pronto.ee

Hästi tore Dilberti koomiks, mida on praktiliselt võimatu tõlkida:
. Scott Adams kommenteeris selle peale, et osa ajalehti läksid koguni nii kaugele oma korrektsustuhinas, et panid Uranuse asemele Pluto.

Teinekord ronivad mul kulmud kukla peale kui muidu täiesti selget ja arusaadavad juttu ajavad inimesed suudavad muidu üsna selgeid ning arusaadavaid asju arutades äkitsel ennast nii tobedalt (peaaegu religioosselt) arusaamatuks teha, et kahju hakkab lausa (vestlus läheb lõpuks nn “jah, agade” peale, mis tegelikult tähendab lihtsalt kaotuse tunnistamisest keeldumist). Üks neist on viimase aja läbimõtlemata küsimuste top 10-e esimene küsimus: “Milleks läheb Isamaal vaja RP-d”. Võtame selle punkthaaval läbi.

Pragmatism.
Kes on Isamaa põhivaenlane järgnevatel valimistel? Veidike mõeldes selgub, et see ei ole ei Keskerakond, Sotsid ega Rahvaliit. Natuke on selleks Reform ja 100% RP. Nimelt RP ja isamaa lähevad sama valija järele ning algav valimisvõtlus oleks olnud otse välja öelduna vennatapusõda. Liitumine aitas mõlemat parteid säästa olukorrast, kus nad teineteist mustates oleksid sunnitu olema mustama ka iseennast ja oma maailmavaadet.

Isamaa stagneerus. Isamaaliit oli vindumas — vanad süsteemid enam ei tööta, aga uusi ei suudeta luua (üks ultrakonservatiivse poliitika rehadest). Isamaa vajas paaniliselt uut ja värsket verd. Lisaks ei olnud Isamaasse enam alles jäänud aktiivseid võtmeisikuid — need, kes olid ei suuda, ei saa või ei taha olla vankri ees (vaadake kasvõi nende KOV-i pinki, mis oli pehmelt öeldes naeruväärne). Isamaa on kaks korda käinud oma ajaloo jooksul ära hullemas augus kui RP on eales olnud (jutud sellest, et RP ei saa valimistel ühtegi kohta on sarnane selle kinnisvarajutuga, kuidas kohe tuleb krahh .. võhikutele suusoojaks hea aastaid ajada. MIllal seda rääkima hakatigi?). Iga järgmine põrge on olnud nõrge ja praegune põrge oleks olnud nn “surnud kassi põrge”.

RP on kaugelt paremini materiaalselt kindlustatud. Teatavasti makstakse kõikidele parlamendierakondadele stabiilsustoetust, mida arvutatakse kohtade arvu alusel Riigikogus. Samuti on RP-l palju paremini organiseeritud rahastamispoliitika üldisemalt. Kõik ju teavad, et ilma reklaamita sul ei õnnestu tänapäeva ühiskonnas müüa ühtegi toodet, olgu see nii hea kui tahes. Mida me meediast ei leia, seda pole olemas. Näiteks üleelmistel valimistel oli ühe parlamendikoha hinnaks erakonnale umbes 300000 krooni. Tänapäeval on see summa tõenäoliselt suurem.

RP-l on suurusjärk parem maakondlik võrgustik. Isamaa oli jäämas nn linnavurlede partei staatusesse, samal ajal kui maavalijate seas lõikasid põhisaagi KE, RL ja RP. Aga pool Eestit ei ela linnas. Ausalt öeldes juba see võrgustik ise on ühinemist väärt Isamaa jaoks, sest parlamendivalimistel võivad need hääled olla määrava väärtusega.

Isamaa ei saa kogu RP-d. Suur osa Res Publikast, eriti “need liikmed” lähevad pigem Reformierakonda. Laias laastus koosneb RP neljast osast: Isamaa toetajad või endised Isamaaliitlased, Reformi toatajad, RP toetajad ja muud (passiivsed liikmed). Liitudes tulevad uute erakonda peamiselt niikuinii Isamaa vaateid toetavad tegelased ja nn RP tegelased. Teisisõnu ideoloogiliselt jääb kogu parteid niikuinii juhtima Isamaaliidu pool.

