pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Steve Jobs: Kuidas teha ideaalset presentatsiooni

Guardian Unlimited nimelisel leheküljel on lugu sellest kuidas Mike Evangelist töötas Apples Steve Jobsi presentatsioonitiimis. Steve Jobs on tõenäoliselt mees, kes on kõige lähemal rockstaari ekvivalendile äris. Kui mees lavale astub võtab maad vaikus ja kui mees lõpetab on rahvas ekstaasis. Tõenäoliselt ainuke põhjus, miks üritusele saabunud ärinaised teda pesuga ei pillu on see, et nad ei nad kannavad tavaliselt mingit pükskostüümi ja see pisut segab.

Lugege see jutt läbi: Mike räägib teile mida lühikese presentatsiooni ettevalmistamisel tehti, mida kõike arvesse võeti ja kuidas kõike organiseeriti. Poisid, õppige, ehk järgmine kord pole teil vaja poolt publikut pärast kohvilõhnaga äratama hakata.

Hüperruumimootor leiutatud?

New Scientistist on pärit järgnev uudis: juba mõne aasta pärast kui nende teooria vett peab, hakkavad teadlased katsetama mootorit, mis sisuliselt aitab liikuda kosmoses valgusest palju kiiremini. Hetkel pakutakse välja, et marsile jõudmiseks kuluks sellel seadmel 3 tundi ja lähima tähesüsteemini 80 päeva. Kas see kõik vastab tõele? Ei tea, kuid American Institute of Aeronautics and Astronautics (AIAA), US Army ja US Department of Energy’s Sandia National Laboratories on asjast igatahes tõsiselt huvitunud.

Kogu see värk baseerub eksentrilise ja üksjagu salapärase teadlase Burkhard Heimi (09.02.1925 – 14.01.2001) teooriatele. Kuna enamus tema töödest on avaldatud saksa keeles ning paljud tema teooriad ei ole kooskõlas hetkel tunnustatud tõekspidamistega ei öelnud tema nimi ingliskeelse maailma jaoks suurt midagi, mistõttu teda suuresti ignoreeriti (mis võis isegi hea olla, sest mees sai rahulikult oma asjadega tegelda ning ei pidanud võitlema irvhammastega). Mehe erialadeks oli teoreetiline füüsika ja kvantmehaanika ning tema unifitseeritud väljade teooria nimi oli tinglikult “Kõige Teooria”.

Laias laastus on tema seisukoht, et meie jaoks tajutamatuid dimensioone appi võttes on võimalik liikud valgusest tükk maad kiiremini. Kuna mitmed tema ennustused on viimasel ajal tõeks ostunud on tema töödele märkimisväärselt suuremat tähelepanu hakatud osutama. Ehk õnnestub tõesti veel meie eluajal inimesel oma lipp ka Alfa Kentauril mõnesse planeeti lüüa?

Leimiministrist natsionaliseerijaks?

Rein Lang

Järjekordset Langi arvamuslugu Eesti Päevalehest lugedes tekib mul küsimus, et kui palju jalgu saab ühel mehel olla? Nii paljudesse pangedesse kõigest kahe jalaga astuda pole võimalik. Seekordne plaan on tal siis selline, et vara tuleb konfiskeerida mitte ainult kurjategijalt, vaid ka tema lähikondlastelt: vanematelt, õdedelt-vendadelt, töötajatelt, äripartneritelt, elukaaslastelt, lastelt, sõpradelt, klassivendadelt, naabritelt ja parteikaaslastelt. Noh, välja arvatud muidugi juhtudel, kui nad suudavad tõestada, et nad on selle televiisori ostnud just omaenda tööga välja teenitud raha eest.

Oma olemuselt tahab mees panna käpa peale ka kuritegelikul teel saadud kaudsest kasumist — ütleme, et ma varastan kusagilt miljoni ja investeerin selle mingisse ärisse ja juba kolme aasta pärast on mul 10 miljonit. Langi arvates peaks see kuuluma riigile.

