pronto.ee

Kes on jälginud pikemalt selliseid multifilmikanaleid nagu Cartoon Network, Nickeloden see on märganud, need kanalid on võtnud suuna lühikeste ning suhteliselt lihtsakoeliste jupikestega publikule, kelle vanus jääb kuhugi sinna teise elukümne algusesse. Ometigi on eliab seal erandeid ja vahest kõige silmatorkavam (kui Naruto kõrvale jätta) on “Avatar – The Last Airbender”.

Avatar on erandlik just selle poolest, et sarja kolm hooaega ja 61 osa moodustavad ühe terviku, iga järgmine osa jätkub sealt kus eelmine pooleli jäi ja kuigi osa neist on tähtsamad kui teised ei maksa ühtegi neist vaatamata jätta. Samuti on kogu piisavalt mitmekihiline, et pakkuda meelelahutust vanusest täiesti sõltumatult.

Loo tegevus leiab aset müstilisel mandril, mis meenutab Hiinat: peamiselt just kommete ja keele poolest. See on huvitav tegelikult üsna mitmel tasandil, sest loo autoriteks on ameeriklased ning aktiivselt kasutatakse animest tuttavaid vahendeid. Tänu sellisele kultuuride segistamisel hägustab žanride jooni tundmatuseni. Ometigi on tulemuseks saadud segu parem kui komponendid ükshaaval.

Kunagi Avatari maailmas neli erinevat rahvast: tule, maa, veel ja õhu mõjutusega inimesed, kes suutsid vastavaid elemente oma tahte järgi “painutada”. Hoidmaks kogu ilma tasakaalus sünnib taas ja taas müstiline tegelane, avatar, kes on suuteline kasutama korraga kõiki nelja jõudu. Tasakaalu süvendas veel ka see, et iga kord kui avatar sündis, toimus see rotatsiooni korras järgmise rahva juures. Ometigi ei piisanud viimase avatari pingutustest ja kui tulerahvas õhunomaade ründas, oli ta kadunud. Nüüd sada aastat hiljem leiavad meie peategelased jäässe külmunud uue avatari, kes peab lühikese aja jooksul omandama kõigi nelja elemendi kasutamise oskuse ning tehtud kahju kuidagi heastama.

Asja teeb keeruliseks ka see, et avatar ise on 12 aastane ning tema kaaslased vaid aasta või kaks vanemad. Mõnes mõttes räägib see lugu mitte ainult maailma päästmiseks vaid ka inimeseks kujunemisest ning sellest kuidas sõpru võib leida nii omade kui vaenlaste hulgast kui sa oled valmis poolele teele vastu tulema.

M. Night Shyamalan tegeleb praegult selle sarja põhjal filmitriloogia väntamisega, mille esimene osa peaks kinolinadele jõudma 2010 aasta 2. juulil.

Eestlastel on soomlastelt palju õppida, rohkemgi kui meile meeldiks. Osadest asjadest on ajakirjanduses räägitud, osadest mõista antud ja osadest sujuvalt kõrvale hiilitud. Ometigi kõige tähtsamat asja pole poole sõnagagi mainitud: nimelt oskust oma peaga mõelda.

Kui Euroopa Liidu sõjalise komitee esimees kindral Henri Bentégeat ütles, et Euroopa mõistab Eesti karme sõnavõtte meie geograafilise asukoha ja ajaloo pärast, siis ei tähendanud see kaugeltki seda, et Euroopa selle heaks kiidab. Pigem meenutas tema arvamusavaldus äärmiselt ettevaatlikult sõnastatuna, et Euroopa mõistab meie raskest lapsepõlvest, puust mänguasjadest ja varajasest suguelust tingitud kasvatamatust, aga … artikli kommentaarides on näha, et vaid mõni üksik mõistab viisakat vihjamist.

Soomlased, kes on läbi aegade olnud tegudeinimesed nõnda taktitundelised ei ole. Tarja Halonen ütleb otse: “Soomel pole põhjust omaks võtta Baltimaade jäika suhtumist, sest Soome tahab säilitada häid suhteid kõigi oma naabritega. “See on ka Euroopa Liidu huvides, et on riike, kes on vabad sellistest posttraumaatilistest olukordadest, ja on riik, mis on suhteliselt külma peaga, faktidest lähtuv ja konstruktiivne.” Soome presidendi ütlemist tasuks võtta kui vanema venna sõnu nooremale, kui viimane on segaduses ja ei tea mida teha ning paljuski kajastab see ka kogu Euroopa hinnangut meile, olles karm, aga õiglane.

