pronto.ee

Raisk, masin käntsas. Ja teate miks? Sellepärast, et oli üle pika aja vaja masinat bootida ja selgus, et juba tervel 215 päeva pole failisüsteemi tsekki tehtud. Ja selle asemel, et omeette vaikselt viriseda hakkaski kohe kuraasikalt sellega pihta. Noh ja loomulikult avastas paar närust INodet ja loomulikult ei viitsinud enam bootimisega jätkata. Noh ja loomulikult vajas ta selleks, et Y nuppu vajutada root privileegi. Tramaeivõi. Süsteem on tehtud nii lollikindlaks, et iga loll ligi ei pääsegi. Ja kuna see nii harva käntsab, siis ei käi asi ka piisavalt automaatselt.

BBC uudistes on viimasel ajal päris palju juttu olnud Eurovisioonist. Muuhulgas märgitakse ära, et seekord on üsna palju veidrusi. Esikoha pälvis nende hulgast loomulikult meie põhjanaabrite Lordi, mis on muide sealsed kirikuringkonnad nii tagajalgadele ajanud, et mõned sellid on esitanud koguni petitsiooni, et president sekkuks ja koledatele poistele käe ette paneks. Samas online küsitlus selle uudise küljes näitab, et 80.60% lugejatest hoiab neile pöialt. Kuna Eesti on taaskord esindatud suhteliselt mõttetu tilu-liluga, siis ei jäägi muud üle kui seekord hõimuvelledele pöialt hoida.

Aastal 2000 ilmus norrakate Funcomi poolt mäng nimega “The Longest Journey”, mis kohalike mängusõprade jaoks suuresti avastamata jäi. Kuigi see mäng oli tehniliselt kompetentne, graafiliselt hunnitu ning helindatud nii hästi kui ühte mängu saab helindada, oli selle põhiliseks trumbiks siiski hoopis narratiiv — jutt, mis mängu jooksul arenes segas mul üsna pikalt õigel ajal magama minemast.

Teema keerleb kahe maailma ümber, milleks on Stark ja Arcadia. Stark on meie maailm, kõrgtehnoloogiline ja loogiline. Arcadia on maailm, kus eksisteerib maagia ja tehnoloogia arengu järele puudub otsene vajadus. The Longest Journey peategelane on noor neiu April Ryan, kes on võimeline ületama kahte paralleelmaailmalahutava Lõhet. Jutt areneb edasi nõnda, et keegi sahmerdab kahe maailma omavahelise Tasakaalu kallal ja olude sunnil jääb Aprili kaela asjad jälle parlanksi ajada. See mäng töötas ka üsna vanadel masinatel, näiteks soovituslik prosessorikiiruseks oli 266Mhz ja seega kõlbab mängimiseks ka iidsetel rauatükkidel. Ma paneks selle mängu kõigile kohustusliku kirjanduse hulka, kui see minu teha oleks.

Nüüd siis ilmus sellele jätk, Dreamfall. Selgub, et üle Lõhe liigub ikka rohkem kraami kui mõned üksikud Shifterid — ka unenäod kanduvad ühest maailmast teise ja sestap on nende vahendusel võimalik maailmade vaheline kommunikeerumine. Eelmise mängu lõpus toimunud sündmused viisid Starkis maailmamajanduse kokkuvajumisele ja Dreamfalli tegevus toimub umbes 10 aastat hiljem, mil “normaalne” elu on just-just taastunud. Seekordseks peategelaseks on Zoë Castillo ja taaskord on kahe maailma Tasakaal ohtu sattunud. Seekord ei kangutata siiski Tasakaalu ennast, vaid hoopis jamatakse unedega. Lisaks peategelasele on võimalik maailma näha ka muud tegelaste, näiteks Brian Westhouse, April Ryani ning Apostel Kiani pilgu läbi.

