pronto.ee

Hea päev. Õhtu lõppes Rockstarsis, kus esines Eriti Kurva Muusika Ansambel ja kus Pir oma sünnipäeva õhtusse veeretas. Mart demonstreeris uut teetrendi ja tundis huvi potentsiaalsete meemifoobiate vastu. Ma tean nüüd, mis asi on meem. Mis on foobia teadsin ma juba varem.

16.04.2005 kell 21:00 esineb Sõpruse Puiestee Von Krahli teatri baaris. Olge siis kohal!

Mu relvapalat on täienenud uue isendi võrra:

Tänasest päevast peale ei kuulu ma enam e-parki omanike ringi. Seevastu kuulun ma nüüd hoopis rahaomanike ringi. Maailmas peab valitsema tasakaal: SKM.

Praegult inspekteerisin oma taskuid ja leidsin seal terve peotäie teelusikaid. Ma esimese laksuga ei suudagi meenutada, kust ma nad tuuri panin — ilmselt mingist baarist. Aga vähemasti ma tean kuidas seda salapärast baari tuvastada: there’s no spoon!

Kui kassil on väidetavalt üheksa elu, siis minul on kaks. Peamine erinevus pole siin siiski mitte niivõrd elude arvus vaid nende kasutamises: mina elan oma mõlemat elu kordamööda. Mul on töönädala elu ja mul on nädalavahetuse elu. Asja positiivne külg on see, et neid niimoodi kordamööda elades on võimalik üsna nooreks jääda, sest kuigi kokku tuleb üsna aukartustäratav number, on eraldi võttes minu vanuseks siiski kõvasti allapoole kolmekümmet. See on nüüd see koht, kus ma saan endale tunnustavalt õlale patsutada. Hästi panen!

Kuid räägime põgusalt nädalavahetusest. Kõigepealt rõõmustas mu südant palgapäev. Maksin ära oma internetiarve (kuna need ?aakalid seal STV-s olid avastanud, et mul on net mitu kuud maksmata) ja premeerisin ennast kahe raamatuga. Ühe nimi oli “Sinine pekk”; mis maksis 50 krooni ja paistis tegija raamat olevat. Teine oli Straubi ja Kingi poolt kahasse kirjutatud “Talisman”. Pidustused ise hakkasid pihta Ruthi sünnipäevaga, mis läks sujuvalt ühe soojaga üle Aivo sünnipäevaks. Loomulikult ei puudunud selle juurest ka viin. Detailidesse ma laskuma ei hakka.

Laupäeval hommikul ärgates leidsin, et ma pole kaineks veel saanud. Mis oli okei, sest nii ongi odavam. Istusin ja vaatasin Stargatet (ma olen praeguseks juba kaheksanda hooja lõpusirgel. Uskumatu küll, aga loetud päevade jooksul võin ma väita, et olen ära näinud kõik osad.) Mingil hetkel tassis tüüpkaader mind brid?i mängima ja lõpetasin Hellas Hundis, kus kohtusin hulga huvitavate inimestega. Lõpuks aelesime Surra ja Tiinaga mööda linna ringi. Nothing to write home about.

Pühapäeval mängisime taaskord kaarte ja vaatasime filme. Üheks oli “Constantine” ja teiseks “National Treasure”. Kuna viimast olin ma näinud, siis ei viitsinud ma seda lõpuni passida vaid hiilisin enne minema kui film läbi sai, peamiselt sellepärast, et pühapäevast oli sujuvalt esmaspäev saanud ja esmaspäev teatavasti on tööpäev.

Praegult istun tööl. Kirjutan oma kommentaari ja konstanteerin fakti, et olen taaskord telefoni koju maha unustanud. Raisk, ma ütlen. Raisk.

Selline uudis täna: “Ungaris suri üle saja Soomest ja Eestist pärit sookure”. Millised on selle intsidendi mõjud Eesti iibele saame teada alles sügisel.

Toompeal on sündimas selline koalisatsioon: