pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Browsing posts in: Arvamus

Õhtumaa langus

Dec 24, 2013 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Kui ma oma eelmises postituses rääkisin ühest potentsiaalsest tulevikust, kus töökad, taibukad ja rikkad (edukatel inimesel on kalduvus omada vähemalt kahte nendest omadusest ja haruldased pole juhtumid kus kaetud on kõik kolm) löövad mingil hetkel ühiskonna kaheks ning loobuvad ülejäänusi järgi ootamast. Enne seda peab aset leidma siiski üks oluline sündmus, mis selle võimalikuks teeb — nimelt Õhtumaa langus.

Enne siiski tahaks ma rääkida kahest potentsiaalseid tulevikustsenaariume pakkuvast teosest — Robert A. Heinleini “Tähesõdalased” (“Starship Troopers”)  ja John Scalzi “Vanamehe sõda” (“Old Man’s War”).

Esimeses tagab ühiskond inimestele elementaarse toimetuleku, kui samas võtab neil igasuguse otsustusõiguse (kes maksab, tellib ka muusika). Seal eksisteeris Elüüsium läbisegi ülejäänud inimkonnaga — selleks, et ühelt tasemel teise minna, tuleb ennast mõneks ajaks ühiskonna omandiks anda — kas mõistuse kaudu (teadlased) või ihuga (sõdalased). Tegemist oli omamoodi proovikiviga ning kes toime tuli, sai kodanikuõiguse (õiguse hääletada) ja mõningasi muid hüvesi. Paljud ei saanud sellega hakkama ja veelgi suurem hulk isegi ei proovinud.

Teises raamatus on planeet muutunud omamoodi lastetoaks, kust progressiivne osa inimkonnast on siirdunud mööda meie galaktikat laiali erinevatele tähtedele. Maal valitseb idülliline pastoraal (hea tahtmise juures sai seda nii nimetada), kus igaüks saab 75 aastaseks saades valiku — surra loomuliku surma või liituda Elüüsiumiga. Viimasel raskendus enam-vähem samasugune filter mis “Tähesõdalasteski” — kõigepealt tuli mõnda aega erinevate pahalastega rinda pista ja kui eluvaim sisse jäi, siis saada osa kõikidest hüvedest. Esimene kõikidest hüvedest anti ettemaksuna — perfektne ja noor modifitseeritud DNA-ga kloonkeha ja kamaluga nanoroboteid. Siiski kaugeltki mitte kõik ei pääsenud sõja hakklihamasinast eluga ning veelgi vähemad olid valmis hiljem erru minema. Igal juhul tagasiteed Maale enam polnud.

Stsenaariume on veelgi, neid on ilmselt kümneid kui mitte sadu või tuhandeid, kuid nende kõikide ühiseks nimetajaks kipub olema praeguse ühiskondliku korra lõpp. Meie praegune ühiskond on suur sulatustiigel, võrdsustaja, kus kõikidel inimestel on sarnased võimalused. Probleem on ainult selles, et liiga vähesed peavad nendest võimalustest kinni haaramist vajalikuks, soovitakse hüvesi, kuid medali teist poolt — kohustusi — välditakse. Isegi pankasi, suurimaid võrdsustajaid üldse, püütakse näidata kui orjastajaid, sest varmalt võetakse vastu nende poolt pakutavad võimalused, kulutatakse see tühja-tähja peale ja siis leitakse, et võetud võimalus on tuulde lastud. Aga kohustus on jäänud.

Kas tahate näha midagi huvitavat? Võtke ette Forbesi 500 rikkama inimese loetelu. Kas te panete tähele, mis on ühist viiel esimesel nimel (Carlos Slim, Bill Gates, Amancio Ortega, Warren Buffet, Larry Ellison)? Nad ükski ei ole oma varandust pärinud, vaid on ise ennast elu jooksul üles töötanud. Kuigi selles nimekirjas on üksjagu inimesi, kes on stardikapitali saanud päranduseks, on valdaval osal sama omadus mis esimesel viiel — nad on alustanud madalamast madalamalt ja ennast ise tippu töötanud. Mõelge selle peale.

Veel paarkümmend aastat tagasi vaadati nende poole aukartusega seotud kadedusega, neid kujutati eeskujudena, elavate tõestustena, et ka kõige tühisemal meie hulgast on võimalus tõusta tippu. See oli aeg enne internetti, enne odavat kommertsmeediat. Koos internetiga tuli meile sotsiaalne meedia ning inimesed hakkasid mingi hetkel aduma kui palju neid on. Ning arvukuses on alati peidus jõud.

Koos jõuga tekib tihtipeale aga mõistmine, et milleks vaeva näha kui saab lihtsalt võtta?

See on olnud ka kõikide nende “okupeerimiste” ühine joon — mitte kusagilt ei kuma läbi, et inimesed tahaks olla ise selle 1% sees, pigem vastupidi. Inimesed on rahul oma turvalises ja anonüümses rollis selle 99% sees, nad on selle üle isegi uhked. Nad tunnetavad massi jõudu ja varem või hiljem tahavad seda kasutada. Sellega on ainult üks probleem. Nad pole seda mida nad tahavad ära teeninud.

