pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Müüride okupeerimisest

Tänapäeval on ühiskonnakriitika popp, sarjatakse kõiki kõige eest. Korraldatakse üritusi, kihutatakse üles rahvast ning vändatakse filme. Näiteks viimasesse kategooriasse mahub Artur Talviku ja Peeter Vihma film “Okupeeri oma müür”.

Aga huvitaval kombel ei taha ma mitte filmist rääkida, vaid pigem arutleda ühe selles tõstatatud küsimuse üle. “Okupeeri oma müür” on selline kodukootud protest: võrdlemisi ühepoolne, naiivsevõitu ning ajendatud pigem põues pakitsevast ebamäärasest pahameelest kui loomingulise väljundi otsimisest. Ometigi on see vaatamist väärt, sest see esitab ühe olulise küsimuse: “miks kenasti alanud kodanikuühiskonna algatused vaatamata laiapõhjalisele toetusele laiali vajuvad?”

Olles ise paari ühiskonnaliikumisega seotud olnud, olen ma näinud nende tekkimist, kasvu ja hävingut. Hämmastav on see, et probleemid on peaaegu alati olnud samad, sümptomid on alati olnud samad ja tulemus on alati olnud sama. Lisaks olid need mured kõik eelnevalt prognoositavad ja enne kastroofiliste mõõtmete saavutamist igal ajahetkel lahendatavad. Ma panen siia kirja lühikese nimekirja teesidest, mida iga alustav liikumine peaks enda jaoks läbi mõtlema:

1. Ära vastandu.

Iga liikumine, mis on kutsutud ellu kellelegi vastandumiseks on määratud peatsele kokkuvarisemisele. Asi on selles, et vastandumisel baseeruval liikumisel ei ole mitte midagi mille nimel eksisteerida. Lisaks vastandumist on väga lihtne ära kasutada vastalise vastalistel ning sinu vaenlase vaenlane ei pruugi (ning tavaliselt ka pole) olla su sõber. Näiteks õpetajate ning arstide streigid mängisid tänu valitsusele vastanumisele Keskerakonnale võimaluse need liikumised oma vankri ette rakendada. Vastandumisele üles ehitatud liikumine sööb iseennast iga edusammuga, muutudes ühe nõrgemaks ja nõrgemaks.

2. Kontrolli fakte.

Faktide kontrollimine on tülikas ja aeganõudev ettevõtmine; palju lihtsam oleks puusalt suurusjärkudega tulistada. Ometigi tuleb seda teha ja neid fakte tuleb levitada oma toetajate ja liikmete hulgas. ACTA vastane meeleavaldus paistis silma selle poolest, et kohaletulnud ei olnud päris kindlad miks nad Vabaduse platsile olid saabunud ning tundus, et inimesed käratsesid seal pigem selle tõttu, et nad kartsid oma võõrandamatu “õiguse” pärast piraatvara Pirate Bayst alla laadida.

3. Ära suru nurka.

Kuigi see on mõnevõrra seotud esimese punktiga, on see piisavalt oluline, et eraldi toonitada: nurka aetud roti jõud kasvab mitmekordseks. Anna vastalisele võimalus väärikust kaotamata taganeda ja kui on selge, et see on tema jaoks lihtsaim viis, siis haarab ta sellest kiiresti kinni. Vaid väga vähesed eesmärgid on väärt vennatapusõda viimase veretilgani.

4. Sea selged eesmärgid.

Pane kirja mida tahad saada ja püüa enne iga aktsiooni tõstatada sellealane diskussioon — kui tundub, et aktsioon ei täida varasemalt defineeritud eesmärke, siis tasub kaaluda a) eesmärkide muutmist või b) ürituse edasi lükkamist, sest …

5. Väärkasutatud võimalus on hullem kui kasutamata võimalus.

Kui sa oled juba inimesed kokku ajanud, siis peavad nad tsirkust saama. Iga järgnev kord saab mobiliseerimine olema raskem, eriti kui eelmine kord ei saavutatud soovitud tulemusi.

6. Vali sõpru.

Peaaegu iga liikumisega käivad kaasas näiliselt kasulikud tegelased, kelle taust ja agendad ei pruugi sobida ühiskonnaliikumisega. Need tuleb esimesest hetkest alates asjast eemal hoida, sest on selliseid sõpru omades pole vaenlasi enam vaja. Ei, neid ei ole võimalik hea asja nimel kasutada — mitte kusagil mujal ei kehti vanasõna “tilk tõrva rikub poti mett” rohkem kui siin. Ja nagu ma ennist juba märkisin ei ole vaenlase vaenlane peaaegu kunagi sõber.