Huvitav oli aga see, et lisaks Delfi kommentaariumi meeltesegadusele ei saa sellistest ütlemistest aru ka Riigikogu liikmed. Andres Herkel, täiskasvanud inimene, meie parlamendi liige arvab nii: “Lipponeni ja Haloneni avaldused on täiesti ekslikud või, täpsemini, nad tuginevad valedel eeldustel.”

Lipponen kohta ma midagi arvama ei hakka, kuna minu asi pole seda meest kommenteerida. Aga siinkohas võik Herkel tõsiselt piinlikust tunda. Esiteks Lipponeni ja Haloneni paigutamine arvamuse avaldamisel samasse lausesse ei saa tõlgendada muud moodi kui otsest soovi solvata Soome presidenti, pealegi labaste demagoogiliste võtetega (sidudes kahte näiliselt sarnast, kuid täiesti eraldiseisvat asja). Teiseks ei suuda ta mõista mis eeldustest jutt käis.

Soome on lähiminevikus pidanud maha mitu sõda venelastega ja need kõik võitnud. Vaatamata territoriaalsetele kaotustele on Soome säilitanud iseseisvuse. Tollal kui Eesti oma vabaduse eest heitles oli just Soome see maa, kust vabatahtlikud appi tulid, sellal kui teised riigid veel arugi polnud saanud mis teoksil oli. Pärast teist ilmasõda kui teised niisama venelaste kallal õiendasid ehitas Soome oma hiljutise verivaenlase rahadega üles oma majanduse ning elas üle ka viimase lagunemisega kaasnenud majanduskrahhi (lama). Kui maailmas on üks riik, mis teab kuidas venelased käituvad, mida Vene karu sööb ja kuidas teda tantsima panna, siis on selleks riigiks Soome. Ja üldse peaks olema nii, et kui Soome president midagi sellel teemal räägib, siis on Herkeli sugune töllmokk vait ja kuulab. Ja jätab meelde. Ja teeb märkmeid.

Nüüd, pärast häbistavat lüüasaamist ja kahe provintsi jäädavat kaotust on Gruusia üsna piinlikus olukorras. Abitu katse süüdistada lääneriike ja veeratada osa vastutusest nende kaela on asjad viinud niikaugele, et nii Euroopa kui Ameerika mõõt on täis hakanud saama. Näiteks on üsna selge, et NATO abi Gruusiale saab olema üsna sümboolset laadi ning suure tõenäosusega näeb Saakašvili kutset Põhja-Atlandi liitu sama palju kui oma kõrvu. Enagi veel, sõnades mägilasi toetav EL isegi ei kavatse peale paari noomiva midagi Venemaaga peale hakata. Soome juba on öeldnud, et majanduskonflikti puhul Venemaaga jäävad nemad igal juhul kaotajaks ning hävitada oma ettevõtlus ainult sellepärast, et mingi sõge tegelane suhandete kilomeetrite tagant heast peast sõtta läks ei ole küll mingi mõistlik tegevus. Gruusiale loeti sõnad peale, nad ei kuulanud hoiatusi ja seega on ise süüdi, on lääneriikide ametlik seisukoht.

Nagu ma ennist juba märkisin on ka Eesti jõudnud sellesse faasi, kus poliitikud on segaduses. Kuidagi on kõik väga-väga valesti läinud. Et mitte lolli ossa jääda, on sujuvalt gruusiameelsuse libedalt jäält liigutud edasi venevastasuse kindlale pinnasele, kuid nüüdseks on isegi see osutunud liiga tümaks maaks. Seega on liigutud edasi järgmisesse faasi, mille nimi on analüüs ja statistika. Siinkohas oleks aga paslik meelde tuletada tsitaati: “On olemas kolme sorti valesi: valed, neetud valed ja statistika.” On olemas ka teine ütlus: “Eksisteerib kolme sorti valetajaid: pisikesed valevorstid, suured valetajad ja eksperdid (analüütikud)”. Seega kui mängu tuuakse analüütikud ja statistika, on aeg ettevaatlikult ennast taharitta sokutada. Veel parem, lahkuda saalist.

