pronto.ee

Eesti Päevaleht edastab meile põrutava avastuse: eestlased on tegelikult kultuuriliselt peaaegu nagu etnilised venelased. Selle avastuse taga on keegi Ühendriikide kodanik nimega Jonathan Hilton ja sellest võib-olla ei olekski suurt midagi, kui see kodanik ei tuleks juhtumisi järgmine aasta Kentmanni tänavale koostama raporteid Eesti sise- ja välispoliitika kohta. Seoses sellega teen ma ettepaneku Eesti poliitikutel tunda ennast oluliselt vähem kõrvust tõstetum kui keegi Washingtonist midagi head meie kohta ütleb.

Mõelge ise, meil ehitatakse siin suisa teidki juba. Kasutades asfalti!

Uuendus:
Selgub, siis, et kuigi EPL on tõlkerahadega kokku hoidnud ning tegelikult ei ole originaaluudis põrmugi nii drastiline, pidas mees algselt siiski eestlasi etnilisteks venelasteks ja kui esimesed kommentaarid ilmusid siis kiiruga korrigeeriti algmaterjali ebamäärasemaks. Originaaluudise leiab siit.

Konfliktist on praeguseks paar nädalat möödas ning õhk hakkab puhtaks saama. Selgeks on saanud see, et lääneriigi ei toeta Gruusiat, pole algusest peale soovinudki toetada ning see peaks olema õppetunniks eelkõige just Eestile — selles mängus ei hüpata. Kõik kõvemad tegijad on praeguseks vaikselt pildist kadunud ning pisemad kehkenpüksid, kes seniajani üritavad selle pealt omale poliitilist kapitali koguda on samuti hakanud aimama kust poolt tuul puhub ning asendanud oma Gruusia-alase nutulaulu venevastase retoorikaga.

Ometigi oleks tegelikult põhjust enne rääkimist natuke mõelda. Mida need venelased siis sellest Gruusiast nii väga tahavad? Tegelikult ei huvita venelasi ei Gruusi, Osseetia ega Abhaasia. Seda pahurate omavahel tülitsevate herilaste pesa pole tegelikult vaja ei Venemaale, USA-le ega Euroopale. See oli ka põhjus, miks Gruusiat NATO kandidaatriigiks ei kutsutud, kuigi nad on kulutan oma kaitseväele suurusjärkudes rohkem raha kui näiteks Eesti. Vaatamata kõikidele lubadustele on väheusutav, et see kutse ka antakse. Põhjus on lihtne — keegi ei taha liitlast, kellest ainult tüli tõuseb. Õigupoolest ei lähe isegi see NATO värk venelastele suurt korda. Põhjus on pigem palju proosalisem — Venemaa soov on näidata, et kahekümneaastane nõrkusperiood on läbi saanud ja tsiteerides klassikuid: “Mulle näkku ei nikuta!”

Selles valguses on näiteks Paeti sajatus, et venelased rikuvad oma rahvusvahelist mainet äärmiselt kohati ja lühinägelik. Viimased kakskümmend aastat oli venelastel maine, mida isegi oma vaenlasele ei soovitaks (tegelikult ma selle koha pealt muidugi liialdan) — savijalgadel hiiglase oma. Ometigi on venelased ära maksnud kogu oma NSVL-lt kaasavaraks saadud välisvõla, kaubandusbilanss on tugevalt plussis ning majandus pole ammu nii heal järjel olnud. Venelased vajasid ainult ühte asja — väikest võidukat sõda ning selle nad ka said.

Õigupoolest pole venelastel isegi nõuka ajal nii palju trumpe käes olnud kui praegult ja tänu sellele kõlavad erinevad ähvardused õõnsamast õõnsamalt. Näiteks NATO-l on Venemaad rohkem vaja kui Venemaal NATO-t, kuna Põhja-Atlandi kaitseliidu probleemsed piirkonnad paiknevad kohtades, kus venelastel on ajalooliselt suur mõju ja kogemus. Tegelikult on kogu Venemaa ise üks suur probleemne piirkond ning probleemidele selja keeramine teeb tegelikult need oluliselt ohtlikumaks. G8 on lihtsalt sümboolne taatide ürituse nimetus — tegu on omamoodi karskusseltsiga mis eksisteerib ainult nimes. WTO, mille liikmeks Venemaa pürib on muidugi tore majanduslik organisatsioon, kuid siin on üks aga: Venemaa on aastaid ühepoolselt täitnud WTO ettekirjutusi. Kui nüüd peaks juhtuma nii, et nad tüdinevad, kannatab esmajärjekorras just venelaste lähisvälismaa. Jah, nende hulka kuulume ka meie, kuna meie väliskaubandusest veidi üle 10% on seotud selle riigiga ning ma ei hakka rääkimagi vene investeeringutest, mis meie ärisi toidavad. Vähemalt 20% Eesti majandusest on ühte või teistpidi seotud Venemaaga, mis tähendab seda, et kaubanduskonflikti puhul tõmmataks viiendik meie majandusest kraavi. Muide, Soomel on see osakaal isegi suurem, seega kannatab ka meie suurim kaubanduspartner, mis omakorda võimendab kogu ürituse tagajärgi.

