pronto.ee

Reedel helistas mulle Lauri ja teavitas mind tõsiasjast — täna on Metsatölli kontsert ja tal oli kindel soov ning tahtmine sellest osa saada. Mulle se plaan sobis. Lauri marssis minu juurde tööle, kus me natuke aega parajaks tegime. See viimane asi oli loll mõte. Aeg oli selleks ajaks jub liigagi paras tuli hiljem välja.

Kimasime jala Juhkentali pidi Rock Cafe poole, haugates tee pealt pitsa ja samas sai ära testitud ka Saku Kuld. Pole paha õlu. Selline hästi mahe on teine.

Rock Cafe juures nägime üsna ehmatavat vaatepilti — saba lookles uksest välja ning kadus kangialusesse. Noh, mis siis ikka, mõtlesime meie ja läksime selle lõppu otsima. Oma meelehärmiks leidsime saba väga pikalt veel mööda tänavatki lohisemas, viimased inimesed seisid lausa bussipeatuses.

Õnneks saime natuke kergendust siis kui leidsime sabast Ohpuu, kes päästis meid kõige hullemast kuid isegi tema polnud meie jaoks piisavalt lähedal. Hiljem ühinesid meiega veel Tarmo, tema õde ja Tarki. Pärast tunniajast seismist teatati, et saal on täis ja rohkem pileteid ei müüda. Selleks ajaks olime just kangi alt sisse jõudnud ja nägime välisust.

Moraal — kui Lauri midagi ütleb kontsertite kohta, siis tasub teda kuulata. Teine moraal on veel selline, et Metsatölli olulisemaid üritusi tuleks teha ruumis kus on kohti vähemalt 6000 inimesele. Rock Cafe mahutab kolm korda vähem.

Jah, ma tean, et lehekülg on maas. Ei, ei ole permanentselt. Sõpruse Puiestee leht on meie serveris ja serveri kolides muutusid ka IP aadressid. Tänu sellele, et EENet ei ole just maailma kõige väledam nimeserverite ümbersuunaja, on asi veninud. Kui kellelgi on seal tuttavaid, siis pekse neid. Haamriga.

Umbes aasta tagasi jooksis isegi Eesti uudisekanalitest läbi, et mingi tegelane soetas omale arvutimängus reaalse raha eest virtuaalse saare, makstes selles eest $26500. Kommentaarides paistis rahvas jagunevat laias laastus kaheks — ühed, kes arvasid, et tegu on ilge idikaga ja teised samas kiitsid mehe nutti.

Nüüd siis on selgunud kellel õigus oli: BBC asjakohane uudis teab rääkida, et mees on veidike alla aastaga oma kulutused tasa teinud ja hakkab kasumit roobitsema. Osaliselt müüs ta saare kruntideks, osaliselt rendib välja safariteks ja muudeks asjadeks. Lisaks teatas ta enesekindlalt, et see on alles algus.

Kuid Deathifier pole ammu enam selles mängus kalleima kinnivara omanik. Keegi kodanik Neverdie ostis seal ära terve kosmosejaama, makstes selle eest £57000 ja on lubanud seal avada elitaarse ööklubi + hakata seal tegutsema muusikabusinessiga.

Kes veel ei tea, mis mänguga on tegu, siis klikaku siia: “Project Entropia”

Teeme statistilise kande, mida on kunagi hiljem hea (?) vaadata. Tänase päeva Delfi “Kuuma” rubriigi pealkirjad:

USA-s laulatati kaks koera (22)
Napsitanud põdrad piirasid vanadekodu (14)
Serbia mehed lasevad munadesse voolu (26)
Tuleneelaja pani strippari rinnad põlema (12)
Naine läks pessa elama (41)

Vaatasin just praegu Korni selle loo videot ja sealt jooksis läbi terve persetäis infot muusikatööstuse kohta. Tundub tuttav? Selgub, et ega ka meil asi väga teistmoodi ole – või kui siis hullemas suunas. Nendele kes ei viitsi lugu ennast kuulata (koosneb peaasjalikult sellest fraasist: “Y’all want a single say fuck that. Fuck that, fuck that!”, siis kogu jutt kokkuvõtlikult on selline:

One corporation owns the 5 major video channels in the US.
Is that OK?
Last year the big 5 record labels together sold about $25 billion dollars of music.
90% of releases on major labels do not make a profit.
Britney Spears’ last video cost $1,000,000.
This Korn video cost $150,000.
You have seen $48,000 worth of video.
Will any music channel play this video?
The music “industry” releases 100 singles per week.
Only 4 songs are added to the average radio “playlist” each week.
Hit songs on Top 40 are often repeated over 100 times a week.
Is that all you want to hear?
Why is a song worth .99¢
Do you download songs?
Steal this video.
This is a single.
Two radio conglomerates control 42% of listeners.
The record company wanted to change this video. We didn’t.
90% of all singles get to “the hook” within 20 seconds.
98% of all #1 singles are less than 3 30 seconds long.
Does this seem like a formula to you?
With all this said…
We love making music.
Is this the music “business”?
Is that OK?
Thank you for your 3 minutes of time
Love, Korn.

