pronto.ee

Ekspress Online toimetajad võtsid kätte ja tegid oma äranägemist järgi uue Eesti blogide top 20-e. Kuna ükski selline list ei ole täielik ilma minu tagasihoidliku panuseta, ei pea sealt kaua otsima vaid piisab kaheksandale kohale vaatamisest. Hea list. Mõnus. Ma olen populaarne!

Muude asjade koha pealt niipalju, et kool on ikka üks elurütmi raputaja küll. Iseenesest ei ole selles midagi keerulist — probleem tekib pigem halvast informeeritusest ja küündimatust kommunikatsioonist. Suudaks kool panna õppejõududele samasugused kohustused nagu on õpilastel, oleks a) õppeedukus parem ja b) kuluks õpilastel oluliselt vähem aega kõrvalise ja frustreeriva jamaga tegelemisele. Näiteks spekulatsioonid teemal, mis nüüd edasi saab.

Minna ülikooli kõva 15 aastat pärast põhikooli lõpetamist oma tegelikult päris mitu plussi lisaks miinustele. Loomulikult olen ma palju unustanud, aga ma olen ka palju oma käe peal õppinud. Näiteks ma mingil üritusel pidin kuulama mingite taatide heietusi teemal, et pärast 35 aastaseks saamist muutuvad inimesed päevapealt puupeadest õppimisvõimetuteks kõlupeadeks. Enda kohta tunnen ma pigem vastupidist asja — mu mälu on parem kui kümne aasta eest, saan asjadest palju kiiremini aru ning suudan leida seoseid, mida ma varem ei hoomanud. Ma olen mitu korda pidanud viimasel ajal lahendama probleeme, mida ma 10 aasta eest ei suutnud lahendada. Nüüd, kus ma olen tunduvalt viletsamas seisus — ma ei pea silmas mitte ainult vanust, vaid ka seda, et ma olen praeguseks juba suure osa asju, mida ma tollal teadsin, unustanud, suutsin ma paar sellist asja lahendada ilma erilise pingutuseta. Ma seniajani ei suuda mõista, miks ma tollal värgist aru ei saanud.

Muide, ma avastasin ühe asja veel — ostsin omale hiljuti toreda Philipsi MSX arvuti. Ma mäletan, et peaaegu 20 aasta eest tundus selline mäng nagu “Goonies” igati keeruline mäng. Nüüd lajatasin asja esimese korraga lõpuni välja.

Noh, selline see kassipidajate elu on. Ühelt maalt on kõik timm ja košer ning siis äkki on loom mokas. Huvitavalt kombel oli ühel kassil rikkis esimene ots (silmad) ja teisel tagumine (viletsa pidamisega päraluuk). Esimene variant mis mul muidugi pähe tuli oli see, et äkki saab kahe katkise kassi peale kokku ühe terve kassi, aga siis otsustasin, et aitab — kui pudulojused on tuksis, tuleb tee tõpratohtri juurde jalge alla võtta.

Toppisin siis kassid kasti ja põrutasin Haaberstisse mingisse kliinikusse (ettevaatlikult, nagu kass poegadega, kui lubate pisikest kalambuuri). Päris tore koht paistis olevat. Tuuk ja Valdo tõmmati liistule, ühele tehti süsti ja teisele aeti mingi igavesti vägivaldse välimusega agregaadi abil tablett kurku. Seejärel takseeriti mõlema looma esi- ja taguotsa ning teavitati, et paanikaks pole põhjust — pulmadeks paranevad ära, viissada krooni, aitähh. Anti kõiksugu varandust kah veel kaasa, et ma neid kodus edasi putitada saaksin.

Reede läks nagu ikka häguseks ja lõppes minu juures, õlledega. Istusime, arutasime maailmaasju ja tõmbasime londid pidemeni umbe.