Aga edasi. Venelased tahavad praegult näidata, et nad teevad kõik nii nagu neile meeldib teha ja tegelikult pole lääneriikidel ühtegi jõuõlga nendega opereerimiseks. Mis siis, et sellest tuleb tüli. Tüli ei ole midagi mida tuleks karta vaid mis tuleb ära klaarida, sest pärast seda on mängureeglid ja jõujooned selged. Ma usun, et näiteks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust tunnustatakse paljuski tänu Lääne kiuste, et näidata — Venemaad ei saa enam käskida ega keelata. Kui te tahate Kremli käest midagi saada, siis olge valmis selle eest turuhinda maksma. Õigupoolest ainuke mees, kes asja kohta sõna on viimasel ajal võtnud on USA president Bush ja seda ka ainult sellepärast, et lahkub paari kuu pärast ametist tehes ruumi oma järeltulijale. Traditsiooniliselt on ametist lahkuval Ühendriikide presidendil üsna suured võimalused oma asjade ajamiseks ja järetulija elu kas siis kibedaks või magusaks tegemisel, sest kaotada pole ju midagi.

Aga räägime korra ka Eestist. Eestil oleks vaja, et Venemaa lõpetaks oma huvide ümber hindamise. Mida iganes suurriigid omavahel ka ei teeks, igal juhul jääb Eesti kaotajaks, mistõttu parem oleks kui midagi ei juhtuks. Gruusia konflik tegi Eestile ka selgeks, et eelkõige tuleb loota endale. Tuleb suurendada kaitsekulutusi ning lõpetada see rumal jutt palgaarmeest. Gruusi palgaarmee effektiivsust sai praktikas näha — tollal kui Miša Tbilisis rusikaid viibutas ja pealinna viimase veretilgani kaitsta lubas, jooksis tema armee pakku ilma ühtegi pauku tegemata. Võimalik, et sõduritel oli kiire oma viimaste veretilkade Tbilisisse vedamisega kuid igatahes jäi lõviosa Gruusi sõjatehnikast põgenemisel lihtsalt venelastele kokku koguda.

Mütofest 2008 oli tore. Kassinurme kindlus on suuremaks kasvanud ning hakanud ajapikku nägema kindluse moodi välja, amfiteatrisse on tekkinud lavakonstruktsioonid ja kõik nägi välja palju temaatilisem kui vanasti. Isegi teksaste ja muu taolise kraamiga tulijaid oli seekord vaid näpuotsatäis. Sai näha kuidas sepp sädemevihus rauda kokku keedab, kuulata toredaid moosekante, vaadata ehtekunstnikke tööd, külastada riide ja muu kraami tegijaid ning müüjaid. Poisid olid toreda kõrtsi püsti lükanud ja üleüldse on asjal rohkem iidsete aegade hõngu kui kunagi varem. Aasta pärast siis uuesti ja veelgi paremini.

Saakašvili: “Leeeeeroy Jenkins!”

Vaikus. Juba kaks päeva pole ükski poliitik julgenud sellel teemal enam avalikult sõna võtta. Esimesed rahvusvaheliste vaatlejate raportid on hakanud saabuma ning seniajani sõjatrummi põristanud ajakirjandus räägib teemast ainult väikeste tähtedega. Ausalt öeldes ei tahaks ma praegult Allar Jõksi, kes peab sõjategevuse legitiimsust uurivat juriidilist komisjoni juhtima, nahas olla.

“Ilium” on raamat mis mul päris tükk aega on kapi otsas vedelenud ja lugemist nurunud jäädes samas ikka ja jälle kuidagi tahaplaanile. Midagi mind selle juures hirmutas ja tänu sellele ei tekitanud konkureeriva kirjanduse ettepoole nihutamine ka erilisi süümepiinu. Nüüd tagantjärele ma muidugi kahetsen seda.

Raamatu tegevus leiab esmapilgul aset kusagil kaugel tulevikus. Inimesed on arenenud edasi uusinimesteks (posthumans), kuid säilinud on ka traditsioonilised inimesed (old-style humans). Kusagil ukerdavad ringi uusinimeste loodud pooleldi bioloogilised ja pooleldi mehhaanilised intelligentsed moodustised moravecid, kes pärast oma loojate kuhugi kadumist pisitasa oma elu elama olid asunud. Moravecide suureks üllatuseks on keegi kätte võtnud ja ootamatult Marssi terraformeerima asunud. Loetud aastate jooksul on punasest planeedist saanud sinakas-roheline ning uurimisrühm avastab, et asja taga on Vana-Kreeka jumalad, Zeusiga eesotsas.

