pronto.ee

Teinekord ronivad mul kulmud kukla peale kui muidu täiesti selget ja arusaadavad juttu ajavad inimesed suudavad muidu üsna selgeid ning arusaadavaid asju arutades äkitsel ennast nii tobedalt (peaaegu religioosselt) arusaamatuks teha, et kahju hakkab lausa (vestlus läheb lõpuks nn “jah, agade” peale, mis tegelikult tähendab lihtsalt kaotuse tunnistamisest keeldumist). Üks neist on viimase aja läbimõtlemata küsimuste top 10-e esimene küsimus: “Milleks läheb Isamaal vaja RP-d”. Võtame selle punkthaaval läbi.

Pragmatism.
Kes on Isamaa põhivaenlane järgnevatel valimistel? Veidike mõeldes selgub, et see ei ole ei Keskerakond, Sotsid ega Rahvaliit. Natuke on selleks Reform ja 100% RP. Nimelt RP ja isamaa lähevad sama valija järele ning algav valimisvõtlus oleks olnud otse välja öelduna vennatapusõda. Liitumine aitas mõlemat parteid säästa olukorrast, kus nad teineteist mustates oleksid sunnitu olema mustama ka iseennast ja oma maailmavaadet.

Isamaa stagneerus. Isamaaliit oli vindumas — vanad süsteemid enam ei tööta, aga uusi ei suudeta luua (üks ultrakonservatiivse poliitika rehadest). Isamaa vajas paaniliselt uut ja värsket verd. Lisaks ei olnud Isamaasse enam alles jäänud aktiivseid võtmeisikuid — need, kes olid ei suuda, ei saa või ei taha olla vankri ees (vaadake kasvõi nende KOV-i pinki, mis oli pehmelt öeldes naeruväärne). Isamaa on kaks korda käinud oma ajaloo jooksul ära hullemas augus kui RP on eales olnud (jutud sellest, et RP ei saa valimistel ühtegi kohta on sarnane selle kinnisvarajutuga, kuidas kohe tuleb krahh .. võhikutele suusoojaks hea aastaid ajada. MIllal seda rääkima hakatigi?). Iga järgmine põrge on olnud nõrge ja praegune põrge oleks olnud nn “surnud kassi põrge”.

RP on kaugelt paremini materiaalselt kindlustatud. Teatavasti makstakse kõikidele parlamendierakondadele stabiilsustoetust, mida arvutatakse kohtade arvu alusel Riigikogus. Samuti on RP-l palju paremini organiseeritud rahastamispoliitika üldisemalt. Kõik ju teavad, et ilma reklaamita sul ei õnnestu tänapäeva ühiskonnas müüa ühtegi toodet, olgu see nii hea kui tahes. Mida me meediast ei leia, seda pole olemas. Näiteks üleelmistel valimistel oli ühe parlamendikoha hinnaks erakonnale umbes 300000 krooni. Tänapäeval on see summa tõenäoliselt suurem.

RP-l on suurusjärk parem maakondlik võrgustik. Isamaa oli jäämas nn linnavurlede partei staatusesse, samal ajal kui maavalijate seas lõikasid põhisaagi KE, RL ja RP. Aga pool Eestit ei ela linnas. Ausalt öeldes juba see võrgustik ise on ühinemist väärt Isamaa jaoks, sest parlamendivalimistel võivad need hääled olla määrava väärtusega.

Isamaa ei saa kogu RP-d. Suur osa Res Publikast, eriti “need liikmed” lähevad pigem Reformierakonda. Laias laastus koosneb RP neljast osast: Isamaa toetajad või endised Isamaaliitlased, Reformi toatajad, RP toetajad ja muud (passiivsed liikmed). Liitudes tulevad uute erakonda peamiselt niikuinii Isamaa vaateid toetavad tegelased ja nn RP tegelased. Teisisõnu ideoloogiliselt jääb kogu parteid niikuinii juhtima Isamaaliidu pool.

Ajaloolised põhjused.
Enamus Res Publica poliitilise taustaga inimesi tuli niikuinii Isamaast. Hetkel oleks tegemist pigem kadunud poegade koju tagasi tulekuga. Uutel poistel saab loomulikult raskem olema teiste sekka sulandumisega, mistõttu nende aeg lükkub seekord kaugemasse tulevikku (sellest ka osade tegelaste Reformivaimustus). Põhimõtteliselt ei ole jutt mitte kahe partei ühinemisest, vaid pigem ühe partei kahe tiiva ühinemisest. Ehk siis lihtsalt lõpetatakse ära ebaõnnestunud eksperiment.

