pronto.ee

Kuigi mu mõlemas arvutis on DVD mängija, plaanin ma sellele vaatamata osta ka eraldiseisva mooduli teleka külge. Aga millist osta ja mida ostu juures arvestada. Kust oleks mõistlik teha järeleandmisi ja mille koha pealt peab olema kompromissitu. Internetist leiab tihtipeale üsna vastakat informatsiooni. Andro andis mulle lingi toredale lehele, kus üks forumant on pikalt laialt seda probleemi lahanud ja selle käigus hulga vajaliku kraami läbi nämmutanud. Lugege teiegi, mees teab, millest ta räägib.

9. detsembril palusin neil mulle saata Ubuntu viimase versiooni kettad ja üleeile sopsatas kiri postkasti teatega, et tulgu ma neil postkontorisse järgi. Täpselt kuu ajaga tulid kohale. Seega ka küsimus … kui keegi tahab Ubuntu v5.10 pressitud kettaid, siis PC versiooni on mul veel seitse yükki üle ja x64 versiooni neli. Andke siis teada.

Uuendus: Iga komplekt sisaldab kahte ketast: Ubuntu Install ja Ubuntu Live. Viimane on sobib suurepäraselt katsetamiseks kui ei julge asja kõvakettale (veel) installida. Boot CD pealt ja kogu funktsionaalsus on sinu päralt. Lisaks sobib see parandustöödeks — näiteks kui mul serveri LILO lusika nurka viskas, bootisin ma masina Ubuntusse ja parandasin asja ära.

Mees, kes leiutas LSD ja kes seda psühhedeelilist hapet ka esimesena enda peal (kuigi kogemata) katsetas (16.04.1943) sai täna 100 aastaseks. Vana on täie tervise juures ning äärmiselt nördinud sellest, et valitsus tema avastuse tuima näoga keelu alla on pannud.

Lisaks LSD-le on mees kõvasti tegelenud ka seente ja muude hallutsinogeenidega ning kirjutanud selles valdkonnas hulgaliselt artikkleid. Ja lisaks sellele on ta teinud ühe maailma kuulsaima jalgrattasõidu.

Palju õnne Albert Hofmann ja pikka iga. Sest ega küll küllale liiga tee.

Rein Langi Venemaa ekvivalent (mitte ametikoha, vaid vaimsete võimete ning hiilgavate mõttevälgatuste poolest) Vladimir Žirinovski, peab linnugrippi kavala vaenlase salarelvaks millega emakest Venemaad proovitakse põlvili suruda. Selle vastu sõdimiseks on ta aga mõelnud välja lollikindla meetodi. Tsiteerin:

“Valitsust tuleb sundida lõpetama lindude rändamine, ei mingeid rändeid enam, las jäävad sinna lõunasse, tuleb maha lasta kõik linnud, üles rivistada kõik meie mehed, sõjavägi Sotšist Krimmini, kõikvõimalikud lindude ülelennud peavad jääma sinna, kust algavad,” teatas endine riigiduuma spiiker kolmapäevasel duumaistungil, vahendab ETV24.

On vaid aja küsimus, mil Lang meilgi kuulutab sõja terroripääsukestele (suitsu ja muidu) ning käivitab operatsiooni koodnimega: “Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas”. Torud, igatahes, taeva poole, seltsimehed unetud!

Kuna kogu see litsiteema on juba ammu kõigile siinpool lahte kopa ette visanud ning sellega tegelejad enamasti külatola auväärsesse staatusesse upitatud, siis pole mingi ime, et Lang pärast oma sõnavõtte Soome ajalehes kiirustab ummisjalu koju tagasi sildu parandama.

Praegult vannub mees jumalakeeli, et justiitsministeerium pole midagi plaaninud ja meedia on temast lihtsalt valesti aru saanud (tuletagem siinkohas härdas vaikuses meelde Mailis Repsi). Igaks juhuks lisab ta aga lõppy, et kui soome parlament siiski peaks seaduseelnõu seksiostu kriminaliseerimiseks ratifitseerima, siis peaks sellega tegelema ka Eesti valitsus, sest (tsiteerin): “Oma sotsiaalsete probleemide eksportimine naabritele ei ole lahendus.”