Kogu tegevus leiab aset läbi kolme tegevusliini, millest radikaalseimat nähakse läbi Trooja sõja spetsialisti Thomas Hockenberry silmade läbi. Oma olemuselt on tegemist meie kaasaegsega, kes elustati uuesti Kreeka jumalate poolt, et ta jälgiks Trooja sõja käiku. Kas tegemist on päris sõjaga või jumalate poolt taaslavastatud atraktsiooniga paraku sellest raamatust ei selgugi. Igatahes on teada, et jumalad on kuidagi seotud uusinimestega ning uusinimesed on usinasti tegelenud kvantfüüsika ning aja ja ruumi uurimisega. Kõik muutub aga siis kui Hockenberry satub jumalikus intriigis kasutatavaks etturiks, mis omakorda annab talle võimaluse oma elunatukese päästmiseks muuta sõja käiku.

Teine liin on moravecide oma. Marsi anomaaliaid uurima lennanud moravecide laev lastakse alla täiesti uskumatu fenomeni poolt: taevasse ilmub ootamatult ülipikka kasvi habemik mees kaarikuga ning tema poolt visatud välk annihileerib pool sõidukist jättes ellu ainult kaks reisijat: Mahnmuti Europalt ja Orphu Iolt. Vaatamata sellele, et Orphu on mehhaaniline osa on peaaegu täielikult hävinenud, otsustavad nad missiooni, milleks on Seadeldise toimetamine Olympus Monsile, lõpuni viia.

Viimase liini keskseks tegelaseks on traditsiooniline inimene nimega Daeman. Traditsioonilised inimesed on dekadentlik kamp, kelle elu eesmärk on kunagi uusinimesteks saada. Kuna see kõik toimub iseenesest 100 aastaseks saamisel, siis veedavad nad oma elupäevad tegeledes kõikvõimaliku dekadentsusega. Kun transport käib läbi spetsiaalsete faksteleporterite ning kõik töö teevad ära robotid on nad ajapikku mandunud ja nende maine tegevus on suunatud ainult tarbimisele. Üks tegelastest nimetab neid isegi eloideks (Wellsi “Ajamasin” järgi). Kuid ajapikku hakkavad toimuma sündmused, mis asjad kõik pea peale keeravad.

Nagu Simmonsi Hyperioni ja Endymioni lugudegagi on selle raamatu näol tegemist duoloogia ühe osaga. “Ilium”-i jätk kannab nime “Olympos” ning koos moodustavad nad ühe terviku. Üksikuna ma kumbagi raamatut lugeda ei soovita, sest lõppu jõudes on üsna selge, et lugu jääb poolikuks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin rahule. Kui ma peaksin seda võrdlema mõne teise raamatuga, siis esimese asjana kargab mulle pähe Roger Zelazny “Valguse isand” (“Lord of Light”) arendades samasugust kõrgtenoloogiliste jumalate liini. Kuigi paaris kohas jutuvestmine takerdus ei piisanud selleks, et ladusat esitust rööpast välja lüüa. Küll miinusega, aga kindel viis.

Kuigi praeguseks on vaenupooled sõlminud vaherahu, kestab oma piiridesse taandumine veel mõnda aega. Mõlema riigi propagandamasinad tulistavad hetkel veidravõitu avaldusi süüdistades teineteist kõigis miljonis surmapatus. Üldiselt on asi segane kindlasti ka relvakonfliktist osavõtjate endi jaoks, kuna mõlemal poolel hägustavad piire paramilitaarsed organisatsioonid, kes alluvad juhtidele vaid formaalselt. Seega ei ole aeg veel küps järgmiseks vaatuseks ning senikaua maksab teha veel ühe vahekokkuvõtte.

Tänases EPL-s avaldati hariv jutt sellise mehe nagu Leo Kunnase sulest. Erinevalt teistest “spetsialistidest” usaldan ma tema sõnavõtte sootuks rohkem: tegemist on reservkolonelleitnantiga, kes on varemgi otsekohese ja ausa ütlemise eest riigiisadelt vitsa saanud. Ta on avaldanud põneva raamatu nimega “Viiv pikas sõjas”, kus ta räägib oma kogemustest Iraagis, sündmustest ja tähelepanekutest. Kahjuks on see raamat peaaegu igal pool välja müüdud, kuid ma usun, et see peaks olema kõigile asjast huvitunute jaoks kohustuslik kirjandus. Kuidas oleks kordustrükiga.

Leo Kunnase artikkel nimega “Sõja õppetunnid” analüüsib esimeste päevade sõjategevust ning katsub aimata mõlema poole plaane. Ta on üllatunud selle üle, et Gruusia isegi ei proovinud kiiremas korras blokeerida Roki tunnelit, mis oleks muutunud situatsiooni Termopüülide lahingu laadseks. Selle asemel asuti hoopis Tšinvalit pommitama, kasutades suurtükke ja reaktiivmürske. Kunnas peab seda lihtsalt Gruusia liigseks kiirustamiseks, millega ma aga paraku nõus ei tahaks olla, sest isegi kiirustades ei tehta otseseid rumalusi. Alternatiivist on ta ilmselt teadlik, kuid ei julge seda välja tuua ja selleks on etniline puhastus.

