pronto.ee

Nonii, jutud sellest, et parkimispiire pärast viimast laiendamist oluliselt ei muudeta tunduvad olevat suuresti liialdatud ja alates 1. aprillist kükatakse need vastu raudteed. Mõnes mõttes on see hea, sest Toom-Kuninga tänav kus ma elan asus just täpselt parkimistsoonist väljaspool ja seetõttu jätsid kõik jollid oma autod sinna. Tänu sellele tekkis kahesuunalisest tänavast mingi kitsas renn, mis isegi ühesuunalise tänav kohta oleks olnud ahtakse.

Ma ilmselt pean minema ja seda elaniku parkimiskaarti taotlema. Muidu unustan oma auto maja ette ja siis tulevad Falcki mehed ja võtavad mult raha ära.

Ma hakkasin vahepeal uut juttu kirjutama. Kopeerin siia proloogi:

TERASHELBED

Kas te olete näinud mis juhtub, kui inimene jääb konteinerhõljuki alla? Tõenäoliselt mitte. Hõljuk on tüüpiliselt umbes kümnetonnine kogukas masin, mis kompensaatorite toel ripub maapinnast ligikaudu kümne sentimeetri kõrgusel. Selle maksimumkiirus küünib kuni 300 kilomeetrini tunnis ja oma välimuselt meenutab see kõige rohkem väga kiiret triikrauda. Mis iganes selle alla ka jääb meenutab tavaliselt kõige rohkem midagi, mis on kümnetonnise väga kiire triikraua alla jäänud.

Jah, loomulikult hoolitseb pardaraal, et masin millelegi või kellelegi maanteel otsa ei kihutaks, kuid vahel on sellest kõigest vähe. Vahel hüppab mõni hull ise viimasel hetkel teele, vahel vajab ta selleks kellegi teise abi, vahel veab tarkvara alt ja vahel on tegu lihtlabase tehnilise viperusega. Eksimine on nii inimlik ja kuna masinad on inimeste poolt loodud, siis veavad nad kõige ebasobivamatel hetkedel alt. Kogu inimkonna ajalugu on nõnda vaadatuna üks lõputute õnnetuste jada – kivikirve leiutamisest alates. Enne seda oli arvatavasti ainukeseks enda poolt tekitatud ohuks võimalus ladvabanaani poole küünitades kogemata palmi otsast alla sadada. Õnneks teavad antropoloogid rääkida, et meie esivanemad olid paksu naha ning veel paksema koljuga ja väike kukkumine oli neile nagu hane selga vesi.

Kes iganes aga väga kiiret triikrauda meenutava kointeinerhõljuki alla jääb, seda ei aita see, et tema esivanematel oli paks nahk ja veelgi paksem kolju. Temast jääb sillutisele umbes kümnemeetrine punane triip.

Wikipedia annab sõnale idioot järgneva algse tähenduse:

Väljend idioot viitas Vana-Kreeka linnriikides inimesele, kes oli egoistlikult pühendunud vaid oma enese huvide eest seismisele ning viilis kõrvale ühiskondlikest kohustustest. Keeldumist oma rollist avalikus elus — näiteks pooldemokraatliku polise ees kodanikukohustuse täitmisest, peeti häbiväärseks. Kui kedagi nimetati idioodiks, siis mõeldi selle all, et antud kodanik ei olnud võimeline pädevalt vastu võtma avaliku elu või poliitikat puudutavaid otsuseid.

Tänase päeva idioodi kahtlasevõitu tiitel kuulub ETV toimetajale Mart Linnartile, kes arvab, et inimene võiks saada vastu hääletada. Ja te imestate, et valitsus nii jabur iga kord välja kukub kui sellistel inimestel on hääletamisõigus?

Vastu hääletamine võib esimesel pilgul tunduda huvitav kontseptsioon, eriti eestlasele, kes igal võimalikul juhul on sitakeeramise peal väljas, kuid tegelikkuses näitab see ainult seda, et inimene pole valimistest ja demokraatiast absoluutselt aru saanud.

Esiteks ei ole valmised lihtsalt hääletamine. Põhimõtteliselt valid sa endale rahvaesindaja, kes peaks vähemalt teoreetiliselt sinu huvide eest seisma. Kuna teised mehed sind ei esinda ei saa sa neile ka vastu hääletada, kuna nad esindavad kedagi teist. Laias laastus tähendaks hr Linnarti vaimuküllane idee seda, et teda esindab mingi konkreetne kodanik, ülejäänud teda ei esinda, aga eriti ei esinda teda üks tegelane, kes talle eriti ebameeldiv tundub. Demokraatia põhiprintsiip ütleb siiski seda, et kõik ühiskondlikud kihid peaksid saama oma esindaja valida ja kellegi õigustel ei tohi varvastel talluda. Kui sa kellegi teise kandidaadi maha hääletad, siis just seda sa teedki. Andes oma ühe hääle kellelegi sa hääletadki ju kõigile ülejäänutele vastu, kuna protsentuaalselt nende toetus väheneb.