Viimane tsitaat võib tulla ainult molekulisuuruse ajuga mehe suust. Probleem on ikka Soomes, mitte Eestis sellisel juhul ja kui Jukka käib siin kõva raha eest Jelenat panemas on see pigem probleemide IMPORT, kuna raha läheb eelkõige ikkagi Eesti maffiale. Õigupoolest tõstaks asja kriminaliseerimine lihtsalt kohaliku teenuse hinda ning muudaks selle veelgi lukratiivsemaks kohaliku allmaailma jaoks. Sest kõige naljakam on see, et ühegi mõõdupuu (heh, mõõdiku) järgi ei ole võimalik tõestada seksi ostu, väljaarvatud juhul kui müüv pool teeb politseiga koostööd. Lätis näiteks käib asi nii, et istud baaris ja tellid omale paar sigakallist napsu ning ühel neiul tekib tungiv vajadus sinuga (loomulikult täiesti tasuta) linade vahele pugeda.

Ei möödu ilmselt nädalatki, ilma et Eesti Vabariiki überkloun ja “justiitsminister” Rein Lang mingi järjekordse hälbega lagedale ei tuleks. Nüüdseks on ta siis avastanud enda jaoks prostitutsiooni. Seda teemat tõstab aeg-ajalt ikka keegi eile, kuid tavaliselt on põhjuseks olnud soov tõmmata tähelepanu ära mingilt muult, oluliselt piinlikumalt teemalt. Seekordne Langi ajuplahvatus joonib aga alla, et Eesti iseseisvuse alustalaks on teha kõik nii nagu Soomes … või Ameerikas.

Vana hea Eesti tava kohaselt on Lang oma suurtest plaanidest kõigepealt rääkinud Soome ajakirjandusele. See on väga armast temast ajada Eesti asju kusagil piirit taga. Artiklist nimelt loeb välja, et tema oma rahvas ei mõista teda. Mis pole ka mingi eriline ime.

Prostitutsiooni poolt ja vastu on argumenteeritud juba aegade algusest. Tänapäeval on prostitutsioon täielikult keelatud religioosselt fundamentalistlikes riikides, peamiselt muslimimaades, kus osadel puhkudel kohaldatakse isegi surmanuhtlust. Samuti on religioonigruppide lobitöö tulemusena prostitusioon keelatud enamustes osariikides, välja arvatud nevadas ja Rhode islandil. Huvitavalt kombel on väljaspool fundamentalistlike riike samme astutud prostitutsiooni ohjeldamiseks ainult üksikutes riikides, milledest huvitavamad näiteks on Soome ja Rootsi.

Rootsi on selle mõttes tõeline võlumaa, sest sealsed seadused on täiesti arusaamatud. Rootsis on täiesti legaalne seksi müüa, kuid seksi ost on out. Mõne mõttes on veider ka Soome seisukoht. Soomes nimelt lubab immigratsiooniseadus viivitamatult deporteerida sisserännanud, kelle puhul isegi KAHTLUSTATAKSE prostitutsiooni. Selle tagajärjel on Soomes hakanud levima omamoodi orjapidamine, kus tüdrukud ei saa midagi teha kupeldajate omavoli vastu, sest piisab ühest telefonikõnest ning tuleb hakata kohvreid pakkima.

See viimani ongi näide prositsutsiooniküsimuse kõige valusamast kitsaskohast. Kui legaalse prositutsiooniga riikides (enamus muid EU riike) on litsidel omad ametiühingud, kohustuslik arstlik kontroll (mis muuhulgas kontrollib ka narkootikume veres), kindel tegutsemiskord (näiteks kohustus kasutada kaitsevahendeid) ja tulemusena ei oma kuritegelik maailma praktiliselt mitte mingisugust lli selle äri üle, siis maades kus see on ebalegaalne, vohav kupeldamine, kuritegevus, naiste väärkohtlemine ja narkoprobleemid. Kuna see on kinnine ring, siis ei saa ka riik midagi sellega eriti ette võtta (Rootsi müügi legaliseerimine on omamoodi, kuigi ebaõnnestunud, katse seda teostada).

Taaskord tekib küsimus, et kas Eesti pole pakilisemaid probleeme kuhu oma korrakaitseorganeid suunata? Kuna paljud kunded on välismaalased, siis kas Eesti on valmis iga tegelase üle välisriikide saatkondadega jagelema — pidagem meeles, et tegu on KRIMINAALkuriteoga, seega tekitab see suure hulga piinlike probleeme. Kuna paljudest riikides on prostitutsioon ametlikult legaliseeritud ja reglementeeritud (näiteks Holland, Hispaania, Saksamaa, Šveits, Uus-Merema, Kanada), siis tekib tõsine probleem ka nende karistamisega, sest karistused peavad olema kõigile samad.