Ma pidin kunagi seletama, mis asi on töökus. Töökus ei ole seotud sellega, et inimene rabab aovalgest hilissööni. Töökus on seotud sellega, et inimene teeb seda oma vabal tahtel, mitte käsu või sunduse korras. Töökus on seotud sellega, et sa oskad seada eesmärke, siduda neid oma võimalustega ja seejärel neid realiseerida. Ning seejärel seada järmiseid. Töökus on sisemine vajadus eneseteostuseks. Töökas inimene teab, et kõik mis siin ilmas tuleb teenimatult on väärtusetu.

Õhtumaa langus on algas juba ammu, lihtsalt viimase 10 aasta jooksul on see kiirenenud ning muutunud nähtavaks. Õhtumaa langus nagu sõjadki ei hakka pihta esimesest lasust, ertshertsogite tapmisest või muust sellisest. Sõda hakkab pihta palju varem. Sõda pole mitte põhjus, vaid tagajärg. Ning kaugeltki mitte kõik sõjad pole välditavad. Ega halvad. Sest inimkonna jaoks on progress ja sõda sünonüümid.

Elüüsiumi tõus

Dec 15, 2013 Posted by pronto Arvamus 1 comment

Hiljuti jooksis ka meie kinodes Neill Blomkampi film nimega “Elysium”. Meisterlikult lavastatud, kuid lapsiku süžeega linateos räägib loo sellest kuidas rikkad ja ilusad on ehitanud omale hiiglasliku orbitaaljaama nimega Elüüsium, kus nad naudivad kõikvõimalik hüvesi sellal kui “tavalised inimesed” ülerahvastatud Maal pead-jalad koos vaesuses virelema pidid.

Kuid mitte sellest filmist ei taha ma rääkida.

Palju huvitavam on küsimus sellest kuidas Elüüsium tekkis, kuidas see ehitati ja miks see ehitati kuhugile kosmosesse selle asemel, et luua see kuhugile Madagaskarile, kus see kõik oleks lihtsam ja odavam. Jutt ära lagastastatud paneedist on parimal juhul ettekääne arvestades selle ehitamiseks kuluva eelarvega. See küsimus kummitas mind filmi nägemisest saati.

Vastuse sellele küsimusele andis mulle Peeter Tulviste artikkel “Miks nganassaanid lahendavad loogikaülesandeid valesti?”

See kirjatükk räägib sellest, et meie ühiskond on standardiseerinud taustsüsteemi ning loodusrahvad, kelle jaoks maailm algab ja lõppeb kodukülaga ei suuda elementaarseidki loogikaülesandeid lahendada üldtunnustaval viisil. Meie jaoks üldtunnustatud, mitte nende jaoks.

Te ilmselt kõik olete tähele pannud, et ka meie ühiskonnas on loogika muutunud venivaks suuruseks? Et te ei saa aru miks inimesed teevad asju teinekord mitte nii nagu teile loogiline tundub? See on äärmiselt frustreeriv. Või teinekord ei tundu inimesed elementaaseidki asju mõistvat, kuigi loogika nende taga peaks olema siililegi selge?

Võimalik, et toimumas on samasugune nihe, mis toimus siis kui inimesed jätsid selja taha “minu küla = maailm” maailmapildi. Osa liikus edasi ning nende nägemus asjade olemusest muutus. Kardašjevi tsivilisatsioonide skaala järgi on inimkond loetud dekaadide jooksul muutumas 0 taseme tsivilisatsioonist 1. taseme tsivilisatsiooniks. Selline asi ei saa toimuda ilma olulise nihketa asjaosaliste mõttemaailmas, samas see ilmsegelt ei saa toimuda päevapealt ja ühekorraga. Ning tundub, et see muutumine on juba toimuma hakanud ning on toimunud juba vähemalt kümme aastat.

Loomulikult ei toimu muudatus tasemel “meie” ja “nemad”, “must” ja “valge”, “hea” ja “halb”, kuigi nii oleks mugav mõelda. See nihe toimub riskantse tulevikus ja stabiilse oleviku vahel, see nihe on alati olnud, kuid progress on alati ennast kehtestanud, sest jäme ots on olnud rikaste, targemate ja töökamate käes (töökamate all pean ma silmas mitte neid, keda sunnitakse töötama, vaid kes teevad seda om vabast valikust).

Seekord on kõik aga teisiti — otsa on saanud suured konfliktid, mille abil süsteemi tasakaalustada, esimese maailma suhteliselt pikalt kehtinud rahuperiood on rahvaarvu tõstnud väljaspoole lihtsa kontrollitavuse piire, pangad on läbi laenude andnud võimaluse nendele, kes muidu poleks heaolust isegi unistada võinud, internet on aidanud ideed ja sõnumid viia väikeste kuludega paljude inimesteni, jne. jne. Pool ühiskonnast nõuab seda, mida teine pool on juba ammu selja taha jätnud ja demokraatlikus ühiskonnas muudab selline huvide vastuolu rahuliku kooseksisteerimise varem või hiljem võimatuks.

