pronto.ee

Kuigi mulle tundub, et ma olen viimasel ajal muutunud Leo Kunnase vabatahtlikuks hääletoruks, pean ma ikkagi viitame VEEL ühele tema artiklile: “Kapitalil on ikkagi kodumaa”. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi omal ajal Vespasianuse arvates raha ei haisenud on meie kroonidel kõva rubla lehk man.

Kui Putin võimule tuli, siis peaaegu esimese asjana puhastas ta Venemaa võimustruktuuris uusrikastest. Oligarhid pagesid Kremlist nagu vanatühi välgu eest ning võim sai taaskord konsolideeritud Duuma ja presidendi kätte. Arvestades sellega, et Duuma on Venemaal suuresti sümboolne asutus võib selle muidugi mainimata jätta, kuid me elame muutlikel aegadel ja eks näe. Majandusele osutus see igatahes kasulikuks ning riik teenis korraliku nutsu raha. Loetud aastate jooksul suutis Venemaa maksta ära kogu NSVL-i välisvõla, tekitada omale mõnusa pekikihi ning sai majanduslikult jalad alla.

Kuid mitte kõikide oligarhide pead ei veerenud. Me kõik mäletame Hodorkovskit, kes olles Venemaa kõige rikkam mees (ning maailma edetabelis suisa auväärsel 16. kohal), läks oma jämedale rahakotile vaatama ometigi kaheksaks aastaks trellide taha — kontseptsioon, mis Venemaa jaoks oli midagi päris uudset. Põhjuseks nagu Al Caponelgi, maksudest kõrvale hoidmine. Ometigi vaatamata suurele kärale oli tegemist pigem erandi kui reegliga ning peamiseks põhjuseks oli mehe enda poliitilised ambitsioonid. Pärast paari näidishukkamist ei raisanud ülejäänud oligarhid aega sõitmaks Moskvasse ja vandumaks igavest truudust Kremlile. Vastutasuks selle eest, et nende äri tõkestamatult õitseks, lubasid nad omalt poolt igatpidi majanduslikult toetada võimuladviku huvisi.

Kui Eesti ühines 2004 aasta märtsis NATO-ga, siis õigupoolest polnud Venemaa selle vastu suurt midagi. Loomulikult kobiseti mõni aeg sellele teemal, kuid kogu atraktsiooni eesmärk oli eelkõige ikkagi siseturu nõudmiste rahuldamine. Venemaa oli juba aastate eest avastanud, et eestlasedon liiga pragmaatilised, et kujutada endast reaalset ohtu. Muide, Moskva poolt vaadatuna tähendab pargmaatiline müüdavat, seega ei tasu ennast väga kõrvust tõstetuna tunda. Korrektselt toimiv majandus ning emotsioonivabalt toimiv kaubandus tekitas olukorra, kus Venemaa sõjaline interventsioon ei ole riigi huvide seisukohalt mitte ainult kasulik, vaid suisa kahjulik. Piltlikult oleks selline aktsioon olnud võrreldav lüpva lehma vorstiks lõikamisega. Nii poliitiliselt kui majanduslikult oli odavam meid lihtsalt üles osta, saades sellega salamisi käes sisse nii NATO-sse, kui EL-i. Nagu me teame, et keti tugevus sõltuv keti nõrgimast lülist. Sama kehtib ka liitude kohta.

Milline on praegult meie hetkeseis? Hetkel läheb Venemaale kontole umbes 10% Eesti impordist/ekspordist. Näiteks meie põhilisel kaubanduspratneril Soomel on see number isegi suurem. See number muidugi ei sisalda endas näiteks transiiti. Kui kaubavahetus ei ole mitte ainuke hoob, samuti mitte suurim. Ajapikku on Venemaa kapaital hiilinud pea kõikide suuremate ettevõtete külje alla. Taas ja taas selgub, et mõne strateegilise ettevõtte on ostnud firma, mille omanikuks on mõni Šveitsi advokaat või Vene suurärimees. Tegelikult kipuvad need kaks asja olema suisa sünonüümid, sest otse asjade ajamine tihtipeale pärsiks ajaajamist ja seetõttu kasutavad venelased suuresti ära eestlaste russofoobiat ning suunavad ärid oma kontrolli alla läbi vahemeeste. Suur osa truudust vandunud oligarhidest omavad muide Iisraeli, Šveitsi või Hispaania passe ning juriidiliselt ongi tegemist nende riikide rahadega. Ometi ringleb suur osa nende rahast teisel pool Peipsit ning riigi “katuse” eest tuleb neil luftitada oma Eurosi “Vene mõjusfääris” olevates riikides.