7. Info on kahe teraga mõõk.

Kuigi liikumise kõik liikmed peaks olema kursis liikumise kõikide eesmärkide ja agendadega, peaks info tegevusest liikuma võimaluse korral läbi konkreetsete kõneisikute. Halvasti esitatud ning asjatundmatult edastatud seisukohad võivad teha ettevõtmisele rohkem kahju kui tuhat mustavat artiklit ajakirjanduses.

Hikikomoridest

Tänapäeval kannatab paber üsna suvalist trükimusta ning avaldatakse peaaegu kõike mida odavalt kätte saab. Faktitäpsus ning sisu on tavaliselt esimesed mis kannatavad, sest enamus lugejatest ei otsi artiklitest tegelikult ju fakte, vaid kinnitusi oma olemasolevatele seisukohtadele. Ehk tsiteerides Terry Pratchetti:

People like to be told what they already know.  Remember that.  They get uncomfortable when you tell them new things.  New things…well, new things aren’t what they expect.  They like to know that, say, a dog will bite a man.  That is what dogs do.  They don’t want to know that a man bites a dog, because the world is not supposed to happen like that.  In short, what people think they want is news, but what they really crave is olds.

Hea näide sellest valdkonnast on Triin Loide Postimehe arvamusartikkel “Hikikomori must aluspesu”. Ta on korjanud ülesse ühe Jaapani fenomeni ning kasutanud seda originaalile peaaegu risti vastupidises kontekstis.

Kuna mul jookseb uudisvoost läbi ka paar Jaapaniga seotud allikat, siis õnnestub mul korra kuus või nii nendega seotud jutte lugeda. Tegemist ei ole kaugeltki õnnetute tegelastega, kes kurja ühiskonna eest peitu poevad. Hikikomorid on reeglina heal järjel olevate perede vanemad lapsed, kes keelduvad kodunt lahkuma, kuna iseseisev elu ei sisalda teenreid nimega Ema ja Isa ning maagilist isetäituvat külmkappi. Lisaks sisaldab see tülikat nuhtlust nimega Töö ja Kool, mis segab seda mis on elus Tõeliselt Tähtis ehk peaaegu eranditult videomängude mängimist.

Vaatamata sellele, et igas seotud artiklis tuuakse näiteks ka paar erandit kes on suutnud ennast kodus ülesse töötada on neid võimalik üles lugeda kahe käe sõrmedel ning nende puhul on tavaliselt ühiskonnast irdumiseks mingid muud põhjused (näiteks misantroopia). Erakuid on ju olnud igal mandril, igal ajastul ja igas kultuuris. Lisaks tavaliselt ei jää hikikomorid erakuteks mitte omal valikul, vaid selle tõttu, et Jaapani ühiskond ei seedi priileivasööjaid. Igasugune sotsiaalne kontakt lõppeb sealkandis kohe, kui selgub, et sa oled viimane 10 aastat sitsinud vanemate juures Playstationi pult käes. Õigupoolest mingil hetkel ei taha nad isegi vanematega suhelda, sest nad ei suuda nende etteheitvaid pilke enam välja kannatada.

Aga miks see probleem ikkagi kusagil peale Jaapani sellisel kujul ei eksisteeri? Selleks on tegelikult kaks põhjust: esiteks klassikaline Jaapani grupimentaliteet, kus ühiskond põlgab heidikuid ning teiseks komme, et lapsi peetakse üleval nii kaua kuni nad ise kodunt lahkuvad (sellest tingituna peetakse seda sealkandis ka vaimuhaiguseks ning ravitakse rohtude ning seanssidega, kuigi palju lihtsam ja kõigile kasulikum oleks tüüp lihtsalt tänavale tõsta). Selle viimase kombe (amae) rikkumist peetakse tõusva päikese maal äärmiselt halvaks tooniks ja kui inimene juba käegalöömise lainele on läinud, siis on seda väga lihtne kuritarvitada. Meil langeb esimene variant kohe välja, sest oma saatuse otsustab meil inimene suuresti ise ning teiseks on meil surve tugevam pigem koduseinte vahel kui väljaspool. Loomulikult on ka meil memmekaid, kes vanemate kulul elavad, kuid siin on need pigem erandid kui reeglid ning sealjuures tihtipeale lausa viimase survel. Meil on pealegi kombeks, et kes maksab tellib ka muusika.

