pronto.ee

http://kohukerace.kiire.ee/

Lähis-Ida pudrupada podiseb taas täie hooga, kuid tundub, et see kord on asi tõsisem kui muidu. Ajakirjandus nagu ikka kajastab kogu seda värki üsna ühekülgselt, kuid üldjoontes on ka leheneegrid lõpuks pisitasa tunnistama hakanud, et midagi on kogu seekordse konflikti puhul ikka väga mäda.

Üldiselt üritatakse hetkel maalida sellist pilti justkui oleks kogu konflikt alanud kahe Iisraeli sõduri röövimisest Hezbolla poolt ja mis minu arvates ei vasta tõele. Laine hakkas ikkagi sellega pihta, kui juudiriigi sõdurid poole POV saadikutest ja ministritest pantvangi võttis. Kuna neil paistab asi hammas hamba vastu käivat, siis polnud ka mingi ime, et palestiinlased vastutasuks omapoolse pantvangivarude täiendamise ette võtsid, sest nii tundub on sealkandis kombeks. Mille peale Tel Avivi poisid leidsid, et kõige targem tegu mida nad teha saavad on Liibanoni rünnata. Siillilegi on selge, et kogu ürituse põhjus on otsitud ja äärmiselt ebaproportsionaalne.

Ma sattusin eile öösel päris huvitavat talkshowd BBC uudistekanalilt nägema. Külalisteks olid üks Iisraeli päritolu analüütik, üks Egiptuse analüütik ja kaks ajakirjaniku. Ausalt öeldes jättis see israeliit nii piinliku mulje, et isegi teised saatekülalised hakkasid teda kõõrdi vaatama. Põhimõtteliselt luges mees ainult päheõpitud retoorilisi litaaniaid publikule ette. Kui ta lõpuks jõudis sellise demagoogilise eleegia tippsaavutuse juurde nagu “regiooni vanim ja sõbralikum demokraatia, millel on pikajalised kogemused halbade naabrite terrorismi käes vaevlemises” otsustati talle saates enam mitte sõna anda. Vastase demoniseerimine on tore ja huvitav asi küll, aga saade oli siiski mõeldud olukorda analüüsimiseks mitte enda õigustamiseks.

Üldiselt on olukord selline, et Iisrael kasutab viimasel ajal sõnu Hezbollah ja Liibanon sünonüümidena ning pärast selle konflikti lõppu tõenäoliselt asi hakkabki nii olema. Vaatamata sellele, et enamus elanikest pole nn palestiinlased ja 40% on usutunnistuselt isegi kristlased. Asi on selles, et hetkel on Hezbollahil Liibanoni parlamendikohtadest päris arvestatav osa ja samas on tegu ka riigi kõige arvestavama sõjalise jõuga. Üldjoontes on ülejäänud valitsus nende vastu suhteliselt jõuetu ja kuna tavalise inimese jaoks on tegu ainsa jõuga, kes neid ründavale riigile vastu hakkab siis tõuseb ka nende populaarsus. Tavalise inimese jaoks ei ole vahet kes alustas ja millega. Nende jaoks on oluline see, et üks pool pommitab neid ja teine pool pommitab pommitajaid.

Huvitav on muide ka näiteks see, et Iisraeli lennuvägi pommitas katki suuremad teed, sillad ja infrastruktuuri osad ning seejärel loobiti lennukitelt lendlehti, et kui te ei taha surma saada, siis tõmmake lesta. Inimesed tõmbaks ilmselt heameelega, kui oleks kuhu minna, millega minna ja teed, mida mööda seda teha saaks. Aga need pommitati ju katki.

Vaadates praegusel hetkel ajakirjanduses jooksvat USA retoorikat, on minu arvamus see, et üritatakse mängida välja selline olukord, kus Iisrael on sunnitud Süüriat ründama. Süüriat ja Iraani on süüdistatud kõikvõimalikes surmapattudes alates relvade jagamises ja lõpetades salaplaanide haudumises. Iisrael on ka korduvalt hoiatanud, et kui suudetakse kuidagi tõestada Süüria osalus selles tsükklis, siis nad ründavad Süüriat. Mis ilmselt ongi kogu asja tegelik point. Tühja sellest mõttetust Liibanonist. Praegult tundub, et millegipärast on vaja USA-l ja Iisraelil üle tahi sõita kahele allumatule riigile regioonis ja kuna üksi minek läheb USA jaoks liiga raskeks, siis katsutakse mängu ka Iisrael meelitada. Eks näis.

Poolas juhtus selline pull lugu, et president vannutas ametisse uue peaministri. Iseenesest poleks selles midagi erilist kui uus peaminister poleks olnud presidendi kaksikvend. Ma juba kujutan ette kuidas see riiklikel vastuvõttudel vägevalt segadust tekitab

Vedelen hambad laiali ja ei raagi asjadest millest ei tohi. Vat nii.