Ma ei suuda uskuda seniajani, et Eesti vabariigi justiitsminister on inimene, kes ei tea, mida kujutab endast rahapesu ja millega seda süüakse ning kuidas selle vastu võideldakse. Härra ilmselt küürib on sajaseid seniajani vannitoas BioEstiga. Poisid, äkki Ansipil on veidike aega ja läheks annaks mehele ühe tohlaka, et ta nii totrat jama enam suust välja ei ajaks. Langi arvates ongi nii, et lähed lihtsalt ja lööd sullis milli lette ning Maksuamet ei märka mitte midagi? Kulla mees … rahapesust läbi käinud raha erinevus tavalisest, tööga teenitud rahast, on see, et selle legaalset päritolu on võimalik iga viimase kui sendini tõestada.

Loomulikult kipuvad tänapäeval erinevad sulid oma kinnis ja vallasvara panema oma lähikondsete kontole, et vähendada oma seotust nende asjadega, kuid hetkelkäib jutt juba lausnatsionaliseerimisest, kus vara omaja peab TÕESTAMA, et ta selle kuidagi ausa tööga saanud. Omal ajal kui inimesi loomavagunitesse aeti käituti täpselt samamoodi — 25 + 5 ja kogu vara natsionaliseerimine. Mis tavaliselt tähendas seda, süüdimõistetu lähinkondsed tõsteti tuima näoga tänavale (kui neist just rongile kaasa ei pakitud). Ja kuna burzuid olid salakavalad ja hoidsid kokku, siis iga juhuks konfiskeeriti kõik vähegi rammusam samast külast.

Selline rumal jutt on erakordselt valus just Eesti jaoks, kus kõik on kõigiga mingit pidi tuttavad ja keegi ei tea millal ja kust kirves võib langeda. Tihtipeale võib laks olla ka kaudsem: Ütleme nii, et ma saan ühe oma sõbra käest äri alustamiseks 100k, kuna ta on mulle ühe tene võlgu. Paari aasta pärast selgub, et mehike oli oma makse pisut räpakalt optimeerinud ning Maksuamet kaebab ta maksudest kõrvalehoidmisest kohtusse ja võidab. Automaatselt tähendab see seda, et see raha mida ta sulle laenas (annetas) on kuritegelikul teel saadud raha ja järelikult sinu firma, mis vahepeal on kasvanud 10 miljonise käibega ning 40 inimesele töödpakkuvaks ettevõtteks konfiskeerimisele kuuluv. Mida see tähendab töötajatele, klientidele ning partneritele võite ise mõelda, sest sellised sekeldused ei saa mööduda jälgi jätmata. Ja oh häda mulle, kui ma peaks tunnistama, et olen selle raha tema käest saanud ja ei suuda tõestada oma teadmatust tema kurikavaltest skeemidest. Sellisel juhul läheb üle vaatamisele ka minu lähikondsete vara.

Ma tõepoolest ei taha sellest teemast hetkel enam rohkem rääkida, sest selline nürimeelsus ajab hirmsal kombel vihale. Mõnel mehel on olemas selline asi nagu negatiivne Midase puudutus — iga asi, mida puudutab haiseb sita järele. Aga võib-olla ta lihtsalt ei pese käsi.

Samal teemal:
Delfi: Lang võtaks kurjategija pere vara

Ukraina ja Venemaa: andke gaasi!

Praeguseks on Ukraina ja Venemaa oma gaasitüliga selleks korraks lõpusirgele jõudnud ning vastaseis on lahenduse leidnud. Vaataks siis, mis tegelikult toimus.

Võib-olla kõige ülevaatlikuma pildi asjast annab BBCNewsi analüüs. Probleem on siinkohas mitmetahuline ja ma katsun ära tuua mõningased võtmefaktid ja -sündmused:

  • Venemaa soovib astuda WTO liikmeks.

    See on selles mõtte huvitav fakt, et WTO liikmeks astudes peab Venemaa lõpetama mõningaste valdkondade subsideerimine siseturul. Üks neist asjadest, mida vaba turumajanduse tingimustes ei tohi doteerida on energeetika. Selles mõttes on Venemaal õigus, et miks nad peaksid toetama Ukrainat, kui nad ei tohi toetada endagi inimesi.