Võimatusele viitab ka erinevate tänavate okupeerimine, absurdselt populistlikud üleskutsed ning järjest kasvav vastuseis erinevate ühiskonnakihtide vahel. Ning tegemist ei ole enam ammu klassivastuoluga, rikaste ja vaeste konfliktiga, kuigi seda on püütud juba mõnda aega sellisena esitada. Varem või hiljem jõuab tuleviku ja oleviku vastuolu tasemeni, kus tulevik peab olevikust lahti ütlema. See on see hetk, mil tekib Elüüsium, kuigi suure tõenäosusega ei teki see kosmosesse.

Küsimus on rohkem selles, et kas see tekib vägivaldselt või mitte. Ning selles, millal inimkonna kaheks jagunemine täpselt toimub, kuid see toimub vääramatult, lähima paarikümne aasta jooksul. Ning küsimus on ka selles, et kumma poole TEIE valite? Sest mingil hetkel enam erapooletuks jääda ei saa …

Automaksust, numbrites

Dec 1, 2013 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Rahandusministeerium on välja öelnud, et neile ei meeldi kuidas inimesed oma erasõidukeid ettevõtete kaudu endale soetavad. Loomulikult on see hulgaliselt kirgi üles kütnud ning arvamusavaldused kõiguvad vahemikus pisut napakas ja ajusurnu, sekka ka üks või kaks mõistlikumat artiklit siin või seal. Asja skisofreeniline külg on see, et Jürgen Ligi vastu võitlusesse on tormanud ka need, kes leiavad, et riik peaks kogu oma raha inimestele laiali jagama, kuigi just nemad on asjast kõige suuremad kasusaajad.

Ma siinkohas täpsustaks ära, et olles ise ettevõtja mulle meeldiks endise olukorra säilimine, kuid olleks ka Eesti kodanik leian, et antud hetkel on süsteemi lihtsalt kurjasti ära kasutatud ning sellest kaotame suuremas plaanis me kõik. Et asjast paremat aimu saada võtsin ma kätte ja arvutasin kogu protsess läbi, et näidata mis toimub ja miks toimub.

Võtame näiteks kogu arvutuskäigu aluseks ühe hetke populaatseima auto, Toyota Corolla, mille hind on 15000 €. Lisaks oletame, et selle soetaja sissetulek peaks olema 1000 € (see number on vajalik tulumaksuvaba miinimumi arvutamiseks). Kas te teate kui makse võtab riik sellise auto soetamise eest? Kõigepealt 20% käibemaksu, mis on 3000 €, seejärel 15 kuutasu pealt laekunud maksud, mida on palk.crew.ee andmetel 15 x 713.43 € ehk 10 701,45 €. Kuna hetkel on ettevõttele võimalik osta autosi maksuvabalt, siis seda tihtipeale maksude optimeerimiseks tehakse. Kokku on see summa 13 701, 45 € riigile saamata jäänud raha.

See teine pool kogu sellest maksukomejandist jääb töövõtja jaoks tihtipeale märkamatuks, sest see makstakse suuresti tööandja poolt. Ometigi viib see turu kiiva, sest pannes riigi osa oma tasku viib ebaaus ettvõtja turu kreeni nende jaoks kes üritavalt ausalt makse maksta. Ettevõtja võimalus oma kulud nulli viia võib taanduda kuni selleni, et enamuse oma elamiskuludest kantakse läbi firma. Kusjuures viimasel ajal on levinud ka selline skeem, et tööandjaga lepitakse kokku, et töötajale ei maksta mitte palka, vaid too esitab talle arveid — tööandja jaoks ei ole finantsiliselt palju vahet, töötajat saab päevapealt vallandada ning ka koondamisrahadega ei pea hiljem arvestama. Töövõtja seevastu saab enda käsutusse KOGU raha, ka maksud, ning eelneva skeemi abil võtab ta selle terves mahus välja, ilma riigimakse maksmata.

See on ka põhjus miks  praktiliselt olematu palgafondiga firmasi millel on vara hulgas auto on üle 5000-e ning kui me natuke ringi vaatame, siis sama skeemi tunnustega ettevõtteid kes nii ilmselgelt pole spetsialiseerunud rahapesu peale on teis sama palju vähemalt veel. Sellist asja on väga raske nimetada ettevõtluseks, vähemalt selliseks, mis mingit väärtuseid loob.

Ettevõtjana ma siiski leian, et PÄRIS ettevõtjatele võiks mingid pisikesed hüved lubada. Näiteks meie masusüsteem lubab palgafondipõhiseid esinduskulusi. Võib-olla peaks siin midagi taolist rakendama? Näiteks seda, et ettevõte võib soetada aasta jooksul sõiduvahendeid maksumuses, mille kogusumma ei ületa 10% aastasest palgafondist? Sellisel juhul kui inimene lihtsalt asju kuludesse kirjutab ja nõnda makse optimeerib peab ta kogu asja eest ikka täies mahus raha lauale laduma samal ajal kui tõeline tööandja ja väärtuste looja saab oma pingutuse eest premeeritud. Kusagilt peab ju see raha tulema.

PS. Automaksu valus osa on ka see, et auto võimaldab ka edaspidi kulusi firma kaudu kanda — kütus, hooldus, varuosad, jne. Ehk siis tegemist on nii tõhusa rahapumbaga, et ma imestan kuidas selline asi sai varem rahandusministeeriumil kahe silma vahele jääda.