Eelkõige siiski ei osanud Gruusia oodata Venemaa nii kiiret vastulööki, fakt, mida rõhutas ka Kunnas. Tema sõnul on venelaste relvastatud jõud kordades parema ettevalmistusega ning varustusega kui praegused analüütikud ja poliitikud arvavad. Võimalik, et ka grusiinid lähtusid samast teabest, mille alusel tegutsedes oleks neil olnud aega päris mitu päeva. Samuti on võimalik, et linna pommitades sunnivad nad elanikkonna lahingutegevuse eest Põhja-Osseetiasse pagema, tekitades olukorra, kus venelaste polegi nagu kellelegi appi tõtata. Pealegi kui linn maatasa teha, siis pole elanikkonnal kuhugile naasta, mis oli ilmselt ka teine argument selleks aktsiooniks. Analoogset poliitikat ajasid omal ajal ka kaks teist kuulsat grusiini: Lavrenti Beria ja Jossif Vissarjonovitš Džugašvili: pole inimesi, pole probleemi. See seletaks üsna kenasti ära ka miks tunnel jäeti sulgemata, sest vastasel korral poleks osseetidel olnud kuhugile taganeda ning nad oleks jäänud grusiinide probleemiks.

Venelaste kiire ning jõuline sissemarss ajas paraku kõik kaardid sassi. Vähemalt uudistest tundub, et see oli koguni nii ootamatu, et sõjatehnika jäeti paljudesse kohtadesse korratu põgenemise kõigus lihtsalt vedelema. Gori linn jäti maha ilma katseta vastupanu korraldada ning praeguks on Gruusi teatanud juba kolm korda selle linna vallutamisest venelaste poolt. Küsimus on siis selles, et kas tegemist oli sama Venemaaga või kolme erinevaga ja kas linn võeti vahepeal kaks korda tagasi? Leo Kunnase sõnul on Gruusia näide võimalik, et viimaseks õppetunniks ka Eestile: kuna venelased on meie kõige tõenäolisem oht ei tohi neid alahinnata. Samuti ei tohi liigselt lootma jääda liitlastele. Ehk teisisõnu: Vanajumal aitab neid, kes ennast ise aitavad.

Tänapäeval, kus kõikidel on internet ja arvuti ning igaüks võib oma arvamusta avaldada, leiavad osa inimestest, et selle avaldamine pole isegi mitte privileeg, vaid suisa kohustus. Rääkimata võimalusest omale poliitilist profiiti lõigata, materdades valimatult kõiki, kes parajasti põlu all on. Odav populaarsus, kuid kui pehme tool tagumiku all, siis keda see huvitab, mis vahenditega see kätte tuli. Marko Mihkelson on üks nendest, kes tuima järjepidevusega üritab ajakirjanduses jalajälgi teha. Mis parata, valimised on ukse ees ja populaarseid teemasi peab lüpsma.

Ma ei hakka siinkohas rääkima kõigest sellest, mida praegused erakonnad on korda saatnud, alates meeleavalduste korraldamisest enda toetuseks Riigikogus ja muust sellisest, vaid täielikust analüüsivõime puudumisest ning olematust silmaringist. Vaatame nüüd kahte toredat peaaegu järjestikust kannet mehe peldikuseinalt:

“Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima”

ja

“Lääneriikide surve andis esimese tulemuse”

Esimene jälgib peaaegu üks ühele Venemaa enda retoorikat, mis kujutab ette endas hirmu külvamist elanikkonnas, rõhutades sealjuures, et kui vastu võtta “õigeid” otsuseid, siis läheb kõik palju paremini ning kõik “valed” avaldused on tingitud rumalusest või vähemalt kuritahtlikkusest (näiteks üks teine viide Vähile, kes väidetavalt on “kallutatud” ja “eestivaenulik”, kuna tema ärid on seotud Venemaaga). Eriti kahepalgeline on muidugi Mihkelsoni poolne enda avalduste sidumine Venemaaga — genotsiid on OK, kuna Venemaa teeb ju ka nii (õigustades Gruusia poolset rünnakut Lõuna-Osseetia pealinnale Gradidega, mis on võrreldav vaippommitamisega lennukilt). Mis pagana eeskuju Mihelsonine Venemaa on, et tolle riigi jalajälgedes tuleb käia? Äkki on okei ka keemiarelva kasutamine, kuna Saddam tegi ju samamoodi või tuumapommitamine, kuna USA pommitas ka Jaapani? Vähi enda isiku koha pealt ma kommenteerima ei hakkaks, kuid tema avaldus on täiesti mõistlik.