Minu arvates on Lang üles seadnud litsilõksu, kuhu ta varem või hiljem ise sisse prantsatab.

PS. Jaapanis on prostitutsioon hoopis naljakaks tehtud. Seal on vaginaalne rahaline suhe keelatud, kuid suuseksi ei peeta isegi raha eest prostitutsioonikski. Geišade maa, pole midagi öelda.

Hiljuti teatas Prantsusmaa, et riigi sõltumatuks elektriga varustamiseks ehitavad nad terve hulga uusi tuumaelektrijaamu ning rekonstrueerivad ka mõned olemasolevad. Samuti investeeritakse kõvasti krabisevat nn neljanda põlvkonna reaktorite väljaarendusse. Loomulikult on kogu see värk isehakandud keskkonnakaitsjad tagajalgadele ajanud, sest nende arvates on tuumajaam põrgu eeskoda.

Aga vaatame natuke alternatiive. Mis meil siis on:

a) Tuuleenergia. Tuuleenergia on suhteliselt ebastabiilne. Turbiine ei sa kasutada liiga nõrga ja liiga tugeva tuulega. Eestis on õnneks selle koha pealt suuresti vedanud. Tuuleenergia on ka suhteliselt kallis. Tuuleenergia miinuseks on ka see, et kui hakata tuule massiliselt energiaks ümber konverteerima, võib see tekitada pöördumatud ja väga soovimatuid kliimamuudatusi — uputusi rannikualadel ning põuda sisemaal.

b) Päikeseenergia. Päikesenergia on samuti suhteliselt kallis ja samas paljuski kliimast sõltuv. Eesti on päikesenergia suhteliselt mõttetu, samas Kalifornias on asjal rebu taga. Päikesepaneelida negatiivne omaduseks on see, et mida rohkem neid toota, seda kallimaks nad muutuvad (nõudmise / pakkumise suhe). Võiks küll väita, et hulgi on odavam, kuid praktika on näidanud, et kui (näiteks) mingi haruldase metalli järgi tekib suurem nõudmine, siis tuleb mingil hetkel vastu tootmisvõimsuste piir. Kui ei leita mingit alternatiivset meetodit vajaliku kraami tootmiseks (a la omal ajal Alumiiniumi tootmine boksiidist) või alternatiivseid materjale, siis hinnalangust oodata siinkohas ei ole.

Muide, mõlema energiaallikas (päike ja tuul) problemaatiliseks lüliks on stabiilsus. Mis juhtub siis, kui näiteks kolm päeva pole tuult olnud või on väga raju tormiperiood? Eletrit kulub ju ikkagi, valgust ja sooja on vaja ning seisma ei tohi jääda ka kõikjale pugenud elektroonika (eelkõige arvutid). Elektriautode (trammide, trollide, rongide) jaoks on elekter samuti hädavajalik, Kui suurlinnas peaks elekter kaduma, siis kaos totaalne.

Kõik see viitab sellele, et nende energialiikide kasutamise puhul peab eksisteerima paralleelselt ka traditsioonilised energiaallikad (põlevkivi, kivisüsi, nafta, gaas või aatom), mis hoiab süsteemi käigus sel ajal, kui nn alternatiivallikad rivist väljas on. Viimased ei ole eriti arvestatavad ka üllatushüpete puhul (näiteks kui väljas tuleks -40C külma, siis on väheusutav, et energiavarustus suudaks sellistel puhkudel kõidele nende miljonitele soojapuhuritele vastu pidada). Kuid tagasi asja juurde.

c) Nafta / gaas. Suhteliselt kallis ja hind tõuseb veelgi. Varustus ebastabiilne, mis muudab hinna äärmiselt volatiivsek ja ettearvamatuks. Enamustes energiat tarbivates riikides on nende maavarude hulk piiratud või puudub sootuks, mis seab nad seega sõltuvusse üksikutest naftat/gaasi tarnivatest riikidest.

