With the rage;
explosive matter,
chain reaction
energy splatter.
Leidsin sellise toreda video nagu “Kettenreaktion durchs ganze Haus” ehk “Ahelreaktsioon läbi kogu maja”. Täiesti uskumatu, millega saavad hakkama inimesed kellel on vaba aega rohkem kui jumalal.
Iseenesest on väga tore lugeda, kuidas infosõjas teineteist usinasti materdatakse, aga minu arvates kiputakse nagu ikka takerduma pisikestesse detailidesse, mis takistavad suurt pilti nägemast. Imestatakse, et et mida venelased tahtsid ja miks nad nüüd madalat profiili hoiavad (peaaegu kõik viimase aja avaldused Eesti vastu on tehtud rõhutatult isiklikul tasemel). Ühest küljest (see kumab ka poliitikakommentaaridest läbi) tuntakse nüüd võidujoovastust ja teisest küljest tuntakse hirmu, aga milliseid järeldusi oleksime me tegelikult pidanud tegema?
Minu arvates ütles Venemaa päris otse välja, mis nende huvi on: “Ansip peab tagasi astuma!” Esimene ring selles kampaanias oli puhtalt verbaalne, ähvardamise tasemel ja teine oli tegudes, ehk tänavarahutusi organiseerides. Mässud on varemgi poliitikuid tagasi astuma sundinud ja milleks Eesti peaks selles osas erand olema. Selle teooria poolt räägib ka vene saatkonna aktiivne kaasaaitamine korralageduse organiseerimisse ning see, et rahutuste käigus oli võimalik näha tegelasi, kes tegid (professionaalselt) kõik endast sõltuva, et üritus muutuks selliseks nagu see muutus. Okei .. Ansip tagasi, aga miks? Väga lihtne: kui Ansip tagasi astuks, siis on Ilvesel kaks valikut: kas kuulutada välja erakorralised parlamendivalimised, mis oleks ebareaalne, arvestades sellega, et valimised olid vaid mõne kuu eest ning kõiki alternatiive pole veel ammendatud või anda volitused valitsus kokku panna eelmine kord tahaplaanile lükatud kandidaadile, kelleks oli Edgar Savisaar. Väheusutav, et pakutaks välja alternatiivne kandidaat Reformist või n.ö. lepitusvariant juba niigi konfliktsest IRL-st.
Muide, Savisaare strateegia pärast öiseid rahutusi oleks sellisel puhul täiesti mõistetav: see oli rünnak valitsuse vastu, sooviga seda piisavalt kompromiteerida ning näidata seda Eestivaenulikuna ning teovõimetuna pakkudes ennast välja kui potentsiaalset Eesti päästjat (valgel hobusel!). Tema ämbriks ei olnud mitte see, et ta venelaste poolele asus (nn Eesti kaart sai tal ammendatud juba üsna tükk aega tagasi ja loogiliselt võttes pole mõtet investeerida sihtgruppi, kus enamus kulutatud kroone ikaldub). Tema ämbriks oli see, et ta ei suutnud eestlaste vahele kiilu lüüa ja lõpuks asusid Ansipit toetama isegi grupid, kes veel nädal varem oleks hea meelega teda kukkumas näinud. Tormi ajal paati ei kõigutata.
Kui kõik see aktsioon valitsuse vahetamiseks nurja läks, siis mida venelastel oligi enam teha? Pärast kaklust ei ole enam mõttekas ametlikult rusikatega vehkida ning sekundaarne ülesanne tekitada omale uus väline vaenlane, kes venelaste rahvusliku uhkust jõhkralt jalgade alla tallab sai ju täidetud.
Shift to the left, shift to the right!
Pop up, push down, byte, byte, byte!
Täna on siis mu esimene päev uues kohas. Hetkel käib Pronto kiirendatud ümberkoolitamine Oracle mehest IBM-i meheks. Võtmesõnadeks on mul siin WebSphere, Rational, DB2, Java, servletid, JSP, MVC, jne. — ehk nagu näha ei ole tööpõld just väga kitsas. Õnneks ei ole see kõik minu jaoks enam nii raske kui vanasti — kogemused erinevatel platvormidel hakkavad ennast lõpuks ometi ära tasuma: pidevalt leian sarnasusi ühe või teise analoogse tootega mõnel konkurendilt. Ei ole midagi uut siin ilmas.