Seekordses mängus on küljes tugev aurupungi teema, kus maagiamaailmas on igale poole hakkanud tekkima aurumasinad ja muud “kõrgtehnoloogilised” imevigurid. Azadi Impeerium, mis üritab Acadiale käppa peale panna on keelanud igasuguse sanktsioneerimata hookuspookuse. Meie maailmas on kogu maailma hõlmavasse Internetilaadsesse süsteemi hakanud sugenema sellise asi nagu Staatiline Signaal, mille päritolu ei suuda keegi tuvastada. Staatikat sugeneb aga järjest juurde ja karta on, et loetud päevade jooksul laguneb kogu se süsteem üldse koost. Zoë meelehärmiks näeb ta aeg ajalt elektroonilisi tabloosi ja ekraane vaadates ilmselt vaid temale määratud sõnumit: Leia April. Päästa April. Sõnumi esitajaks on õudusfilmide traditsiooni kohasel näo ette kammitud juustega väike tüdruk ning taustal on veider must maja. Ümberringi: lumi. Aga kes on April? Ja päästa mille käest?

Kui ma mõtlesin, et esimese osa jutt on nii hea, et paremaks enam minna ei saa, siis olen hetkel rõõmuga valmis tunnistama eksimust. Dreamfalli jutt on veelgi parem. Ja kes on mängu lõpuni mängivad, need teavad, et asi lõppeb sellise cliffhangeriga, et anna olla. Ilmselt on tulemas kolmas osa veel. Ootan kannatamatult.

.. oli lahe. Üritus töötas nagu ajamasin, mis kella 10 aastat tagasi keris. Täpselt sellised asjad toimusid siis kui ma veel noor ja ilus olin. Pisike lava, hulk karvaseid, fuajees müüdi õltsi. Kokku viis bändi esines: Whispering Forest, Ultramelanhool, Raud-Ants, Dead Next Door ja Sõpruse Puiestee. Jube külm oli, kuid asi oli seda väärt — ma ei saa öelda hinda väärt, sest üritus oli tasuta. Kes ei tulnud süüdistagu iseennast!

Pilt Puiestee esinemisest (tehtud minu telefoniga):

Eile käisin kinos vaatamas sellist filmi nagu “V nagu veritasu” (“V for Vendetta”, IMDb). See film on vändatud Alan Moore samanimelise koomiksi alusel ja ilma igasuguse kahtluseta kõige parem koomiksipõhine žarni film praeguse hetkeni. Seda vaatamata sellele, et Alan Moore ennast projektist distantseeris pidades seda projekti sootuks teiste sõnumite kandjaks kui tema seda algselt plaanis. Moore kommenteeris asja nõnda (esitan mõtte vabas vormis): vennad Wachowskid, kes selle filmi väntasid on kasutanud seda teemat paljuski praeguse Ühendriikide bushistliku režiimi kritiseerimiseks. See jutt räägib kartmatusest hakata vastu süsteemile, mis ei esinda enam oma elanikkonna huve, see räägib vabadusest ja kodanikujulgusest. Kandes oma tegeliku sõnumi üle teise riiki ja esitades seda läbi lillede sülitasid filmi tegijad näkku ideaalidele mida see jutt endas kannab ja see on vastuvõetamatu.

Nii see on — kogu film on täis allegooriaid võimuvõitlusest, mida peetakse terrorismivastase sõja varjus. Omamoodi õõvastav on teada, et Alan Moore kirjutas selle kõik 80-ndate alguses ning see on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Algselt oli selle filmi esilinastus planeeritud 5-le novembrile, Guy Fawkesi 1605 aastal toimunud ebaõnnestunud plaaniga lasta õhku Inglise parlament sellal kui kuningas seal kõnet pidas, kuid see lükati edasi juulis toimunud metroorünnakute tõttu. Ütleme nii, et see on mõistetav, kuna film puudutab teatavaid tundlike teemasi, mida sel hetkel oleks võinud vääriti mõista. Guy Fawkesi nn püssirohuplaan on ka kogu filmi läbivaks teemaks. Nimelt on filmi peategelasel, keda me tunneme ainult nime V all, plaan lasta õhku neofašistlik Inglise valitsus (filmi stsenaarium leiab aset lähitulevikus). V (Hugo Weaving) on anarhist, kelle ainsaks eesmärgiks on kättemaks temaga omal ajal sama valitsuse liikmete poolt autoriseeritud ebainimlike eksperimentide eest, mis hävitasid tema mina ja muutsid ta koletiseks, kes on kogu aeg sunnitud kandma maski. Ning mitte juhuslikult pole ta oma uueks näoks valinud Guy Fawkesi igavesti naeratava näo — ta peab ennast tema idee lõpuleviijaks, tema mantlipärijaks.

