Kääbik ja päkapikud
Lühike hinnang: hea film, aga võiks olla parem. Kusjuures huvitaval kombel saaks seda oluliselt paranda paari lõikamisega. Kas ma peaksin Jacksonile sellest kirjutama?
Aga enne loo juurde minekut räägiks paari sõnaga tehnoloogiast — HFR 3D on vägev, isegi väga, aga koos sellega tiheneb infovoog — detailid on ka liikumise ajal näha ning filmitegijad peavad seetõttu rohkem tähelepanu kvaliteedile pöörama. Selle koha pealt võib “Kääbiku” tegijate ees mütsi maha võtta, kuna detailidega on tõsiselt vaeva nähtud (kui paar olulist nüanssi välja arvata). Kes kurdab peavalu ja seda, et silmad lähevad krõlli, siis paha siga mitu viga, kärss kärnas ja maa kõva (kui esimesi filme näidati, siis sattusid ka inimesed paanikasse kui rong nende poole sõitis). Minu arvates aitab see pigem filmi sisse sulanduda. Lisaks oli 3D selles filmis VÄGA hästi tehtud — seda, et justkui 3D-d näha ei olnud, ongi selle asja rebu: tähtis on ju ikkagi sisu, mitte vorm. Kui publik hakkab vormi jälgima, siis järelikult ei olnud sisu piisavalt hea,
Film hakkab pihta Frodo ka Bilbo dialoogiga, mis on tähelepanuväärne selle tõttu, et annab aimu mida filmi loojad plaanivad — piltlikult öeldes on esimene “Kääbiku” film nagu “Star Wars”-i episood 1. Oleks ju tobe, kui neljandas filmis tuleb äkitselt täiesti uus peategelaste plejaad. Lisaks Rivendelli (filmis kasutati tekstiribal loomulikult neid värdtõlkeid. Hallo? Kaljulõhe?) rahvale ja Frodole nägime ära ka Sarumani, kes juba oli niiditõmbamisega ametis ja Galadrieli. Tõenäoliselt jookseme me teises filmi ka Legolase ja võib-olla veel kellegi otsa.
Üks asi, mis mind ausalt öeldes häiris oli see, et kuigi “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” üritatakse kokku sillata ühe pika filmisarjana, on Jackson alles jätnud algse raamatu tooni ja sihgrupi, kelleks on noorema lugejad/vaatajad. Tänu sellele on film täis pidevat sehkendamist, madinat ja koomilisi olukordi. Ning pääsemisi viimasel hetkel. Ja erinevaid jaburusi, mis küll otseselt ei häirinud, kuid pärast vaatamist ikkagi hinge kripeldama jäid kasutamata jäänud potentsiaali tõttu.
Film hakkab pihta põhimõtteliselt kuulsa laulu “Nüüd mingem siit veel koidu eel” visualiseeringuga. Näeme ära Erebori, näeme ära millega seal tegeleti, näeme ära kuidas tuli Smaug, jne. Smaug ise ilmselt eelarvesse ei mahtunud tänu millele näeme ainult ta sabaotsa ja vägevat tulemöllu. Ülejäänud lugu kestab kuni kotkastega põgenemiseni. Ausalt öeldes ei olnud see film minu jaoks põrmugi pikk. Oli mida vaadata ja oli mida oodata ning minu meelest saab lõpp ikkagi vara ja ootamatult. Ometigi oli filmi ka olulisi kõrvalekaldeid algsest süžeeliinist:
BBT (ehk Bill, Bert ja Tom) oli pigem koomiline vahejuhtum ning seal tuli ka esimene suurem pettumus — kuigi Thorini ja Bilbo vahel oli algusest peale olnud teatavat sorti antipaatia panid päkapikud oma relvad kuulekalt maha kui kääbikut puruks lubati rebida. Täie teadmisega, et 10 minutit hiljem pannakse nad sellisel juhul kõik katlasse, eriti Bilbo, kes oli neist kõige mahlasem.
Azog, ehk kahvatu (või valge) mäekoll oli täiesti uus tegelane, kes toodi sisse tõenäoliselt selleks, et filmil oleks reaalne antagonist, kes hoiaks üleval konflikti ja edendaks teemat. Sellega sai ta suurepäraselt hakkama ning kuigi tema lisamine läks lahku algmaterjaliga, ühtlustas see oluliselt tempot ning oli filmi seisukohalt kindlasti hea käik. Muide, Azogi poja nimi on Bolg ja viimases filmis tuleb viimasel ilmselt Beorniga tegemist. Nüüd mõned huvitavad tähelepanekud — Jackson on goblinid ja orcid selgelt lahku löönud, kusjuures tundub, et viimased ei karda põrmugi päevavalgust, vähemast ründasid nad peategelasi siis kui päike kõrgel taevas oli. Tõenäoliselt on Jacksonil selle koha pealt ka mingi seletus olemas, sest Gandalf pinnis pärast Thorinit, et kellele ta lobises välja oma plaanid. Ka Saruman oli asjast kahtlaselt informeeritud ning võimalik, et Azog ning Saruman on algusest peale mestis olnud. Üldiselt oli ju Sarumani üks kõrvalprojektidest päikesekindlate mäekollide aretamine.