Tänud sellele võib öelda, et erinevatel hinnangutel mõjutab Venemaa ühel või teisel viisil kolmandiku Eesti majandusest, mis on väga suur osa. Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ning tollal kui kirjatsurad ning nende lugejad kilkavad üleskutseid “boikoteerida”, “visata välja” ja “rakendada meetmeid”, siis käivad nad murelike nägudega tagatubades ringi. Ühest küljest on kõik need kilkajad nende valijad, teisest küljest mõistavad nad kõige paremini, et igasugune REAALNE tegutsemine võrdub oksa saagimisega, millel me istume.

Katsume nüüd korraks ette kujutada seda, et kaob kolmandik meie majandusest. Raske, eks ole? Piltlikult öeldes on kolmandik igast meie kroonist tegelikult rubla ja seega on mõistetav, miks ta selle järele haiseb.

Selleks ei ole vaja ei triki- ega trukimeest. Minu arvetes üks paremaid kaitseasjatundjaid Leo Kunnas pakub selleks palju lihtsamat varianti ja meie arvumus ei ole selleks isegi vajalik. Piisab sellest, kui NATO satuks veel ühte konflikti. Näiteks Venemaaga.

Eesti poliitikud on proovinud NATO-st jätta muljet kui kõikvõimsast organisatsioonist, kus kõik toimub ühtse taktikepi järgi ja isiklikud huvid puuduvad. Osad tegelased on seda tõstnud isegi kõrgemale EL-st, mis on oma föderaalarmee loomise lävepakul (tõsi, seda nimetatakse hetkel veel teisiti). Kui vaadata viimaseid konflikte, kus NATO on osalenud, siis on näha, et see nii ei ole. Tõsi, viimast kolme konflikti, kus NATO liikmed ühte või teistpidi on osalenud võiks nimetada ründesõjaks — Iraak, Afganistaan ja Serbia ja kordagi ei tekkinud ohtu, et sõda kandub liiduliikmete territooriumitele.

Venemaaga oleks asi aga teisiti. Esiteks poleks relvatäristamine meie idanaabriga enam ühepoolne ehk siis enam ei oleks tegemist tankidega kasakate vastu minemisega. Teiseks kui Venemaa identifitseerib oma vaenlasena NATO, siis identifitseerib ta oma vaenlasena ka Eesti, kuitahes püüdlikult me ka ei prooviks sellest kõrvale jääda. Kuna sõda toimuks sellisel juhul Venemaal või Venemaa piirialadel, siis on Venemaal suur logistiline eelis, mis laias laastus tähendab seda, et Moskval tekib suur kiusatus avada teine rinne Baltimaades panemaks liitlased uue surve alla. Tähelepanuväärne on ka see, et suurimate liitlaste väed on hetkel seotud Iraagis ja Afganistaanis ning isegi kui need sealt päevapealt välja tuua, avab see automaatselt ukse islamistide kättemaksuaktsioonideks, kuna rauda tuleb ju taguda kuni see veel kuum on. Kuid erinevalt muudest vaenlastest ei ole neil takistusi nn pehmete sihtmärkide ründamisel. Ja mida võtab samal ajal ette Hiina, seda teab ainult vanajumal …

Suure tõenäosusega tekitaks kogu see konflikt NATO jaoks sellise olukorra, kus liidu osapooled hakkavad üsna kiiresti otsima võimalusi sõjast väljumiseks: NATO laguneks pärast taolise stsenaariumi käivitumist niikuinii. Venemaa okupeeriks Eesti ja pool Lätit ning kuigi arvatavasti jäävad sõjategevuse osapooled põhilise lava laudadel Kaukaasias omadega nulli, ei muuda see meie jaoks midagi. Eestit kui sellist ei ole enam jälle. Muide, see stsenaarium paistab olevat ka meie liitlaste peades. Näiteks Poola jaoks on NATO-l kaitseplaan olemas, Eesti jaoks mitte. See näitab seda, et Eesti on NATO puhvertsooniks, mille kaotamist peetakse aktsepteeritavaks kahjumiks. Tänu sellele ei tule siia niipea ka sõjaväebaase, sest erinevalt Gruusiast ei soovi liitlased oma tehnikat ja infrastruktuure venelastele kinkida.