Uusim katse selle sektoris on jutt, justkui oleks Vene ajakirjanikud teadnud rünnakust ette. Selle põhjuseks toodi seda, et Tšinvalist evakueeriti enne sõda naisi ja lapsi, linna oli hulgaliselt kogunenud hulgaliselt (peamiselt Vene) ajakirjanike ning Venemaa oli võimeline mobiliseerima ning kohale toimetama oma üksused väga lühikese aja jooksul. Mind paneb hämmastama selle artikli lühinägelikkus. Kuid nagu näha võib statistikat väänata igat pidi.

Mida arvan sellest värgist mina?

1. Jutt, et Venemaa koondab oma piirile vägesi. Kui Gruusia sellises olukorras Osseetiat ründas, siis igasugused väited, et nad ei osanud oodata venelaste nõnda raevukat reaktsiooni on lihtsalt lapselalin. Sellisel juhul nad pidid sellega lausa arvestama.

2. Jutt, et Ühendriigid ei teadnud asjast midagi. Ühendriikidel on Gruusias 130 nõustajat ja koolitajat. Nõustajad, eksperdid ja koolitajad on välisriikides küll teatavate ülesannetega, kuid lisaks ametlikule missioonile on neil üks funktsioon veel. Nad peavad oma kodumaad teavitama aset leidvatest sündmustest. Laias laastus on tegu avalike spioonidega. Ma ei suuda uskuda, et nõnda suur sündmus nagu Osseetia ründamist oleks olnud võimalik teha nõnda, et nad seda ei oleks märganud.

3. Jutt, et ajakirjanikud olid asjast juba ette teadlikud. Õigupoolest mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka lõunaosseedid. See on tegelikult kõige murettekitavam probleem. Nimelt ründas ju Gruusia — seega pidi nad teadlikud olema Gruusia plaanidest. See tähendab omakorda aga seda, et kas Venemaa/Osseedi luure on ülihea või lekib Gruusia käsuliin nagu sõel. Viimase puhul tekib taaskord küsimus, kuidas USA eksperdid suutsid just õigetel hetkedel kõrvale vaadata? Loomulikult jääb üles ka küsimus, et kas sõjaväelisel liidul on vaja liikmeid, kes pisematki saladust ei suuda hoida.

4. Jutt, et Venemaa reageeris rabavalt kiiresti. 48 tundi ei ole suurriigi jaoks mingi reageerimisaeg. Nii Ühendriigid kui Hiina on rõhutanud, et nende väed on kriisi puhkemiselvalmis 24 tunni jooksul alustama lahingutegevust ÜKSKÕIK millises maailma punktis. Oleks alusetu arvata, et Venemaa kuidagi teistsugune oleks. Või õigemini — arvestades sellega, et Venemaa läheb läbi üheksa ajavööndi ning katab uskumatult suure territooriumi, siis elementaarsegi kaitsevõime omamiseks on see hädavajalik. Ainuüksi sisekaitseks ongi vaja neil jõuda sama hästi kui suvalisse maailma punkti.

Õigupoolest on Eesti jaoks kõige murettekitavamad punktid 3 ja 4. Info on tänapäeval uskumatu mõjuvõimuga relv ja nagu näha oskavad venelased sellega ümber käia, erinevalt grusiinidest. Kuna sellest paraku ei taheta rääkida, siis liigitaks ma kogu kisa pigem pärast kaklust rusikatega vehkimiseks. Kogu sellest tsirkuses on meil kohutavas koguses õppida ja see võib tõepoolest olla meie viimane võimalus. Demoniseerimine ei muuda meie potentsiaalset vaenlast kuidagi nõrgemaks, pigem nõrgendab see reaalse tõsisema konflikti puhul meie endi moraali.

Kuigi mulle tundub, et ma olen viimasel ajal muutunud Leo Kunnase vabatahtlikuks hääletoruks, pean ma ikkagi viitame VEEL ühele tema artiklile: “Kapitalil on ikkagi kodumaa”. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi omal ajal Vespasianuse arvates raha ei haisenud on meie kroonidel kõva rubla lehk man.