    Samas arvan ma ise, et tegelikult ei ehmatanud Ukrainat mitte niivõrd hinnatõus ise, kuivõrd see, et seda tehti $50 pealt $230 peale 1000 kuupmeetri eest. Tõenäoliselt ei kavatse Venemaa ka oma siseturul hinda hüppeliselt tõstma hakata.

  • Ukrainal on Venemaaga leping

    Tuleb välja, et Ukrainal on venemaaga leping 2009 aastani. Leping omakord seab ka hinnad selle ajani paika. Loomulikult on tegu Venemaale kahjuliku lepinguga, mis sõlmiti siis, kui Ukraina oli alles Venemaa ustav satelliitriik. Praeguseks on Ukraina järjest suuremat sõltumatust üles hakanud näitama ning pärast oranži revolutsiooni toimunud pööret lääne poole on Venemaa üsnagi õigusega tõlgendanud korvi andmisena. Seega võiks öelda, et leping justkui on, aga kirjutatud alla praeguseks juba muutunud alustel.

  • Gaasijuhe lookleb läbi Ukraina territooriumi.

    Läbi Ukraina jookseb üks olulisematest Euroopasse suunduvatest gaasitrassidest. Euroopa suudab ise ennast varustada gaasiga umbes 60% ulatuses
    ning ülejäänud 40%-st umbes 2/3 tuleb Venemaalt. Sellest omakord umbes 90% tuleb just Ukraina torujuhet pidi ning seega on tekkinud üsna piinlik olukord. Venemaa arvestas paljuski sellega, et Ukraina ajab traditsiooniliselt kõrvad lonti ja teeb mis kästakse aga võta näpust: kui esmane kauplemine tulemusi ei andnud ja Gazprom tuima näoga torujuhtmes rõhku vähendas, siis saatis Ukraina nad kukele ja pumpas ikka oma osa sealt välja. Mis omakorda andis laksu Euroopa tarbijatele. Nood omakorda pöörasid kurja pilgu Kremli suunas, tekitad palju üsna palju kabinettide vahel nihelemist. Põhimõtteliselt kui Moskva ei pea lepingut miskiks ei ole ka Kiiev kohustatud sellest kinni pidama.

    Muide see Läänemere torujuhe on paljuski alternatiivse trassi loomise üks osadest. Pärast selle trassi loomist (üks väiksem läheb ka läbi Valgevene) ei ole meie idanaaber enam nii sõltuv Ukrainast ja saab seega neil cojonesi julgemalt pitsitada. Iseasi on nüüd selles, et kas me laseme ennast Venemaa pool kasuahnelt streigimurdjaks värvata (kui Eesti ja Soome näiteks oma territoriaalveed 12 miili peale lükkavad, siis lähevad nende piirid kenast omavahel kokku ning Vene-Saksa gaasijuhe läheb jälle võõrriigi maa-alalt läbi).

  • G8 kokkusaamine

    Peatselt toimub ka G8 kokkusaamine, kus täna Ukraina intsidendile tõuseb teravaks teemaks ka Venemaa energiapoliitika välisriikide suhtes. Kui tõsiselt saab ikka võtta Moskva lubadusi kui Gazprom lihtsalt üleöö kraane kruttima hakkab. Kas ta on ikka usaldusväärne partner ja kuidas üldse võtte riiki, kes oma välispoliitika ehitab üles väljapressimisele. Tuletagem meelde, et gaasijuhtmes ei vähendatud rõhku isegi külma sõja kõrgpunktiski.

    Oluline on muide asja juures ka see, et kogu see intsident tõstis kütuse hinda peaaegu kõikides riikides märkimisväärselt, mis omakorda sunnib lääneriike võtma ette samme, et selliseid intsidente ei tuleks (õnneks on hinnad maailmaturul pärast diili saavutamist uuesti langema hakanud). Mõnes mõttes võib isegi öelda, et kogu selle jamaga seoses suutis Putin ennast lihtsalt nurka värvida.

  • Gazprom Türkmenistani juhtme kallal

    Mõnes mõttes on Gazpromi poolt üsna alatusüüdistada Ukrainat Venemaa juhtmest matti võtmisel kui firma ise sama asja tegi Türkmenistanist Ukrainasse jooksva toru kallal. Muide, kui kedagi peaks huvitama, siis Türkmenistan on maailmas suuruselt teine maagaasitootja.