Muide, näiteks nii Kreekas kui Itaalias on viimasel ajal hakanud nii juhtuma, et täisealised opjad elavad mamma juures (neil on seal põhiliseks põhjuseks kohati kuni 25%-ni ulatuv tööpuudus). Ometigi ei tekiks neil sealkandis korrakski mõtet viilida kõrvale kodustest kohustustest, sest vastasel korral tuleb neil kõigepealt tegemist teha majaperenaise tolmulapiga ja kui see ei aita, siis toimub ülejäänud perekonnaliikmetega tõsisem jutuajamine. Vahemeremaades ei sallita nimelt silmaotsastki inimesi, kes oma kohustusi täitmata perekonna turjal liugu üritab lasta.

Ehk kokkuvõtvalt hikikomori elu pole tegelikult mitte protest ühiskonna vastu, vaid pigem tahtejõu ning kohusetunde totaalne kollaps. Kuid samas pole see midagi, mida paari suunava jalahoobiga ravida ei saaks. Iseasi, kas Triin just seda silmas pidas.

Käojaanituvastaja

Interneti diskussioonidel on kalduvus väga kiiresti väga vasakule ära minna, minetades jooksvalt igasuguse objektiivsuse ning muutudes lihtlabaseks poriloopimiseks ja isiklikuks solvamiseks. Selliseid piigimurdmisi ei ole võimalik võita; küsimus on ainult selles kes rohkem kaotab.

Selleks, et kogu keskustelus näiliseltki puhta pihikuga jääda tuleb taibata, mis hetkel on aeg  minekut teha. Inimesed millegipärast kipuvad uskuma, et vastaspoolel on käsutada täpselt sama info, mis neil (mitte rohkem ega vähem) ning nad on selle põhjal võimelised tegema täpselt samu otsuseid ning püüavad ka lootusetuid juhtumeid nõuga lahendada. Paraku peaaegu alati edutult.

Ma panen kirja siia mõned sagedamini kasutatavad sõnad mida saab käojaanidetektori ohusignaalidena kasutada.

“Sinu loogika järgi …”
Kui lausa hakkab selliste sõnadega, siis tähendab see seda, et inimesel pole õrna aimugi mida sa tegelikult öelda tahad. Selle asemel leiab ta alternatiivse ning oponendi seisukohta naeruvääristava mõttekäigu ning püüab seda talle pähe määrida.

“Nii lihtne see ongi.”
Siinkohas oleks paslik tuletada meelde H. L. Menckeni surematut ütlemist: “Igal keerukal probleemil on olemas lihtne, arusaadav, vale vastus.” Tavaliselt tähendab see seda, et oponent ei saa probleemi olemusest aru ning solvub kui asi üle pea hakkab kasvama. See lõpeb peaaegu alati sellega, et sa süüdistab oma vestluspartnereid hämamises ning demagoogias. Inimene, kes saab probleemi keerukusest ja selle paljudest tahkudest aru ei pea seda lihtsaks ning igaks juhuks jätab taganemistee enda jaoks avatuks.

“Ma ei ole küll X, aga …”
Iga väide, mis algab vabandusega on oma olemuselt käojaan. Selle esitaja teab juba ise ette, et mis iganes ta vabandusele järgneb ei ole eriti tõsiseltvõetav.

“Ära demagoogitse.”
Demagoogia, ehk inimeste mõjutamine, on peen kunst. Paraku teatavates diskussioonides näitab selle kasutamine üles lugupidamatust vestluspartneri suhtes — seda eriti sellistel teemadel, kus tähtis pole mitte võit, vaid tõde. Hea demagoog on tavaliselt põnev ning karismaatiline vestluspartner ning talle antakse see ebaviisakus andeks, pealegi hea demagoog teab millal oma oskuseid kasutada. Halb demagoog seevastu on aga läbinähtavalt omakasu peal väljas (isegi kui see omakasu on madalast enesehinnangust tingitud suutmatus tunnistada, et ta eksis) ja teda on lihtne loogikaga nurka suruda. Kui selline asi juhtub, siis on halva demagoogi esimene reaktsioon paradoksaalselt peaaegu alati “Ära demagoogitse.”

