Lähis-Ida pudrupada podiseb taas täie hooga, kuid tundub, et see kord on asi tõsisem kui muidu. Ajakirjandus nagu ikka kajastab kogu seda värki üsna ühekülgselt, kuid üldjoontes on ka leheneegrid lõpuks pisitasa tunnistama hakanud, et midagi on kogu seekordse konflikti puhul ikka väga mäda.
Üldiselt üritatakse hetkel maalida sellist pilti justkui oleks kogu konflikt alanud kahe Iisraeli sõduri röövimisest Hezbolla poolt ja mis minu arvates ei vasta tõele. Laine hakkas ikkagi sellega pihta, kui juudiriigi sõdurid poole POV saadikutest ja ministritest pantvangi võttis. Kuna neil paistab asi hammas hamba vastu käivat, siis polnud ka mingi ime, et palestiinlased vastutasuks omapoolse pantvangivarude täiendamise ette võtsid, sest nii tundub on sealkandis kombeks. Mille peale Tel Avivi poisid leidsid, et kõige targem tegu mida nad teha saavad on Liibanoni rünnata. Siillilegi on selge, et kogu ürituse põhjus on otsitud ja äärmiselt ebaproportsionaalne.
Ma sattusin eile öösel päris huvitavat talkshowd BBC uudistekanalilt nägema. Külalisteks olid üks Iisraeli päritolu analüütik, üks Egiptuse analüütik ja kaks ajakirjaniku. Ausalt öeldes jättis see israeliit nii piinliku mulje, et isegi teised saatekülalised hakkasid teda kõõrdi vaatama. Põhimõtteliselt luges mees ainult päheõpitud retoorilisi litaaniaid publikule ette. Kui ta lõpuks jõudis sellise demagoogilise eleegia tippsaavutuse juurde nagu “regiooni vanim ja sõbralikum demokraatia, millel on pikajalised kogemused halbade naabrite terrorismi käes vaevlemises” otsustati talle saates enam mitte sõna anda. Vastase demoniseerimine on tore ja huvitav asi küll, aga saade oli siiski mõeldud olukorda analüüsimiseks mitte enda õigustamiseks.
Üldiselt on olukord selline, et Iisrael kasutab viimasel ajal sõnu Hezbollah ja Liibanon sünonüümidena ning pärast selle konflikti lõppu tõenäoliselt asi hakkabki nii olema. Vaatamata sellele, et enamus elanikest pole nn palestiinlased ja 40% on usutunnistuselt isegi kristlased. Asi on selles, et hetkel on Hezbollahil Liibanoni parlamendikohtadest päris arvestatav osa ja samas on tegu ka riigi kõige arvestavama sõjalise jõuga. Üldjoontes on ülejäänud valitsus nende vastu suhteliselt jõuetu ja kuna tavalise inimese jaoks on tegu ainsa jõuga, kes neid ründavale riigile vastu hakkab siis tõuseb ka nende populaarsus. Tavalise inimese jaoks ei ole vahet kes alustas ja millega. Nende jaoks on oluline see, et üks pool pommitab neid ja teine pool pommitab pommitajaid.
Huvitav on muide ka näiteks see, et Iisraeli lennuvägi pommitas katki suuremad teed, sillad ja infrastruktuuri osad ning seejärel loobiti lennukitelt lendlehti, et kui te ei taha surma saada, siis tõmmake lesta. Inimesed tõmbaks ilmselt heameelega, kui oleks kuhu minna, millega minna ja teed, mida mööda seda teha saaks. Aga need pommitati ju katki.
Vaadates praegusel hetkel ajakirjanduses jooksvat USA retoorikat, on minu arvamus see, et üritatakse mängida välja selline olukord, kus Iisrael on sunnitud Süüriat ründama. Süüriat ja Iraani on süüdistatud kõikvõimalikes surmapattudes alates relvade jagamises ja lõpetades salaplaanide haudumises. Iisrael on ka korduvalt hoiatanud, et kui suudetakse kuidagi tõestada Süüria osalus selles tsükklis, siis nad ründavad Süüriat. Mis ilmselt ongi kogu asja tegelik point. Tühja sellest mõttetust Liibanonist. Praegult tundub, et millegipärast on vaja USA-l ja Iisraelil üle tahi sõita kahele allumatule riigile regioonis ja kuna üksi minek läheb USA jaoks liiga raskeks, siis katsutakse mängu ka Iisrael meelitada. Eks näis.
“See, the irony is what they need to do is get Syria to get Hezbollah to stop doing this shit and it’s over.”
George Bush
Jep. Seegi viitab sellele, et Süüria ründamine on ainult aja küsimus. Põhimõtteliselt üritas Bush veenda Blairi, et Süüriale kitli peale andmine lahendab kõik maailma probleemid.