Teiseks pääseks sellisel juhul riigitüüri juurde ainult otsustusvõimetud lontrused või populistlikud aferistid. Tegijal juhtub nii mõndagi ja tänu sellele tekib ühel või teisel põhjusel mingis grupis põhimõtteline vastuseis, mis on ka mõistetav, sest olles võimul oli see partei OMA valijate huvide ees seisnud. Vaatame nüüd sellist olukorda (protsendid on antud juhul näitlikud ning neil puudub igasugune side reaalsusega): ütleme, et Keskerakonna poolt on 40% rahvast, IRL-i poolt teine 40%, Reformi poolt oleks 15% inimestest ja Klenski poolt 5%. Kõik IRL mehed ei salli Keskerakonda ja hääletavad selle maha. Keskerakond omakorda hääletab maha IRL. Reformi mehed hääletavad maha Keskerakonna ja Klenski omad Isamaa. Lõpptulemuseks on Klenski 5%, Reform 15%, Keskerakond -15% ja IRL -5%. Parlamendis saab Reform seega 75%, venelased 25% kohtadest ning 80% rahva tahe jääb täielikult arvestamata (40% + 40%). Vot selline lugu.

Selline mure: ma jõudsin järeldusele, et ma olen ise täiesti võimetu oma korterit korras hoidma. Sestap tahaksin omale palgata koduabilise, kes minu eest tolmu ära võtab ja asjad vanadele kohtadele tagasi paigutab. Niipalju kui ma kuulnud olen käib heade inimeste leidmine selle ülesande tarbeks valdavalt tutvuste kaudu, sest firmad küsivad teenuste hingehinda ja need vanamutikesed, kes mõõduka tasu eest seda eraviisiliselt teevad ei oska ennast internetis välja pakkuda. Et kas keegi teab kust ma võiksin omale passija leida? Alternatiivina oleks loomulikult kellegagi koos jälle elama hakata, siis oleks motivatsioon suurem, aga praegusel hetkel pole mul erilist tuju selle peale mõelda.

Varesele valu,
harakale haigus,
tihasele pekki
ja kukele nokka.

Kõmmdi!

Ma olen purjus, mul on pohmakas, ma pole pea nädal otsa suutnud öösel magada ja ma olen väsimusse suremas. Kui keegi teab midagi veel, mis mu elu võiks rohkem perse keerata, siis palun jätke see enda teada. Aitäh!

Üks mu kõrvalprojektidest hakkab jõudma faasi, kus tõsiselt kerkib üles küsimus: kas Eestist leiab inimesi kes suudaks 3D progemisega tegeleda. Ma tehnilistesse detailidesse praegult ei lasku, kuid põhimõtteliselt olen ma huvitatud inimestest kes sellistest asjadest midagi teavad. Kui kellelgi on asja vastu huvi ning tahaks pikas perspektiivis sellega rohkem tegeleda võtku minuga ühendust.

Nagu te näete ei küsi ma midagi programmeerimiskeelte, tehnoloogiate ega muu sellise kohta. Ja ei kavatsegi küsida. Põhimõtteliselt olen ma praegult pigem faasis, et kas on, kui palju on ja kas sobiva koolitusega õnnestuks neid juurde tekitada (olemasolevate taset tõsta) ning millise aja jooksul on see kõik võimalik.

Minu mailiaadress on endiselt tanel.raja@gmail.com

Rabarokist hakkab pisitasa asja saama: täna just hõigati välja, et üks selle aasta esinejatest on minu “seda” tüüpi muusikalemmikutest Apoptygma Berzerk Norrast.

It didn’t seem like a good time for reading, but I pulled two huge old books off the shelf in the corner and carried them over to him. He took one, but he didn’t read it. He told it what a bad book it was and threw it on the ground. The book bounced in the air and hung there quivering, and the juggler man jumped onto it and began to float away. “As long as they think you don’t like them,” said the juggler, “they migrate back to the library. And we get a free ride.”

Mirrormask on film millele on väga raske mingit hinnangut anda. Põhimõtteliselt on tegu millegagi, mis mahub samasse kategooriasse, kuhu kuuluvad järgnevad tegija: “Neverending Story”, “Labyrinth” ja “Dark Crystal” või äsja linastunud “Pan’s Labyrinth”.

Oma olemuselt on tegu muinasjutufilmiga, mis natuke meenutab raamatut “Alice imedemaal”. Selle ülesehitus on lihtne ja etteaimatav kuid visuaalne teostus on täiesti klass omaette. “Mirrormask” lahkab küsimust, et mis on päris ja mis mitte, kas asjad annavad kustnikule inspiratsiooni või loob inspiratsioon asju. Kas elu on unenägu ja tegelikult ärkame alles uinudes? Kas me oleme selleks valmis kui meile antakse võimalus olla keegi teine?

2005 aasta film on Dave McKeani, kes on tuntud kui Neil Gaimani mitmete koomiksipõhiste materjalide illustratsioonide autor, lavastajadebüüt. Stsenaarium kirjutati kahasse Neil Gaimaniga ning sellel on tugevaid mõjutusi nende varasemast kostööprojektist nimega “Sandman”. Projekt ise maksis kõigest 4 miljonit dollarit ja näitab KcKeani võimekust mitte ainult kustniku, vaid ka kaamerajuhina.

Kogu ettevõtmisele paneks ma hindeks tugeva 4/5. 4 peamiselt siis pisut liiga primitiivse loo eest. Loodetavasti teevad mehed koos veel midagi, sest koostöö paistab neil klappivat.