Film jutustatakse paljuski läbi teise peategelase, Evey (Natalie Portman) pilgu, kes on võimudega pahuksisse sattunud ning kes on elus vaid tänu V-le, kellega saatus teda järjest tihedamalt seob. See räägib inimeste ahnusest ja võimujanust, kellele V vastu hakkab — mitte sellepärast, et ta tahaks nii väga inimesi aidata. Oh ei. V on kannustatud kättemaksujanust, soovist hävitada kõik mis muutis ta selliseks kes ta on. Vaid päris lõpus avastab ta läbi Evey selle, et on olemas ka homne päev, ning maailm, mis jääb püsima ka pärast seda kui ta kõik oma plaanid ellu on viinud.

Minge vaadake. Film on ülikõva!

Päeva tola kahtlaseväärtu tiitle saab endale Kaarel Tarand EPL-s avaldatud arvamusartikli “KAAREL TARAND: Mina joon, kunstnik maksab”. Laias laastus on selle kirjatüki mõte see, et valitsus otsustas inflatsiooni ohjeldamise egiidi all alkoholiaktsiis tõusu edasi lükata ja et kõik see mõjub kultuurile laastavalt.

Okei, selge, Euro jaoks on vaja mõningasi tingimusi täita ja see on täiesti arusaadav, et igasugune makskoormuste tõstmine on praegult out. Huvitav on aga kohe Tarandi järgmine mõtte(nõrkuse)lend, mi ütleb nii:

Ja teate, mis see lõbu meile maksma läheb? Ei midagi erilist, tühised 75 miljonit tänavu ja pisut üle poole miljardi krooni järgmisel aastal. Kes tahab maksta? Jälle keegi ei taha. Valitsus ka ei taha. Aga keegi peab ju maksma. Järelikult maksavad need, kes kõige vähem vinguvad. Maksavad viiuldajad, poeedid, skulptorid, rahvatantsijad ja sportlased.

Põhimõtteliselt väidab ta, et kuna alkoholiaktsiisi ei tõsteta, siis sureb vaene viiuldaja kohemaid nälga, sest tema peab saamata jäänud tulu oma taskust kinni maksma (Tarandi kasutab siin keerukat majandusloogikat, mille järgi saamata jäänud tulu on kahjum). Seda loogikat demonstreerib kõige elavamalt ilmselt järgnev anekdoot:

Liiklusinspektor peatab kiirust ületava 600 seeria mersu, sealt viskab kant talle sada taala ja kimab edasi. Nii kestab see nädal aega, aga äkki ühel päeval jääb mersu tulemata. Liiklusinspektor mures, et kerge leib otsa sai, alles kümnendal päeval ilmub mersu jälle välja. Inspektor peatab auto ja küsib kandilt, et kuhu see vahepeal kadus.
“Ah, käisin vahepeal Kanaaridel puhkamas!”
“Ja seda minu raha eest!” on inspektor südamest solvunud.

Okei … kui kogu see jutt läbi lugeda, siis on Tarandi sõnum laias laastus selline: jooge rohkem, siis meie kultuur on jõukas ja õnn tuleb meie õuele.

Nomaeitea. Põhimõtteliselt on kogu selle aktsiisitõusu taga ju hoopis see asi, et juuakse liiga palju. Ideaalvariandi kohaselt ei oleks alkoholitarbimine enam lihtrahvale taskukohane ja nad hakkavad kainelt nädalavahetusi veetma. Ideaalvariandi kohaselt peaks kogutav maksutulu isegi radikaalselt vähenema — millest see vaene viiuldaja SIIS ennast ära elatab? Võimalik muidugi, et härra Tarand sattus lihtsalt hoogu ja algse arvamusartikli pealki oli hoopis “KAAREL TARAND: Mina joon”.

amazon.com: Rob Zombie: Educated Horses

Rob Zombie uus (praeguseks juba kolmas) kauamängiv on lõpuks ka Tallinnas müügil. Plaat sisaldab endas päris mitu üllatust, kuid põhilisim neist on ilmselt see, et mees on oma koomiksistiilist tüdinenud. Nii see on, kadunud on veidrad kostüümid ja karikatuurilaadsed sõnumid ning plaadikaanelt vaatab vastu vaatav mees ei sunniks peadki pöörama, kui ta tänaval vastu tuleks.

