pronto.ee

Noh, kas selline pudelike ei tundu teile kinky?

Shake well!

Mis mul selle filmi kohta siis öelda on? Shyamalani filmidele kohaselt on tähelepanelikule vaatajale kohe üsna alguses selge, mis värk on, seega n.ö. ootamatud pöörded on tegelikkuses ootamatusest kaugel. Seekord aga on mees pannud selle enda kasuks tööle, kasutades kavalalt ära ettekuulutuse motiivi ja selle, et kõik asjad manifesteerivad ennast aja möödudes, sest nad on algusest peale selleks loodud. Filmil on ka teine varjatum kiht, mis sama motiivi edasi arendab — et kõikidel inimestel on selles maailmas oma koht ja roll täita kuitahes tähtsusetuna ta ennast ka ei tunneks.

Kui ma ennist ütlesin, et lavastaja pani enda tüüpvea seekord enda kasuks tööle, siis paraku pean tunnistama, et kohati keeras ta võlli ikka kõvasti üle — kõik asjad juhtusid kuidagi pisut liiga iseenesest. Näiteks kõrbuskipakkide pealt ennustamine oli lihtsalt tobe. Ja see mutt, kes kohe varnast võtta oli mingeid Korea muinasjutte vestma oli samuti kuidagi liiga põhjendamatult käepärast. Lisaks häris mind natuke veel see, et kuigi narfide päritolu ja kõik nendega kaasnev jäeti teadlikult rääkimata, sest see ei olnud selle loo teema, ei seletatud millegipärast lahti mis diil scruntidel nende narfidega on ja miks neil nii hädasti oli vaja neid kimbutada. Jutt tundus ilma selleta kuidagi poolik ja ühekülgne.

Õudusloo seisukohalt oli selle loo kurjam scrunt päris hästi teostatud. Scruntid olid sellised eriti prisked koerlase moodi elukad, kes olid selgelt intelligentsed ja millegipärast oli ühel neist hädast vaja sellele narfile käpp peale panna. Nad tundusid olevad heinast tehtud ja suutsid ennast suurepäraselt rohu sisse ära peita nii et neid isegi päeva ajal näha ei olnud. Ausalt öeldes oli ikka päris õõvastav kui peategelane esimest korda scrunti otsis ja peegi abil vaadates nägi muru sees punaseid helendavaid silmi.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mõningastele sellele lavastajale tüüpilistele puudujääkidele mulle film siiski meeldis. Motiiv oli ülikõva ja kuigi teostus jättis kohati soovida oli sellel filmil üks heale filmile üldomane väärtus — keskpärase filmi vaatad sa ära ja ongi kogu lugu. Hea filmi puhul hakkad sa mõtlema, kuidas seda veelgi paremaks teha.

Alleaa, alleaa! Täna siis sopsas mu postkasti kiri blog.tr.ee majandajatelt, kus härrad kiitsid oma uut versiooni. Tõepoolest, kohale lennates undus asi olevat sootuks teistsugune ja esimese hooga tundus lausa paremgi. Seejärel asusin ma aga otsima vana head funktsionaalsust lemmikute listi näol ja avastasin, et see on kadunud. Õigupoolest on kadunud igasugune sisselogimine, mis kogu asja pea peale keerab. Vanasti oli see värk, et blogid olid haldajapõhised, aga uuenduslik värk kasutab ainult lehekülje nimesi. Lemmikute kadumise üle olen ma aga eriti kuri, sest ma kasutasin seda saiti oma bookmarkerina. What gives!?

.. leiab sellelt aadressilt.

Internetist leiab ikka igasugu veidrusi. Viimani, mille ma avastasin võiks kõige täpsemini tituleerida interneti seksipäevikuks ja asub aadressil https://secure.myblackbook.org/. Põhimõtteliselt annab see sait võimaluse voodijala külge säkude tegemise asemel nüüd on linadevahelised vallutused kenasti interneti rivvi panna ja siis sellest igasugus järeldusi teha. Ainuke asi mis mulle nalja teeb on see, et härra proovivad igal võimalikul juhul kinnitada, et turvalisemat saiti maailmas pole. Praktika on muide näinud, et kui keegi seda nii tihedalt rõhkutab, siis tavaliselt tõmmatakse kellelgi alukad kanni vahele. Ja mis värk sellega on, et oma partnerit tuleb üksipulgi kirjeldada, lisades vanuse ja kui “kuum” see tsikk oli.

Tänast päeva ilmestas siis selline uudis, mille alguse ma delfist praegult pasten:

Andres Oper astus Keskerakonda

Keskerakonna juhatus võttis esmaspäeval erakonna liikmeks Eesti jalgpallikoondise ründaja Andres Operi, kes põhjendas oma sammu sooviga olla noortele eeskujuks.

Vat täpselt selliste eeskujude eest ema mind lapsepõlves hoiataski.

Kuna meil siin juba jutt presidentide peale läks, siis uus uudis on see, et Ameeriklased on kinni nabinud järjekordse Al Qaida number-kaks-mehe. Kuna ma ei mäleta enam päris täpselt mitmes nuber-kaks-mees see juba oli, teen ma lihtsa oletuse, et Al Qaida on äärmiselt vertikaalse struktuuriga — nagu invaeurovisioon, kus on üks number-üks-mees (Usama) ja kõik ülejäänud on teise koha omanikud ehk number-kaks-mehed. Igatahes ajalugu on näinud, et pärast mõne number-kaks-mehe toitumisahelast kõrvaldamist kipub rünnakute arv mitmekordistuma, sest tõenäoliselt iga allesjäänud number-kask-mees arvab, et just tema kohus on täita tühjaks jäänud mehe kodused ülesanded. So go figure. Ahjaa, mis presidentidesse puudub, siis BuckFush nimeline sait annab meile kohe asjakohase karikatuuri (seal on neid palju):

Käytä kumiukkoa!

Ilmselt kõik teavad sellist tegelast nagu krokodillikütti (Steve Irwin), kes miljonite televaatajate meeleheaks vaeseid krokodille väntsutas. Temaga on nüüd asi ühel pool: härra leidis oma kuulsusetu otsa astelrai piigi läbi veealust dokumentaali filmides — ilmselt ei osanud ta oodatagi, et need tegelased on palju kiiremad ja raevukamad kui krokodillid ja nagu skorpioni ei tasu ka astelraid sabast sikutada. Igal juhul on seis looduse ja krokodilliküti vahel nüüd viigistatud.

Samal teemaks ka BBCNewsi uudis. Seal räägitakse pikemalt ka tema muudest vägitegudest: paremal tulbas on erinevad lingid temaga seotud artiklitele, näiteks nendele, kus ta pingviine ja vaalasi kimbutas.

Vene pätid panid Piritalt pätsu Lurichi kuju ja vedasid selle vanametalli ning jäid sellega lõpuks vahe. Miks, oh miks ei võtnud nad vaevaks Aljošat vanarauaks kantida? Kasud oleksid kõigil sees olnud — oleks ühes jamast lahti saanud, poisid oleks saanud rohkem metalli ja seega rohkem pappi ning pälvinud igavesed tänud paljude asjapulkade poolt. Win-win olukord oli ju. No kurat küll, ma ütlen!