pronto.ee

It is said whoever controls Arrakis, controls the Spice; and whoever controls the Spice, controls the universe.

— Frank Herbert, “Dune”

Kui Savisaare vastu hiljuti hääli korjati, siis saatis ta need hääled rahumeeli prügikasti väites (täiesti põhjendatult), et tema esindab enda hääletajaid ja need inimesed ei andnud talle niikuinii mandaati ning need kes tema poolt ei hääletanud ei saa seda ka ära võtta. Aastal 2004 aga selline põhjendus talle ei sobinud — rahvahääletuse põhjal selgus, et 2/3 Tallinna kodanikest (kuigi hääletusest võttis osa tühine kogus inimesi) on öise alkoholimüügi vastu. Sellisel juhul oleks olnud korrektne samuti väita, et inimestel, kes öösel alkoholi ei osta ei ole õigust ka hääletada selle müügi keelamise poolt. Muide huvitaval kombel lasi praegune vastu päid saav Prisma lahkelt oma pinnal kampaaniaga tegeleda, sest kuna nad suletakse kell 23:00, siis nad pigem toetasid toonast piirangut.

Kui esimene rahvahääletus toimus, siis kutsusin ma paljusi oma tuttavaid selle ukaasi vastu hääletama. Juba tollal oli selge, et tegemist ei ole rahva tervise ning tulevikuga seotud kampaaniaga (arvestades sellega, et sama partei üks juhtliikmetes käis täis peaga Pärnu maanteel omal ajal autode rivi mõlkimas ning tema positsioonis vaatamata sellele muudatusi pole toimunud — lisaks sama partei soosib igati “kultuurisündmust” Õllesummer, proovides suisa niikaugele minna, et ürituse piletite käibemaksu 5% peale viia. Ikka kultuuri toetamise egiidi all), vaid plaaniga suruda alkoholimüük vajalike inimeste poolt kontrollitavasse “monopoli”.

Kuidagi valus on vaata, kuidas tollal prognoositud sündmused järjest materjaliseeruvad — isegi tollal mind asjatus sahmerdamises süüdistanud inimesed on praegult antud teemat meenutades piinlikustundest vait. Kaampaania esimene osa oli piirata öist müüki, seejärel õhtust ja seejärel asuda müügikohti piirama. Prisma n.ö. näidispõletamine ongi selle üks osa. Pärast seda on kõik kauplused sunnitud sisse viima eriti tõhusa vanusekontrolli, mis laias laastus tähendab seda, et järjekorrad pikenevad kuna kassatehingutele kuluv aeg pikeneb. Loomulikult tekitab see hulga asjatut furstatsiooni nii ostjatele kui müüjatele. Lisaks kaaneb müüjaametiga edaspidi teatav riski, sest tekitatud materjaalne kahju tuleb ju kellegi käest sisse nõuda. Arvata on, et müüjaamet eriti just praegusel tööjõukriisi ajastul suurt populaarsust ei kogu. Väiksemad poed ei suudaks sellist matsu väljagi kannatada ning tõenäoliselt suletakse ja alles jäävad vaid suured marketid. Alternatiivina ilmselt pakutaksegi välja, et (loomulikult linnaelanike pahameelele vastu tulles) hakatakse alkoholi müüa eripoodides, mis on linnaviletsuse poolt määratud inimeste poolt kontrollitav. Juba on välja öeldud, et kui ka 8 piirang soovitud (??? ma olen vaid ebamääraseid soove kuulnud, mingit mõõdetavat plaani ilmselt ei eksisteeri), siis asutakse edasisi piiranguid kehtestama.

Üldiselt praeguseks on tõepoolest selgunud, et soovitud tulemusi kogu projekt andnud ei ole — kuigi kange alkoholi müük on (võimalik ka et suvest tingituna) mõnevõrra kasvanud, on järsult tõusnud lahjema alkoholi müük. Kui abilinnapea Jaanus Mutli kiitles, et enam ei tehta impulssoste, siis tõepoolest — nüüd paneb tallinnlane igaks juhuks alati pudeli korvi, sest impulsi saabudes võib probleeme tekkida. Monopolide saabudes tõuseb kindlasti ka alkoholi hind, mis omakorda tähendab, et need kodanikud, kellele alkoholism on probleem, need jäävad veel vaesemaks ja peavad oma eluviisi alternatiivsete vahenditega rahastama (loe kuritegevus) ja need kellele see probleem pole, neile valmistab kogu jama lihtsalt palju ebameeldivusi. Statistika näitab, et tõusnud on joobes toimunud õnnetuste arv ning kasvanud on liikluses hukkunute hulk. Läti ja Soome kogemused on viidanud, et tegelikkuses kipub igasugune piiramine koguni vastupidist tulemust andma (lätlased seetõttu tühistasid analoogsed seadused). Õhtul on linn täis inimesi, kes taipamata oma “impulssost” varasemalt ära teha ja kodus lont umbe tõmmata nüüd baarirallit teevad ja kaaskodanike häirivad.