Üks asi veel. Viimasel kahel päeval on räägitud Ukraina liitumisest NATO-ga. Gruusia kohta pole ma kuulnud enam ühtegi piuksu. Niipalju siis toetusest oma “liitlastele”.

Eesti Päevaleht edastab meile põrutava avastuse: eestlased on tegelikult kultuuriliselt peaaegu nagu etnilised venelased. Selle avastuse taga on keegi Ühendriikide kodanik nimega Jonathan Hilton ja sellest võib-olla ei olekski suurt midagi, kui see kodanik ei tuleks juhtumisi järgmine aasta Kentmanni tänavale koostama raporteid Eesti sise- ja välispoliitika kohta. Seoses sellega teen ma ettepaneku Eesti poliitikutel tunda ennast oluliselt vähem kõrvust tõstetum kui keegi Washingtonist midagi head meie kohta ütleb.

Mõelge ise, meil ehitatakse siin suisa teidki juba. Kasutades asfalti!

Uuendus:
Selgub, siis, et kuigi EPL on tõlkerahadega kokku hoidnud ning tegelikult ei ole originaaluudis põrmugi nii drastiline, pidas mees algselt siiski eestlasi etnilisteks venelasteks ja kui esimesed kommentaarid ilmusid siis kiiruga korrigeeriti algmaterjali ebamäärasemaks. Originaaluudise leiab siit.

Konfliktist on praeguseks paar nädalat möödas ning õhk hakkab puhtaks saama. Selgeks on saanud see, et lääneriigi ei toeta Gruusiat, pole algusest peale soovinudki toetada ning see peaks olema õppetunniks eelkõige just Eestile — selles mängus ei hüpata. Kõik kõvemad tegijad on praeguseks vaikselt pildist kadunud ning pisemad kehkenpüksid, kes seniajani üritavad selle pealt omale poliitilist kapitali koguda on samuti hakanud aimama kust poolt tuul puhub ning asendanud oma Gruusia-alase nutulaulu venevastase retoorikaga.

Ometigi oleks tegelikult põhjust enne rääkimist natuke mõelda. Mida need venelased siis sellest Gruusiast nii väga tahavad? Tegelikult ei huvita venelasi ei Gruusi, Osseetia ega Abhaasia. Seda pahurate omavahel tülitsevate herilaste pesa pole tegelikult vaja ei Venemaale, USA-le ega Euroopale. See oli ka põhjus, miks Gruusiat NATO kandidaatriigiks ei kutsutud, kuigi nad on kulutan oma kaitseväele suurusjärkudes rohkem raha kui näiteks Eesti. Vaatamata kõikidele lubadustele on väheusutav, et see kutse ka antakse. Põhjus on lihtne — keegi ei taha liitlast, kellest ainult tüli tõuseb. Õigupoolest ei lähe isegi see NATO värk venelastele suurt korda. Põhjus on pigem palju proosalisem — Venemaa soov on näidata, et kahekümneaastane nõrkusperiood on läbi saanud ja tsiteerides klassikuid: “Mulle näkku ei nikuta!”

Selles valguses on näiteks Paeti sajatus, et venelased rikuvad oma rahvusvahelist mainet äärmiselt kohati ja lühinägelik. Viimased kakskümmend aastat oli venelastel maine, mida isegi oma vaenlasele ei soovitaks (tegelikult ma selle koha pealt muidugi liialdan) — savijalgadel hiiglase oma. Ometigi on venelased ära maksnud kogu oma NSVL-lt kaasavaraks saadud välisvõla, kaubandusbilanss on tugevalt plussis ning majandus pole ammu nii heal järjel olnud. Venelased vajasid ainult ühte asja — väikest võidukat sõda ning selle nad ka said.