“Valus tõde”
Tõde ei ole kunagi valus. Valus on see, et inimesed nimetavad meelevaldseid seisukohti tõeks ning kasutavad seda selleks, et jäme olla. Inimesega, kelle jaoks on oluline vestluspartnerile halvasti öelda ning seda tehes ise ennast “tõe” taha peita ei ole mõtet pikemaid vestluseid arendada.

“Defineeri [midagi] …”
Kui inimene hakkab aimama, et loogika ning faktid ei räägi tema kasuks, kuid ei oma piisvalt oidu või mehelikust seda tunnistada, proovib ta teinekord kummi venitades ja erandjuhtudele apelleerides  saada n.ö. tehnilist võitu. Poliitikas ja majanduses nimetatakse seda JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne) skeemiks. Mida ütleb käojaanituvastaja selle peale? Käeojaanituvastaja piiksub nagu pöörane, andur punases.

“… ülbe suhtumine …”
Inimene apelleerib sellele, et kellegi suhtes (tihtipeale pole selleks isegi mitte inimene ise, vaid kolmas osapool: näiteks ajakirjanik) pole näidatud üles piisavalt aupaklikkust ja tähelepanu. Aupaklikkus ja tähelepanu on kaks asja mida ei saa nõuda, need tuleb VÄLJA TEENIDA. Lisaks on ülbuse toonitamise näol tegemist olukorraga, kus tähtis on vorm, mitte sisu. Kui me oleme laskunud juba tasemeni, kus vorm on muutunud ülimuslikuks, mis sisulisest keskustelust enam rääkida saab?

Ma arvan, et neid seitset fraasi oleme me kõik kümneid kui mitte sadu kordi internetivaidlustes kohanud ning neid on tegelikult rohkemgi. Ma püüan jooksvalt seda postitust uuendada sedavõrd kui nad mul meelde tulevad.

Võimalused ja võimatused

Iga idee, projekti ja kontakti väärtust saab hinnata läbi kahe kriteeriumi: sellega seotud võimaluste ja miks nende võimaluste realiseerimine on võimatu. Huvitaval kombel on inimestel raskusi neid kriteeriume korraga näha, mis samas on aga üsna loogiline — leitakse ju eelkõige ikkagi seda, mida otsitakse.

Oskus näha võimalusi on tegelikult harvem oskus kui see välja paistab. Asi on keerukas, kuna suur hulk inimesi mitte niivõrd ei näe võimalusi kuivõrd mõtlevad nad ise välja. Edu sellised libavõimalused ei garanteeri.

Tähelepanuväärne on aga see, et eksisteerimiseks vajab võimatus aga võimalust ning iga eduloo sees on jutt sellest kuidas võimatusest üle saadi. Võimatuste puudumine on tavaliselt esimeseks ohumärgiks projekti juures — see kipub viitama väljamõeldud võimalustele. Seega ärge kartke neid võimatusi — kui asi oleks lihtne, siis oleks see mida te plaanite juba ammu ära tehtud. Kui te ei oska ise võimalusi näha, siis otsige probleeme, sest iga probleem on peaaegu alati ka võimalus.

 

Tõde ja vale

Heas vales on alati võimalikult palju tõde. Ideaalne vale on tervenisti tõde, kuid esitatud nõnda, et see kellele see on mõeldud mõtleb ise konteksti välja ja petab ennast läbi selle ise. Ma toon näite:

A) Kas ilmateate andmetel on homme ilus ilm?
B) Ilmateade lubas, et pole oodata tilkagi vihma (ilmateate andmetel on homme oodata lund).

Hea või ideaalne vale on oma olemuselt ka mineeritud — kui vale oli labane ja inimene uskus, on ta ise rumal. Kui vale sisaldab piisavalt tõtt peab ta selle vastu astudes astuma ka tõe vastu, jäädes taaskord piinliku olukorda. Kui vale on tervenisti tõde, siis sellega kembeldes on väga raske ennast mitte naeruvääristada. Teisisõnu, kui teile on valetatud ja te olete valet uskunud, siis ei ole siin ühtegi head viisi asjast puhta nahaga välja tulla. Neelake see jama alla ning olge järgmine kord targem — kui järgmiseks korraks üldse põhjust on mõtet anda.