Kui Putin võimule tuli, siis peaaegu esimese asjana puhastas ta Venemaa võimustruktuuris uusrikastest. Oligarhid pagesid Kremlist nagu vanatühi välgu eest ning võim sai taaskord konsolideeritud Duuma ja presidendi kätte. Arvestades sellega, et Duuma on Venemaal suuresti sümboolne asutus võib selle muidugi mainimata jätta, kuid me elame muutlikel aegadel ja eks näe. Majandusele osutus see igatahes kasulikuks ning riik teenis korraliku nutsu raha. Loetud aastate jooksul suutis Venemaa maksta ära kogu NSVL-i välisvõla, tekitada omale mõnusa pekikihi ning sai majanduslikult jalad alla.

Kuid mitte kõikide oligarhide pead ei veerenud. Me kõik mäletame Hodorkovskit, kes olles Venemaa kõige rikkam mees (ning maailma edetabelis suisa auväärsel 16. kohal), läks oma jämedale rahakotile vaatama ometigi kaheksaks aastaks trellide taha — kontseptsioon, mis Venemaa jaoks oli midagi päris uudset. Põhjuseks nagu Al Caponelgi, maksudest kõrvale hoidmine. Ometigi vaatamata suurele kärale oli tegemist pigem erandi kui reegliga ning peamiseks põhjuseks oli mehe enda poliitilised ambitsioonid. Pärast paari näidishukkamist ei raisanud ülejäänud oligarhid aega sõitmaks Moskvasse ja vandumaks igavest truudust Kremlile. Vastutasuks selle eest, et nende äri tõkestamatult õitseks, lubasid nad omalt poolt igatpidi majanduslikult toetada võimuladviku huvisi.

Kui Eesti ühines 2004 aasta märtsis NATO-ga, siis õigupoolest polnud Venemaa selle vastu suurt midagi. Loomulikult kobiseti mõni aeg sellele teemal, kuid kogu atraktsiooni eesmärk oli eelkõige ikkagi siseturu nõudmiste rahuldamine. Venemaa oli juba aastate eest avastanud, et eestlasedon liiga pragmaatilised, et kujutada endast reaalset ohtu. Muide, Moskva poolt vaadatuna tähendab pargmaatiline müüdavat, seega ei tasu ennast väga kõrvust tõstetuna tunda. Korrektselt toimiv majandus ning emotsioonivabalt toimiv kaubandus tekitas olukorra, kus Venemaa sõjaline interventsioon ei ole riigi huvide seisukohalt mitte ainult kasulik, vaid suisa kahjulik. Piltlikult oleks selline aktsioon olnud võrreldav lüpva lehma vorstiks lõikamisega. Nii poliitiliselt kui majanduslikult oli odavam meid lihtsalt üles osta, saades sellega salamisi käes sisse nii NATO-sse, kui EL-i. Nagu me teame, et keti tugevus sõltuv keti nõrgimast lülist. Sama kehtib ka liitude kohta.

Milline on praegult meie hetkeseis? Hetkel läheb Venemaale kontole umbes 10% Eesti impordist/ekspordist. Näiteks meie põhilisel kaubanduspratneril Soomel on see number isegi suurem. See number muidugi ei sisalda endas näiteks transiiti. Kui kaubavahetus ei ole mitte ainuke hoob, samuti mitte suurim. Ajapikku on Venemaa kapaital hiilinud pea kõikide suuremate ettevõtete külje alla. Taas ja taas selgub, et mõne strateegilise ettevõtte on ostnud firma, mille omanikuks on mõni Šveitsi advokaat või Vene suurärimees. Tegelikult kipuvad need kaks asja olema suisa sünonüümid, sest otse asjade ajamine tihtipeale pärsiks ajaajamist ja seetõttu kasutavad venelased suuresti ära eestlaste russofoobiat ning suunavad ärid oma kontrolli alla läbi vahemeeste. Suur osa truudust vandunud oligarhidest omavad muide Iisraeli, Šveitsi või Hispaania passe ning juriidiliselt ongi tegemist nende riikide rahadega. Ometi ringleb suur osa nende rahast teisel pool Peipsit ning riigi “katuse” eest tuleb neil luftitada oma Eurosi “Vene mõjusfääris” olevates riikides.