Müüride okupeerimisest

Oct 27, 2013 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Tänapäeval on ühiskonnakriitika popp, sarjatakse kõiki kõige eest. Korraldatakse üritusi, kihutatakse üles rahvast ning vändatakse filme. Näiteks viimasesse kategooriasse mahub Artur Talviku ja Peeter Vihma film “Okupeeri oma müür”.

Aga huvitaval kombel ei taha ma mitte filmist rääkida, vaid pigem arutleda ühe selles tõstatatud küsimuse üle. “Okupeeri oma müür” on selline kodukootud protest: võrdlemisi ühepoolne, naiivsevõitu ning ajendatud pigem põues pakitsevast ebamäärasest pahameelest kui loomingulise väljundi otsimisest. Ometigi on see vaatamist väärt, sest see esitab ühe olulise küsimuse: “miks kenasti alanud kodanikuühiskonna algatused vaatamata laiapõhjalisele toetusele laiali vajuvad?”

Olles ise paari ühiskonnaliikumisega seotud olnud, olen ma näinud nende tekkimist, kasvu ja hävingut. Hämmastav on see, et probleemid on peaaegu alati olnud samad, sümptomid on alati olnud samad ja tulemus on alati olnud sama. Lisaks olid need mured kõik eelnevalt prognoositavad ja enne kastroofiliste mõõtmete saavutamist igal ajahetkel lahendatavad. Ma panen siia kirja lühikese nimekirja teesidest, mida iga alustav liikumine peaks enda jaoks läbi mõtlema:

1. Ära vastandu.

Iga liikumine, mis on kutsutud ellu kellelegi vastandumiseks on määratud peatsele kokkuvarisemisele. Asi on selles, et vastandumisel baseeruval liikumisel ei ole mitte midagi mille nimel eksisteerida. Lisaks vastandumist on väga lihtne ära kasutada vastalise vastalistel ning sinu vaenlase vaenlane ei pruugi (ning tavaliselt ka pole) olla su sõber. Näiteks õpetajate ning arstide streigid mängisid tänu valitsusele vastanumisele Keskerakonnale võimaluse need liikumised oma vankri ette rakendada. Vastandumisele üles ehitatud liikumine sööb iseennast iga edusammuga, muutudes ühe nõrgemaks ja nõrgemaks.

2. Kontrolli fakte.

Faktide kontrollimine on tülikas ja aeganõudev ettevõtmine; palju lihtsam oleks puusalt suurusjärkudega tulistada. Ometigi tuleb seda teha ja neid fakte tuleb levitada oma toetajate ja liikmete hulgas. ACTA vastane meeleavaldus paistis silma selle poolest, et kohaletulnud ei olnud päris kindlad miks nad Vabaduse platsile olid saabunud ning tundus, et inimesed käratsesid seal pigem selle tõttu, et nad kartsid oma võõrandamatu “õiguse” pärast piraatvara Pirate Bayst alla laadida.

3. Ära suru nurka.

Kuigi see on mõnevõrra seotud esimese punktiga, on see piisavalt oluline, et eraldi toonitada: nurka aetud roti jõud kasvab mitmekordseks. Anna vastalisele võimalus väärikust kaotamata taganeda ja kui on selge, et see on tema jaoks lihtsaim viis, siis haarab ta sellest kiiresti kinni. Vaid väga vähesed eesmärgid on väärt vennatapusõda viimase veretilgani.

4. Sea selged eesmärgid.

Pane kirja mida tahad saada ja püüa enne iga aktsiooni tõstatada sellealane diskussioon — kui tundub, et aktsioon ei täida varasemalt defineeritud eesmärke, siis tasub kaaluda a) eesmärkide muutmist või b) ürituse edasi lükkamist, sest …

5. Väärkasutatud võimalus on hullem kui kasutamata võimalus.

Kui sa oled juba inimesed kokku ajanud, siis peavad nad tsirkust saama. Iga järgnev kord saab mobiliseerimine olema raskem, eriti kui eelmine kord ei saavutatud soovitud tulemusi.

6. Vali sõpru.

Peaaegu iga liikumisega käivad kaasas näiliselt kasulikud tegelased, kelle taust ja agendad ei pruugi sobida ühiskonnaliikumisega. Need tuleb esimesest hetkest alates asjast eemal hoida, sest on selliseid sõpru omades pole vaenlasi enam vaja. Ei, neid ei ole võimalik hea asja nimel kasutada — mitte kusagil mujal ei kehti vanasõna “tilk tõrva rikub poti mett” rohkem kui siin. Ja nagu ma ennist juba märkisin ei ole vaenlase vaenlane peaaegu kunagi sõber.

7. Info on kahe teraga mõõk.

Kuigi liikumise kõik liikmed peaks olema kursis liikumise kõikide eesmärkide ja agendadega, peaks info tegevusest liikuma võimaluse korral läbi konkreetsete kõneisikute. Halvasti esitatud ning asjatundmatult edastatud seisukohad võivad teha ettevõtmisele rohkem kahju kui tuhat mustavat artiklit ajakirjanduses.