Nii RP-l kui Isamaal on hetkel päris kopsakas putkoorem seljas. Huvitaval kombel on need aga mittekattuvad, ehk siis kui Isamaale midagi ette heidetakse saavad RP taustaga mehed püsti tõusta ja öelda, et “mida-mida?”. Ja vastupidi.

Isamaliit on sellise asja juba korra läbi teinud. Miks muidu tema nime lõpus sõna “-liit” on. Oma olemuselt on tegu asjade loomuliku käiguga ja sellised liitumised on sellel kambal tavaliselt lõppenud järjekordse tähelennuga. Usaldage vanemate olijate kogemusi.

Vot nii, ma praegult ei viitsi edasi klõbistada, sest ma arvan, et siit tuleb juba piisavalt mõtlemisainet. Praegune nimi muide on ilmselgelt ajutine. Nagu RP omaaegne plaan võtta erakonna nimeks Ühendus Vabariigi Eest, mis aga kõikide vastuseisu tõttu haledalt läbi kukkus.

Autopia räägib sellest, kuidas Utahs tegeletakse liikluse optimeerimisega. Nimelt on võimalik seal jälgida (ilmselt anonümiseeritud) mobiiltelefonide liikumist mööda liiklusmagistraale ning selle põhjal tuvastada liiklusummikuid ja mõõta tänavate läbilaskevõimet. Ausalt öeldes päris nutikas mõte, mida võiks rakendada ka meie linna liiklusreguleerijad valgusfooride ja muu sellise timmimisel.

Üldiselt Autopia on üldse üks väga väärtuslik sait. Ma siin vahepeal andsin välja senini veel katteta veksli, et kunagi kirjutan alternatiivkütustest pikemalt, aga milleks vaeva näga kui Autopia seda teemat niikuinii jube pikemat aega katnud on.

Ma vaatan praegult aknast kahte igavesti võimast torni, mida Tallinna Citysse hetkel ehitatakse ja mul tuli pähe idee. Mis oleks kui tulevikus kõikidele uutele majadele kohustuslikus korras punased nunnu korstnaga viilkatused ehitada? Äkki siis lõppeb see virisemine, et kolmas aastatuhat Tallinnasse ei sobi ükskord ära?

Vaatan praegu seda torni uuesti selle pilguga ja suu läheb vägisi kõrvuni!

Ma mäletan sellist laulu, mis algas sõnadega:

Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
Ei kummarda ta saksa ees,
Ei tõmba küüru selga.

Aga millest see laul siis TEGELIKULT on? Tänast Delfit sirvides jõudis mulle see äkitselt kohale — laul käib Eesti ainsast selgrooga mehest: kõik ülejäänud on pugejad, vabandajad ja argpüksid.

Millest mulle selline sähvatus siis? Ma lugesin üle pika aja Delfi kommentaare ja leidsin ühe huvitava seaduspärasuse — peaaegu igas vähegi arvestatavas ja sisseehitatud konfliktiga teemas on vähemalt üks kommentaar (tavaliselt on neid hulgim), mis algab sõnadega “Pole küll [kellegi/millegi] fänn/toetaja, aga …” Kas ikka on vaja kogu aeg ette ja taha vabandada? Igaks juhuks kõigest ja kõigist juba eos distantseeruda, et äkki keegi paneb pahaks? Ilge kusikute kari küll, ma ütlen.

Hiljuti oli mul selline õpetlik kogemus, kus üks tegelane oli omale valmis ehitanud webilehe: ilusa, värvilise ja dünaamilise. Sinna sai uploadida erinevaid faile ja neid siis hallata. Kuna tegemist oli sellise wiki tüüpi asjaga, siis ei olnud see salasõna all, vaid kõigile kättesaadav keda asi huvitas. Ühel kenal hommikupoolikul avastas ta ühe mitte nii kena asja — mingi kurikael oli kõik tema failid maha kustutanud. Küsime nüüd noortelt detektiividelt: kes seda tegi? Infot muide selle jaoks on piisavalt.