Ubuntust on teatavasti uus versioon väljas (v6.06 LTS) ja vahepeal on minu kätte jõudnud ports selle distributsiooni ametlikke kettaid. Neid saab küll ise kah tellida, aga kes nädalate kaupa oodata ei viitsi öelgu mulle. Hetkel on tasuta (nagu ikka) ära anda 4 PC versiooni (x86), 2 64 bitise PC versiooni (x64) ja 1 Maci versioon (G3, G4, G5). Kõik komplektid koosnevast kahest kettast (install ja live) seekord esmakordselt ühest kettast, millel on nii install kui live funktsioon.

Ma järgmine nädal katsun oma dualbootiva notebooki ära upgradeda. Eks ma siis katsun teada anda milliste vimkade otsa ma vahepeal jooksin. Ubuntul igatahes paistavad selle versiooniga tõsised plaanid olevat, sest ega ilmaasjata pole sinna lõppu lisatud märgend LTS, mis tähendab Long Term Support. Mulle meeldib, et see Linuxi distributsioon ei hiilga oma kellade ja vilede ja konfigureeritavusega, vaid pigem kasutajasõbralikkuse, lihtsuse ja läbimõeldusega. Lisaks on tegu ühega vähestest distributsioonidest, millel tundub olevat selge tulevikuvisioon. Seega, go Unbuntu!

Vahepeal on valmis saanud selline tore asi on intrenetileht inimestele, kes tahavad saada uue ajastu Bill Gatesiteks, aga ei tea kust pihta hakata. Ettevõtmise nimi on StartIT ja kogu projekti mõte on Eesti võimalikult IT sõbralikuks maaks muuta, kus tark-, riist ja muuvara firmadele oleks pinnas võimalikult viljakas ning kus teiseks riigikeeleks on Java.

Ja ärge nüüd seletage enam, et ma pole oma eriala propageerimiseks mitte halligi teinud!

Täna viskasin pilgu korraks Delfisse ja avastasin sealt sellise rea:

Ütleme nii, et asi on kõhedusttekitav.

Soetasin omale eile uue kitarri (Vintage V99CS). Suhteliselt odava otsa pill, suhteliselt karmi kõlaga, aga hindajad kiidavad seda — (kurtjaid on kah, aga need on peaasjalikult just naturaalkoolkonna mehed kellelele asja kõla ei meeldi). Pill on keskmisest raskem ja keskmisest vastupidavam. Tippklassi kitarridega see loomulikult ei konkureeri, kuid omas klassis on V99CS kõva tegija. Foorumites kiidetakse seda konkreetset mudelit ka selle pärast, et minimaalse timmimisega on tulemus võrreldav ligi kaks korda kallimate pillidega. Hind oli 3700 krooni.

Scott Adamsi blogist leidsin viite ühele väga veidrale uuringule (mille alla muide pandi huugama 2.4 miljonit ameerika raha). Nimelt iga kord kui mingi õnnetus juhtub või keegi vigastada saab teatavad sealpool suurt lompi kui väga nad paluvad Jumalat, et kõik lõpeks õnnelikult. Sestap tehtigi katse, kus vabatahtlikel paluti palvetada selle eest, et üks või teine haige pärast südameoperatsiooni kohe terveks saaks. Statistika näitas, et operatsioonijärgsete tüsistuste arv ei sõltu kuidagi moodi sellest, kas patsendi eest palveid loetakse või mitte. KÜLL aga avastati, et kui haige teab, et tema tervise eest Kõigevägevama poolt palveid saadetakse, siis tõuseb tüsistuste võimaluse hulk 7%. Seega kui tahate, siis palvetage, aga tehke seda salaja.

Nädalavahetusel jäi naljakatest siltidest silma kaks. Üks on seotud seebiga — läksin mina seepi ostma ja seebivalik oli selline, et kuku perseli. Mul oli vaja aga lihtsat seppi, sellist, mis vahutab ja peseb. Ma hakkasin seal riiuli eest just meelt heitma, kui pilk langes sellele sildile:

Tegu oli täpselt sellega, mida mul vaja läks. Ahjaa, ma mõtlesin tükk aega, et tegu on nagu omamoodi déjà vu-ga. Kuidagi tuttav olukord või nii. Seejärel meenus mulle, et ma olen täpselt sama sündmuste käiku lugenud siit blogist. See näitab, et hea kirjeldav nimi on tähtsam kui ükskõik mis muu asi.

Teine tore silt on see:

Hästi õnnetu ja nunnu palve (Tere! Palun helistage uksekella!)