pronto.ee

Täiesti uskumatu kui küündimatud mõned mehed võivad olla. Ma räägin antud juhul selles parandusest, mida kevadest saadik proovitakse läbi suruda ja mis lubaks riigikogu liikmel volikogusse kandideerida. Õigukantsler on asjale oma hinnagu andnud, president on selle paranduse kaks korda tagasi lükanud ja nüüd lõpuks andis ka riigikohus oma lõpliku otsuse ja ikka on kisa kui palju.

Põhilised sõnavõtjad selles valdkonnas on kohukesed ja oravad. Mõlemale ei meeldi ajastus. Ajastus on tõepoolest veidike ebasobiv, kuid arvestamata ei saa jätta ka tähtaegadega. Nimelt menetluse jaoks määratud neli kuud saab riigikohtu jaoks läbi nädala-paari pärast läbi ja selles valguses see nii väga absurdne enam ei tundugi. Gräzin suutis isegi nii jabura ideega lagedale tulla nagu riigikohtu kohtusse kaebamist, väites, et see justkui kohtleks osasi kandidaate ja valijaid ebaõiglaselt. Sarnast sorti sõnavõtuga esines eile ka Savisaar.

Minu jaoks on see ikka täiesti masendav põhjendus iseenda jultumuse vabandamiseks. Nimelt kandideerivad nii oravad, kohukesed kui RP tegelased täiesti tuima näoga, kuigi seadus ei ole jõustunud, kõik hinnangud viitasid kohe sellele, et see ka ei jõustu ning IKKA panid tüübid oma nimed kirja. Kui see kuidagi ebaõiglane on, siis just parteidi ende poolt ja kodanike vastu, kuna ükski eksisteeriv seadus ei lubanud kandidaate kirja pannes kahel kohal istuda. Teisisõnu ei tasuks Gräzinil siin parem lõugu mitte laiutada, sest ise nad omale selle jama kokku keerasid.

Mõnes mõttes on mõistetav, miksneed kolma parteid proovisid seda seadusemuudatust läbi suruda. Kõigi kolme partei “usaldusväärsete”, kuid samas ühiskonnas silma paistvate tegelaste pink on võrdlemisi lühike. Pidi ju RP Toompealt oma raskekahurväe alla tooma, et linnas oma soovi läbi suruda, sest enamus selle hetke RP volikogu liikmetest ei soovinud kohukestega ühte heita. Näiteks Rahvaliidul selle probleemi pole, kuna nemad arendavad oma süsteemi suhteliselt laiapõhjaliselt. Sotsid paistavad samuti oma nimesi usaldavat, samuti Isamaa. Eks näis millega see tsirkus lõppeb.

Asjadel on kalduvus lahenda, kui sa nendega piisavalt kaua ei tegele. Nii ka seekord — Robert Jordani mammutsarja “Wheel of Time” 11. raamat (“Knife of Dreams“) tuli välja. Mul on olemas osad 1-10, seega peaks omale ka selle soetama. Huvitav on sealjuures asjaolu, et väidetavalt on tegu eelviimase osaga.

Lähen surfan natuke raamatupoode mööda, ehk on see meilegi müüki tulnud. 10-nda osa ma ostsin Apollost näiteks.

SubClub oli koht internetis kust sai filmidele tõmmata eestikeelseid subtiitreid. Nüüd seda enam pole, sest EAKO on seal kallal käinud ning sellel lehel ilutseb Kadri Järve allkirjaga teatis.

Wolli on selle teema üsna üksipulgi läbi võtnud, seetõttu ma ise siin pikalt seletamat ei hakka. Ma ainult lisaks omalt poolt juurde, et SubClubi näol oli tegu altpoolt tulnud initsiatiiviga, mille üks vähetuntud lisaväärtus oli puhtpraktiline — mida rohkem on eestikeelsust meie ümber, seda kauem meie keel vastu peab. Mine lugege Wolli jutt läbi ja avaldage oma arvamust. Võimaluse korral rusikaga EAKO ninameeste lauale virutades.

Minut.ee-s käib samuti sel teemal kõvem andmine.

See kord valitakse meil rahvaesindajad kohalikesse omavalitsustesse esimest korda neljaks aastaks (varem kolmeks) ja sellega koos tekib küsimus, et miks neli aastat on parem kui kolm? Kui päris aus olla, siis mina küll selleks erilist põhjust ei näe. Inimesed rabelevad korra, saavad järje peale ja siis on neli aastat hooletu. Isegi eriti pingutama ei pea.

Huvitav oleks aga selline süsteem, kus iga aasta valitakse rotatsiooni korras ümber näiteks veerand volikogu liikmetest. Mida see endaga kaasa tooks?

