Kogu kino Taani ja islamimaailma ümber on kohati juba nii absurdseks läinud, et vähemalt minu arvates kiputakse järjest rohkem mööda vaatama kogu selle ettevõtmise tegelikest tagamaadest. Prohvetist on pilapilte avaldatud ennegi ja moslemid on ikka aeg-ajalt valgete inimeste pihta rusikat viibutanud mistõttu võiks ju küsida millest kogu see kära? Panete tähele, et mässud hakkasid peaaegu korraga ülekogu maailma justkui oleks need kellegi karvase käe poolt organiseeritud. Aga äkki ongi? Vaatame mis toimunud on vahepeal.
Pärast (küllalt naljavabade) karikatuuri avaldamist aeti rahvas peaaegu päev jooksul tagajalgadele. Justkui nõiaväel ilmusid samad pildid üle kogu Euroopa mitmetes lehtedes ja vähemalt Prantsusmaal need pildid avaldanud leht (mille peatoimetaja rahvusvahelise meediakära saatel lahti lasti) kuulus egiptlastele. Kui ajastusi sedasi vaadata võiks vanduda, et tegu oli ülihästi organiseeritud avalike suhete kampaaniaga moslemimaailma ärritamiseks. Käivitusid mitmed üliedukad boikotikampaaniad ning põletati maha mõned saatkonnad. Euroopa läks selle peale üsna ärevile, sest vaatamata kõikidele Taani toetuskampaaniatele on araabiamaailma väga paljude Euroopa firmade jaoks ülioluline turusegment.
Nüüd, kus Euroliit on siselobby tõttu valmis igasugusteks kokkulepeteks teatab Iraani välisminister Manouchehr Mottaki rõõmsalt, et vägivald on paha, mmmkay ja tegelikult peaks moslemimaailma üldiselt siiski toetama sõnavabadust (mis ei tähenda, et meelega peaks konnasilmadel talluma) ja rahvuslike ning riiklike väärtusi (mida võis tõlgendada mõlemat pidi). Enamustes riikides (peale Pakistani, Nigeeria ja Liibüa) möllud suuresti lakkasidki. Juhus? Ei tea.
Kuid läheme edasi. Paljud teist teavad, et Iraan tahab juba jupike aega asendada naftaarveduse standardvaluuta dollari euroga? Kui see peaks juhtuma, siis on tegu USA hegemoonia jaoks tõenäoliselt korvamatu hoobiga, sest seda mõtet on mõlgutanud ka ameeriklaste üks suuremaid liitlasi naftakraanide juures Araabia Ühendemiraadid. Miks see nii katastroofiline on. Kõigepealt ma soovitan läbi lugeda selle artikli “Energy Bulletinist”. See artikkel kirjeldab kujunenud olukorda üsna värvikalt ja loetleb võimalike samme lombitaguste meeste poolt: nii reaalseid kui ka ebareaalseid (antud hetkel).
Pragune maailma on selgelt energiast sõltuvuses: elekter, soojust, transport. Enamus asju tänapäeva maailmas taanduvad varem või hiljem nendele komponentidele ja naftal on selles sektoris hetkel ülemvõim. Hetkel käib naftagamajandamine maailmaturul dollaripõhiselt, mistõttu dollari tõusud ja langused mõjutavad ka nafta hinda mittedollaririikide jaoks, milleks on ka näiteks Eesti. Seda relva on Ühendriigid mitmeid kordi üsna edukalt kasutanud ja nad põhimõtteliselt peavad seda oma monopoliks. Kuid kui keegi peaks sellenende käest ära kiskuma ja nende endi vastu suunama on nad selle vastu peaaegu kaitsetud. Kujutage ise ette, kui hind euro suhtes stabiliseeruks kuid hakkaks kõikuma $ suhtes? USA peaks hakkama koguma Euroressursse selleks, et stabiliseerida võnkeid ühisvaluuta suhtes, samuti arvestama igal sammul Europanga ettevõtmistega, sest põhimõtteliselt iga omapäis astutud samm võib neil üsna kalliks kujuneda. Aga mis kõige hullem — dollari väärtus kukuks nagu tellis. Loomulikult oleks see ekspordile positiivne kuid impordile mõjuks see laastavalt. Tooraine (kaasaarvatud nafta) hind põrutaks silmapilk lakke ja sellega koos tõusekid järsult kõik hinnad.