In a garden in the house of love, sitting lonely on a plastic chair
The sun is cruel when he hides away, I need a sister – I’ll just stay
A little girl, a little guy – in a little church or in a school
Little Jesus are you watching me, I’m so young – just eighteen
Öine grill ja pärastine tiksumine kamina ees, tekk põlvedel ning vein kruusiga peos — Irja meelehärmiks sai välja kuulutatud vanameeste paradiis.
Jesus built my car
Its a love affair
Mainly jesus and my hot rod
Yeah, fuck it!
Nagu pealkirjast võib lugeda sain täna ootamatult asja käppa. Kas tee mäletate kuidas te ujuma või esimest korda kaherattalise jalgrattaga sõitma õppisite? Tunne on sarnane. Muide, jalgratas ja mootoratas on kaks eri asja — nende sarnasus on ikka üsna pinnapealne. Ühe puhul on sul jalge vahel üle kolmesaja kilo eest metalli, teise puhul praktiliselt mitte midagi.
Asi hakkas sellest pihta, et tegin seal neid kaheksaid. Seal on selline tore asfaldile joonistatud kast, kus saab rattaga ringi ukerdada ning kuidagi ei mahtunud mulle pähe, kuidas selle kasti sees numbrit sõita. Ikka kas läheb jalg maha või ei keera välja või eriti halvas situatsioonis surem mootor välja. Sa saad aru küll, et kuidagi peab see käima, aga välja ei tule. Instruktor istub autos, vahib su ukerdamist ja kortsutab kulmu. Minule piisas sellest, et instruktor näitas mulle värgi ette. Kui instruktor sellega hakkama sai, siis pean ka mina saama. Ma sõitsin seda kuradi kaheksat peaaegu poolteist tundi jutti ja kusagil esimese tunni lõpus klikkis kõiki äkitselt kokku.
Kui ujudes on oluliseks faktoriks sinu enda veeväljasurvest tingitud kaalutumuutuse ja liigutustest tingitud ülestõukejõu suhte avastamine ning igaveseks kuhugi kuklasse salvestamine, siis mootorrattal on nendeks teguriteks kiirus, rattakaal ja balanss. Peaaegu tund aega läks sellega logistamisele ja kui äkki ühte kaheksat tehes ma avastasin, et kogu kaheksa ajal polnud ma kordagi sidurit käperdanud, siis sain ma äkki aru kuidas need kolm asja omavahel seotud on. Pärast seda ma ei teinud mitte ainult kaheksaid selles pisikese ristkülikus vaid lausa selle sees oleva veel palju pisemaski riskülikus. Ning hulga kiiremini kui instruktor ette nägi.
Üldiselt lõpetuseks tegime veel natuke mäesõitu ja siis läks pimedaks. Järgmine kord veel veidike mäge, mõned kaheksad (kordamine on tarkuse ema) ja siis linna. Ja siis rattapoodi. Ja nüüd jooma.
Ma leidsin päris toreda blogi, kus tegelane hüüdnimega Drive Alienn räägib oma tegemistest. Praeguseks hetkeks on ta oma südameasjaks võtnud pronksmehe ümber toimuva madina ning ta kirjutab nendest tõesti hästi, mõtestatult ning väga loetavalt. Ka kommentaatorid paistavad sellel lehel olevat sellised, mille üle võib vaid kadedust tunda.