Õigupoolest pole venelastel isegi nõuka ajal nii palju trumpe käes olnud kui praegult ja tänu sellele kõlavad erinevad ähvardused õõnsamast õõnsamalt. Näiteks NATO-l on Venemaad rohkem vaja kui Venemaal NATO-t, kuna Põhja-Atlandi kaitseliidu probleemsed piirkonnad paiknevad kohtades, kus venelastel on ajalooliselt suur mõju ja kogemus. Tegelikult on kogu Venemaa ise üks suur probleemne piirkond ning probleemidele selja keeramine teeb tegelikult need oluliselt ohtlikumaks. G8 on lihtsalt sümboolne taatide ürituse nimetus — tegu on omamoodi karskusseltsiga mis eksisteerib ainult nimes. WTO, mille liikmeks Venemaa pürib on muidugi tore majanduslik organisatsioon, kuid siin on üks aga: Venemaa on aastaid ühepoolselt täitnud WTO ettekirjutusi. Kui nüüd peaks juhtuma nii, et nad tüdinevad, kannatab esmajärjekorras just venelaste lähisvälismaa. Jah, nende hulka kuulume ka meie, kuna meie väliskaubandusest veidi üle 10% on seotud selle riigiga ning ma ei hakka rääkimagi vene investeeringutest, mis meie ärisi toidavad. Vähemalt 20% Eesti majandusest on ühte või teistpidi seotud Venemaaga, mis tähendab seda, et kaubanduskonflikti puhul tõmmataks viiendik meie majandusest kraavi. Muide, Soomel on see osakaal isegi suurem, seega kannatab ka meie suurim kaubanduspartner, mis omakorda võimendab kogu ürituse tagajärgi.

Aga edasi. Venelased tahavad praegult näidata, et nad teevad kõik nii nagu neile meeldib teha ja tegelikult pole lääneriikidel ühtegi jõuõlga nendega opereerimiseks. Mis siis, et sellest tuleb tüli. Tüli ei ole midagi mida tuleks karta vaid mis tuleb ära klaarida, sest pärast seda on mängureeglid ja jõujooned selged. Ma usun, et näiteks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust tunnustatakse paljuski tänu Lääne kiuste, et näidata — Venemaad ei saa enam käskida ega keelata. Kui te tahate Kremli käest midagi saada, siis olge valmis selle eest turuhinda maksma. Õigupoolest ainuke mees, kes asja kohta sõna on viimasel ajal võtnud on USA president Bush ja seda ka ainult sellepärast, et lahkub paari kuu pärast ametist tehes ruumi oma järeltulijale. Traditsiooniliselt on ametist lahkuval Ühendriikide presidendil üsna suured võimalused oma asjade ajamiseks ja järetulija elu kas siis kibedaks või magusaks tegemisel, sest kaotada pole ju midagi.

Aga räägime korra ka Eestist. Eestil oleks vaja, et Venemaa lõpetaks oma huvide ümber hindamise. Mida iganes suurriigid omavahel ka ei teeks, igal juhul jääb Eesti kaotajaks, mistõttu parem oleks kui midagi ei juhtuks. Gruusia konflik tegi Eestile ka selgeks, et eelkõige tuleb loota endale. Tuleb suurendada kaitsekulutusi ning lõpetada see rumal jutt palgaarmeest. Gruusi palgaarmee effektiivsust sai praktikas näha — tollal kui Miša Tbilisis rusikaid viibutas ja pealinna viimase veretilgani kaitsta lubas, jooksis tema armee pakku ilma ühtegi pauku tegemata. Võimalik, et sõduritel oli kiire oma viimaste veretilkade Tbilisisse vedamisega kuid igatahes jäi lõviosa Gruusi sõjatehnikast põgenemisel lihtsalt venelastele kokku koguda.

Mütofest 2008 oli tore. Kassinurme kindlus on suuremaks kasvanud ning hakanud ajapikku nägema kindluse moodi välja, amfiteatrisse on tekkinud lavakonstruktsioonid ja kõik nägi välja palju temaatilisem kui vanasti. Isegi teksaste ja muu taolise kraamiga tulijaid oli seekord vaid näpuotsatäis. Sai näha kuidas sepp sädemevihus rauda kokku keedab, kuulata toredaid moosekante, vaadata ehtekunstnikke tööd, külastada riide ja muu kraami tegijaid ning müüjaid. Poisid olid toreda kõrtsi püsti lükanud ja üleüldse on asjal rohkem iidsete aegade hõngu kui kunagi varem. Aasta pärast siis uuesti ja veelgi paremini.

Saakašvili: “Leeeeeroy Jenkins!”