Muide, alati ei tähenda vale valetamist. Ei tasu unustada, et päris tihti võib inimene enda arvates rääkida tõtt. Lihtsalt temani jõudnud informatsioon ei pruugi seda olla.

Ärijäri

Matemaatika haru nimega trigonomeetria on saanud oma nime kolmnurkadest — otseses tõlkes on tegemist kolmnurkade mõõtmise teadusega. Muu hulgas postuleerib see teadus kahte asja — esiteks suvalise hulknurga saab alati taandada kolmnurkadeks ja teiseks absoluutselt igal kolmnurga massikese asub tema sees, mediaanide lõikumispunktis. Ehk teisisõnu — kolmnurka saab alati tasakaalustada.

Seda põhimõtet saab kasutada ka väljaspool matemaatikat — näiteks on kolmejalgne järi või statiiv püsib alati püsti eeldusel, et jalad on enam-vähem võrdse pikkusega. Sama asi kehtib ka suvalise äri kohta. Iga äri taandub laias laastus kolme ossa — oskus alustada, oskus lõpuni viia ja oskus kõike seda teha kasumlikult. Probleem on, et rõhuv osa inimestest ei saa aru mida need kolm endast kujutavad ja tänu sellele usuvad need vajalikud omadused endal olemas olevat. Igal inimesel ongi need mingil tasemel olemas, kuid tavaliselt ühte või teise suunda kaldu. Eduka äri jaoks on vaja leida kuhu suunas.

Oskus alustada.

Oskus alustada on tõenäoliselt kõige vähem mõistetum neist kolmest. Kui keeruline saab see alustamine ikka olla? Saab.

Ma vestlesin hiljuti ühe idufirma inimesega, kes oli välja mõelnud toote, selle valmis meisterdanud ja püüab seda juba mitu aastat müüa, aga paraku ei taha seda ainult keegi osta. Põhjus iseenesest oli väga proosaline — see firma ei osanud alustada; nad oli lihtsalt läinud metsa ja lootnud, et põder mida nad lasta kavatsesid tuleb neile vastu. Nagu näha ei tulnud.

Alustajal on hea nina, ta leiab väga kiiresti selle mille otsib tegutsedes tihtipeale proaktiivselt, luues ise võimalusi. Alustaja on nagu verekoer, kes jahimehed saagini viib. Ta ei pruugi olla hea lahendus takistamaks ulukloomade karjal laiali jooksmast ning samuti parim lahendus saaklooma jälitamiseks ning ründamiseks, kuid ta on võimaluste looja, sest ilma temata oleks kogu jaht lihtsalt loterii. Alustajal ja “Alustajal” on vahe ja ilma Alustajata ei ole ei Lõpetajal ega Kasumitekitajal midagi mida lõpetada ega tekitada.

Oskus lõpetada.

Lõpetaja on oma olemuselt nagu buldog, kes vastase külge klammerdub. Lõpetajal on vaja kahte omadust: visadust ja vilumust. Lõpetaja on koer, kes saaki nii kaua jälitab kuniks see enam põgeneda ei jõua, et see seejärel maha joosta. Ilma Lõpetajata pole alustatul mingit tähtsust ning ka kasumit pole millestki kokku keerutada. Firmas on lõpetaja see, kelle kätte koguneb lõviosa ärifookuse kompetentsist ja tema on see, kelle ümber kogu ettevõte lõpuks ehitatakse.

Oskus olla kasumlik.

Ettevõtteid kellel on näiliselt põnev äri ja valmis toode on lugematu hulk. Põhjus miks nad kasumlikud pole on lihtne — neil puudub selleks vajalik kogemus ning inimene, kellel oleks sobilikud instinktid. Kasumitekitaja on nagu šoti lambakoer, kes sebib ringi ning hoolitseb selle eest, et kari laiali ei jookseks — kui jahiparalleeli uuesti lauseks tuuta, siis on Kasumitekitaja see, kes ei lase ulukitel nelja ilmakaare poole laiali lipata andes nõnda võimaluse Lõpetajale.