Tänud sellele võib öelda, et erinevatel hinnangutel mõjutab Venemaa ühel või teisel viisil kolmandiku Eesti majandusest, mis on väga suur osa. Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ning tollal kui kirjatsurad ning nende lugejad kilkavad üleskutseid “boikoteerida”, “visata välja” ja “rakendada meetmeid”, siis käivad nad murelike nägudega tagatubades ringi. Ühest küljest on kõik need kilkajad nende valijad, teisest küljest mõistavad nad kõige paremini, et igasugune REAALNE tegutsemine võrdub oksa saagimisega, millel me istume.

Katsume nüüd korraks ette kujutada seda, et kaob kolmandik meie majandusest. Raske, eks ole? Piltlikult öeldes on kolmandik igast meie kroonist tegelikult rubla ja seega on mõistetav, miks ta selle järele haiseb.

Selleks ei ole vaja ei triki- ega trukimeest. Minu arvetes üks paremaid kaitseasjatundjaid Leo Kunnas pakub selleks palju lihtsamat varianti ja meie arvumus ei ole selleks isegi vajalik. Piisab sellest, kui NATO satuks veel ühte konflikti. Näiteks Venemaaga.

Eesti poliitikud on proovinud NATO-st jätta muljet kui kõikvõimsast organisatsioonist, kus kõik toimub ühtse taktikepi järgi ja isiklikud huvid puuduvad. Osad tegelased on seda tõstnud isegi kõrgemale EL-st, mis on oma föderaalarmee loomise lävepakul (tõsi, seda nimetatakse hetkel veel teisiti). Kui vaadata viimaseid konflikte, kus NATO on osalenud, siis on näha, et see nii ei ole. Tõsi, viimast kolme konflikti, kus NATO liikmed ühte või teistpidi on osalenud võiks nimetada ründesõjaks — Iraak, Afganistaan ja Serbia ja kordagi ei tekkinud ohtu, et sõda kandub liiduliikmete territooriumitele.

Venemaaga oleks asi aga teisiti. Esiteks poleks relvatäristamine meie idanaabriga enam ühepoolne ehk siis enam ei oleks tegemist tankidega kasakate vastu minemisega. Teiseks kui Venemaa identifitseerib oma vaenlasena NATO, siis identifitseerib ta oma vaenlasena ka Eesti, kuitahes püüdlikult me ka ei prooviks sellest kõrvale jääda. Kuna sõda toimuks sellisel juhul Venemaal või Venemaa piirialadel, siis on Venemaal suur logistiline eelis, mis laias laastus tähendab seda, et Moskval tekib suur kiusatus avada teine rinne Baltimaades panemaks liitlased uue surve alla. Tähelepanuväärne on ka see, et suurimate liitlaste väed on hetkel seotud Iraagis ja Afganistaanis ning isegi kui need sealt päevapealt välja tuua, avab see automaatselt ukse islamistide kättemaksuaktsioonideks, kuna rauda tuleb ju taguda kuni see veel kuum on. Kuid erinevalt muudest vaenlastest ei ole neil takistusi nn pehmete sihtmärkide ründamisel. Ja mida võtab samal ajal ette Hiina, seda teab ainult vanajumal …

Suure tõenäosusega tekitaks kogu see konflikt NATO jaoks sellise olukorra, kus liidu osapooled hakkavad üsna kiiresti otsima võimalusi sõjast väljumiseks: NATO laguneks pärast taolise stsenaariumi käivitumist niikuinii. Venemaa okupeeriks Eesti ja pool Lätit ning kuigi arvatavasti jäävad sõjategevuse osapooled põhilise lava laudadel Kaukaasias omadega nulli, ei muuda see meie jaoks midagi. Eestit kui sellist ei ole enam jälle. Muide, see stsenaarium paistab olevat ka meie liitlaste peades. Näiteks Poola jaoks on NATO-l kaitseplaan olemas, Eesti jaoks mitte. See näitab seda, et Eesti on NATO puhvertsooniks, mille kaotamist peetakse aktsepteeritavaks kahjumiks. Tänu sellele ei tule siia niipea ka sõjaväebaase, sest erinevalt Gruusiast ei soovi liitlased oma tehnikat ja infrastruktuure venelastele kinkida.

Üks asi veel. Viimasel kahel päeval on räägitud Ukraina liitumisest NATO-ga. Gruusia kohta pole ma kuulnud enam ühtegi piuksu. Niipalju siis toetusest oma “liitlastele”.