Reportaaž Tallinnast:
ГОРДЫЕ БОРЦЫ ЗА СВОБОДУ БРОНЗОВОГО СОЛДАТА
Hinnang ajaloole (lugege kommentaare!):
НАМ НУЖНО ПРОСТО ПОНЯТЬ И ПРИНЯТЬ ДРУГ ДРУГА
Tagasisidest reportaažile:
ПРО АНОНИМОВ И ОСКОРБЛЕНИЯ
Müütidest Tallinna sündmuste ümber:
ПРАВДИВЫЕ СМИ ИЛИ 6 МИФОВ О СОБЫТИЯХ В ТАЛЛИННЕ
Sündmuste kajastamisest ja nende võrdlemisest (siin on üks eriti karm kommentaar sellest, kuidas ülikooliõpilasi omal ajal Ukraina sündmuste ajal miitingule kamandati):
СРАВНИЛ
ja lõpetuseks artikkel (Vene) riiklikust televisioonist
КАК ДЕШИФРОВАТЬ НОВОСТИ ГОСУДАРСТВЕННОГО ТВ
Viimane artikkel on tõsiselt karm ja huvitav ka selle poolest, et samu tendentse (enamuse neist) leiab ka meie ajakirjandusest. Kui Venemaa poolel paistab olevat riikliku poliitikaga, siis Eesti poole peal tunduvad selle põhjuseks olevat valdavalt käpardlikus, suutmatus asja tuuma mõista, pinnapealsus ja mis seal salata — ka omakasu. Ajakirjandust on Eestis nii uskumatult kerge manipuleerida, et kogu nutt tuleb peale ning ainuke põhjus miks siiski mingisugune objektiivsus säilinud on, on see, et kui posti igast küljest lükata, siis ei saagi see kummuli kukkuda.
He sat in the dark with his guilt
When someone lit the bulb
He had an idea
Tänase päeva jututeemaks on säästupirnide keskkonnasäästlikus. Paljud nn rohelised organisatsioonid propageerivad säästupirne kui võimalust vähendada majapidamise energiakulu ning sellest johtuvalt ka energia tootmisest tingitud saastet. Näiteks Austraalia kavatseb aastaks 2010 lõpetada oma territooriumil hõõglampide müügi ning Kanada on sama eesmärgi püstitanud aastaks 2012.
Esimesel pilgul tundub säästupirnindus tore asi, kuid mida see asi endast üldse kujutab? Säästupirn on põhimõtteliselt anum, mis sisaldab endas mõne inertgaasi, näiteks argooni või neooni, ja elavhõbeda aurude segu. Elektrivool ergastab selle kokteili, mille tagajärel tekkinud plasma hakkab kiirgama (inimesele nähtamatut) ultraviolettvalgust. See omakorda ergastab pirni kestas oleva fosfori, mis kiirgab seejärel juba silmaga nähtaval lainepikkusel. Loomulikult on see kõik mõnevõrra komplitseeritud, kuid tööpõhimõte on laias laastus just selline.
Mis on paljuski kahe silma vahele jäänud on see, et üks pirn sisaldab endast umbkaudu 5 milligrammi elavhõbedat, vanemad ja/või võimsamad pirnid isegi rohkem. Näiteks Ameerikas Maine osariigis loetakse ohutuks piiriks kui õhus on umbes 300 nanogrammi kuupmeetri kohta. Selleks, et 5 milligrammi puhtalt nõnda laiali jaotada, et see jääks allapoole lubatud normi läheb vaja 16667 kuupmeetrit. Seda kõike muide eeldusel, et õhus juba ei ole varem mitte aatomitki elavõhobedat, mis on äärmiselt ebatõenäoline. Muide, mürgitustunnuste avaldumiseks piisab organismis juba 0.4 milligrammist elavhõbedast ning surmavaks annuseks loetakse 0.15 – 0.3 grammi. Tähelepanuväärne on ka see, et elavhõbe ladestub organismi, mis tähendab seda, et mürgituse saamiseks ei pea kogu doosi korraga “rindu tõmbama”, vaid lihtsalt iga päev natuke saama. Elavhõbedamürgitus kahjustab eelkõige ajukoort, põhjustades halvastust, pimedaks jäämist ning vaimuhaigusi. Päästeameti andmetel on juba elavhõbedatermomeetri katki pillamine piisav reostus, et 112 välja kutsuda.
