas eLottery nimeline firma Abramoffi enda eest lobbytööd tegema panna. Mehele tehti $100k ettemaks ning öeldi, et ta saab opereerida $2M suuruse eelarvega. Andku aga ainult tuld.

Kogu järgnev on nagu mingist Ludlumi raamatust. Sahkerdamine, äraostmine, hämamine, ähvardamine, väljapressimine. Kui esialgu enamus rahvaesindajatest olid selle seaduse poolt, siis mõne aja pärast osa neist loobus oma esialgsetest seisukohtades. Hiljem, kui asi läks väga teravaks, siis kasutati eriti põnevat meetodit. Nimelt peamiseks hasartmängu vastaseks olid nagu ikka kristlased. Abramoff maalis kristlaste lobbygruppidele aga pildi, et kogu selle seaduse eesmärk on hoopis internetihasartmängude seadusega põlistamine, mitte sellega võitlemine ja sellega koos tituleeris neid, kes selle seaduse poolt on hasartmängufännideks. Kristlased loomulikult läksidki liimile ja kui nad hiljem said aru, et neid on internetiloterii firma poolt karmil kuritarvitatud, oli juba liiga hilja ja seadus oli põhja lastud.

Scott Adams oma blogis ütles, et kui see mees nüüd lõpuks taaskord vanglast vabaneb, siis võiks keegi teda (lihtsalt huvi pärast) palgata kristlike fundamentaliste ja ortodokseid juute tegema lobbytööd selle poolt, et homoseksualism kohustuslikuks muuta.