Teine avaldus on aga eriliselt tragikoomiline. Kui ma omalt poolt pakkusin välja, et Venemaa ajab Gruusia Osseetiast välja ning Gruusiat ennast ei proovigi vallutada, siis samal ajal raputas MM omale tuhka pähe ja rääkis okupatsioonist ning täielikust annekteerimisest. Venemaa huvides oli lihtsalt Gruusi toitumis(gaasi)ahelast väljalülitamine ning oma jõu, meelekindluse ja võimekuse maailmale demonstreerimine. Nüüd, kus kõik läkski nii nagu ma ütlesin, räägib tema “võidust” ja lääneriikide mõjust. Loomulikult viis Venemaa läbi mõned trahvilöögid Gruusia vastu, nõrgendades viimase ründevõimet. Mäletate, Iraagis kehtestati omal ajal suisa lennukeelutsoon, kus suurem lind kah puulatvadest kõrgemale ei julgenud tõusta. Kas tänapäeval on poliitikuks saamisel taoline lapsemeelsus kohustuslik või tuleb see lihtsalt kasuks?

Muide, soovitan ta blogi lugeda — see on väga õpetlik ning annab üsna hea ülevaate sellest, kuidas lihtne inimene on suure asja kallale lastud. Päris tore on lugeda tema jõuetut rusikatega vehkimist Moskva aadressil, teades, et keegi Tallinnast kaugemal isegi ei märka teda. Isegi Evelyn Sepa idee saata Gruusiasse Eesti rahuvalvajad on selgelt konkreetsem ning julgem, kui selle mehe sõnavulin. (Jah, ma toetan kohukese seisukohta, kas pole üllatav?)

Olgu, nädalavahetus sai läbi, suuremad nupud on liigutatud. Aeg on teha vahekokkuvõte ja võileibu ning vaadata reklaami.

Propaganda. Propagandaveskid on usinasti töötanud mõlemal pool, jahvatades erinevaid kallutatud väited võrdse entusiasmiga mida siis mõned ajakirjanikud on soovunelmatena tõe pähe võtnud. Kuna Eesti ajakirjanikud on arusaadavatel põhjustel Gruusia meeskonna fännid, siis avaldati usinasti mägede poegade avaldusi ning võrdse usinusega kas siis naeruvääristati või ignoreeriti analoogseid Venemaa omasi. Nüüd, kus selgub, et ülejäänud maailma leheneegrid on palju konservatiivsemad ning erapooletumad, on kohalikul ajakirjandusel ootamatult suu vett täis ning on kiiruga asutud kujunenud olukorras ümber orienteeruma. Tänu sellele võib oodata, et selle nädala uudised on palju vaoshoitumad ja erapooletumad. Heiki Suurkase kommentaar EPL-s on lihtsalt üks näide paljudest. Taoline võib-olla liiga kiire kannapööre võib tunduda lugejate jaoks reetmisena, kuid reaalsuse eest ei sa pakku, kui tahes sügavale pead ka liiva sisse ei peidetaks. Varem või hiljem jõuab tegelikkus tagumikust näksiva hüääni näol ka sellise peituse harrastajateni. Mitmed suuremate lääneriikide päevalehed on üsna üheselt asunud kritiseerima konflikti mõlemat osapoolt, sest patust puhas ei ole seal keegi.

Poliitika. Kuigi Saakašvili on usinasti laetud avaldusi teinud: viidanud võimalusele, et järgmiseks hakkab Venemaa Baltimaade piiriregioone ihaldama, tõmmanud paralleel Talvesõja ja Teise maailmasõja vahele, on kõigile selge, et seosed on üsna meelevaldsed ja meeleheitlikud. Mõneti on see ka vilja kandnud, näitena Ansipi sõnavõtt, kus ta võrdles Putinit Miloseviciga. Viimane on eriti küüniline seetõttu, sest antud juhul on olukord pigem nõnda, et kummi venitades on kõige lähedasem roll Milosevicile hoopis Saakašvilil. Paneme nad kõrvuti — on riik (Serbia / Gruusia) on eraldumishuviline piirkond (Kosovo / Lõuna-Osseetia) on separatistide vastane manööver (ei tasu siin grusiine paipoisteks lugeda midagi — erinevalt meie poistest on neil kindžallid vööl asja pärast), eralduda soovijaid tuleb kaitsma välispartner (USA (NATO) / Venemaa). Kuna just Kosovo tõttu on paralleelid nii ilmsed ei saa lääneriigid väga aktiivselt Gruusia kaitseks sõna võtta, sest see näiks liiga kahepalgelisena ka tavalistele lihtsurelikele.