Igal juhul on linnakodanikel ora perses. Inimesed, olge valvsad.

Als die Nazis die Kommunisten holten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Kommunist.

Als sie die Sozialdemokraten einsperrten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Sozialdemokrat.

Als sie die Gewerkschafter holten,
habe ich nicht protestiert;
ich war ja kein Gewerkschafter.

Als sie die Juden holten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Jude.

Als sie mich holten,
gab es keinen mehr, der protestieren konnte.

— Martin Niemöller

Eile pärast ARK-i eksamit jõudsin koju ning poest varutud kraami entusiastlikult meelestatud kassi eest külmkappi peites märkasin, et selle maagiline sisevalgustus ei tööta. “Veider”, mõtlesin ma, kuid ei viitsinud rohkem asja üle juurelda ja läksin tööle.

Kusagil kaheksa paiku tagasi tulles leidsin kodunt veelgi entusiastlikumalt meelestatud kassi ja totaalse pimeduse. Ükski elektriagregaat korteris ei töötanud, sest elekter oli läinud mujale. Läksin siis elektrit otsima — ei olnud seda koridoris, peldikus, minu elektrikilbis, ega maja elektrikilbis. Pärast seda kui ma olin Eesti Energia rikketelefonile helistanud öeldi, et tegelikult pole elektrit isegi mitte minu tänavas, ega ka naabertänavas, ega ka ühes kaugemas tänavas (Suur-Ameerika, Toom-Kuninga ja Kesk-Ameerika). Elekter lubati koju tagasi toimetada kella 21 kanti. Tänu sellele valitses korteris kiviaja meeleolu — mis koosnes minu meelehärmist ja kassi üha kasvavast entusiasmist. Õnneks leidsin ma kapist küünla, mille valgel ma lugesin Steve Wozniaki autobiograafiat (“iWoz”) alguses kella üheksani, siis kümneni ja lõpuks kella kaheteistkümneni. Elektrit aga ei olnud, ega tulnud.

Hommikul valitses korterit endiselt elektri puudumisest tingitud pimedust ning lausa hüsteeriliselt entusiastlik kass. Tilkumise hääl viitas sellele, et külmkapp on täielikult üles sulanud ning kogu kraam seal tuleb täies koosseisus pahaks minemise hirmus nahka panna. Pärast seda kui ma olin taolisele järeldusele jõudnud hakkas kassi entusiasm juba üsna loogiline tunduma. Rikketelefon teadis öelda, et kella 12-ks on vool tagasi. Läksin tööle.

Õhtu poole avastasin, et telefoni on koju ununenud ning umbes kella viie paiku läksin sellele järele. Korteris polnud loomulikult tilkagi elektrit ning seda asendas südamerabanduseni entusiastlik kass, kes ennast energiliselt vastu (tilkuvat) külmkappi nühkis. Rikketelefon oli asendanud 12-ne 18-ga. Läksin poodi küünlaid ostma. Kesklinnas oli alanud kiviaeg.

Tallinnas teatavasti on lubade tegemine üks igavene nuhtlus. Sabad, segadused ja muu säherdune värk on igapäevane. Alternatiivse variandina on teha oma load ära kusagil mujal — minu puhul siis Paides. Erinevalt paljudest muudest kohtadest käib Paides värk elava järjekorra alusel — vead oma tagumiku kohale, vahid seal kuidas saba pisitasa leti poole venib ja kui sinu kord kätte saaabub, siis pääsedki kohe asja juurde.