Kuid tagasi Iraani juurde. USA-l ei jää mingil hetkel lihtsalt muud üle kui Iraanile survet hakata avaldama. Vana hea massihävitusrelvade kaart on juba lauale käidud, kuid paraku on see tänu fiaskole Iraagis üsna väärtusetuks kujunenud. Karjutakse, kuid keegi ei julge midagi teha — nagu näha on Iraan suutnud EL-i piitsa ja prääniku meetodil üsna vagaseks sundida ja taaskord on USA üksi nagu lits lapsega.
Selles valguses võib öelda, et USA on suutnud ennast nurka värvida ja oska enam midagi edasi teha. Hetkel kõige paremlahendus ilmselt oleks coup d’état ja tundub, et sellesse panustatakse hetkel kõige rohkem .. kuidas teisi tõlgendada mõneti ootamatut riigisekretäri Condoleezza Rice avaldust, et Ühendriigid investeerivad 75 miljonit dollarit “demokraatia levikusse” Iraanis.
Teine märk valitsevast meeleolust oli peaaegu paaniline kõne, mille Bush hiljuti pidas. Peaaegu kõik rõhutatudkohad olid reaktiivse iseloomuga ning pealesunnitud. Õigustused, vabandused ja ebamäärasused olid asja võtmesõnadeks. Samuti oodatud, kuid siiski piinlik tunnistus, et USA on liigselt sõltuv välismaistest energiaallikatest ja peab panustama rohkem tuumaenergiasse. Muide, fänne kõne nõrkus ei seganud, nemad olid ikka sillas.
Alternatiivsete, kuid ebausutavate variantidest pakuti välja veel otsene sõjaline ründamine (mis oleks arvestades sellega, et USA juba sõdib kahel rindel) tõenäoliselt hukatuslik ja nn “ennetav tuumarünnak”. Kusjuures huvitava ideena pakuti välja, et tuumaohtu tundes võib selle Ühendriikide mahitusel teha ka Iisrael. Sellest võimalusest võiks muidugi rääkida pikemalt, sest Iisreal peab varem või hiljem oma riistad legitimiseerima ning miks mitte teha seda “demokraatia kaitsmise” huvides. Ainuke oht on siin see, et Pakistanis taaskord paleepööre tehakse ja fundamentalistid võimule pääsevad (Pakistan on teatavasti ametlikult tuumariik). Sellisel juhul oleks vastulöök üsna tõenäoline. Kuidas kõik see takistab Iraani nafta hinda dollari asemel euroga sidumine on minu jaoks arusaamatu.
Iraan muide ei ole ka selline riik nagu Iraak, millel viimase viimase USA invasiooni ajal praktiliselt puudus õhuvägi ja samuti arvestatav õhutõrjepotentsiaal. Erinevalt Iraagist pole Iraani tiibu kunagi kärbitud. Lisaks on Iraan oma sõjatehnikat tõenäoliselt just selle stsenaariumi kartuses pidevalt täiendanud. Iraan on ka selles mõttes halb riik, et tema puhul ei töötanud vana hea embargonipp, sest viimane katse näitas, et see riik on kõik oma vajadused võimaline ise rahuldama ja ainuke tagajärg oleks see, et Iraan, kust tuleb suur osa kogu maailma naftast oma kraanid lihtsalt tuima näoga kinni keerab.
Kuid hoidkem silmad lahti, hetkel on tegu siiski areneva teemaga. Loodame, et asi äärmustesse ei kaldu.