Vaikus. Juba kaks päeva pole ükski poliitik julgenud sellel teemal enam avalikult sõna võtta. Esimesed rahvusvaheliste vaatlejate raportid on hakanud saabuma ning seniajani sõjatrummi põristanud ajakirjandus räägib teemast ainult väikeste tähtedega. Ausalt öeldes ei tahaks ma praegult Allar Jõksi, kes peab sõjategevuse legitiimsust uurivat juriidilist komisjoni juhtima, nahas olla.

“Ilium” on raamat mis mul päris tükk aega on kapi otsas vedelenud ja lugemist nurunud jäädes samas ikka ja jälle kuidagi tahaplaanile. Midagi mind selle juures hirmutas ja tänu sellele ei tekitanud konkureeriva kirjanduse ettepoole nihutamine ka erilisi süümepiinu. Nüüd tagantjärele ma muidugi kahetsen seda.

Raamatu tegevus leiab esmapilgul aset kusagil kaugel tulevikus. Inimesed on arenenud edasi uusinimesteks (posthumans), kuid säilinud on ka traditsioonilised inimesed (old-style humans). Kusagil ukerdavad ringi uusinimeste loodud pooleldi bioloogilised ja pooleldi mehhaanilised intelligentsed moodustised moravecid, kes pärast oma loojate kuhugi kadumist pisitasa oma elu elama olid asunud. Moravecide suureks üllatuseks on keegi kätte võtnud ja ootamatult Marssi terraformeerima asunud. Loetud aastate jooksul on punasest planeedist saanud sinakas-roheline ning uurimisrühm avastab, et asja taga on Vana-Kreeka jumalad, Zeusiga eesotsas.

Kogu tegevus leiab aset läbi kolme tegevusliini, millest radikaalseimat nähakse läbi Trooja sõja spetsialisti Thomas Hockenberry silmade läbi. Oma olemuselt on tegemist meie kaasaegsega, kes elustati uuesti Kreeka jumalate poolt, et ta jälgiks Trooja sõja käiku. Kas tegemist on päris sõjaga või jumalate poolt taaslavastatud atraktsiooniga paraku sellest raamatust ei selgugi. Igatahes on teada, et jumalad on kuidagi seotud uusinimestega ning uusinimesed on usinasti tegelenud kvantfüüsika ning aja ja ruumi uurimisega. Kõik muutub aga siis kui Hockenberry satub jumalikus intriigis kasutatavaks etturiks, mis omakorda annab talle võimaluse oma elunatukese päästmiseks muuta sõja käiku.

Teine liin on moravecide oma. Marsi anomaaliaid uurima lennanud moravecide laev lastakse alla täiesti uskumatu fenomeni poolt: taevasse ilmub ootamatult ülipikka kasvi habemik mees kaarikuga ning tema poolt visatud välk annihileerib pool sõidukist jättes ellu ainult kaks reisijat: Mahnmuti Europalt ja Orphu Iolt. Vaatamata sellele, et Orphu on mehhaaniline osa on peaaegu täielikult hävinenud, otsustavad nad missiooni, milleks on Seadeldise toimetamine Olympus Monsile, lõpuni viia.

Viimase liini keskseks tegelaseks on traditsiooniline inimene nimega Daeman. Traditsioonilised inimesed on dekadentlik kamp, kelle elu eesmärk on kunagi uusinimesteks saada. Kuna see kõik toimub iseenesest 100 aastaseks saamisel, siis veedavad nad oma elupäevad tegeledes kõikvõimaliku dekadentsusega. Kun transport käib läbi spetsiaalsete faksteleporterite ning kõik töö teevad ära robotid on nad ajapikku mandunud ja nende maine tegevus on suunatud ainult tarbimisele. Üks tegelastest nimetab neid isegi eloideks (Wellsi “Ajamasin” järgi). Kuid ajapikku hakkavad toimuma sündmused, mis asjad kõik pea peale keeravad.

Nagu Simmonsi Hyperioni ja Endymioni lugudegagi on selle raamatu näol tegemist duoloogia ühe osaga. “Ilium”-i jätk kannab nime “Olympos” ning koos moodustavad nad ühe terviku. Üksikuna ma kumbagi raamatut lugeda ei soovita, sest lõppu jõudes on üsna selge, et lugu jääb poolikuks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin rahule. Kui ma peaksin seda võrdlema mõne teise raamatuga, siis esimese asjana kargab mulle pähe Roger Zelazny “Valguse isand” (“Lord of Light”) arendades samasugust kõrgtenoloogiliste jumalate liini. Kuigi paaris kohas jutuvestmine takerdus ei piisanud selleks, et ladusat esitust rööpast välja lüüa. Küll miinusega, aga kindel viis.