Toreda pisidetailina meeldis mulle Paides see fotomasin, mis automaatselt pilte teeb (tõenäoliselt leiab sama masina kui mitte kõikidest, siis vähemalt enamustest ARK-i kontoritest). Ronid sisse, sisestad isikukoodi, vahid peeglisse ja siis tsikk-prikk-schmikk tehakse sinust kolm pilti, millest saab valida parima (praktikas küll sellise mis on kõige vähem kole). Pilt läheb otsejoones andmebaasi ja hiljem baasist uutele lubadele. Ei mingeid fotosi paberil ega muid kahekümnenda sajandi igandeid. Küll aga tasub silmas pidada kahte asja — esiteks väänab see agregaat pildid mustvalgeks ning teiseks valgustab see need rõvedal kombel välguga üle. Ühesõnaga — pärast kahte üsna kohutavat pilti tagasihoidlikust minust otsustasin, et kui trumm läinud, siis mingu ka pulgad ja lasin kolmanda pildi üsna kelmika teha. Eks näis, kas nad on nõus seda ka lubade peale panema.

Kokkuvõttena niipalju, et tänapäeval on eksam sama keeruline, kui dünamiidiga klaasist kalu püüda — marsid koos kaaseksamistidega sisse, sisestad isikukoodi, valid keele (see on oluline!) ja siis vastad umbes 30-le küsimusele. Minul võttis see aega umbes 4 minutit ja sai valmis umbes sel hetkel, kui instruktor oli parasjagu teiste jaoks lõpetanud sõnavõtu teemal “kuidas kasutada teooriaeksami programmi”. Vastuvõtja vaatas asjad üle, ütles “tubli” ja palus sõidueksamile aja kirja panna. Okei, aga nüüd aitab naljast — ma pean välja mõtlema millise tsikli ma omale lõpuks ometi kavatsen osta.

As the wheel of time’s running out of time
From the star-lit sky on a silver sea
A lonely silver surfer comes to push the wheel for me
A lonely silver surfer comes to push the wheel for me

Tänase päeva masendaivama uudise edastab meile Slashdot: James Oliver Rigney, Jr., keda me ilmselt paremini tunneme nime all Robert Jordan, on meie hulgast lahkunud. Poolteise aasta eest diagnoositi mehel amüloidoosist tingitud kardiomüopaatia ning tema järelejäänud elupäevade hulka hinnati keskeltläbi nelja aasta peale (amüloidoosi ei osata seniajani ravida). Pärast diagnoosi liitus ta eksperimentaalse raviprogrammiga ning esialgu tundus, et see annab soovitud tulemusi, kuni ta ootamatult täna öösel oli sunnitud alla vanduma.

Robert Jordan on kirjanikuna tuntud eelkõige oma “Wheel of Time” mammutsarja poolest, millest on praeguseks ilmunud üksteist köidet ning üks eelromaan. Sarja viimane, kaheteistkümnes, osa nimega “A Memory of Light” jäigi tal lõpetamata (avaldamisajaks pakuti 2008 lõpp, 2009 algus). Õnneks ei ole sarja fännide jaoks kõik veel kadunud, sest autor olles teadlik oma võimalikust saatusest pidas korraliku märkmebaasi ning jättis oma naisele Harrietile ja kirjastajale õiguse valida mõni teine autor, kes halvima juhtudes oleks võimaline nende põhjal sarja lõpetama. Eesti keeles on praeguseks ilmunud sarja esimene osa nimega “Eye of the World” (“Maailma silm”).

Olgu siis muld talle kerge.

Järelehõiked:

George R.R. Martin
Patrick Nielsen Hayden
Neil Gaiman

Sellise, mõneti delikaatse, küsimuse on endale esitanud peatselt ilmuv Eesti Playboy. Viidates oma ametikohale teatas rahvastikuminister Urve Palo, et praegu on vastu kindel “ei”.

Õnneks siiski ei ole kõik kadunud — artikli järgnev lõik ütleb, et

Tehes praegust otsust, ei pruugi mul olla seda infot, mis on tunni aja pärast. Kuid praegu ei läheks mingil juhul kaasa.

Seega soovitus uuele ajakirjale: saatke Palole uut ja paremat infot. Ning ärge unustaga alla joonimast, et ta praegune info on nõme.

Täna oli siis jälle kool (kaua võib!?) ning läbivaks teemaks oli seekord matemaatika ja informaatika. Pärast erinevate inimeste õudusjutte hakkasin ma seda matemaatika osa päris kartma kuid praegult tundub mulle hoopis, et diskreetne matemaatika on täielik lastemäng ja matemaatiline analüüs on lihtsalt suvaline jõukohane asi.