• Poliitikud nõretaksid mett peaaegu aastaringselt
• Poliitspämmi tuleks vähem ja see oleks kvaliteetsem, kuna iga aasta ei jõua keegi selle alla raha loopida
• Tänavad oleks korras
• Tuima vastasseisu oleks vähem, kuna kõik teavad, et kui nende vägikaikavedu tundub rahvale nõme, siis juba mõne kuu pärast võib juhtuda, et jõuvahekorrad volikogus muutuvad
• Valituks võib saada oluliselt pisema investeeringuga. See avab võimalused väiksematele meestele
• Need jaburad rahvaküsitlused ei tuleks kellelegi pähegi
• Tagasivalimise hirmus oleksid poliitikute teod mõistlikumad ja linnarahvale kasulikumad
• Valimine ei käiks ainult paari prominendi vahel. Millised oleks valimised siis, kui näiteks ühegi partei tippoliitikud ei saaks kandideerida, kuna lihtsalt pole nende kord

Võib ju väita, et see tekitab inimestele lisakohstusi kuid kas see on ikka nii jube? Mina pean näiteks päevas mitu korda tualetti külastama ja väga ei kurda kuna kasu on ilmne. Teine asi on see, et meil on nüüd ju e-valimised, mis asja omakorda lihtsustavad. Kui inimesed enda heaolu nimel ka hääletada ei suuda, siis saab põhjuseks olla ainult laiskus — nii laisk, et külmaga väriseda kah ei viitsi.

Huvitav, kas selline süsteem haagiks paremini ja paneks masinavärgi jõulisemalt tööle?

Paartuhat aastat tagasi tagasi piiras Rooma Sürakuusa linna. Laiemale avalikkusele on see paik tuntud ühe tema kuulsama kodaniku järgi kelleks oli Arhimeedes. Viimane oli valitseja sõjaline nõuandja ja aitas kaitsjaid ründajate vastu. Ühe vahendina mida ka tasutas oli mingi “põletusklaas” selleks, et päikese abiga Roomlaste laevadele tuli otsa pista.

Paljud on seda pidanud legendiks, mille taust on enam kui küsitav. Siiski on see sündmus piisavalt adekvaatselt dokumenteeritud. Mida sellest arvata? Mythbustersi mehed proovisid selle peal oma kätt, kuid tulemused jätsid soovida ning nad kuulutasid, et see müüt ei pea vett.

Hulk MIT-i üliõpilasi aga ei rahuldunud sellega. Kui enamus neist arvas, et kogu see asi läheb mokka otsustasid nad siiski seda asja uuesti katsetada. Esimese asjana otsustati, et tõenäoliselt pruugiti lihtsalt suurt hulka peegleid. Kuid kas sellest on küll, et laev põlema pista?

Poisid läksid poodi, ostsid 127 tavalist peeglit (tegelt osteti neid rohkem, aga kaks tükki läksid katki), sihtisid need laevamaketi peale ja vau! laev võttis tuld. Loomulikul oli kogu lugu veidi komplitseeritum, kuid sellest saate te lugeda siit.

Selline lugu siis: Loksa volikogu otsustas nimetada Loksa 1. Keskkooli ümber Robert Adamsoni nimeliseks Loka Gümnaasiumiks. Õpilastele see ei meeldinud, õpetajatele see ei meeldinud, linnarahvale see ei meeldinud. Aga volikogu pani nime sellele vaatamata. Sest mida need inimesed ikka teavad.

Robert Adamson on tõepoolest kooli heaks päris palju ära teinud tegutsedes selle kooli direktorina aastatel 1954-1991. Tema probleem on aga selles, et lisaks oma koolitegevusele oli ta ka tolle kandi üks punaladviku liikmeid. Üsna kõhe väljavaade, arvestades sellega, et Riigikogu on ikka ja jälle katsunud kommunismi tituleerida kuritegelikuks ideoloogiaks.

Kuna peaaegu kõik õpilased olid selle nime vastu, siis otsustasid nad piketeerida vallavolikogu ees. Selle peale kaebas volikogu liige ja keskerakondlane Helle Lootsman kohemaid nende peale politseisse. Hiljem siiski käis lisamas, et ikka laste kaitseks, laste kaitseks. Sa püha püss! Lapsed korraldavad ürituse ja tema tahab nad selle eest vangi panna! Kaitseks mille eest, tahaks ma teada? Et mõtte- ja sõnavabadus nende kopse ja aju ei rikuks? Või, et kohalikud keskerakonna pruunsärklased neid kasteetidega vaeseomaks ei taoks?

Lihtsalt masendav!

Vaat ei ole mina nõus Lauri Lukase seisukohaga, et tegu on sarja viletsaima raamatuga. Lugesin jutu läbi ja pean tunnistama, et see oli kõvasti parem kui “The Bridge of Birds” ja vähemalt sama hea kui “The Story of the Stone“. Nagu näha on kolm kohtu seadus ja lõpuks ometi on mees saavutanud selle, mis kahes esimeses osas kõvasti soovida jättis — nimelt jutuvestmise sujuvuse. Pean tunnistama, et just sellepärast on eriti kahju, et mees rohkem jutte pole avaldanu — ta on just asja käppa saanud ja nüüd võiks justkui tõsisemalt andma kukkuda. Aga võta näpust.