Ajaloolised põhjused.
Enamus Res Publica poliitilise taustaga inimesi tuli niikuinii Isamaast. Hetkel oleks tegemist pigem kadunud poegade koju tagasi tulekuga. Uutel poistel saab loomulikult raskem olema teiste sekka sulandumisega, mistõttu nende aeg lükkub seekord kaugemasse tulevikku (sellest ka osade tegelaste Reformivaimustus). Põhimõtteliselt ei ole jutt mitte kahe partei ühinemisest, vaid pigem ühe partei kahe tiiva ühinemisest. Ehk siis lihtsalt lõpetatakse ära ebaõnnestunud eksperiment.

Nii RP-l kui Isamaal on hetkel päris kopsakas putkoorem seljas. Huvitaval kombel on need aga mittekattuvad, ehk siis kui Isamaale midagi ette heidetakse saavad RP taustaga mehed püsti tõusta ja öelda, et “mida-mida?”. Ja vastupidi.

Isamaliit on sellise asja juba korra läbi teinud. Miks muidu tema nime lõpus sõna “-liit” on. Oma olemuselt on tegu asjade loomuliku käiguga ja sellised liitumised on sellel kambal tavaliselt lõppenud järjekordse tähelennuga. Usaldage vanemate olijate kogemusi.

Vot nii, ma praegult ei viitsi edasi klõbistada, sest ma arvan, et siit tuleb juba piisavalt mõtlemisainet. Praegune nimi muide on ilmselgelt ajutine. Nagu RP omaaegne plaan võtta erakonna nimeks Ühendus Vabariigi Eest, mis aga kõikide vastuseisu tõttu haledalt läbi kukkus.

Autopia räägib sellest, kuidas Utahs tegeletakse liikluse optimeerimisega. Nimelt on võimalik seal jälgida (ilmselt anonümiseeritud) mobiiltelefonide liikumist mööda liiklusmagistraale ning selle põhjal tuvastada liiklusummikuid ja mõõta tänavate läbilaskevõimet. Ausalt öeldes päris nutikas mõte, mida võiks rakendada ka meie linna liiklusreguleerijad valgusfooride ja muu sellise timmimisel.

Üldiselt Autopia on üldse üks väga väärtuslik sait. Ma siin vahepeal andsin välja senini veel katteta veksli, et kunagi kirjutan alternatiivkütustest pikemalt, aga milleks vaeva näga kui Autopia seda teemat niikuinii jube pikemat aega katnud on.

Ma vaatan praegult aknast kahte igavesti võimast torni, mida Tallinna Citysse hetkel ehitatakse ja mul tuli pähe idee. Mis oleks kui tulevikus kõikidele uutele majadele kohustuslikus korras punased nunnu korstnaga viilkatused ehitada? Äkki siis lõppeb see virisemine, et kolmas aastatuhat Tallinnasse ei sobi ükskord ära?

Vaatan praegu seda torni uuesti selle pilguga ja suu läheb vägisi kõrvuni!

Ma mäletan sellist laulu, mis algas sõnadega:

Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
Ei kummarda ta saksa ees,
Ei tõmba küüru selga.

Aga millest see laul siis TEGELIKULT on? Tänast Delfit sirvides jõudis mulle see äkitselt kohale — laul käib Eesti ainsast selgrooga mehest: kõik ülejäänud on pugejad, vabandajad ja argpüksid.

Millest mulle selline sähvatus siis? Ma lugesin üle pika aja Delfi kommentaare ja leidsin ühe huvitava seaduspärasuse — peaaegu igas vähegi arvestatavas ja sisseehitatud konfliktiga teemas on vähemalt üks kommentaar (tavaliselt on neid hulgim), mis algab sõnadega “Pole küll [kellegi/millegi] fänn/toetaja, aga …” Kas ikka on vaja kogu aeg ette ja taha vabandada? Igaks juhuks kõigest ja kõigist juba eos distantseeruda, et äkki keegi paneb pahaks? Ilge kusikute kari küll, ma ütlen.

Hiljuti oli mul selline õpetlik kogemus, kus üks tegelane oli omale valmis ehitanud webilehe: ilusa, värvilise ja dünaamilise. Sinna sai uploadida erinevaid faile ja neid siis hallata. Kuna tegemist oli sellise wiki tüüpi asjaga, siis ei olnud see salasõna all, vaid kõigile kättesaadav keda asi huvitas. Ühel kenal hommikupoolikul avastas ta ühe mitte nii kena asja — mingi kurikael oli kõik tema failid maha kustutanud. Küsime nüüd noortelt detektiividelt: kes seda tegi? Infot muide selle jaoks on piisavalt.