Vastus: Seda tegi Google. Nimelt töötab Google nõnda, et mingi aja tagant kondab Googlebot läbi kõik internetileheküljed, mis tal andmebaasis on ja kogub sealt kokku viiteid sellistesse kohtadesse, kus ta veel käinud pole, mida ta seejärel omakorda läbi kammima asub. Mingil hetkel oli keegi pannud viite sellele lehele ning Google oli seda kohe ilge hooga läbi uurima asunud. Aga osa linke olid sellised, mis faili maha kustutasid kuna nende taga olev dünaamiline funktsionaalsus oli lihtsalt selline (a la http://internetileht.ee/delete.php?lehenumber=1). Siit õpetus — kui teie internetilehel on mingi jupstükk, mida te juhuslike klikkidega kokku ei taha lasta (failide kustutamine, erinevad küsitlused, jne), siis hoidke seda a) kas passwordiga kaitstud kohas, b) kasutage robots faili, mis enamuse tegelastest eemal hoiab, c) lisagi kontroll, mis “kahtlaseid” asjandusi ligi ei lase või d) kasutage javascripti kontrolle.

Selle aasta Rabaroki esimesed esinejad on siis teada. Pungiosakonnast on siis tegijateks Misfits ja raskemast klassist Kreator. Pole paha!

Endine piraattaksojuht, pileti- ja parkimiskontrolör Tõnis Bittman ning praegune linnakohuke suutis taaskord enda ümber palju kära tekitada. Seekord oli tegu siis nn “lindiskandaaliga”. Kutt võttis salaja Rebasega toimunud vestluse linti ja tõttas tulistvalu peakontorisse kannuseid teenima. Aga oh häda — lindi peal olev vestlus ei olnud kaugeltki piisavalt seksikas ning asja ilustamisest pajatas mees paberilipikutest, mis vestluse aja käest-kätte käisid ja kus tegelik vestlus toimus.

Tõenäoliselt Kerakonna mehed taipasid küll, et sellise jamaga kaugele ei jõua, kuid aeg oli kriitiline ning kui kõik opositsioonierakonnad suudavad seljad kokku panna ning kasvõi üheainsa ülejooksiku omale tõmmata on pealinnas KE-l taaskord lips läbi ning omad mehed peavad seegi kord ilma odavate korteriteta läbi ajama. Igaks juhuks käidi siis selle lindistusega RP nina all vehkima, lootuses nende bravuuri vähendada. Aga võta näpust — selle asemel, et saba jalge vahele tõmmata läksid mehed hoopis opositsioonikaaslastega asja arutama ning panid asja suure kella külge. Kuna parim kaitse on rünnak (pealegi on opositsiooniparteide PR on läbi aegade allapoole igasugust arvestust), teatas Kerakond, et mida nad siin kiunuvad, tähtis on ju äraostmise katse.

Asi lõppes sellega, et lindid jõudsid KaPo-sse. KaPo kuulas lindid kohe läbi ning etskae, midagi inkrimineerivat nendelt ei leitud. Mida me sellest järeldame? Palju kära ei millestki! Loomulikult käivad poliitikud teineteist noolimas, nii on see aastatuhandeid juba olnud, kuid vaid tõeline algaja võib paari meelitust ja ebamäärast vihjet võtta kui katset teda ropu raha eest ära osta. Bittman on ju tunnistanud, et talle ei pakutud otseselt midagi. Ainuke, kes midagi rahast rääkis oli tema ise (ta küsis väidetavalt kohe otse miljonit).

Vot nii, nüüd on Delfi ka avastanud enda jaoks eesnäärmevähi. Mehed, sööge pipart ütlen ma teile, pipar on üks käepärasemaid looduslike ravimeid selle vastu nagu ma mõned päevad tagasi oma blogis juba kirjutasin.

Eile siis suri üks ulmekirjanduse tippautoritest. Mehe eluloost, kirjandusest ja mõjutustest võib lugeda Wikipediast ning sellel teemal ma hetkel rohkem ei peatu. Pealegi on pikema ja palju põhjalikuma järelehüüde talle kirjutanud Jüri Kallas, mis kindlasti lugemist väärib.

Mitmed tema tööd, näiteks Põneviku sarjas ilmunud “Solaris” ja “Eden” on avaldatud ka eesti keeles ning “Navigaator Pirxist” tehtud film oli omal ajal (ja on praegugi) legendaarne.