Hikikomoridest

Oct 5, 2013 Posted by pronto Arvamus 2 comments

Tänapäeval kannatab paber üsna suvalist trükimusta ning avaldatakse peaaegu kõike mida odavalt kätte saab. Faktitäpsus ning sisu on tavaliselt esimesed mis kannatavad, sest enamus lugejatest ei otsi artiklitest tegelikult ju fakte, vaid kinnitusi oma olemasolevatele seisukohtadele. Ehk tsiteerides Terry Pratchetti:

People like to be told what they already know.  Remember that.  They get uncomfortable when you tell them new things.  New things…well, new things aren’t what they expect.  They like to know that, say, a dog will bite a man.  That is what dogs do.  They don’t want to know that a man bites a dog, because the world is not supposed to happen like that.  In short, what people think they want is news, but what they really crave is olds.

Hea näide sellest valdkonnast on Triin Loide Postimehe arvamusartikkel “Hikikomori must aluspesu”. Ta on korjanud ülesse ühe Jaapani fenomeni ning kasutanud seda originaalile peaaegu risti vastupidises kontekstis.

Kuna mul jookseb uudisvoost läbi ka paar Jaapaniga seotud allikat, siis õnnestub mul korra kuus või nii nendega seotud jutte lugeda. Tegemist ei ole kaugeltki õnnetute tegelastega, kes kurja ühiskonna eest peitu poevad. Hikikomorid on reeglina heal järjel olevate perede vanemad lapsed, kes keelduvad kodunt lahkuma, kuna iseseisev elu ei sisalda teenreid nimega Ema ja Isa ning maagilist isetäituvat külmkappi. Lisaks sisaldab see tülikat nuhtlust nimega Töö ja Kool, mis segab seda mis on elus Tõeliselt Tähtis ehk peaaegu eranditult videomängude mängimist.

Vaatamata sellele, et igas seotud artiklis tuuakse näiteks ka paar erandit kes on suutnud ennast kodus ülesse töötada on neid võimalik üles lugeda kahe käe sõrmedel ning nende puhul on tavaliselt ühiskonnast irdumiseks mingid muud põhjused (näiteks misantroopia). Erakuid on ju olnud igal mandril, igal ajastul ja igas kultuuris. Lisaks tavaliselt ei jää hikikomorid erakuteks mitte omal valikul, vaid selle tõttu, et Jaapani ühiskond ei seedi priileivasööjaid. Igasugune sotsiaalne kontakt lõppeb sealkandis kohe, kui selgub, et sa oled viimane 10 aastat sitsinud vanemate juures Playstationi pult käes. Õigupoolest mingil hetkel ei taha nad isegi vanematega suhelda, sest nad ei suuda nende etteheitvaid pilke enam välja kannatada.

Aga miks see probleem ikkagi kusagil peale Jaapani sellisel kujul ei eksisteeri? Selleks on tegelikult kaks põhjust: esiteks klassikaline Jaapani grupimentaliteet, kus ühiskond põlgab heidikuid ning teiseks komme, et lapsi peetakse üleval nii kaua kuni nad ise kodunt lahkuvad (sellest tingituna peetakse seda sealkandis ka vaimuhaiguseks ning ravitakse rohtude ning seanssidega, kuigi palju lihtsam ja kõigile kasulikum oleks tüüp lihtsalt tänavale tõsta). Selle viimase kombe (amae) rikkumist peetakse tõusva päikese maal äärmiselt halvaks tooniks ja kui inimene juba käegalöömise lainele on läinud, siis on seda väga lihtne kuritarvitada. Meil langeb esimene variant kohe välja, sest oma saatuse otsustab meil inimene suuresti ise ning teiseks on meil surve tugevam pigem koduseinte vahel kui väljaspool. Loomulikult on ka meil memmekaid, kes vanemate kulul elavad, kuid siin on need pigem erandid kui reeglid ning sealjuures tihtipeale lausa viimase survel. Meil on pealegi kombeks, et kes maksab tellib ka muusika.

Muide, näiteks nii Kreekas kui Itaalias on viimasel ajal hakanud nii juhtuma, et täisealised opjad elavad mamma juures (neil on seal põhiliseks põhjuseks kohati kuni 25%-ni ulatuv tööpuudus). Ometigi ei tekiks neil sealkandis korrakski mõtet viilida kõrvale kodustest kohustustest, sest vastasel korral tuleb neil kõigepealt tegemist teha majaperenaise tolmulapiga ja kui see ei aita, siis toimub ülejäänud perekonnaliikmetega tõsisem jutuajamine. Vahemeremaades ei sallita nimelt silmaotsastki inimesi, kes oma kohustusi täitmata perekonna turjal liugu üritab lasta.

Ehk kokkuvõtvalt hikikomori elu pole tegelikult mitte protest ühiskonna vastu, vaid pigem tahtejõu ning kohusetunde totaalne kollaps. Kuid samas pole see midagi, mida paari suunava jalahoobiga ravida ei saaks. Iseasi, kas Triin just seda silmas pidas.