Seoses sellega leidsin ma artikli, kus üks koduperenaine pillas lapse toas pirni vahetades ühe neist puruks. Kuna ta oli sellest elavhõbedavärgist kuulnud ja selle pärast mures (lapse tuba ikkagi) kutsus ta välja kohaliku keskkonnaameti. Tulemuseks oli see, et toas tuvastati elavhõbedafoon, mis oli kuus korda kõrgem kui maksimaalne “ohutu” 300 nanogrammi kuupmeetri kohta. Kuna elavhõbe ladestub kõikjale, siis ei piisanud ruumi normaliseemiseks lihtsast tuulutusest, vaid selle neutraliseerimiseks kulus erivahendeid kasutades kokku 2000 dollarit. Põhjuseks oli peamiselt see, et ta tahtis täiesti kindel olla, et kõik kontrolli all on. Soovituslikult tuleb pirni puruksmineku korral märja lapiga ära pühkida klaasikildudest eralduv valge puru, mis sisaldab fosforit ja elavhõbedat. Tavalist tolmuimejat ei tohi kasutada, kun see pihustab kogu kraami tagumisest otsast välja ning seega teeb asja hoopis hullemaks. Kasutatud lapp ning klaasikillud tuleks sulgeda hermeetiliselt kilekotti ning nendega tuleks edasi tegutseda nagu kohalik seadusandlus mürgiste jäätmetega ette näeb.
Huvitav on nende säästupirnide koha pealt see, et põhilobi teevad nende propageerimisel vägagi veidrad voodikaaslased: keskkonnakaitseorganisatsioonid ja energiakontsernid. Energiakontsernide huvi on selge — kuna enamus neist töötab niikuinii täisvõimsusel, siis energiatarbe vähendamine (ja energia hinna pidev kasv) võimaldab neil kokku hoida laiendamisinvesteeringute pealt. Roheliste motiivid on nagu ikka segased. Näiteks Greepeace korraldab ühest küljest aktsioone Indias asuva elavhõbedatermomeetreid tootva tehase sulgemiseks, kuid samas korraldab kampaania Hollandis elavhõbedat sisaldavate säästurpirnide propageerimiseks. Selline liikumine nagu Environmental Defense toetab igati säästupirnide levikut, kuid nende enda lehekülg teatab, et elavhõbe on üks mürgisemaid materjale, mis keskkonda võib sattuda.
Elavhõbedast rääkides ei tohi mööda minna ka sellest, kust elavhõbe kõige suuremas koguses keskkonda pääseb. Nimelt üks massiivseim elavhõbedaga saastaja on söepõletamine — tavaliselt elektri saamise eesmärgil. Ühe keskkonnauuringu kohaselt oleks absoluutarvudes hetkel säästupirne kasutades tootmata jäänud energia pealt välja paiskamata jäänud elavhõbedakogus väiksem kui see, mis säästupirnides on. Lisaks kaasneb kogu protsessiga “boonusena” ka muude gaaside eraldumine. Samas jälle veetakse pirnidega see elavhõbedakogus kenasti kohta, kus selle kahju on kõige suurem — kinnistesse ruumidesse. Lisaks on uued keskkonnaeeskirjad juba kohustanud energiafirmasi elavhõbedaemissiooni mitmekordselt vähendama, mis muudab selle suhte vastupidiseks (ehk siis pirnides on Hg-d rohkem kui kokkuhoitud energia tootmisel eraldub). Kui me aga räägime taastuv- ja tuumaenergiast, mis elavhõbedat ja muid toredaid atmosfääri saastavaid lisasi üldse ei tooda (ja sinnapoole suund ju tegelikult on), siis on kogu see värk enam kui ärevusttekitav. Muide, kui paljud teist teavad, et säästupirne ei tohi tavalise prügi hulka loopida, vaid need tuleb spetsiaalselt töödelda lasta? Ma usun, et mitte just väga paljud.
Kohuke väidab, et Kohuke hoolib,
kui saab mandaadi ja saadikutooli.
Kohuke vannub, et Kohuke aitab,
näljaseid toidab ja vanureid paitab…,
iga õnnetu temalt saab konksu,
nööri ja seebi ning asi läeb jonksu…
Oma toetust aktsioonile saab avaldada siin: http://www.mahasavisaar.com/
Ehk kui toetust piisavalt palju on demonteeritakse ka see nõukaaja jäänuk ning teisaldatakse mõnele kalmistule … või ajaloo prügikasti.