Kõik see kumab läbi ka muusikast — eks ole ta juba White Zombie aegadest üsna omanäolist kuid samas väga rangelt piiritletud kraami tootnud. Sellel plaadil on ta nende piiridega väga vabalt ümber käinud ja kuigi kogu plaaditäis on äratuntavalt robzombilik on selles selgelt tunda uute tuulte hõngu. Plaadi läbivaks teemaks paistab olevat nn 1962 aastal toimunud Salemi Nõiakohus, mis lõppes 19 inimese hukkamisega (“American Witch”, “The Lords of Salem”), samuti leiame seal viite Zombie enda lavastatud filmile (“The Devil’s Rejects”). Helikandja nimi pärineb loo “Foxy, Foxy” refräänist.

Lõpetuseks niipalju, et kuigi eksperimentidega on vähemalt minu arvates kohati liiga kaugele mindud, ei ole selles proovimises ka midagi halba ning pealegi ei ole kasutatud retrostiilis saundile mitte midagi ette heita. Plusspoole pealt veel niipalju, et plaadile mahub Zombie üks kõikide aegade parimaid laule “The Lords of Salem”. Kõhklesin jupi aega 8/10 ja 7/10 vahel ja otsustasin, et objektiivsuse huvides tuleks ikkagi 7/10 panna. Tubli töö sellele vaatamata!

Mõnes mõtes on meie eikommentaarimehe ümber kerkinud kära väga õpetlik: esiteks saada mingisse organisse valitud ei tähenda ainult seda, et saad sooja koha ja võimaluse asju “timmida”. Tänapäeval tähendab see ka seda, et sa oled kogu aeg tähelepanu keskpunktis, mis alati ei pruugi eriti meeldiv olla. Näiteks Belõi puhul tõstis tema üksainus keelevääratus päevakorda tema ametikohaga nõutud keeleoskuse, mis viis keeleeksamini, seal läbikukkumiseni ja nüüd on siis päevakorras küsimus tema jätkamise asjus endisel ametikohal. Ma arvan, et mees praegu kirub ennast: “Oli mul vaja sinna püünele trügida!”

Osaliselt kahtlemata on tegu ka poliitilise rünnakuga, mida võib tituleerida ka mudaloopimisena kuid see on kogu selle ala üks vätimatu osa. Ehk siis kui hunti kardad ära metsa mine. Mis poriloopismisse puutub, siis olen ma tegelikult nõus, et poriga loopimine on nõme — virutage tellistega!

Hoiatus! Geneetiliselt modifitseeritud organismide vastastel palun mitte edasi lugeda.

1999 aastal avastasid teadlased teadlased tavalise laborihiire, mis oli täiesti immuune kõikide vähitüüpide vastu. Selgus, et ka tema järglastel on 40% ulatuses sarnane omadus, mis viitas muudatusele genotüübis. Lisaks avastati, et kui vähikindlalt hiirelt siirata valgeliblesi tavalisele hiirele, siis saavutab ka see hiire immunsuse kasvajate vastu. Samuti on selgunud, et nõnda tekitatud modifitseeritud hiirtel ei ole juba 14 põlvkonna vältel leitud mingeid kõrvalnähte.

Hetkel töötavad valgetes kitlites mehed leidmaks selle geenikombinatsiooni mis sellise tulemuse annab, plaaniga kasutada seda vähihaigete raviks ning preventatiivseks kaitsepookimiseks. Uuesti on läbi hakatud vaatama ka sarnaseid juhtumeid inimeste seas, kus patsient on ootamatult ja väga lühikese aja jooksul lootusetust olukorrast täiesti terveks saanud. Neid juhuseid ei ole palju, kuid neid eksisteerib ja on võimalik, et tegu on sarnase mutatsiooniga, mida on võimalik teistele haigetele üle kanda.

Pikem jutt kogu asja kohta asub siin.

Flashiga on tehtud erinevaid asju, nii häid kui halbu. Peale närviliselt tõmblevate reklaamide on aeg-ajalt võimalik leida ka tõelisi pärle ja üks neist on seiklusmäng nimega “Johnny Rocketfinger 2”. Johnny on tõeline badass tüüpi kriipsujuku, kes nahutab kõiki — nii häid kui pahasi — eeldusel, et ta sellest tulu saab.

Mäng on üksjagu keerukas ja aeg-ajalt tuleb tegeleda tüütu pixelhuntinguga, kuid samas on sellel kickass muusika ja huumoriga ei ole kokku hoitud. Way to go Johnny!