pronto.ee

Seoses saabuvate pühadega väike praktiline õpetus kõikidele huvilistele: pistke põske sibulakoori ning värvilist lõnga, kallake peale keevat vett ja IMEGE MUNE.

Tänane uudis räägib meile sellest, kuidas kogu see globaalse soojenemise värk tuleb Eestile ning Põhjamaadele pigem kasuks kui kahjuks. Õunad ja kirsid muutuvad magusamaks ning kuigi seda eraldi märgitud ei ole, pole tulevikus loodetavasti ka viinamarjad enam nii hapud. Lisaks muutub meie kant turi$tidele atraktiivsemaks, vähenevad kütmisega seotud kulud, teed laguneks tunduvalt vähem ning ka lund ei pea enam koristama.

Selles valguses ei tundugi enam nii paha, et Strandbergi jõuk omale keskkonnaministeeriumis sooja kohta ei saanud. Võib-olla tasuks nende tuulikutega ja tuumajaamadega veidike oodata ning vilet lastes ilma vanaviisi soojemaks kütta. Ühtlasi võiks meie põllumajandus spetsialiseeruda lehmade ja lammaste pidamisele eriti suures ulatuses.

Viimasel ajal on inimesed päris tihti minu käest pärinud, et miks ei ole meie ajakirja kusagilt võimalik saada. Süüdi on selles seatembus asutus nimega Lehepunkt, kes on näidanud üles ülimat suutmatust selle levitamisega tegeleda. Ühest küljest eksisteerib loomulikult võimalus, et mõni “suurtest” on otsustanud hakata indie ajakirjale kaikaid kodarasse loopima ning Lehepunkti oma üritusse kaasanud, kuid ma ise kahtlustan pigem lihtsalt inimlikku lollust ja piiritut laiskust.

Käisin tegin selle kurikuulsa elaniku aastase parkimiskaardi ära. Õigupoolest ainuke asi mida mul selleks vaja läks oli auto tehniline pass — isegi isikut tõendavat dokumenti ei päritud. Kui kedagi huvitab, siis ei, koha peal sularahas mul maksta ei õnnestunud kuid seal oli kohe kõrval arvuti, kust sai pangaülekande teha. Õnneks oli mul koodikaart kaasas, seega sellest tüli ei tulnud. Parkimiskaardi enda sain ma kätte üllatavalt kiiresti ja kogu protseduur võttis aega mingi 5 minutit, millest enamuse ma veetsin internetipangas ülekannet tehes.

Täna siis tegin tööl teatavaks oma otsuse ning tagasiteed ei ole. Kuidas minu Rubicon laheneb selgub nelja nädala pärast.

Vahepeal on taaskord Sõpruse Puiestee kolmas plaat natuke reaalsemaks muutunud ja selle kinnituseks on kõigil võimalik kuulda uut lugu: “See aeg on kadunud”.

Lisaks olgu kõigile teadmiseks, et järgmine ülesastumine toimub 31. märtsil Rock Cafes, kus samal ajal toimub ka Agent M-i plaadiesitlus. Peale Agendi ja Puiestee võtab üritusel praeguste plaanide kohaselt viisi üles veel ansambel Smõuk.

Täna on iga kuu kolmas reede (päev, mil tallinna ulmehuvilised tegelevad oma põhitegevusega: sigaretid, õlled ja ulme), mis seekord toimub uues kohas, klubis nimega Hades (Kotzebue 13A), mis asub Balti jaama taga. Lauri kirjutas asja kohta ulme.ee-s nõnda:

Sellel reedel toimub Tallinna ulmehuviliste korraline kokkusaamine teises kohas. Texas ammendas ennast igatpidi, ja vahemärkusena julgen öelda, et ärge seda baari rohkem külastage.
Reedel kogunetakse hevibaari nimega Hades, asukohaga Kotzebue 13 A. Tegemist on toreda kohaga, umbes 50 meetrit Balti jaamast trammiliini pidi Kopli poole ja paremale, kohe ümber nurga. Nimetus “hevibaar” ärgu nõrganärvilisi eksitagu, meile on reserveeritud kohad teisel korrusel eraldi ja allkorruse karvaste-suleliste seltskond ja vali muusika ei tohiks kedagi häirida.
Tallinna ulmehuvilised suitsetavad vahetpidamata ja palju, vähemalt 5. juunini, igal pool kus see on lubatud.
Hadeses reedel otsustame ka, kas see koht jääb edaspidigi “peakorteriks” või on tegemist ajutise lahendusega.
Muidu on nagu ikka, alates kella viiest. Tulijatel tasuks leti ääres mainida teisel korrusel reserveeritud kohti. Hades on muidu tuntud oma suhteliselt odava õllehinna ja heade toitude poolest.

Selle nädalavahetuse lektüüri kuulus pisut ebatraditsiooniliselt hoopis kunstialane kirjandus — nimelt Stan Lee ja John Buscema poolt kahasse kirjutatud “How to Draw Comics the “Marvel” Way”. Enne kui ma sellest raamatust pikemalt pajatama kukund vaatame kõigepealt üle autorid.