Vastus: Seda tegi Google. Nimelt töötab Google nõnda, et mingi aja tagant kondab Googlebot läbi kõik internetileheküljed, mis tal andmebaasis on ja kogub sealt kokku viiteid sellistesse kohtadesse, kus ta veel käinud pole, mida ta seejärel omakorda läbi kammima asub. Mingil hetkel oli keegi pannud viite sellele lehele ning Google oli seda kohe ilge hooga läbi uurima asunud. Aga osa linke olid sellised, mis faili maha kustutasid kuna nende taga olev dünaamiline funktsionaalsus oli lihtsalt selline (a la http://internetileht.ee/delete.php?lehenumber=1). Siit õpetus — kui teie internetilehel on mingi jupstükk, mida te juhuslike klikkidega kokku ei taha lasta (failide kustutamine, erinevad küsitlused, jne), siis hoidke seda a) kas passwordiga kaitstud kohas, b) kasutage robots faili, mis enamuse tegelastest eemal hoiab, c) lisagi kontroll, mis “kahtlaseid” asjandusi ligi ei lase või d) kasutage javascripti kontrolle.

Selle aasta Rabaroki esimesed esinejad on siis teada. Pungiosakonnast on siis tegijateks Misfits ja raskemast klassist Kreator. Pole paha!

Endine piraattaksojuht, pileti- ja parkimiskontrolör Tõnis Bittman ning praegune linnakohuke suutis taaskord enda ümber palju kära tekitada. Seekord oli tegu siis nn “lindiskandaaliga”. Kutt võttis salaja Rebasega toimunud vestluse linti ja tõttas tulistvalu peakontorisse kannuseid teenima. Aga oh häda — lindi peal olev vestlus ei olnud kaugeltki piisavalt seksikas ning asja ilustamisest pajatas mees paberilipikutest, mis vestluse aja käest-kätte käisid ja kus tegelik vestlus toimus.

Tõenäoliselt Kerakonna mehed taipasid küll, et sellise jamaga kaugele ei jõua, kuid aeg oli kriitiline ning kui kõik opositsioonierakonnad suudavad seljad kokku panna ning kasvõi üheainsa ülejooksiku omale tõmmata on pealinnas KE-l taaskord lips läbi ning omad mehed peavad seegi kord ilma odavate korteriteta läbi ajama. Igaks juhuks käidi siis selle lindistusega RP nina all vehkima, lootuses nende bravuuri vähendada. Aga võta näpust — selle asemel, et saba jalge vahele tõmmata läksid mehed hoopis opositsioonikaaslastega asja arutama ning panid asja suure kella külge. Kuna parim kaitse on rünnak (pealegi on opositsiooniparteide PR on läbi aegade allapoole igasugust arvestust), teatas Kerakond, et mida nad siin kiunuvad, tähtis on ju äraostmise katse.

Asi lõppes sellega, et lindid jõudsid KaPo-sse. KaPo kuulas lindid kohe läbi ning etskae, midagi inkrimineerivat nendelt ei leitud. Mida me sellest järeldame? Palju kära ei millestki! Loomulikult käivad poliitikud teineteist noolimas, nii on see aastatuhandeid juba olnud, kuid vaid tõeline algaja võib paari meelitust ja ebamäärast vihjet võtta kui katset teda ropu raha eest ära osta. Bittman on ju tunnistanud, et talle ei pakutud otseselt midagi. Ainuke, kes midagi rahast rääkis oli tema ise (ta küsis väidetavalt kohe otse miljonit).

Vot nii, nüüd on Delfi ka avastanud enda jaoks eesnäärmevähi. Mehed, sööge pipart ütlen ma teile, pipar on üks käepärasemaid looduslike ravimeid selle vastu nagu ma mõned päevad tagasi oma blogis juba kirjutasin.

Eile siis suri üks ulmekirjanduse tippautoritest. Mehe eluloost, kirjandusest ja mõjutustest võib lugeda Wikipediast ning sellel teemal ma hetkel rohkem ei peatu. Pealegi on pikema ja palju põhjalikuma järelehüüde talle kirjutanud Jüri Kallas, mis kindlasti lugemist väärib.

Mitmed tema tööd, näiteks Põneviku sarjas ilmunud “Solaris” ja “Eden” on avaldatud ka eesti keeles ning “Navigaator Pirxist” tehtud film oli omal ajal (ja on praegugi) legendaarne.

Artiklid sellest ebameeldivast uudisest:
Yahoo: http://news.yahoo.com/s/nm/20060327/people_nm/poland_lem_dc_1
Postimees: http://www.postimees.ee/280306/online_uudised/196236.php