“Kaheksa Pädeva Härrasmehe” näol on tegu tegevusküllase fantaasiakrimkaga, mis pole ka üllatus, arvestades autori kahte eelnevat raamatut. Loomulikult toimub kõik endiselt Vanas-Hiinas, kus maagia on kõikjal ja jumalad inimestele lähedal ja loomulikult on peategelasteks taaskord Kümnes Härg ja Isand Li.

Raamat algab sellega, kus meie sõbrad on kinni nabinud Hiina kõige kõvema sarimõrvari (kellel on lisaks kõrilõikamisele must vöö ka kokanduses). Sellal kui nad kärsitult ootavad I peale täppi, ehk seda kuidas paharetil pea otsast lüüakse tormab keset päris päeva linna keskväljakule ülesärritatud zombie ning kukub tegelasi rappima. Selline ülbus ühe elava surnu poolt on kõikide jaoks üllatuseks, sest zombied ju päikest ei kannata. Mis leidis kohe ka kinnitust, sest peatselt tegelase entusiasm rauges ja natuke hiljem raugesid ka ta elumärgid (kui neid nii võib nimetada). Sel hetkel ei osanud keegi arvata, et tegu on järjekordse suurekaliibrilise seikluse avaakordiga.

Üks asi järgnes teisele, aetakse asju Isand Li vana sõbra ja elava pühaku Taevase Isandaga, paljastatakse Mandariinide kontrabandismiskeem, leitakse jälgi kuulsatest iidsetest šamaanidest, keda kutsutakse ka Kaheksaks Pädevaks Härrasmeheksning lõuks avastatakse ka see, mis neid kõike seob.

Raamat on piripilgeni täis erinevaid nüansse Hiina elust-olust, viiteid erinevatele legendidele ja nagu ikka jookseb kõik kokku ühte lastelaulu. Head lugemist.

PS. Kui raamatut pole, aga tahate osta, siis klikake siia: “Eight Skilled Gentlemen“.

Goat, goat, jump the wall
Grab some grass to feed your mother
If she’s not in field or stall
Feed it to your hungry brothers
One … two … three … four … five … six … seven … eight!

Ma ei teadnudki, et linnalähiliinide rongid nõnda populaarsed transpordivahendid on. Kella 8 paiku oli rong hommikul nii põhjalikult rahvast täis topitud, et korpulentsed piletimutid ei pääsenud liikuma ning nii ma saingi tasuta sõita.

Okei, aga nüüd aitab mölast ja viuh eelhääletama!

Miks ma peaksin valima minema? Iga valik on ju halb?

Valikud võivad ju halvad olla, kuid mõned on ilmselgelt halvemad. Lõppkokkuvõtes on asja taga inimesed, kes otsustavad mismoodi sinu linnale laekuvat maksuraha kulutatakse. Mõned jagavad selle lihtsalt laiali, teised maksavad sellega võlgu, kolmandad teevad kurat teab mida. Mõtle hetkeks enda peale ja otsusta selle põhjal mis sulle endale kasulikum tundub.

Teine võimalus töötab täpselt vastupidi — otsusta, mida sa kindlasti näha ei tahaks. Hääletamine töötab protsentuaalsel jaotusel. Näiteks kui on kolm kandidaati ja kaks hääletajat, siis saavad kaks kandidaati 50% (või veel hullem, üks saab 100%). Teisisõnu kuulub mõlemale pool (või ühele kõik) ja see, kes saab linnapeaks saab suhteliselt vabalt majandada, kuna teine pool reaalselt midagi blokeerida ei saa. Kui nüüd tekib juurde kolmas valija, kes annab sellele kolmandale kandidaadile oma hääle, siis on kahel eelmisel 50% (kui muidugi just mõlemad ühe ja sama poolt ei hääletanud) asemel juba 33% ja sellevõrra ka vähem mõjuvõimu. Opositsioonis olevad tegelased saavad nüüd seljad vajadusel kokku panna ja just opositsiooni roll on vaadata, et juhtoinad kurja ei teeks. Ja kuna see on nende endi huvides, siis pole vaja karta, et nad jalgu lohistavad.

Tahaks sinu poolt hääletada, aga ei ela Kesklinnas. Mida teha?

Hääleta minu sõprade poolt:

• Henrik Aavik (1181), Põhja-Tallinn
• Tarmo Hellat (1103), Mustamägi
• Kalle Virkus (144), Saue vald

Eile oli Lauri sünnipäev, nüüd on nigel olla. Ärkasin päeval kell viis. Rämpstoitu tahaks, aga keegi ei too. Vääks!