Loomulikult esimesed tunnid ei ole mingid erilised näitajad, kuid sissejuhatava õpingukorralduse tunni ajal öeldi otse välja, et keskkooli osa ei korrata ning hakatakse kohe uute teemadega pihta. Seega ma olin valmis sootuks hullemaks.

Täna oli esimene PÄRIS koolipäev. Paistab, et kaugõppes hakkavad tunnid toimuma iga kahe nädala tagant ja vahepeal on kõva persetäis iseseisvat tööd.

Kui seekordne väljendusoskuse loeng saab olema indikaator sellele, kuidas tulevikus õppetegevus edasi läheb, siis ei jää mul muud üle kui järgnevaid tunde järjest kasvava kärsitusega oodata. Nimelt need esseed, mida me seminaril lugema ja retsenseerima pidime olid sellised, mis mind vahetpidamata valju häälega kihistama sundisid. See ei ole lihtsalt võimalik, et nende autor on lõpetanud mingi nipiga keskkooli ja täiesti tõsimeeli arvab, et tegemist on igavesti vinge ja väärika kirjatükiga. Kahju, et meil keelati neid jutukesi avaldada, sest sellist huumorit ei tohiks vaka all hoida.

Et mitte asjatut segadust külvata ja rääkida kõik ära nii nagu see on, siis peame alustama sellest, et ma olen nüüd ametlikult Tietoenatori leival. Tarkvaraarendajana. Pangandus- ja kindlustusdivisionis. Mida kõike see tähendab räägime mõni teine kord pikemalt, kuid laias laastus on tegemist omamoodi kojutulekuga, sest oma tarkvaraarendaja karjääri alustasin ma Forexi internetipanka luues (tervitused Tõnisele ja Marxile, kellega koos me seda tegime).

Huvitava kõrvalseigana võin märkida, et enamuste inimeste töökeskkonnaks siin on Linux — eelkõige käib see loomulikult just arendajate kohta. Sellest printsiibist lähtuvalt tegin ka mina oma HP Compaq 6710s dualbootivaks. Esimese poole peal on Windows Vista (Aeroga ja puha!) ning teise peal Ubuntu Feisty Fawn v7.04. Ütleme nii, et see HP masin osutus esimese hooga liiga uueks selle Ubuntu versiooni jaoks, kuid üllataval kombel suutsin ma kõik tekkinud probleemid oma jõududega lahendada — ainult Oracle installi ajal vajasin pisut Raini abi ja ka sedagi rohkem moraalse toena. Üldiselt tundub, et ma olen epitoom väitele, et Linuxi keerukus on ülepakutud — kõik on lihtsalt pealehakkamise asi. Ubuntu foorum oli loomulikult väga väärtuslik abimees minusugusele algajale, kuid lõppkokkuvõttes leidsin ma sealt vastuse enam-vähem kõikidele oma küsimustele. Ahjaa … muide 3D Beryl liides on täitsa nunnu, kui kedagi peaks huvitama.

Aga andke nüüd mulle aega atra seada: küllap ma räägin teile ka rohkem kui aeg küps on …

Selle aasta lõpus tuleb mõne aja eest ilmunud alla keskmisele filmile nimega “Alien vs Predator” jätk, mis kannab (mitte eriti üllatuslikult) nime “Alien vs Predator: Requiem”. Filmi tegijate endi sõnul seob neid kõige rohkem asjaolu, et nende meelest oli esimene AvsP erakordselt hädine üllitis ning selle lavastaja on ära teeninud korraliku näopeksu — ettepanek, millega mul ei jää muud üle kui nõustuda.

Traileri põhjal tundub, et asi on võtnud suuna esimese Alieni filmi poole (mis on seniajani minu Alienide lemmik), kuigi ettevaatlikusele kutsuvad seal ringi liduvad ja heleda häälega kiljuvad tiinekad. Noh, eks me näe. Trailer ise on siin:

Täna oli siis esimene koolipäev (lõpuks ometi). Läksin kohale, ütlesin osale klassist tere (ammu pole näinud) ja istusin maha. Nodi (ja 0.5 ainepunkti) jagati välja, sõnad loeti peale ning vastati nagu viimasel ajal kombeks on ühe hullu umbes miljonile küsimusele. Seejärel mindi laiali kindla plaaniga reedel uuesti kokku tulla ja õppetegevusega reaalselt pihta hakata. Pliiatseid ja sulgi vaja ei läinud.