Artiklid sellest ebameeldivast uudisest:
Yahoo: http://news.yahoo.com/s/nm/20060327/people_nm/poland_lem_dc_1
Postimees: http://www.postimees.ee/280306/online_uudised/196236.php

Tänast PLO kommentaaree uurides leidsin sealt kuradi hea kirjatüki. Tegemist on ühe jutukese sissejuhatusega. Kuna autorit ei tea (kasutab nime Pia_Kurro), siis ei saa ma teda kuidagi pikemalt kiita, aga ma otsustasin jutu igaks juhuks oma lehele kopeerida, et see kaotsi ei läheks:

Nagu ikka, kirjutasin valmis umbes sissejuhatuse. (Mul tulevad sissejuhatused ja sisukorrad hästi välja aga ss ma alati vaatan peala ja tundub et ei olegi nagu enam midagi edasi kirjutada, et nagunii on ju nagu juba peamine ära öeldud)

See on ka just selline lugu, siin on personalikonkursiga ka just tegemist. Kirjuta ise edasi, kui midagi puudu!

***

OÜ Topsik.
Tegelased:

Jorma, OÜ Topsik asutaja ja omanik.
Kiilaspäisusele kalduval Jormal oli kodus hästi toimiv hambatikkude tootmise firma, kus töötas kolm inimest – operaator, raamatupidaja ja üks tšikk, kes vastutas kauba vastuvõtmise ja väljasaatmise eest ning vajadusel esindas Jormat läbirääkimistel. Tšikk oli õieti Jorma naine Melinda. Mell lõi alati läbi ehk sai partneritelt mis tahtis, seetõttu Jormal õieti polnud ettevõttega muret enam ammu, nagu ka naisega. Ta otsis uusi väljakutseid ja sõpradega Tallinnas nädalavahetust veetes olid linna võimalused talle silma jäänud.

OÜ Topsik.
Topsikuid läheb maailmas ikka vaja, mõtles Jorma. Kaks kolmandikku aastat seinte vahele sunnitud rahva suviste väliürituste kava on tihe ning topsikulembene. Topse kulub igat masti ja mõõdus – väikesi peibutavaid degustatsioonitopse, keskmiselt vähemahutavaid topse suure juurdehindlusega odavate jookide arvukaks müümiseks ning altruistlikult gigantseid õlletopse, mis kõiki pihunärve korraga muljudes mõjuvad rahustavalt, aidates vaigistada muret liigselt pillatud raha pärast. Jorma ostis kasutatud topsikuliini ühe sõbra vanaldaselt onult, kes kippus Kanaaridele rahulikku vanaduspõlve veetma ja käega lüües andis liini ära veerandiku hinnaga. Liin ei vastanud enam ammu moodsatele topsitrendidele ei vormi, värvi ega keskkonnasõbralikkusnäitajate poolest, aga alustavas majanduses, kus palju tähtsamatki veel läbi sõrmede voolas, kõlbas enam kui küll.

Urmas, OÜ Topsik tegevjuht.
Urmasega oli Jorma tutvunud ühel kräul ja nende vaated sobisid. Kumbki eelistas elus topsikulikku pragmatismi, end pika perspektiiviga liigselt koormamata, nautides kiiret väljavahetatavust ja ühekordset kasutatavust. Kumbki elas üürikorteris, mida sisustasid kättesaadavate pehmete voodikaaslaste ja käepärase koguse topsidega. Urmasel polnud päris naist kunagi olnudki, kuigi oli (teadaolevalt) üks laps. Poiss elas ema Liinaga väikelinnas armastavate vanavanemate katuse all ja kumbki seetõttu ei valmistanud Urmasele erilist muret ega ka esitanud erilisi nõudmisi. Urmasel oli kõrgem haridus ühelt raske täituvusega tehniliselt erialalt ja ärialaste teadmiste puudumise kompenseeris ta edukalt EÜE-ajast pärit arvukate sidemetega.

Tiit, OÜ Topsik müügijuht.
Tiidu kutsus Topsikusse Urmas, olles teda kohanud kunagi poja sünnipäeval ja mõni aasta hiljem uuesti. Liinaga too selleks ajaks enam ei suhelnud, oli vahepeal pealinna kolinud ja kurtis halba klappi ülemustega uues ettevõttes, kus vastumeelsust tekitas tema harjumus topsikutest jooke tarbida. Mõeldud, tehtud.