Väljavaated. Nagu ma eelmises kandes tsteerid de Gaullet (“Riikidel pole sõpru, vaid huvid”), tuleb päevakorda küsimus: millised on Eesti huvid selle konfliktis? Millised on Gruusia ja Venemaa huvid, kui asja nõnda juba arutama hakata? Kuigi kohalikud väljaanded ei taha seda tunnistada, on Venemaa tegutsenud alati ja väga konreetselt oma huvidest lähtuvalt, olles seega lihtsalt ja üheselt mõistetav. Kui seda mõista ei soovita tõlgendatakse karu samme kui šovinistliku maailmapoliitikat, hullumeelset ekspansionismi ja mida veel. Tegelikult on kõik palju lihtsam. Gruusiaga on venelastel päris mitu kana kitkuda ning kuigi ettekäändena tuuakse siinkohas Osseetia ja Abhaasia on tegemist rohkem ettekäändena. Kahe üsna tühise väikerahva eest seismine ei ole venelaste huvi kunagi olnud.

Huvide vaatlemiseks tuleks tagasi minna perioodi, mil roosirevolutsiooni ajal Ševardnadže kukutati. Pärast järgnenud peataolekut sekkusid protsessi USA ja üllatus-üllatus, Venemaa, kes seadsid asja nõnda, et Saakašvili ilma verevalamiseta tema asemele pukki valitaks. Tänu sellele oli Gruusia mõnda aega üsna venemeelne, kuid sedavõrd kuidas uus president sai Valge Majaga sina peale, hakkas suund järjest rohkem ja rohkem Washingtoni poole kiskuma. Osaliselt ju seetõttu omab (või omas) Gruusia ka USA koalisatsiooni auväärset kolmandat kohta 2000 mehega, mida suhteliselt väikese riigi kohta (rahvastik 4.5 miljonit) ei saa lugeda ainult hea tahte avaldusena. Loomulikult kaasnes sellega soov astuda NATO-sse ja EL-i ja esimese kandidaatliikmeks Gruusia viimasel tippkohtumisel ka võeti. Oma olemuselt läks see vastuollu Clintoli poolt Jeltsinile antud lubadusega, et rohkem idabloki riike NATO-sse ei värvata.

Vahest suurimaks pinnuks silmas Venemaale on Gruusia plaan lõigata omale suur tükk naaberriikide gaasitransiidist. Venemaa peab taoliseid maavarasi strateegiliseks relvaks, mis võimaldab lääneriike praegusel keerulisel ajal oma suva järgi mõjutada. Seda peetakse küll alatuks relvaks, kuid nagu öeldakse sõjas ja armastuses on kõik võtted lubatud ja Venemaa peab juba mitu aastat majandussõda sooviga saavutada võrdse partneri roll. Muide, ultrarealistiks peetava Kissingeri seisukoht on see, et Venemaa otsib omale pikaajalist strateegilist partnerit ning eelistatuim variant on just USA. peav tunnistama, et päris arvestatav üksteisemõistmine neil juba on ning vähemasti mulle tundub, et suur osa rokeid teineteise aadressil on sissepoole suunatud poliitikaga fassaad. Ütleme nii, et omamoodi on tegu uue Molotov-Rippendropi paktiga. Venemaa huvi teisisõnu ei ole mitte niivõrd Gruusia vallutamine (sest mis tal sellega ikka peale on hakata), vaid lüüa Gruusia lihtsalt gaasimängust välja.

Gruusia eesmärk on lihtne — pärast Kosovo iseseisvuse tunnustamist reetsid lääneriigid Gruusia ning andsid juba poolteist aastakümmet faktilist iseseisvust nautinud Lõuna-Osseetiale juriidilise legitiimsuse Gruusiast lahku löömiseks. Kuna jõu kasutamine oli korra juba Saakašvilile edu toonud, otsustati kiirkorras sama suund võtta ka Osseetia suunal, lootuses, et venelased ei sekku NATO kandidaatriigi siseasjadesse. Tänu sellele kasutati ära esimene piiritüli, lootes asi joonde ajada enne kui Venemaa jõuab ettevalmistusi teha. Selle koha pealt pandi aga kõvasti mööda, sest taolise väikese konflikti jaoks on venelastel resursse jalaga segada. Samuti ei tasu unustada, et grusiinid mängivad suuresti usalduskrediidi peale ning venelased tõenäoliselt nägid selle plaani nõrkust.

Eesti huvi oleks eelkõige siiski (nagu ma ennist juba märkisin) tugev Euroopa bastion Venemaa piirialadel. Toetades Kosovo iseseivust keerati selg potentsiaalsetele liitlastele grusiinidele, kes seda rolli seniajani on täitnud. Tähtis on mõista, et igal teol on tagajärg ning näiteks kõik järgnevad sõjakad avaldused ei ole ei rohkem ega vähem kui soe õhk. Kui Eesti oleks tõepoolest tahtnud Gruusiat toetada, oleks võinud võtta ette midagi tõsisemat — sulgeda piiri, kutsuda tagasi suursaadiku “konsolutsioonidele” jne. Eriti koomiline oli muidugi kellegi avaldus, et Eesti peaks andma Gruusiale sõjalist abi? Muidugi peaks, aga mida täpselt? Toomas Hendrik Ilvese tinasõdurite komplekti ja kikilipsu või? Eesti peaks oma riigikaitsega midagi tõsisemat ette võtma, sest praegune olukord on selgelt näidanud, et liitlased või mitte, ei lase keegi enda seljal kaua liugu lasta ning varem või hiljem peab ise mehe eest väljas olema. Selle asemel, et tegeleda küsitava väärtusega aktsioonidega kusagil Iraagis võiks Eesti saata oma mehed hoopis Gruusiasse.