Kuigi praeguseks on vaenupooled sõlminud vaherahu, kestab oma piiridesse taandumine veel mõnda aega. Mõlema riigi propagandamasinad tulistavad hetkel veidravõitu avaldusi süüdistades teineteist kõigis miljonis surmapatus. Üldiselt on asi segane kindlasti ka relvakonfliktist osavõtjate endi jaoks, kuna mõlemal poolel hägustavad piire paramilitaarsed organisatsioonid, kes alluvad juhtidele vaid formaalselt. Seega ei ole aeg veel küps järgmiseks vaatuseks ning senikaua maksab teha veel ühe vahekokkuvõtte.

Tänases EPL-s avaldati hariv jutt sellise mehe nagu Leo Kunnase sulest. Erinevalt teistest “spetsialistidest” usaldan ma tema sõnavõtte sootuks rohkem: tegemist on reservkolonelleitnantiga, kes on varemgi otsekohese ja ausa ütlemise eest riigiisadelt vitsa saanud. Ta on avaldanud põneva raamatu nimega “Viiv pikas sõjas”, kus ta räägib oma kogemustest Iraagis, sündmustest ja tähelepanekutest. Kahjuks on see raamat peaaegu igal pool välja müüdud, kuid ma usun, et see peaks olema kõigile asjast huvitunute jaoks kohustuslik kirjandus. Kuidas oleks kordustrükiga.

Leo Kunnase artikkel nimega “Sõja õppetunnid” analüüsib esimeste päevade sõjategevust ning katsub aimata mõlema poole plaane. Ta on üllatunud selle üle, et Gruusia isegi ei proovinud kiiremas korras blokeerida Roki tunnelit, mis oleks muutunud situatsiooni Termopüülide lahingu laadseks. Selle asemel asuti hoopis Tšinvalit pommitama, kasutades suurtükke ja reaktiivmürske. Kunnas peab seda lihtsalt Gruusia liigseks kiirustamiseks, millega ma aga paraku nõus ei tahaks olla, sest isegi kiirustades ei tehta otseseid rumalusi. Alternatiivist on ta ilmselt teadlik, kuid ei julge seda välja tuua ja selleks on etniline puhastus.

Eelkõige siiski ei osanud Gruusia oodata Venemaa nii kiiret vastulööki, fakt, mida rõhutas ka Kunnas. Tema sõnul on venelaste relvastatud jõud kordades parema ettevalmistusega ning varustusega kui praegused analüütikud ja poliitikud arvavad. Võimalik, et ka grusiinid lähtusid samast teabest, mille alusel tegutsedes oleks neil olnud aega päris mitu päeva. Samuti on võimalik, et linna pommitades sunnivad nad elanikkonna lahingutegevuse eest Põhja-Osseetiasse pagema, tekitades olukorra, kus venelaste polegi nagu kellelegi appi tõtata. Pealegi kui linn maatasa teha, siis pole elanikkonnal kuhugile naasta, mis oli ilmselt ka teine argument selleks aktsiooniks. Analoogset poliitikat ajasid omal ajal ka kaks teist kuulsat grusiini: Lavrenti Beria ja Jossif Vissarjonovitš Džugašvili: pole inimesi, pole probleemi. See seletaks üsna kenasti ära ka miks tunnel jäeti sulgemata, sest vastasel korral poleks osseetidel olnud kuhugile taganeda ning nad oleks jäänud grusiinide probleemiks.

Venelaste kiire ning jõuline sissemarss ajas paraku kõik kaardid sassi. Vähemalt uudistest tundub, et see oli koguni nii ootamatu, et sõjatehnika jäeti paljudesse kohtadesse korratu põgenemise kõigus lihtsalt vedelema. Gori linn jäti maha ilma katseta vastupanu korraldada ning praeguks on Gruusi teatanud juba kolm korda selle linna vallutamisest venelaste poolt. Küsimus on siis selles, et kas tegemist oli sama Venemaaga või kolme erinevaga ja kas linn võeti vahepeal kaks korda tagasi? Leo Kunnase sõnul on Gruusia näide võimalik, et viimaseks õppetunniks ka Eestile: kuna venelased on meie kõige tõenäolisem oht ei tohi neid alahinnata. Samuti ei tohi liigselt lootma jääda liitlastele. Ehk teisisõnu: Vanajumal aitab neid, kes ennast ise aitavad.