Järgmisel päeval magasin ma nagu kivi ning tänu sellele ei kuulnud kuidas telefon lakkamatult ja nõudlikult helises. Kõik oli tore kuni äkitselt teine tuba inimkeeli kõnelema kukkus.
“Kassid, raisk, on rääkima õppinud!” oli minu esimene mõte.
“Oleme me jee! Raisk!” mõtlesid kassid vastu ja pugesid sügavamale voodi alla.
“Maast lahti, raisk!” ütles teisest toast Pets.
Selgus, et ma olin ettenägelikult ukse lahti unustanud ja nõnda astutigi tuppa, volditi mind kokku ja veeti Kassinurmele, palke koorima. Hiljem sattusin ma veel Tartusse: Zavoodi ja Lodjakotta, kus ma oma öö mööda saatsin. Muuhulgas sain teada kuidas näeb välja selline legendaarne asi nagu ussimunn ja vaatasin viikingite pikklaeva toorikut. Aga sellest räägime mõni teine kord.

Täna on oktoobrikuu kolmas reede ja sestap koguneb kogu progressiivne noorsugu klubi Hades teisele korrusele tähtsaid ulmeasju arutama. Loomulikult ei puudu sealt ka kõik muu temaatiline.

Märkuseks niipalju, et ma olen viimased paar kuud oma töömasinal (HP Compaq 6710s) kasutanud Ubuntu Linuxit v7.04. Täna siis tuli välja Ubuntu v7.10 ja eks ma siis otsustasingi, et jänes kaarte ei mängi ning lasin upgrade peale.

Pärast suuremat ragistamist kõvakettal leidis upgrader, et paras pinu pakke muutubad installijärgselt tarbetuks, enamus juba eelnevalt installitud pasast tuleb uuendada ning üleüldse tuleb umbes 1 GB jagu erinevat nodi võrgust alla tõmmata (ma otsustasin võrgust uuendamise kasuks). Mulle see sobis.

Paar tundi hiljem oli nodi all ja suur osa kraamist installitud. Laias laastus võttes läks kõik sujuvalt, peale paar küsimuse, et ka ma tahan mingeid sättinguid üle kirjutada. Enamustel puhkudel lasin üle kirjutada, ainult paarile asjale, mille kohta ma teadsin, et olin seal ringi majandanud ütlesin, et mul on neid veel vaja.

Pärast installi tehti reboot ja masin üles ei laadinud. Argh, mõtlesin ma ja rebootisin uuesti. Masin bootis ülesse.

Mis ma võin öelda? Paar asja vajas kohe kohendamist, näiteks varem wrapperitega käima aetud flash plugin kippus firefoxis käntsama. Õigupoolest oli üsna küsitav, kas see üldse töötas, aga pärast uue flashi (mis nüüd lõpuks ometi ubuntu jaoks olemas on) installimist see asi laabus. Loomulikult oli türnühvel klaviatuurid ära soperdanud ja default ameerika layoutiga jälle üheks saanud. Väike manuaalne sekkumine lõpetas ka selle isetegevuse. Kõige keerukam osa oli kasutajaliidesega, millel nüüd on igasugu effektid ja asjad peal. Mul oli see ka varem otsa keeratud, aga nüüd on see kõik erinev. System > Preferences all on nüüd Appearance ja Emerald Theme Manager, millega peaks teoreetiliselt kogu asja ära majandama. No tee mis tahad, ma saan seal ainult osa asju tehtud. Võimalik, et ma ise olen n00b ja pean asja rohkem uurima, aga võimalik, et upgrade ajal jäi midagi kuhugi vedelema.

Aga üldjoontes paistab ikkagi kõik kenasti töötavat. Eks ma annan teada kui mingid anomaaliad ilmnevad.

Ma vaatan, et kassid on otsustanud: võitluses soojemate ja pehmemate kohtade pärast pole ükski relv, kaasa arvatud keemiarelv, liiga võimas. Eriti pädev on selle kasutamises Tuuk — ta ronib rõõmsa näoga sinu kõrvale diivanile, manab maailma kõige nummima kassi näo pähe ja siis laseb sellise kärtsu peeru, et naaberkorteris kukub pilt seinalt. Argh!

Aga … tasumise tund on tulnud. Ostsin poest kilo hapukapsast.

Mõtlesin, et pole enam ammu kusagil käinud ja nagu oavarrest hakkas pärast seda langema selga ideid ja kutseid erinevatesse kohtadesse. Tundub, et kui asi soovide peale läheb, siis olen ma nagu avatud raamat.

Esimese pääsukesena lendas kohale Peeter Eerik plaangi kihutada Mehhikosse. Plaan vinge, aga liiga ootamatu — oleks pidanud minema juba järgmine nädal, aga mul oli graafik kinni, mis kinni.

