Tallinnas teatavasti on lubade tegemine üks igavene nuhtlus. Sabad, segadused ja muu säherdune värk on igapäevane. Alternatiivse variandina on teha oma load ära kusagil mujal — minu puhul siis Paides. Erinevalt paljudest muudest kohtadest käib Paides värk elava järjekorra alusel — vead oma tagumiku kohale, vahid seal kuidas saba pisitasa leti poole venib ja kui sinu kord kätte saaabub, siis pääsedki kohe asja juurde.
Toreda pisidetailina meeldis mulle Paides see fotomasin, mis automaatselt pilte teeb (tõenäoliselt leiab sama masina kui mitte kõikidest, siis vähemalt enamustest ARK-i kontoritest). Ronid sisse, sisestad isikukoodi, vahid peeglisse ja siis tsikk-prikk-schmikk tehakse sinust kolm pilti, millest saab valida parima (praktikas küll sellise mis on kõige vähem kole). Pilt läheb otsejoones andmebaasi ja hiljem baasist uutele lubadele. Ei mingeid fotosi paberil ega muid kahekümnenda sajandi igandeid. Küll aga tasub silmas pidada kahte asja — esiteks väänab see agregaat pildid mustvalgeks ning teiseks valgustab see need rõvedal kombel välguga üle. Ühesõnaga — pärast kahte üsna kohutavat pilti tagasihoidlikust minust otsustasin, et kui trumm läinud, siis mingu ka pulgad ja lasin kolmanda pildi üsna kelmika teha. Eks näis, kas nad on nõus seda ka lubade peale panema.
Kokkuvõttena niipalju, et tänapäeval on eksam sama keeruline, kui dünamiidiga klaasist kalu püüda — marsid koos kaaseksamistidega sisse, sisestad isikukoodi, valid keele (see on oluline!) ja siis vastad umbes 30-le küsimusele. Minul võttis see aega umbes 4 minutit ja sai valmis umbes sel hetkel, kui instruktor oli parasjagu teiste jaoks lõpetanud sõnavõtu teemal “kuidas kasutada teooriaeksami programmi”. Vastuvõtja vaatas asjad üle, ütles “tubli” ja palus sõidueksamile aja kirja panna. Okei, aga nüüd aitab naljast — ma pean välja mõtlema millise tsikli ma omale lõpuks ometi kavatsen osta.
talv on ukse ees, osta buraan parem.