Thorin Tammiskilp — kuningas, kangelane, maniakk
Thorini antipaatia haldjate vastu. Kui Smaug Erebori tühjaks peksis, siis esimene asi mille otsa Thorin jooksis oli haldjate armee, Thanduiliga eesotsas. Kuna tegemist oli ilmselge üllatusega Thorini poolt, siis võis järeldada ainult kahte võimalike stsenaariumi miks selline asi juhtus — haldjad otsustasid, et aeg on päkapikkude kullale käpp peale panna ning Smaug jõudis lihtsalt ette või lootsid nad, et päkapikud ja Smaug peksavad teineteist vigaseks ning kuld jääb ripakile. Mõlemal puhul oleks tegemist olnud reetmise ja suurekaliibrilise persevestlusega, mis omakord tähendab seda vaenulikus oli üsnagi põhjendatud. Tänu sellele oli ka tema kohtumine Elrondiga kaugel sõbralikusest ja kogu episood möödus sootuks teistsugusena kui raamatus. Näiteks asutas Gandalf seal võtet, mida raamatus kasutati Beorni puhul — kõik peavad lõuad ning ainult tema räägib. Viimases Sõbralikus Majas toimus ka kokkusaamine Sarumani ja Galadrieliga.
Radagast. Radagast käib Dol Gulduris Surnumanajat kaemas ja üks Nazgulidest annab talle viisakalt oma mõõga mida siis tõendusmaterjalina kasutatakse. Sarumani arvates oli Radagast üks igavene lõngus ja seenesööja ning ei ole nõus asja tõsiselt võtma. Üldiselt oli tal ka õigus, kuid kogu see teema oli vajalik selleks, et teises filmis oleks põhjust minna ja Surnumanajale sisse sõita. Teatavasti räägiti sellest “sisse sõitmisest” raamatud vaid ühe lausega, kuigi muudes materjalides on asjast oluliselt pikemalt pajatatud. Kuna “Kääbiku” kirjutamise ajal ei olnud “Sõrmuste isand” veel plaaniski on filmis palju selliseid kohti, mida tuleks vaadata selles kontekstis. Näiteks Gandalfi motivatsioon Smaug ära koksata pole kaugeltki tuline kihu kodutuid päkapikke aidata — tema huvi on vältida viimase liitu astumist Sauroniga.
Thorin oli iseenesest palju paremate motivaatoritega kui raamatus. Näiteks saime me teada, et hullumeelsus on tal juba geenides — ta vanaisa pööras ära, tema isa katus hakkas sõitma ning ta ise on kujutatud ülla, kuid paranoilise valitsejana, kes isegi Gandalfiga suhtleb ainult selle tõttu, et tal on tema abi vaja. Tema kohtumine Thanduiliga saab ilmselt olema midagi, mis saab olema ootamist väärt (tuletan siinkohas meelde, et filmis nad tunnevad teineteist nägupidi). Thorini põlgus Bilbo vastu oli ka algusest peale selge ning tuline vajadus tõestada vastupidist oligi see, mis sundis Bilbo päkapikkudega kampa lööma ning proovima (ebaõnnestunult) Azogit pussitada.
Guglunk. Täiesti arusaamatu kuidas pimeduses elav ning lõhna ja kuulmise järgi saaki küttiv Guglunk Bilbo vastu nii uskumatult abitu oli? Kas sõrmus lisaks pildile kaotas ära ka heli ja lõhna? Raamatus igatahes see nii ei olnud.
Mõõgad. Mina ei saa aru mis värk sellega on, aga mina ei näinud Glamdringi ja Orcristi heledamas. “Sõrmuste isanda” filmi Glamdring samuti ei heldanud, aga Jackson on selle kohta öelnud, et tegemist oli apsakaga, mitte tahtliku lahendusega, pealegi ainult taustainfoga kursis olevad tegelased teadsid, mis värk. Selles filmis oli neil aga täita oluline osa ning kääbiku pistoda ju helendas. Muide, huvitava kõrvaldetailina tegi Jackson Astlast mäekollidetektori — kui Guglunk Bilbot kimbutanud mäekolli kiviga surnuks lõi, siis kustus ka mõõk. Ning millegipärast ei helendanud Astel siis kui Bilbo proovis sellega Azogile äsada.