This is the way the world ends
This is the way the world ends
This is the way the world ends
Not with a bang but a whimper.
Sellal kui noored rusikakangelased ja muud toredad inimesed Pärnu maanteel laamendasid, valitses siin vaikus. Ma olin oma auto igaks juhuks silma alt ära hoovi parkinud ning ehitusprahi hulgast endale toeka malaka välja vaadanud, millega soovimatuid külalisi soovitud suunas minema juhatada. Sellal aljošad ennast iseteeninduse korras naistepesuga varustasid istusin mina murelikult kodus, vahtisin aknast välja ning lootsin, et ehk läheb see karikas minust seekord mööda. Ma ei julgenud isegi kodunt ära minna, sest nähes televiisorist Eesti politsei aktiivsust (või pigem selle puudumist) eraomandi kaitsel ei oleks ma eriti kindel saanud olla, et mul on koht kuhu tagasi tulla. Paarile majale siin juba proovitigi punast kukke latva panna. Huvitaval kombel sattus just selle maja ees kaamerasse (arvata on, et mitte juhuslikult) meie kõigi sõber endine interrindelane Vladimir Lebedev, kes proovis natukenegi venelaste mainet päästa. Edutult muidugi.
Aga nagu ikka ei läinud asi nii libedalt kui arvata võis. Mingil hetkel kadus prožektoriga kopter taevast ära ja umbes samal ajal hakkasid minu maja nurga juurde mingid jõugud kogunema. Seejärel kukuti maast liiklusmärke muud nodi välja tuhnima ning nendega Suur-Ameerikat tõkestama. Vahepeal kui neid juba piisavalt palju oli kogunenud tekkis mul tõsine mure, et mul lähebki seda kõrvale pandud toigast vaja, aga õnneks suundusid nad edasi kuhugi mujale. Siin muidugi lõi kohe välja tüüpiline eestlaslikkus. Mingi kümme minutit ei viitsinud ükski autojuht nende barrikaadidega midagi ette võtta ja ukerdasid oma kärudega nende ümber. Lõpuks kui ma vihastasin ja välja neid ise eest ära tõstma läksin ilmusid mingid kaks noormees, kes mulle appi tulid. Eestlased on ikka tõelised argpüksid. Keegi ei julgenud nina oma kallist sõiduvahendis välja pista ning venelaste kätetööd lammutama minna, kartes, et saavad üle tahi või midagi. Lihtsalt masendav. Kell on praegult kolmveerand kolm ja olukord tundub suuresti kontrolli all olevat. Ma vahin siin veel mingi tunnikese ja kui siis ka minu sekkumist vaja pole, võib ilmselt rahulikult magama keerata.
Death
Drives a badass
Lowrider car.
Black
’57 Chevy
Hearse.
Liiklustestide sisu on tragikoomiline. Ühest küljest on testid justkui loogilised aga ainult senikaua kuni sa kaasa ei mõtle. Niipea kui üritad sisust aru saada on asi pekkis. Näide:
Küsimus:
Kuidas on juhil võimalik vähendada keskkonna saastamist?
a. Lasta kontrollida saasteainete sisaldust mootori heitgaasis.
b. Vahetada õli ainult selleks ettenähtud kohas.
c. Pesta autot ainult selleks lubatud kohas.Vastus:
+++
Nii .. nüüd mõelge kaasa. Ametlikult on KÕIK kolm vastust õiged, aga ma võin kasvõi iga päev oma auto sumpsi nuusutada ja ma kohe kuidagi ei mõista kuidas keskkond sellest puhtamaks muutub. Kulla inimesed — kontrollimine ei muuda ju midagi, selleks on mingid konkreetsed teod nagu näiteks filtrite ja tihendite vahetamine, süüte reguleerimine, jne. Peaaegu igas testis on päris mitu sellist reaalloogikat eiravat küsimust, mida saab õigesti vastata ainult tuimalt pähe õppides. Kas keegi praeguseks juba on nende küsimuste vastu protesti avaldanud?