Eesti Päevaleht edastab meile põrutava avastuse: eestlased on tegelikult kultuuriliselt peaaegu nagu etnilised venelased. Selle avastuse taga on keegi Ühendriikide kodanik nimega Jonathan Hilton ja sellest võib-olla ei olekski suurt midagi, kui see kodanik ei tuleks juhtumisi järgmine aasta Kentmanni tänavale koostama raporteid Eesti sise- ja välispoliitika kohta. Seoses sellega teen ma ettepaneku Eesti poliitikutel tunda ennast oluliselt vähem kõrvust tõstetum kui keegi Washingtonist midagi head meie kohta ütleb.

Mõelge ise, meil ehitatakse siin suisa teidki juba. Kasutades asfalti!

Uuendus:
Selgub, siis, et kuigi EPL on tõlkerahadega kokku hoidnud ning tegelikult ei ole originaaluudis põrmugi nii drastiline, pidas mees algselt siiski eestlasi etnilisteks venelasteks ja kui esimesed kommentaarid ilmusid siis kiiruga korrigeeriti algmaterjali ebamäärasemaks. Originaaluudise leiab siit.

Konfliktist on praeguseks paar nädalat möödas ning õhk hakkab puhtaks saama. Selgeks on saanud see, et lääneriigi ei toeta Gruusiat, pole algusest peale soovinudki toetada ning see peaks olema õppetunniks eelkõige just Eestile — selles mängus ei hüpata. Kõik kõvemad tegijad on praeguseks vaikselt pildist kadunud ning pisemad kehkenpüksid, kes seniajani üritavad selle pealt omale poliitilist kapitali koguda on samuti hakanud aimama kust poolt tuul puhub ning asendanud oma Gruusia-alase nutulaulu venevastase retoorikaga.

Ometigi oleks tegelikult põhjust enne rääkimist natuke mõelda. Mida need venelased siis sellest Gruusiast nii väga tahavad? Tegelikult ei huvita venelasi ei Gruusi, Osseetia ega Abhaasia. Seda pahurate omavahel tülitsevate herilaste pesa pole tegelikult vaja ei Venemaale, USA-le ega Euroopale. See oli ka põhjus, miks Gruusiat NATO kandidaatriigiks ei kutsutud, kuigi nad on kulutan oma kaitseväele suurusjärkudes rohkem raha kui näiteks Eesti. Vaatamata kõikidele lubadustele on väheusutav, et see kutse ka antakse. Põhjus on lihtne — keegi ei taha liitlast, kellest ainult tüli tõuseb. Õigupoolest ei lähe isegi see NATO värk venelastele suurt korda. Põhjus on pigem palju proosalisem — Venemaa soov on näidata, et kahekümneaastane nõrkusperiood on läbi saanud ja tsiteerides klassikuid: “Mulle näkku ei nikuta!”

Selles valguses on näiteks Paeti sajatus, et venelased rikuvad oma rahvusvahelist mainet äärmiselt kohati ja lühinägelik. Viimased kakskümmend aastat oli venelastel maine, mida isegi oma vaenlasele ei soovitaks (tegelikult ma selle koha pealt muidugi liialdan) — savijalgadel hiiglase oma. Ometigi on venelased ära maksnud kogu oma NSVL-lt kaasavaraks saadud välisvõla, kaubandusbilanss on tugevalt plussis ning majandus pole ammu nii heal järjel olnud. Venelased vajasid ainult ühte asja — väikest võidukat sõda ning selle nad ka said.