Käojaanituvastaja

Aug 30, 2013 Posted by pronto Arvamus 1 comment

Interneti diskussioonidel on kalduvus väga kiiresti väga vasakule ära minna, minetades jooksvalt igasuguse objektiivsuse ning muutudes lihtlabaseks poriloopimiseks ja isiklikuks solvamiseks. Selliseid piigimurdmisi ei ole võimalik võita; küsimus on ainult selles kes rohkem kaotab.

Selleks, et kogu keskustelus näiliseltki puhta pihikuga jääda tuleb taibata, mis hetkel on aeg  minekut teha. Inimesed millegipärast kipuvad uskuma, et vastaspoolel on käsutada täpselt sama info, mis neil (mitte rohkem ega vähem) ning nad on selle põhjal võimelised tegema täpselt samu otsuseid ning püüavad ka lootusetuid juhtumeid nõuga lahendada. Paraku peaaegu alati edutult.

Ma panen kirja siia mõned sagedamini kasutatavad sõnad mida saab käojaanidetektori ohusignaalidena kasutada.

“Sinu loogika järgi …”
Kui lausa hakkab selliste sõnadega, siis tähendab see seda, et inimesel pole õrna aimugi mida sa tegelikult öelda tahad. Selle asemel leiab ta alternatiivse ning oponendi seisukohta naeruvääristava mõttekäigu ning püüab seda talle pähe määrida.

“Nii lihtne see ongi.”
Siinkohas oleks paslik tuletada meelde H. L. Menckeni surematut ütlemist: “Igal keerukal probleemil on olemas lihtne, arusaadav, vale vastus.” Tavaliselt tähendab see seda, et oponent ei saa probleemi olemusest aru ning solvub kui asi üle pea hakkab kasvama. See lõpeb peaaegu alati sellega, et sa süüdistab oma vestluspartnereid hämamises ning demagoogias. Inimene, kes saab probleemi keerukusest ja selle paljudest tahkudest aru ei pea seda lihtsaks ning igaks juhuks jätab taganemistee enda jaoks avatuks.

“Ma ei ole küll X, aga …”
Iga väide, mis algab vabandusega on oma olemuselt käojaan. Selle esitaja teab juba ise ette, et mis iganes ta vabandusele järgneb ei ole eriti tõsiseltvõetav.

“Ära demagoogitse.”
Demagoogia, ehk inimeste mõjutamine, on peen kunst. Paraku teatavates diskussioonides näitab selle kasutamine üles lugupidamatust vestluspartneri suhtes — seda eriti sellistel teemadel, kus tähtis pole mitte võit, vaid tõde. Hea demagoog on tavaliselt põnev ning karismaatiline vestluspartner ning talle antakse see ebaviisakus andeks, pealegi hea demagoog teab millal oma oskuseid kasutada. Halb demagoog seevastu on aga läbinähtavalt omakasu peal väljas (isegi kui see omakasu on madalast enesehinnangust tingitud suutmatus tunnistada, et ta eksis) ja teda on lihtne loogikaga nurka suruda. Kui selline asi juhtub, siis on halva demagoogi esimene reaktsioon paradoksaalselt peaaegu alati “Ära demagoogitse.”

“Valus tõde”
Tõde ei ole kunagi valus. Valus on see, et inimesed nimetavad meelevaldseid seisukohti tõeks ning kasutavad seda selleks, et jäme olla. Inimesega, kelle jaoks on oluline vestluspartnerile halvasti öelda ning seda tehes ise ennast “tõe” taha peita ei ole mõtet pikemaid vestluseid arendada.

“Defineeri [midagi] …”
Kui inimene hakkab aimama, et loogika ning faktid ei räägi tema kasuks, kuid ei oma piisvalt oidu või mehelikust seda tunnistada, proovib ta teinekord kummi venitades ja erandjuhtudele apelleerides  saada n.ö. tehnilist võitu. Poliitikas ja majanduses nimetatakse seda JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) skeemiks. Mida ütleb käojaanituvastaja selle peale? Käeojaanituvastaja piiksub nagu pöörane, andur punases.

“… ülbe suhtumine …”
Inimene apelleerib sellele, et kellegi suhtes (tihtipeale pole selleks isegi mitte inimene ise, vaid kolmas osapool: näiteks ajakirjanik) pole näidatud üles piisavalt aupaklikkust ja tähelepanu. Aupaklikkus ja tähelepanu on kaks asja mida ei saa nõuda, need tuleb VÄLJA TEENIDA. Lisaks on ülbuse toonitamise näol tegemist olukorraga, kus tähtis on vorm, mitte sisu. Kui me oleme laskunud juba tasemeni, kus vorm on muutunud ülimuslikuks, mis sisulisest keskustelust enam rääkida saab?

Ma arvan, et neid seitset fraasi oleme me kõik kümneid kui mitte sadu kordi internetivaidlustes kohanud ning neid on tegelikult rohkemgi. Ma püüan jooksvalt seda postitust uuendada sedavõrd kui nad mul meelde tulevad.

Võimalused ja võimatused

Aug 20, 2013 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Iga idee, projekti ja kontakti väärtust saab hinnata läbi kahe kriteeriumi: sellega seotud võimaluste ja miks nende võimaluste realiseerimine on võimatu. Huvitaval kombel on inimestel raskusi neid kriteeriume korraga näha, mis samas on aga üsna loogiline — leitakse ju eelkõige ikkagi seda, mida otsitakse.