Tänapäeval, kus kõikidel on internet ja arvuti ning igaüks võib oma arvamusta avaldada, leiavad osa inimestest, et selle avaldamine pole isegi mitte privileeg, vaid suisa kohustus. Rääkimata võimalusest omale poliitilist profiiti lõigata, materdades valimatult kõiki, kes parajasti põlu all on. Odav populaarsus, kuid kui pehme tool tagumiku all, siis keda see huvitab, mis vahenditega see kätte tuli. Marko Mihkelson on üks nendest, kes tuima järjepidevusega üritab ajakirjanduses jalajälgi teha. Mis parata, valimised on ukse ees ja populaarseid teemasi peab lüpsma.

Ma ei hakka siinkohas rääkima kõigest sellest, mida praegused erakonnad on korda saatnud, alates meeleavalduste korraldamisest enda toetuseks Riigikogus ja muust sellisest, vaid täielikust analüüsivõime puudumisest ning olematust silmaringist. Vaatame nüüd kahte toredat peaaegu järjestikust kannet mehe peldikuseinalt:

“Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima”

ja

“Lääneriikide surve andis esimese tulemuse”

Esimene jälgib peaaegu üks ühele Venemaa enda retoorikat, mis kujutab ette endas hirmu külvamist elanikkonnas, rõhutades sealjuures, et kui vastu võtta “õigeid” otsuseid, siis läheb kõik palju paremini ning kõik “valed” avaldused on tingitud rumalusest või vähemalt kuritahtlikkusest (näiteks üks teine viide Vähile, kes väidetavalt on “kallutatud” ja “eestivaenulik”, kuna tema ärid on seotud Venemaaga). Eriti kahepalgeline on muidugi Mihkelsoni poolne enda avalduste sidumine Venemaaga — genotsiid on OK, kuna Venemaa teeb ju ka nii (õigustades Gruusia poolset rünnakut Lõuna-Osseetia pealinnale Gradidega, mis on võrreldav vaippommitamisega lennukilt). Mis pagana eeskuju Mihelsonine Venemaa on, et tolle riigi jalajälgedes tuleb käia? Äkki on okei ka keemiarelva kasutamine, kuna Saddam tegi ju samamoodi või tuumapommitamine, kuna USA pommitas ka Jaapani? Vähi enda isiku koha pealt ma kommenteerima ei hakkaks, kuid tema avaldus on täiesti mõistlik.

Teine avaldus on aga eriliselt tragikoomiline. Kui ma omalt poolt pakkusin välja, et Venemaa ajab Gruusia Osseetiast välja ning Gruusiat ennast ei proovigi vallutada, siis samal ajal raputas MM omale tuhka pähe ja rääkis okupatsioonist ning täielikust annekteerimisest. Venemaa huvides oli lihtsalt Gruusi toitumis(gaasi)ahelast väljalülitamine ning oma jõu, meelekindluse ja võimekuse maailmale demonstreerimine. Nüüd, kus kõik läkski nii nagu ma ütlesin, räägib tema “võidust” ja lääneriikide mõjust. Loomulikult viis Venemaa läbi mõned trahvilöögid Gruusia vastu, nõrgendades viimase ründevõimet. Mäletate, Iraagis kehtestati omal ajal suisa lennukeelutsoon, kus suurem lind kah puulatvadest kõrgemale ei julgenud tõusta. Kas tänapäeval on poliitikuks saamisel taoline lapsemeelsus kohustuslik või tuleb see lihtsalt kasuks?

Muide, soovitan ta blogi lugeda — see on väga õpetlik ning annab üsna hea ülevaate sellest, kuidas lihtne inimene on suure asja kallale lastud. Päris tore on lugeda tema jõuetut rusikatega vehkimist Moskva aadressil, teades, et keegi Tallinnast kaugemal isegi ei märka teda. Isegi Evelyn Sepa idee saata Gruusiasse Eesti rahuvalvajad on selgelt konkreetsem ning julgem, kui selle mehe sõnavulin. (Jah, ma toetan kohukese seisukohta, kas pole üllatav?)