Õigupoolest pole venelastel isegi nõuka ajal nii palju trumpe käes olnud kui praegult ja tänu sellele kõlavad erinevad ähvardused õõnsamast õõnsamalt. Näiteks NATO-l on Venemaad rohkem vaja kui Venemaal NATO-t, kuna Põhja-Atlandi kaitseliidu probleemsed piirkonnad paiknevad kohtades, kus venelastel on ajalooliselt suur mõju ja kogemus. Tegelikult on kogu Venemaa ise üks suur probleemne piirkond ning probleemidele selja keeramine teeb tegelikult need oluliselt ohtlikumaks. G8 on lihtsalt sümboolne taatide ürituse nimetus — tegu on omamoodi karskusseltsiga mis eksisteerib ainult nimes. WTO, mille liikmeks Venemaa pürib on muidugi tore majanduslik organisatsioon, kuid siin on üks aga: Venemaa on aastaid ühepoolselt täitnud WTO ettekirjutusi. Kui nüüd peaks juhtuma nii, et nad tüdinevad, kannatab esmajärjekorras just venelaste lähisvälismaa. Jah, nende hulka kuulume ka meie, kuna meie väliskaubandusest veidi üle 10% on seotud selle riigiga ning ma ei hakka rääkimagi vene investeeringutest, mis meie ärisi toidavad. Vähemalt 20% Eesti majandusest on ühte või teistpidi seotud Venemaaga, mis tähendab seda, et kaubanduskonflikti puhul tõmmataks viiendik meie majandusest kraavi. Muide, Soomel on see osakaal isegi suurem, seega kannatab ka meie suurim kaubanduspartner, mis omakorda võimendab kogu ürituse tagajärgi.

Aga edasi. Venelased tahavad praegult näidata, et nad teevad kõik nii nagu neile meeldib teha ja tegelikult pole lääneriikidel ühtegi jõuõlga nendega opereerimiseks. Mis siis, et sellest tuleb tüli. Tüli ei ole midagi mida tuleks karta vaid mis tuleb ära klaarida, sest pärast seda on mängureeglid ja jõujooned selged. Ma usun, et näiteks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust tunnustatakse paljuski tänu Lääne kiuste, et näidata — Venemaad ei saa enam käskida ega keelata. Kui te tahate Kremli käest midagi saada, siis olge valmis selle eest turuhinda maksma. Õigupoolest ainuke mees, kes asja kohta sõna on viimasel ajal võtnud on USA president Bush ja seda ka ainult sellepärast, et lahkub paari kuu pärast ametist tehes ruumi oma järeltulijale. Traditsiooniliselt on ametist lahkuval Ühendriikide presidendil üsna suured võimalused oma asjade ajamiseks ja järetulija elu kas siis kibedaks või magusaks tegemisel, sest kaotada pole ju midagi.

Aga räägime korra ka Eestist. Eestil oleks vaja, et Venemaa lõpetaks oma huvide ümber hindamise. Mida iganes suurriigid omavahel ka ei teeks, igal juhul jääb Eesti kaotajaks, mistõttu parem oleks kui midagi ei juhtuks. Gruusia konflik tegi Eestile ka selgeks, et eelkõige tuleb loota endale. Tuleb suurendada kaitsekulutusi ning lõpetada see rumal jutt palgaarmeest. Gruusi palgaarmee effektiivsust sai praktikas näha — tollal kui Miša Tbilisis rusikaid viibutas ja pealinna viimase veretilgani kaitsta lubas, jooksis tema armee pakku ilma ühtegi pauku tegemata. Võimalik, et sõduritel oli kiire oma viimaste veretilkade Tbilisisse vedamisega kuid igatahes jäi lõviosa Gruusi sõjatehnikast põgenemisel lihtsalt venelastele kokku koguda.

Mütofest 2008 oli tore. Kassinurme kindlus on suuremaks kasvanud ning hakanud ajapikku nägema kindluse moodi välja, amfiteatrisse on tekkinud lavakonstruktsioonid ja kõik nägi välja palju temaatilisem kui vanasti. Isegi teksaste ja muu taolise kraamiga tulijaid oli seekord vaid näpuotsatäis. Sai näha kuidas sepp sädemevihus rauda kokku keedab, kuulata toredaid moosekante, vaadata ehtekunstnikke tööd, külastada riide ja muu kraami tegijaid ning müüjaid. Poisid olid toreda kõrtsi püsti lükanud ja üleüldse on asjal rohkem iidsete aegade hõngu kui kunagi varem. Aasta pärast siis uuesti ja veelgi paremini.

Saakašvili: “Leeeeeroy Jenkins!”

Vaikus. Juba kaks päeva pole ükski poliitik julgenud sellel teemal enam avalikult sõna võtta. Esimesed rahvusvaheliste vaatlejate raportid on hakanud saabuma ning seniajani sõjatrummi põristanud ajakirjandus räägib teemast ainult väikeste tähtedega. Ausalt öeldes ei tahaks ma praegult Allar Jõksi, kes peab sõjategevuse legitiimsust uurivat juriidilist komisjoni juhtima, nahas olla.