d) Hüdroenergia. Kuigi hüdroenergia on suhteliselt vähesaastav on tal kohalikult floorale ja faunale tavaliselt laastav mõju, sest üle ujutatakse tohutuid maa-alasi. Hüdroenergia on ka oma olemuselt kõige ohtlikum energiaallikas, sest sõja- või eriolukorra ajal on tegu erakordselt võimsa relvaga, mis võib ületada tuhandetes kordades enamustest tuumarünnakutest. Kui näiteks Hooveri tamm Ameerikas õhku lasta, siis sureks rannikul kõik elav. Seda oleks võimalik võrrelda näiteks tsunamiga, mis tuleb maa poolt. Väiksemad jaamad seevastu pole pikas perspektiivis mõttekad, sest sobivate jõgede arv ja tammide ehitamisvõimalused on väga piiratud.

e) Eksootilised energiaallikad. Siia mahuvad tõusu-mõõna generaatorid ja muu selline. Enamustel neist on mingi masiivne negatiivne külg ja alati kerkib päevakorda ka hinnaküsimus. Enamus neist on äärmiselt loodusvaenulikud ja nende haldamine on kulukas.

Ma ei hakka praegult rääkima termotuumaenergiast, sest esimene protüüpgeneraator ei valmi ennem kümmet aastat ja pole kindel, kas see üldse ennast ära tasub. Isegi kõikide asjaolude kokkulangevuse korral ei oma see energiaallikas arvestatavat kaalu enne 30-40 aastat. Seega jääb üle ainuke reaalne “alternatiiv” tuumaenergiale:

f) Põlevkivi / kivisüsi. Mõlemad on suhteliselt odavad ja suhteliselt kergesti kättesaadavad maavarad. Need on suhteliselt levinud maagid ning seetõttu ei pea isegi impordi puhul leppima ühe allika poolt kehtestatud diktaadiga. Üldtuntud negatiivsete ilmingutena on muidugi masiivne kogus CO2-e ja lämmastikühendeid, mida atmosfääri kihutatakse, samuti väävel ning muu selline, mis mõnusaid happevihmu põhjustab. Ma ei hakka muide siinkas rääkima tuhamähedest, ega muust sellisest. Kui kõige huvitavam vähetuntud fakt on aga see, et kivisöega töötavad elektrijaamad kiirgavad märkimisväärses koguses radiaktsiooni ümbruskonda.

See artikkel võtab selleteema üsna üksikajalikult kokku ning tõstatab paar päris murettekitavat küsimust. Selgub, et kivisüsi, aga eriti põlevkivi sisaldavad märkimisväärses koguses uraani (sealhulgas ka pommikõlbulikku uraan-235 isotoopi) ja tooriumi. Kusjuures selgub, et kui arvutada kokku aastat 1937-2040 kogu maailmas kulutatud kivisüsi, siis oleks sellest võimalik olnu eraldada:

828632 tonni uraani (sealhulgas 5883 tonni uraan-235) ning 2039709 tonni radioaktiivset tooriumi.

Asja teeb huvitavaks ka see, et suhteliselt lihtsate filtritega on võimalik seda kraami seal ka koguda, mistõttu piisava huvi korral saaks mõni kannatlikum riik sealt ajapikku rohkem pommimaterjali kui enamus meist arvatagi oskaks. Muuseas selgus ka see, et kivisöega töötavate jaamade ümbruses on radioaktiivne foon umbes 100 korda suurem kui tuumajaamade ümber. Naljas on see seejuures see, et mõttetult atmosfääri paisatud uraani energeetiline väärtus on märkimisväärselt suurem kui energia, mis saadi kätte samal ajal põletatud söest.

Näide Ameerikast: 1982 aastal kulutasid kõik 111 tuumajaama Ameerikas kokku 540 tonni materjale. Samal ajal saadeti lihtsalt tuima näoga pilvede vahele 801 tonni kivisöest põletamisel eraldunud uraani (ja tooriumist me siinkohas ei räägigi). Söe põletamisest üle jääv tuhk ületab muuhulgas märkimisväärselt lubatud fooni ning seda peaks tegelikult võtma kui radioaktiivset jäädet.