Sirli, OÜ Topsik turundusjuht ja firma ainus personalikonkursiga leitud spetsialist.
Avaldusi töökohale välisfirmas oli saabunud igast ilmakaarest ja kasvav kuhi oli mehed üpris murelikuks muutnud, kuni Tiit selles sobrades avastas endise klassiõe nime. Pealegi oli Sirlil konkreetselt turundusdiplom ühest Oxfordi aadressiga postiharidusülikoolist, läbilöövalt punakas pea, mille täpsem toon muutus nagu taevas aovalgel korrapäraselt iga pooleteise kuu tagant, ning harmooniliselt pilku hajutav dekoltee selle all. Ta sõitis tööle hommikuti basseinivärskelt, väikeses moevärvi liisinguautos, mida finantseeris tema mees, kes oli ehitusjuht. Rahamuret peres polnud, seetõttu topsikufirma pakutav palganumber Sirlit ei häirinud. Ujumas hommikuti käis Sirli seetõttu, et abikaasa oli talle tennisemängus kord alla jäänud ja eelistas nüüd mängida meeste ringis või siis mõnega klubi paljudest mängupartnerit otsivatest naistest, seetõttu oli Sirli kehalise tegevuse mõttes nüüd jäänud iseenese hooleks.

Sibylla-Liis, OÜ Topsik sekretär.
Sibul või Sibulake või pakilisema vajaduse puhul Liisu, nagu teda üksmeelselt hellitavalt kutsuti, oli pärit korralikust perest. Liisu isa otsused olid enamasti eestlaslikult lõplikud nagu tütre nimigi, tema särtsakalt naisukeselt seevastu, kellel oli mitte ainult kätt sisustusbutiigi pidamiseks, vaid ka tarmukust saavutada lõplike otsuste läbivaatamist vastavalt vajadusele, pärines tütre ambitsioonikas pool – oma tütrele tahtis ta kindlasti kreeka jumalanna nime! Liis oli lõpetanud ühe neist paljudest äärelinna keskkoolidest ja õppis parasjagu eraülikoolis 2. kursusel ajaloolist äriõigust. Tegelikult meeldinuks talle õppida puhast ajalugu, aga vastuvõtukomisjoni soovitusel otsustas rakenduslikuma programmi kasuks. Sibulake leidis alati lahenduse mis tahes probleemile ja oli seetõttu kõikide lemmik. Tõtt-öelda kaalusid mehed teda isegi turundusjuhi ametikohale, kuid otsustasid siis, et ei viitsi end pingestada uue sekretäri otsimisega, samas kui turunduskohta täitma kedagi ikka ju leiab.

Tamara, OÜ Topsik raamatupidaja. Tamara oli täna tegelikult viimast päeva tööl, aga ta ise ei teadnud seda veel. Urmasel oli kavas talle lõuna paiku öelda. Tamaral oli diplom omaaegsest Leningradi ülikoolist tööstusjuhtimise alal ja mitukümmend aastat raamatupidamisstaaži. Ta oli olnud oma piirkonna üks lootustandvamaid noori juhte ja talle esimeseks usaldatud väikeses tsehhis töötas tema alluvuses päris mitusada töölist, kuid pärast eestlasega abiellumist ja mehe koju kolimist ei suutnudki ta lõpuks uute mastaapidega kohaneda. Jormale oli teda soovitanud üks mehe esimesi tüdruksõpru Eestis, kah venelanna, habras kuid mitte suu peale kukkunud, kes hiljem abiellus ühe oma rahvusest suurärimehega. Viimase aasta jooksul oli raamatupidamisprogrammi kolm korda vahetatud, mida Tamara firma “naistele” vahel kohvi juues kurtis – Urmas oli saanud sõpradelt erinevaid soovitusi ja efektiivsuse nimel ei pidanud õigeks investeeringutelt kokku hoida. Tamara ei osanud tollest viimasest nüüd enam arveid välja trükkida ja Urmasel hakkas vaikselt kõrini saama. Niikuinii eelistas mutt kõnes vene keelt ja tal oli ka vanast jäänud komme sõbrannasid tööl vastu võtta ja nendega kohvitoas pikalt lobiseda. Aitab küll, ajalehed on tööd otsivaid raamatupidajaid täis. (Urmas oli kindlal arvamusel, et töö aeg kuni kella viieni on töö jaoks, pärast seda on iseasi, mida keegi teeb – kui tahab, tehku tööd, kui ei taha, ärgu tehku.)

Osaühingul Topsik läks seega täiesti hästi, eriti suvel.
[NB! Kõik nimed ja olukorrad täiesti juhuslikud!]