Üldiselt on selge, et kui Gruusia seal nahutada saab, on kõik pahasti ka siinpool Peipsit. Venelaste kasvav enesekindlus ning küsimus NATO teovõimelisusest ja tahtmisest aidata riike, kes iseennast ja oma liitlasi aidata ei taha hakkab kardinaalselt paradigmasi nihutama. Asjad arenevad selle mõttes huvitavalt, et niipea kui Gruusia oli Lõuna-Osseetia vallutanud pakkusid nad Venelastele vaherahu. Venelased saatsid nad loomulikul kuu peale ja võtsid territooriumi enda kontrolli alla. Seejärel pakkusid nad omapoolse vaherahuvariandi välja, mis sisuliselt on täpne koopia olukorrast, mis oli enne Gruusia vägede sissemarssi: Gruusia väed lähevad kenasti Osseetia piiri taha ning Gruusi võtab omale kohutuse sõjaliselt olukorda mitte sekkuda. Oma olemuselt on see väga mõistlik ning lahke pakkumine, sest reparatsioone ei taha kumbki pool. Ja loomulikult on see äärmisel-äärmiselt alandav.

Kui kunagi peaks puhkema sõda Euroopas, on selle põhjuseks mingi naeruväärne asi Balkanil
— Otto von Bismarck

See rohkem kui sajandivanune tsitaat on taas ja taas tõestanud oma vettpidavust, muutes Saksamaa esimese riigikantslerit prohvetiks. Kui mõned kuud tagasi Kosovo kuulutas välja oma iseseisvuse, hoiatasid paljud riigid (nende hulgas Gruusia), et taoline samm julgustab separatiste ning annab neile pretsedendipõhise legitiimsuse oma nõudmistele. Venemaa teatas, et kõik mis on lubatud Kosvole on lubatud ka Lõuna-Osseetiale ja nõnda said vaekausid paika seatud. Sõnades Gruusia liitlane Eesti hülgas tol kriitilisel hetkel oma sõbra ja otsustas toetada Kosovo iseseisvust.

Vaatame natuke tagasi ajaloos, et näha, mis selle Osseetiaga on. Selgub, et osseedid on Iraani päritolu rahvusgrupp, kellel oma kultuur ja keel. Nende omariiklus ulatub kaugele mineviku, erinevalt näiteks Eestist, mis sai iseseisvust maitsta esimest korda alles eelmine sajand. Tõsi viimasel ajal on nad olnud pidevalt kuulunud Vene impeeriumi koosseisus. Küll suhteliselt autonoomselt, aga ikkagi. Gruusia koosseisu sattus lõunaosa alles siis kui enamlased ja vähemlased seal maid jagasid. Grusiinid olid valdavalt vähemlaste poolt ja osseedid vastupidi. Pärast kogu kaukaasia oma kontrolli alla saamist jättiski NSVL pool Osseetiat Gruusiale, sest kellelegi ei tulnud tollal pähe, et vaevalt 60 aasta pärast muutuvad piirid sealmaal taas oluliseks. Tegelikult nõnda eemalt vaadates on osseetidel isegi suurem alus nõuda enesemääramisõigust kui Kosovol eales on olnud.

Vaatame tänast päeva juba 80-ndate lõpus puhkenud konflik tõmbas selge joone maha. Kuigi nõuka ajal oli seal sõlmitud suure koguses segaabielusi ning rahvusel ei olnud suurt tähtsust, muutus kõik kui mägede vahel hakkasid puhuma iseseisvustuuled. Ajalooliselt on oseedid alati venelastega ühe mütsi all olnud: jaga ja valitse printsiibi kohaselt olid nad Vene impeeriumi eelistatud rahvas ja see staatus on suuresti säilnud neil tänase päevani. Tänu sellele on nad üpris rahul Vene Föderatsiooni koosseisus ning erinevalt Savisaarest, kes lubas iseseisvuse nimel rahva kartulikoori sööma panna eelistasid nemad mugavat elu suure riigi koosseisus. Kuigi see võib-olla tundub dekadentlik, oli see nende vaba valik nagu oli vaba ka meie valik. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist pidi inimesed otsustama, kas nad osseedid või grusiinid ja siis omale poole piiri kobima. Loomulikult ei toimunud see vabatahtlikuse alusel ja kodu pidi jätma sajad tuhanded inimesed mõlemalt poolt ja loomulikult ei piirdunud kogu konflik ainult sõnavahetusega. Gruusi katsus ennast kogu endise Gruusia NSV territooriumi ulatuses kehtestada, kuid paraku üpris edutult. Tänu sellele jäi Lõuna-Osseetia veidraks eikellegimaaks.