Juhtus mul siin eile selline kurb lugu, et minu (praeguseks juba endine) telefon viskas lusika nurka. Siemens CX65 nimelisel isendil oli hulk plusse ja hulk miinuseid, kuid saatuslikuks sai talle lihtlabane plastmassi degradeerumine, mille tõttu talt jupid küljest pudenema (murduma) hakkasid. Sest asjapulk lagunes omasoodu kuni lõpuks üks juppidest sattus olema aku. Tramaeivõi!

Kuna ma juba varemgi olin soovinud omale uut kõnetoru osta, aitas see täbar lugu koera sabast üle saada ja nii saigi internetis sobrama hakatud.

Kõigepealt panin omale büdžeti paika, milleks oli 3000 krooni. See on see nn. magus punkt, kus ühe hea omaduse eest tuleb maksta kõige vähem raha. Teine asi oli see, et ma ei salli liikuvate osadega telefone. Klapid, tšau! Siis ma mõtlesin, et aitab ekstravagantsustest ja seekord võiks telefon enam-vähem soliidne olla. Ja raadio võiks kah olla.

Pärast suuremat ellimineerimist jäi sõelale ainult kaks riista: Nokia 5140i ja Sony Ericsson K700i. Panin nad siis joonele ja K700i sai kohe omale äriklassiboonuse — Bluetooth ja mõned sisemised funktsioonid. Ja rohkem mälu. 5140i vastulöögina oli taskulamp, niiskus- ja põrutuskindlus, vesilood, kompass, termomeeter ja laadijate ühilduvus (mul on kodus terve Nokia laadijate maardla).

Jah, kui nii võtta, siis tegelikult on enamus Nokia vidinatest teisejärgulised, kuid see eest oli neid palju. Bluetooth on küll mõnus, kuid kahjuks oli see ka peaaegu ainuke reaalne Sony Ericssoni eelis. Lõpuks pärast pikemat vaagimist sai määravaks välimus. K700i oli mittemidagiütleva kesta sees, mis ebameeldivalt meenutas mu äsjalagunenud Siemensit. Seega liisk oli langenud ja pärast aastast eemalolekut on mul taas kaelas turvaline Soome botikutootja sidevahend.

Masin on uues kohas, võrguühenduse kiirus on kasvanud ja loodetavasti jääb see paik pikemaks ajaks meie pesaks. Tänud Tregorele. Uue masinaga koos tulevad ka uued tuuled. Nagu ma ennist mainisin võtame omale rahvast juurde ja katsume üksjagu kodu korrastada. Seoses sellega tõenäoliselt muutub ka mu blogi aadress mõne aja pärast.

See slashdoti artikkel räägib meile ühest Saksa firmast kus hea tuju on kohustuslik. Kohustuslik selles mõttes, et kui sul tuju nigel on, siis parem ära tööle nägu näita — selle juurutamiseks viidi asjakohane punkt kõikide töölepingutessegi sisse. Põhjuse selleks andis üks naistöötaja, kes hädaldamise kohta hakkas kaastöötajatelt liiga palju hädaldamist tulema.

HAPPINESS IS MANDATORY! Failure to be happy is treason. Treason is punishable by summary execution. Have a nice day!

Tuli meelde, et palgapäeva puhul on raamtupoes käimata. Ostsin kaks asja: “The complete encyclopedia of pistols and revolvers” ning Wilbur Smithi “Warlock”-i. Viimases paistab tegevus käivat vanas Egiptuses. Vaat siis.

Aga nüüd lõpetan tööpäeva ära ja lähen õnnitlen Mart Kalvetit tema sünnipäeva puhul. Ja loomulikult ei puudu selle juurest ka viin. Pikka iga Mart!

Täna oli siis jälle Pae tänavas pommipäev, seekord koos ohvriga. Õnneks on siiski tegu suhteliselt süütu õigusrikkumisega, erinevalt anonüümsetest netikommentaaridest nagu teab öelda meie minister Lang.