Stan Lee on ilmselt üks tuntumaid tegijaid koomiksimaailmas üldse: tema osalusel on sündinud sellesed tegijad nagu Fantastic Four (Fantastiline nelik), Hulk, Daredevil, X-Men (X-Mehed), Iron Man ning Spiderman (Ämblikmees). Talle on pandud “süüks” kogu koomiksikultuuri pea peale keeramine. Enne teda kirjutati koomikseid ainult lastele ja kõik tegelased olid (kui tsiteerida Alan Mooret) “ühedimensionaalsed”. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et head olid head ilma ühegi veata ning neil ei olnud mingeid muresi ning pahad olid pahad — ilma, et selleks mingit erilist põhjust vaja oleks. Stan Lee muutis koomiksid täiskasvanumaks — peategelastel hakkasid ilmnema erinevad pahed ning tihtipeale ei täitnud nad oma rolli omal vabal valikult. Ja mitte kõik pahategijad ei teinud oma sigadusi puhtalt kurjusest — üsna tihti oli neil täiesti üllas plaan, kuid paraku viidi seda ellu vahendeid valimata.

Kui Stan Lee on rohkem siiski stsenarist, siis John Buscema oli (kahjuks lahkus ta meie hulgast mõned aastad tagasi) puhtakujuline kunstnik, kelle kätt on võimalik kohad pea kõikides olulisemates Marveli poolt avaldatud sarjades. Stan Lee sõnul oli tegu harvaesineva talendiga juba vaid paari sõnaga kirjanikuga ühine keel ning visioon leida. Väidetavalt oli John Buscema koduses raamatukogus üle tuhande erineva kunstialase teose.

Kuid tagasi raamatu juurde. Põhimõtteliselt on tegu koomiksitööstuse aabitsaga, mis võtab läbi kõik tähtsamad punktid mida kunstnik peab oma tööd tehes arvesse võtma. Tõsi — samas ei lasku see raamat üheski punktis piisavalt sügavale, kuid see ilmselt polegi olnud eesmärk. Aabitsa eesmärk on õpetada lugema, mitte kõrkkirjandust kirjutama.

Muide, seda raamatut lugedes tabasin ennast rohkem kui korra mõttelt, et tegelikult on koomiksid filmidele palju lähemalt kui raamatutele. Õigupoolest enamuste filmide storyboardid ongi ju koomiksid ning paljud olulised detailid, mida selles raamatud esile tuuakse kehtivad täpselt samamoodi ka filmide puhul.

Kuna tegemist on kustialase raamatuga, siis vast ei ole eriti mõttekas liigselt detailidesse laskuda, kuna selle sisu ei ole võimalik ilma piltideta ümber jutustada, kuid teemad mida läbi võetakse algavad puhtal joonistamisest (kuidas joonistada inimest, kuidas kriipsujukudele liha luudele kasvatada, kuidas hoida proportsioone — muide, kas te teate, et koomiksikunstnikud mõõdavad inimeste pikkust selle järgi mitu pead ta kõrge on?), minnes edasi tehniliste lahendustega (kuidas näevad välja ühe-, kahe- ja kolmeperspektiivilised pildid, kuidas kasutada silindreid ja risttahukaid inimeste ning objektide joonistamisel, kuidas joonistada nägu, kuidas kontuurida pilte) ning lõpetades kompositsiooniliste tähelepanekutega (kuidas tekitada dramaatilisust, millised vaatenurgad on effektiivsemad kui teised, kuidas tekitada pildis liikumist).

Kuigi juttu on selles raamatus üsna vähe on kogu info praktiline ning koheselt kasutatav. Kui teile kunagi peaks see raamat pihku sattuma, siis vaadake see kindlasti läbi. Asi on seda väärt.

Vahepeal rääkisin, et mul on oma passijat vaja kuna põhitegevuse kõrvalt lihtsalt ei ole hetkel lihtsalt mahti oma elamist korras hoida. Nüüd ma siis leidsin selle: firma nimega Tallinna Koristusteenuse OÜ (TKT). Nendega saab seal erinevaid hindu kokku leppida — mina jäin pidama 150 krooni juurde tunnis. Esimene kord läks tõsine 4.5 tundi, aga asi oli igat senti väärt. Nüüd kus küsimus on rohkem korteri korras hoidmises ja viimase lihvi andmises kulub nädalas ainult üks tund. Minu arvates igati väärtuslik diil — pealegi vähemalt minu juures teeb see proua, kes mul seal käib väga korraliku tööd. Ta küll ei julge igal pool ringi sobrada, aga need kohad, kus ta midagi koristamisväärilist leiab käib ta üle ja kuna ma iga kord tema jaoks uue tsooni vabaks teen, siis muutub ka tema poolt hallatava territooriumi ulatus laiemaks.

Nonii, jutud sellest, et parkimispiire pärast viimast laiendamist oluliselt ei muudeta tunduvad olevat suuresti liialdatud ja alates 1. aprillist kükatakse need vastu raudteed. Mõnes mõttes on see hea, sest Toom-Kuninga tänav kus ma elan asus just täpselt parkimistsoonist väljaspool ja seetõttu jätsid kõik jollid oma autod sinna. Tänu sellele tekkis kahesuunalisest tänavast mingi kitsas renn, mis isegi ühesuunalise tänav kohta oleks olnud ahtakse.

Ma ilmselt pean minema ja seda elaniku parkimiskaarti taotlema. Muidu unustan oma auto maja ette ja siis tulevad Falcki mehed ja võtavad mult raha ära.