Õigupoolest, kui Gruusia poleks proovinud ennast nõnda jõuliselt kehtestada, oleks tõenäoliselt tekkinud tema kõvale ka sootuks sõbralikum ja Venemaast sõltumatum Osseetia Vabariik (või midagi muud taolist), kuid paraku läks asi teistmoodi ja hirmunud osseedid olid kerge saaks venelastele, kes nad muidugi avasüli vastu võtsid. Nagu näha — sõpra tunned hädas ning kuigi Venemaa motiivid olid enam kui hämarad ei olnud põgenikel palju valikuid. Seega taimelava konfliktiks oli loodud.

Tähelepanuväärne on ka see, et vähemalt 90% Lõuna-Osseetia elanikkonnast on Venemaa kodanikud. Põhimõtteliselt on Venemaa suisa kohustus oma elanikke kaitsta nagu on ka Eesti kohutus oma kodanike huve kaitsta — nii siin kui sealpool piire. Kuna sealsel elanikkonnal pole mingeid sooje tundeid Gruusia vastu, siis ainuke võimalus seda ala enda kontrolli all hoida oleks rahvuslik puhastus — saates kõik osseedid Venemaale.

Kuid vaatame nüüd viimaste päevade konflikti ennast. Mõned kuud tagasi esitas Gruusi soovi NATO-sse astumiseks. Nagu näha oli eelnevalt kõvasti lobitööd tehtud ning esmapilgul tundus, et sellest on küll. Hea tahte märgina saatis Gruusia Iraaki tervelt 2000 sõdurit, muutudes pärast Ühendriike ja Suurbritanniat kolmandaks suurimaks väekontingendiks konflikti raames. Ometigi sellest ei piisanud ning peamiseks põhjuseks oligi lahendamata Osseetia küsimus. Põhimõtteliselt õige ka — kellelgi ei ole vaja liitlast, kes juba on praktiliselt sõjajalal kellegagi. Selliseid sõpru omades pole sul enam vaenlasi vaja kuna need tulevad iseenesest. Vaatamata sellele, et USA oli hoiatanud Gruusiat relvakonflikti taasalustamise eest otsustas Gruusia siiski regioon jõuga endale kontrollile allutada. Tõenäoliselt oli selle peamiseks põhjuseks just Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, sest nagu ma ennist märkisin on osseetide argumendid enesemääramisele palju tugevamad, kuid Kosovo albaanlastel kunagi on olnud. Teiseks maailmamajanduse üldise nõrkuse ajal jõuliselt tugevnem venemaa ei jätnud ka palju valikuid. Võib-olla veel mõni kuu ja olekski juba hilja olnud. Mägede pojad on uhked oma terriotoriaalse terviklikkuse pärast ja midagi nad naljalt võitluseta käest anda ei soovi. Iga järgnev päev oleks aga eduvõimalusi vähendanud.

Sestap tungiski Gruusi üle pika aja jõuga Lõuna-Osseetiasse, teades, et venelased ei saa kõrvaltvaatajaks jääda ning on sunnitud vastuaktsioone sooritama. Ka Olümpiaaeg ei olnud tõenäoliselt juhuslikult valitud ning loodeti, et taoline rahvusvahline suursündmus aitab varjutada kogu konflikti algust ning kui asi kõikide silma ja kõrva jõuab, siis ei huvita enam kedagi esimesed päevad. Selleks hetkeks jääb mulje, et suur Venemaa kiusab jälle oma väiksemaid naabreid. Sellega koos on esimese vaatuse jaoks nupud lauale pandud.

Sellega seoses tuletam ma meelde ühte teise mehe, Charles de Gaulle tsitaadi: “Riikidel ei ole sõpru. Riikidel on huvid.” Kas eestlaste huvi oli toetada väikese ülivaese (kuigi mõõduka) islamiriigi loomist, mille peamiseks ekspordiartikliks oleks sihvkad ja kuritegevus niigi volatiivsele Balkanile või tugeva ning ühtse kaitsetorni loomist meiegi jaoks potentsiaalse agressori piirile (Gruusia). Meie poliitikud toetasid esimest varianti. Piinlik on aga ka see, et nüüd kus häda käes, on kõigil Kosovo lugu meelest läinud ja kisatakse Gruusia toetuseks. Aga sõnad, nagu näha on odavad. Sellal kui oli vaja tegusi teha ning näidata üles Eesti huvide eest seismist, keerati ühele oma lähimale liitlastele selg. Nõnda käitudes tekib küsimus, et kui kunagi Eestile olulistes küsimustes lahkhelid tekivad, siis kas Gruusia meid enam toetab? Kas selliseid tuulelippe keegi üldse toetada tahab?