Lugege see artikkel läbi. Tegu on suhteliselt vana uurimustööga, kuid peaaegu täies koosseisus seniajani vettpidav. See, et meil on toimunu reaalne õnnetus ühe jaamaga (Tšernobõl, mis paljuski oli tingit väärkasutusest) ei ole võrreldav nende miljonitega, kes endalegi teadmata põhjusel on haigestunud vähki lihtsalt sellepärast, et nad elasid liiga lähedal tuhamägedele.

Eile käis meil siis Ungarist külas Indrek Hargla, kes vanadele kaasvõtlejatele tõi kaugelt maalt külakostiks jooki nimega Unicum Zwack. Unicum on jook, mis Ungaris evib rahvujoogi staatust ning mis, nagu Indrek teadis öelda, omab peaaegu maagilist tervendavat võimet inimese seedeorganitele. Viimane asjaolu pani mind (kuigi umbusklikult) kõrvu kikitama, sest mul juba mitmendat päeva kõhus keeras ja parasjagu sel hetkel oli ka kõht lahti. Kaotada ei olnud seega midagi.

Poolteist pitsi ja tund aega hiljem oli mu kõht täiesti korras. Uskumatu! Igal juhul saab mu koduapteegis nüüdsest peale ka üks pudel Unicumi olema.

… on täna. Palju õnne mulle! Ametlik vastuvõtt toimub Suur-Ameerikas järgmine laupäev ja pidu toimub läbi kahe korruse. Kõik kes tahavad võivad siis läbi hüpata. Tänan tähelepanu eest.

Kuna mul kohe-kohe saabub sünnipäev, siis otsustasin ennast selle puhul premeerida uue mööblitükiga. Ma ei mäletagi millal see viimati juhtus kui ma omale midagi taolist soetasin. Kuna mu suures toas on suur plakat pappkasti peal juba aastaid diivanilaua funktsioone täitnud, siis otsustasin selle ümber vahetada — osta.ee-st sai leitud sobilik pakkumine ja ära ostetud (825 krooni). Läksin kohale, kõik oli väga hea, isegi kui päris aus olla, siis hulga parem kui ma ise lootsin. Ainuke probleem oli nende kummijulladega klaasi ja raami vahel (sellised, mis ühte otsa pidi istuvad tapiaugus ja teine ots on iminapalaadne), aga see oli ka kirjelduses olemas ning minu poolt arvesse võetud. Kummijullad olid täiesti äratundmatuseni deformeerunud. Tassisime selle laua siis Tarmoga minu juurde ja suundusime kummijullajahile.

Kõigepealt kimasime K-Rauta poodi, kust meid saadeti (viisakalt! väga hea pood on see muide) kohe edasi Aatriumisse vai Marivarisse (mõlemad on Järvel). Läksime Aatriumi ja vähemalt minul vajus mokk lahti — mida kurat?! Mööbli hind on uskumatu, sisuliselt neljast lauajupist kokku löödud raam maksis seal neli tonni!!! Ma arvan, et lähitulevikus saadan selle arvutivärgi kus kurat ja hakkan hoopis neid raame tegema. Okei .. marssisin furnituuri osakonds (pärast pooletunnist ekslemist suvalise mõttetu ja sigakalli mööbli vahel). Näitasin neile ühte endist (väga deformeerunud) jullat. Kohe kui müüja oli silmanud, mida ma sealt saada kavatsen läks õhk tema ümber ebahuvist tiineks. Kuna oli selge, et ma ei kavatse oma mahagonipuust kapile kullast nuppe ropu raha eest osta, siis oli vastus kiire tulema — Ei! Meil SELLISEID asju siin ei müüda. Suundusin Marivarit otsima.

Jalutasime kauplust mööda seda kohta leida püüdes ringi. Möödus poolteist tundi.

Marivari on tegelikult Järve Keskuse sissepääsust kohe paremat kätt. Sealt saime teada, et selle kummist vidina nimi on kandur ja, et neil on ainult vale number kandureid. Otsin neid valesi siis viis ja läksime sööma. Jalad olid sitaks väsinud.

Kodus tõmbasin kotist välja vaibanoa ja lõikusin kandurid parajaks. Panin lauaplaadi (sigaraske jupp karastatud klaasi) peale ja jäin oma tööd imetlema. Ma olen ikka sitaks kõva meistrimees küll! Kui kellelgi on vaja tulevikus kandureid timmida, siis minul on selles must vöö nüüd. Ja oma mööblitööstuse avan niipea kui viitsin. Ilmselt seega mitte lähitulevikus.