Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.
Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva “tolerantsest” kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.
Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.
Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja … noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.
Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.
Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