Oskused ning instinktid, mis nende valdkondade jaoks vaja läheb on tihtipeale teineteist välistavad, näiteks Alustaja peab selleks, et kindlaks teha kuhu ja miks minna läbi kompama kümneid ja kümneid potentsiaalseid jäljeradu. Lõpetaja ei saa nii, Lõpetaja valib esimese ja hakkab seda kündma, teadmata kuhu see välja viib ja kellele see kuulub. Paraku võib see välja viia sohu, maanteele või kes teab kuhu — nagu juhtus selle idufirmaga. Sama asi on Kasumitekitaja ja Lõpetajaga: Kasumitekitaja hoolitseb, et Lõpetajal oleks võimalikult palju asju mida lõpetada, loobudes samal ajal oma võimalusest koon veriseks saada.

Inimene saab olla ka tasakaalus, kuid sellisel juhul tuleb leppida, et ta ei ole tipp üheski kolmes ning tänapäeva edu aluseks on alati spetsialiseerumine. Ehk teisisõnu, kui te tahate head äri teha, otsustage kes olete, aktsepteerige oma nõrkuseid ja panustage oma tugevusele. Nõrkuseid tuleks pigem kompenseerida partneritega, sest püsti püsimiseks ei tohi see järi mida äri endast kujutab liiga kreeni minna.

Lõpetuseks üks tore näide: kui te olete näinud “Rare Export” nimelist filmi, siis seal on peategelased selle kolmnurga tüüpilised esindajad — Tracker (Alustaja), Marker (Kasumitekitaja) ja Sniper (Lõpetaja). Eraldi on nad tühi koht, aga koos — võitmatud.

Valikutest

Ma veetsin paar päeva kodukontoris köhides ja abstraktsete teemade üle juureldes. Üks asi mille üle ma pead murdsin on küsimus, et kui suur osa inimese elust sõltub temast enesest. Ükskõik kuidas ma seda asja ka oma peas ei veeretanud, jõudsin ma järele, et enam-vähem kõik. Nagu kirsina tordi peal kinnitas täna seda Seth Godin oma päevapostituses:

  1. Valikud muutuvad harjumusteks;
  2. Harjumused muutuvad võimeteks;
  3. Võimeid nimetatakse teiste sõnadega anneteks;

Ehk siis kellegi ei ole elus lihtne vaid sellepärast, et ta on andekas — asi on selles, et ta on teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Õigete otsustamine nõuab aga vastutuse võtmist ja oskust loobuda millestki mingi eesmärgi nimel, kusjuures teinekord on need valikud niivõrd sügava tähendusega, et nad on pinnapealsel vaatlusel käsitlematud. Kui paljud inimesed on näiteks võimelised mõistma, et vaesus on suuresti valik? Aga ometigi nii see on .. mõnes mõttes on vaesus nagu alkoholism, millest paranemine hakkab kui inimene tunnistab endale kahte asja:

  1. Et inimene on alkohoolik;
  2. Et sellest tsüklist on võimalik välja tulla;

Edasi on küsimus, et kas inimene on valmis ohverdama, riskima ja panustama seda mis tal veel on selle nimel mida ta tahaks saada või pigem püüaks säilitada kujunenud olukorda (ehk leppida vaesusega)?

Valikuvabadusest räägib ka Rudyard Kiplingi poeem “A Pict Song”, mille eelviimase salmi ma siia kopeerin:

No indeed! We are not strong, 
But we know Peoples that are. 
Yes, and we’ll guide them along, 
To smash and destroy you in War! 
We shall be slaves just the same? 
Yes, we have always been slaves, 
But you – you will die of the shame, 
And then we shall dance on your graves!

Teinekord ei ole võimalik võita, see on elu paratamatus. Kuid alati on võimalik valida kuidas kaotada ja see valik võib otsustada ja suure tõenäosusega otsustabki järgmise heitluse lõpptulemuse. Või ülejärgmise, sõltuvalt sellest kui pikalt plaanid paika on pandud.

Vilja Kiisleri meelest loeb eestlane liiga palju

Apollo Raamatumaja

Apollo Raamatumaja

Mõnikord on nii, et taevas paistab päike (aga pole liiga palav), puhub kerge tuuleke (mis ei ole liiga vali) ning linnud laulavad (aga mitte liiga kõvasti). Elul justkui poleksi midagi häda; kasutades uuspööbli terminoloogiat on kõik on tšill ja lill. Ilmselt ongi, aga kolumnistidele valmistab selline asi kõvast valu kõrvade vahele — tuleks justkui rääkida millestki ilusast, aga kuidas sa räägid. Eestlane ei räägi kunagi positiivsetest asjadest, mis juhtuvad kellegi teisega — eestlane peab igal sammul demonstreerima, et tuhandeaastane orjapõli on temasse jätnud pöördumatu jälje, mis tuleb kõikidel ülejäänutel alustades naabrimehest ja lõpetades jõuluvanaga talle intressidega kinni taguda. Sulas, täies mõõdus peo peale ning jooksuga.