Oskus näha võimalusi on tegelikult harvem oskus kui see välja paistab. Asi on keerukas, kuna suur hulk inimesi mitte niivõrd ei näe võimalusi kuivõrd mõtlevad nad ise välja. Edu sellised libavõimalused ei garanteeri.

Tähelepanuväärne on aga see, et eksisteerimiseks vajab võimatus aga võimalust ning iga eduloo sees on jutt sellest kuidas võimatusest üle saadi. Võimatuste puudumine on tavaliselt esimeseks ohumärgiks projekti juures — see kipub viitama väljamõeldud võimalustele. Seega ärge kartke neid võimatusi — kui asi oleks lihtne, siis oleks see mida te plaanite juba ammu ära tehtud. Kui te ei oska ise võimalusi näha, siis otsige probleeme, sest iga probleem on peaaegu alati ka võimalus.

 

Tõde ja vale

Aug 18, 2013 Posted by pronto Arvamus 1 comment

Heas vales on alati võimalikult palju tõde. Ideaalne vale on tervenisti tõde, kuid esitatud nõnda, et see kellele see on mõeldud mõtleb ise konteksti välja ja petab ennast läbi selle ise. Ma toon näite:

A) Kas ilmateate andmetel on homme ilus ilm?
B) Ilmateade lubas, et pole oodata tilkagi vihma (ilmateate andmetel on homme oodata lund).

Hea või ideaalne vale on oma olemuselt ka mineeritud — kui vale oli labane ja inimene uskus, on ta ise rumal. Kui vale sisaldab piisavalt tõtt peab ta selle vastu astudes astuma ka tõe vastu, jäädes taaskord piinliku olukorda. Kui vale on tervenisti tõde, siis sellega kembeldes on väga raske ennast mitte naeruvääristada. Teisisõnu, kui teile on valetatud ja te olete valet uskunud, siis ei ole siin ühtegi head viisi asjast puhta nahaga välja tulla. Neelake see jama alla ning olge järgmine kord targem — kui järgmiseks korraks üldse põhjust on mõtet anda.

Muide, alati ei tähenda vale valetamist. Ei tasu unustada, et päris tihti võib inimene enda arvates rääkida tõtt. Lihtsalt temani jõudnud informatsioon ei pruugi seda olla.

Ärijäri

Aug 13, 2013 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Matemaatika haru nimega trigonomeetria on saanud oma nime kolmnurkadest — otseses tõlkes on tegemist kolmnurkade mõõtmise teadusega. Muu hulgas postuleerib see teadus kahte asja — esiteks suvalise hulknurga saab alati taandada kolmnurkadeks ja teiseks absoluutselt igal kolmnurga massikese asub tema sees, mediaanide lõikumispunktis. Ehk teisisõnu — kolmnurka saab alati tasakaalustada.

Seda põhimõtet saab kasutada ka väljaspool matemaatikat — näiteks on kolmejalgne järi või statiiv püsib alati püsti eeldusel, et jalad on enam-vähem võrdse pikkusega. Sama asi kehtib ka suvalise äri kohta. Iga äri taandub laias laastus kolme ossa — oskus alustada, oskus lõpuni viia ja oskus kõike seda teha kasumlikult. Probleem on, et rõhuv osa inimestest ei saa aru mida need kolm endast kujutavad ja tänu sellele usuvad need vajalikud omadused endal olemas olevat. Igal inimesel ongi need mingil tasemel olemas, kuid tavaliselt ühte või teise suunda kaldu. Eduka äri jaoks on vaja leida kuhu suunas.

Oskus alustada.

Oskus alustada on tõenäoliselt kõige vähem mõistetum neist kolmest. Kui keeruline saab see alustamine ikka olla? Saab.

Ma vestlesin hiljuti ühe idufirma inimesega, kes oli välja mõelnud toote, selle valmis meisterdanud ja püüab seda juba mitu aastat müüa, aga paraku ei taha seda ainult keegi osta. Põhjus iseenesest oli väga proosaline — see firma ei osanud alustada; nad oli lihtsalt läinud metsa ja lootnud, et põder mida nad lasta kavatsesid tuleb neile vastu. Nagu näha ei tulnud.

Alustajal on hea nina, ta leiab väga kiiresti selle mille otsib tegutsedes tihtipeale proaktiivselt, luues ise võimalusi. Alustaja on nagu verekoer, kes jahimehed saagini viib. Ta ei pruugi olla hea lahendus takistamaks ulukloomade karjal laiali jooksmast ning samuti parim lahendus saaklooma jälitamiseks ning ründamiseks, kuid ta on võimaluste looja, sest ilma temata oleks kogu jaht lihtsalt loterii. Alustajal ja “Alustajal” on vahe ja ilma Alustajata ei ole ei Lõpetajal ega Kasumitekitajal midagi mida lõpetada ega tekitada.

Oskus lõpetada.