Teine plaan, kusagil kevadel sai omale staatuse 50/50. Selgub, et ühel mu tuttaval on Brasiilias mingi värk: elamine, autod, asjad. Arvas, et võiks sinna põrutada, aga sellega on taaskord see probleem, et veidike liiga palju määramatust. Mul on nüüd kool ja puha ja tööd on kah üsna palju. Eriti kevadel.

Sestap tekkis vahepeal ka kolmas plaan mis töövariandiks sai: minna järgmise aasta teises pooles Uus-Meremaale. Laenaks omale mootorratta ja kimaks seda riiki mööda veidike ringi. Vaataks, mis värk nende kääbikutega on ja kimbutaks lambaid.

Loodetavasti on edasiminek märgatav. Lehtede ette manamine ei võta enam tervet sajandit ning kõik on kuidagi muidu kah popim ja noortepärasem. Asi selles on, et kogu saiti veab nüüd täiesti uus masin, kahe protsessoriga, uutemate ja suuremate kõvaketastega ning toekama koguse mäluga. Karta on, et väikseid tõrkeid võib veel esineda, aga üle koera on juba saadud. Koera saba kallal töötame.

Et umbes pool Eestit seda testi on juba teinud, siis ei oma see erilist uudisväärtust. Küll on aga see hea siia tallele panna, et hiljem oleks hea leida kui vaja läheb. Et asjast paremat ülevaadet saada on parem kui vasakul olevat teksti ennem ei loe kui keerleva tüdruku pilt on üle vaadatud. Oluline on esimene mulje.

http://www.news.com.au/perthnow/story/0,21598,22492511-5005375,00.html

Tegime siis kontoris proovi ja tulemus on järgmine: Need inimesed, kes esimesel pilgul nägid tantsijat liikumas kellaosutisuunas, ei suutnudki seda teistpidi liikumas näha. Võib-olla oleks see olnud pärast pikemat proovimist võimalik kui ainult oleks viitsinud, kuid paari minutiga see ei õnnestunud. Need, kes esimesel pilgu vastupäeva nägid olid oma nägemises tavaliselt ebakindlamad ning võtsid mõne aja pärast sõnad tagasi: “Nüüd justkui tundub, et käib päripäeva. Ei vastupäeva. Ei päripäeva.”

Pärast vaatasime tulemused üle ja leidsime, et see lõhe oli huvitaval kombel ka inimeste põhitegevusvaldkondade lõikes üsna üheselt jagunev. Et mitte liigseid küsimusi tekitada ütlen, et minu jaoks keerleb see tantsija päripäeva ja väga suur osa sealsetest väidetest on tõepoolest minu puhul paikapidavad. Isegi mu amet ja positsioon firmas on hetkel just seda poolt soosiv — mis näiteks eelmisel ja üleelmisel kohal tõele ei vastanud. Vahest olen ma tõesti lõpuks ometi õige koha leidnud?

Eile toimus siis selle aastatuhande esimene SysOpide saun eesmärgiga tuvastada BBSummeri toimumise vajadus ja võimaluse korral seda realiseerima asuda. Ühest küljest on asjalood muutunud — FidoNet on muutunud millekski ebamääraseks, teisest küljest on OKFesti hingusele minek avanud uue võimaluse. Kolmandast küljest — kes see ikka viitsib? Olgem ausalt, et ühese konsensuseni me veel ei jõudnud. Ideid on, aga need on ebamäärased ning vastuolulisi. Osad neist baseeruvad koguni eeldusel, et “keegi” võiks midagi teha. Nagu ikka kindla sihtmärgita ürituste puhul lärmati peamiselt pisiasjade ümber, pilluti kildu ja joodi õlut. Ja käidi saunas.

Üldjoontes siiski oleks hea kui BBSummer ühel või teisel kujul toimuks. Seoses sellega paluks kõikidel, kelle jaoks see termin pole võõras ning seniajani mingeid sooje tundeid tekitab saata oma ettepanekud ja/või teade huvi kohta aadressile tanel.raja@gmail.com ja ehk saabki see kõik ühel heal hetkel hetkel reaalsuseks.