Seekordseks hädaoruks on siis Vilja Kiisleri kiusuks suletud Viru tänava Apollo raamatupood, kust ta väidetavalt käis tihtipeale kohvi rüüpamas ja (teades, mis hinnaga Apollo oma raamatuid kirjastustelt saab) räigelt ülehinnatud lektüüri kokku ostmas. Või tasuta ajakirju sirvimas. Nüüd pandi see koht kinni ja tal on kurb meel ning selleks, et teised tema meelehärmi jagada saaks kirjutas ta kohe asjakohase nupukese.

Minu arvates on selle koha sulgemine suure plaanis võttes ainuõige tegu, seda enam, et raamatupoodi mitte ei suletud, vaid koliti ümber odavama pinna peale Solarise keskuses. Selle pinna omanik tahab selle eest saada renti 200000 krooni kuus ja see on igasuguse raamatupoe jaoks liig mis liig. Teine asi on ka see, et raamatupood ei peaks asum turistide tänaval ühes viinpoodide, kõrtside ja “kerges jopes” soomlastega. Selle ees juba on välipuhvet, üle tee saadavad erineva kangusega vandesõnu lendu kaasaja voormimehed ning ostavad lilli lõbumajast koju hiilivad erinevat sorti lipsukandjad, kes putkade rivist odavat lepitust katsuvad leida. Lisaks kui sellele majale otsa vaadata peaks igaühele selge olema, et see maja on ideaalne koht ühe kõvemat sorti kõrtsi, mitte raamatupoe, jaoks. Seda enam, et selle sortiment oli võrreldes üle tee asuvas Viru Keskuses oleva Rahva Raamatuga võrreldes igasugust arvestatust.

Tegelt võib-olla teen ma kolumnistile pisut liiga, sest ma saa päris hästi aru, kas selle teema üles tõstmine oli tingitud sellest, et eestlased joovad liiga vähe ehk satuvad liiga harva Viru tänavale, mis on sisuliselt üks suur puhvet. Või käis talle närvidele see, et eestlased loevad liiga palju — pärast uute poodide avamist Solarises ja Tartu Lõunakeskuses kasvas Apollo müük poole aastaga masust (sic!) hoolimata 12%. Üleüldse on huvitav, et mis häda tal selle Apolloga on? Tegemist on Soome kontserni Rautakirja osaga, mille Eesti filiaalil on käpp sees suures rohkem kui paaris asjas. Näiteks Rahva raamatuga kahasse kaetakse ilmselt rõhuv enamus Eesti raamatumüügist ning nagu näha, läheb Apollol väga hästi. Kas see on siis halb? Kas on halb see, et eestlased jälle raamatuid loevad? Aga näe, kõigile see ei meeldi, sest raamat peab ilmselt jõudma inimesteni vere ja higi hinnaga, ülikallilt ning üleüldse pole raamat tööinimestele vaid neile, kes saavad omale lubada kibedal tööajal kesklinnas promeneerimist ning raamatupoe puhvetis kohvi joomist. See Viru Apollo pandi nimelt tavalise päevatöö tegija jaoks lisaks veel liiga vara kinni.

Võib-olla on minu probleemiks hoopis see, et ma kohvi ei joo või et ma olen mees. Mina tahan, et kõik asjad oleksid ligistiku, sest mul ei ole ei soovi ega tahtmist oma asjade järgi ringi tuisata, kaupluseaknaid imetleda ning ehk isegi enne raamatupoodi piilumist uuele kingapaarile pilk peale heita.