Praeguseks on dii igatahes saavutatud ning tulemuseks on $95 1000m2 eest. Eks näe, kas sellel intsidendil ka mingeid järelmõjusi on. Üks asi on aga selge, et Eesti peaks selliseid sündmuste arenguid jälgima vägagi tähelepanelikult, sest peatselt tõstetakse meiega gaasihinda (tõsi, “ainult” kolmandiku võrra) ning meil on oma idanaabriga varemfi igast asjade üle ütlemist olnud. Ukraina julge vastasseis peaks olema õpetuseks meile kõigile kuidas Moskvaga asju tuleb ajada.

Erakond autoriõiguste vastu: Piraadipartei

Selgub, et Rootsis on asutatud uus partei, mille nimeks on Piraadipartei (ettevaatust, rootsi keel). Hetkel on nende ainukeseks plaaniks autoriõigused üldse täies koosseisus potist alla lasta — põhjuseks: inimesed on väsinud, et neid mingi näruse faili kopeerimise eest karistatakse sama karmilt kui mõnda terroristi poole linna õhkimise eest. Samuti piirab see arengut ja innovatsiooni (inimesed/firmad hoiavad endi käes patente, mida nad ei kasuta ja teistel kah ei lase), lisaks suurendab viletsust vaesemates riikidest (paljud hädavajalikel ravimitel pole näiteks geneerilisi ekvivalenti, kuna toimeained on patenteeritud).

Kuna erinevad autorikaitseorganisatsioonid (tuletagem siinkohas meelde rattusemaksu ja muid koormiseid) käituvad lisaks veel suisa röövellikult ning tuduvad olevat rohkem endi toitmise peale suunatud, siis otsustati võtta suund teise äärmusesse. Plaanis on meestel saada kätte 4% häältest ja ületada künnis septembris toimuvatel parlamendivalimistel.

Mida teie arvate? Kas autorikaitsesüsteemid tegelikult kaitsevaid autoreid ja kas tarkvarapatendid on innovatsiooni alustala?

Google PC: Löök Microsofti kubemesse?

Google

Los Angeles Times levitab kõlakat, et CES messil Las Vegases kuulutab Google välja Google PC, mis on odav arvuti webis surfamiseks ja mis ei ole üles ehitatud Microsft Windowsi jaoks, vaid kasutab enda operatsioonisüsteemi.

Google on juba pikemat aega Microsofti kallale minekuks hambaid teritanud: toetanud Firexfoxi, Operat ja OpenOfficet, napsanud ära AOL reklaamibusinessi ning lõpuks meelitanud üle terve leegioni Microsofti võtmetöötajatest. Kõik need on olnud aga rohkem piiritülid — Google PC väljahõikamine on aga otsene sõja kuulutmine. Asi on selles,et kui Google suudab tõestada, et enamuste inimeste jaoks pole oma igapäevaste toimetuste (web, mail, muusika, filmid, IM) jaoks operatsioonisüsteemi mark absoluutselt oluline, siis tähendaks see palju paanikat Redmonti kontorites. Igal juhul tähendaks see seda, et kindad on käest heidetud ja kuna mõlema firma kindalaekas on rahapakke rohkem kui Jumalal, siis tuleb sellest tõenäoliselt kõikide aegade kõige suurem tehnoloogiasõda.

Tulba-ahv (Joomahullu päevaraamat 2)

Juha Vuorinen: Tulba-ahv

Nüüdseks on siis ilmunud teine osa “Joomahullu päevaraamatust” ja selle nimeks on “Tulba-ahv” (termin, mida Soomes kasutatakse taksojuhtide üle irvitamiseks). Tagakaanelt:

“Tulba-ahv” on kultuseteoseks saanud “Joomahullu päevaraamatu” järg.

Peategelane Juha Berg seikleb iharate naisreisijate, isesüttivate tiblade ja narkokurjategijate keskel. Kuhugi pole kadunud ka vanad joomavennad: idioodist rasvarull Kristian ja sõja-hull sadist-pervert Mikael.

Praeguseks on raamat saadaval juba kõigis hästivarustatud kauplustes (aitäh Laurile, kes mind sellest tähtsast sündmusest teavitas).