Lõpetaja on oma olemuselt nagu buldog, kes vastase külge klammerdub. Lõpetajal on vaja kahte omadust: visadust ja vilumust. Lõpetaja on koer, kes saaki nii kaua jälitab kuniks see enam põgeneda ei jõua, et see seejärel maha joosta. Ilma Lõpetajata pole alustatul mingit tähtsust ning ka kasumit pole millestki kokku keerutada. Firmas on lõpetaja see, kelle kätte koguneb lõviosa ärifookuse kompetentsist ja tema on see, kelle ümber kogu ettevõte lõpuks ehitatakse.

Oskus olla kasumlik.

Ettevõtteid kellel on näiliselt põnev äri ja valmis toode on lugematu hulk. Põhjus miks nad kasumlikud pole on lihtne — neil puudub selleks vajalik kogemus ning inimene, kellel oleks sobilikud instinktid. Kasumitekitaja on nagu šoti lambakoer, kes sebib ringi ning hoolitseb selle eest, et kari laiali ei jookseks — kui jahiparalleeli uuesti lauseks tuuta, siis on Kasumitekitaja see, kes ei lase ulukitel nelja ilmakaare poole laiali lipata andes nõnda võimaluse Lõpetajale.

Oskused ning instinktid, mis nende valdkondade jaoks vaja läheb on tihtipeale teineteist välistavad, näiteks Alustaja peab selleks, et kindlaks teha kuhu ja miks minna läbi kompama kümneid ja kümneid potentsiaalseid jäljeradu. Lõpetaja ei saa nii, Lõpetaja valib esimese ja hakkab seda kündma, teadmata kuhu see välja viib ja kellele see kuulub. Paraku võib see välja viia sohu, maanteele või kes teab kuhu — nagu juhtus selle idufirmaga. Sama asi on Kasumitekitaja ja Lõpetajaga: Kasumitekitaja hoolitseb, et Lõpetajal oleks võimalikult palju asju mida lõpetada, loobudes samal ajal oma võimalusest koon veriseks saada.

Inimene saab olla ka tasakaalus, kuid sellisel juhul tuleb leppida, et ta ei ole tipp üheski kolmes ning tänapäeva edu aluseks on alati spetsialiseerumine. Ehk teisisõnu, kui te tahate head äri teha, otsustage kes olete, aktsepteerige oma nõrkuseid ja panustage oma tugevusele. Nõrkuseid tuleks pigem kompenseerida partneritega, sest püsti püsimiseks ei tohi see järi mida äri endast kujutab liiga kreeni minna.

Lõpetuseks üks tore näide: kui te olete näinud “Rare Export” nimelist filmi, siis seal on peategelased selle kolmnurga tüüpilised esindajad — Tracker (Alustaja), Marker (Kasumitekitaja) ja Sniper (Lõpetaja). Eraldi on nad tühi koht, aga koos — võitmatud.

Valikutest

Feb 22, 2013 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Ma veetsin paar päeva kodukontoris köhides ja abstraktsete teemade üle juureldes. Üks asi mille üle ma pead murdsin on küsimus, et kui suur osa inimese elust sõltub temast enesest. Ükskõik kuidas ma seda asja ka oma peas ei veeretanud, jõudsin ma järele, et enam-vähem kõik. Nagu kirsina tordi peal kinnitas täna seda Seth Godin oma päevapostituses:

  1. Valikud muutuvad harjumusteks;
  2. Harjumused muutuvad võimeteks;
  3. Võimeid nimetatakse teiste sõnadega anneteks;

Ehk siis kellegi ei ole elus lihtne vaid sellepärast, et ta on andekas — asi on selles, et ta on teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Õigete otsustamine nõuab aga vastutuse võtmist ja oskust loobuda millestki mingi eesmärgi nimel, kusjuures teinekord on need valikud niivõrd sügava tähendusega, et nad on pinnapealsel vaatlusel käsitlematud. Kui paljud inimesed on näiteks võimelised mõistma, et vaesus on suuresti valik? Aga ometigi nii see on .. mõnes mõttes on vaesus nagu alkoholism, millest paranemine hakkab kui inimene tunnistab endale kahte asja:

  1. Et inimene on alkohoolik;
  2. Et sellest tsüklist on võimalik välja tulla;

Edasi on küsimus, et kas inimene on valmis ohverdama, riskima ja panustama seda mis tal veel on selle nimel mida ta tahaks saada või pigem püüaks säilitada kujunenud olukorda (ehk leppida vaesusega)?

Valikuvabadusest räägib ka Rudyard Kiplingi poeem “A Pict Song”, mille eelviimase salmi ma siia kopeerin:

No indeed! We are not strong, 
But we know Peoples that are. 
Yes, and we’ll guide them along, 
To smash and destroy you in War! 
We shall be slaves just the same? 
Yes, we have always been slaves, 
But you – you will die of the shame, 
And then we shall dance on your graves!

Teinekord ei ole võimalik võita, see on elu paratamatus. Kuid alati on võimalik valida kuidas kaotada ja see valik võib otsustada ja suure tõenäosusega otsustabki järgmise heitluse lõpptulemuse. Või ülejärgmise, sõltuvalt sellest kui pikalt plaanid paika on pandud.

Pages:‹123›