Parkimisest Kalamajas

Parkimine

Parkimine

Viimased paar nädalat on ärksamatele kodanikele palju peavalu valmistanud selline asi nagu Kalamaja parkimiskorraldus. Nimelt on linn otsustanud, et kokkukuivavat kassat on kõige lihtsam täiendada nende inimeste arvel, kes kõige vähem vastu hakkavad — ehk siis enda kodanike. Iseenesest ei ole selles midagi erakordset, et rahahädas linn omale täiendavaid tuluallikaid otsib, küll aga muudab kogu selle aktsiooni kahepalgeliseks see, et kogu laekuv sissetulek suunatakse erinevate propagandakanalite ülal pidamiseks. Ma katsun paari sõnaga tutvustada kujunenud olukorda, äratoodud argumente ja minu seisukohti:

1. Kui parkimine muutub tasuliseks, pargitakse hoovid täis.
Tõenäoline stsenaarium, kuid selle olulisust tähtsustatakse üle. Kindlasti ei mahu kõik autod ka parima tahtmise juures kõikidesse Kalamaja hoovidesse ning seda võimalust saavad eelkõige kasutada just era- ja väiksemate majade elanikud. Kindlasti ei hakata hoove asfalteerima, sest see oleks kaugelt kallim kui tänaval parkimise eest raha lauale lüüa. Linn on ilmselt ka sellega arvestanud ja kuigi osa autodest hoovi peitu poeb jääb tänavale piisavalt hoiupõrsaid, et linnakassat nuumata. Siiski on siin üks oluline detail: kui kogu summa aasta peale laiali jagada, siis tähendab see iga elaniku jaoks kellel auto on igakuist 50 kroonist välja minekut. Samas korraga 600 krooni lauale lüüa on päris arvestatav väljaminek, eriti praegusel raskel ajal, mil inimesed niigi vaevu ots-otsaga kokku tulevad. Jõukamatele kodanikele see väga palju peavalu ei valmistagi, aga just vaesemad linlased hakkavad otsima võimalusi hoovidesse oma raudruuna parkida.

2. Probleemid tuleohutusega.
Kalamaja kui puitlinnaku põhiline mure on seotud tulega. Ei möödu aastatki, mil puithoone või kaks sealkandis punase kuke katusele ei saaks. Tuleohutuse esmasekstingimuseks on tõrjutate ligipääs. Kui nüüd kasvõi üks auto on kuhugi sissepoole värava ette pargitud võib see saada saatuslikuks neile, keda punase tõstukmasinaga päästma rutatakse.

3. Lumi.
See talv näitav väga selgelt, et linn ei hooli elanikest ikka üldse. Viimases hädas pargiti kõrvaltänavatele ning kuhu iganes sai, sest oma maja ees laiutas enamustel kodanikel üüratu lumehang. Kas te teate, et parkimisluba antakse välja kindla tänava peale ja kui peaks tekkima olukord, kus auto tuleb lume tõttu parkida kõrvaltänavale, siis tuleb trahvi ikka maksta, vaatamata sellele, et luba on lunastatud.

4. Parkimine Niine tänaval.
Parkimine ja sellega seotud probleemid Niine tänaval on tähelepanuväärne päris mitme nurga alt. Kas te teate, mis asub Niine tänava? Niine tänaval asub Põhja-Tallinna linnaosavalitsus, mis üheaegselt on ka enamuste parkimisprobleemide süüdlane ja kõige suurem kannataja. Rääkides linnaosarahva huvide kaitsmisest on kahepalgeline just seetõttu, et selline olukord ei erineks sellest kui linnapäe käiks öösiti kodanike aknaid sisse viskamas ja teataks, et tuleb sisse viia julgeolekumaks.

5. Uus auto.
Kas te teate, et luba antakse välja ühele autole ja aastaks ajaks. Aga mis juhtub siis kui inimene ostab uue auto? Või saab kasutada näiteks ametiauto? Või kasutab ajutiselt rendi ehk vahetusautot sellel kui oma sõiduk remondis kükitab.

6. Vale kellaaeg.
Laias laastus võttes on Kalamaja siiski magalarajoon, sest seal on väga vähe firmasi ja koos sellega ka töökohti. Päeval sõidab enamus kodanike mõnda teise linnaossa tööle ning autode hulk tänavatel väheneb drastiliselt. Ometigi on parkimine tasuline just päeval, mil enamus autosi on “komandeeringus”. Ilmselt just seetõttu muutubki parkimine tasuliseks veidike enne seda kui rõhuv osa inimestest tööle tõttab ja tagasi tasutaks veidike pärast seda, mil enamus inimesi on töölt naasnud. Kui kalamajas üldse mingi parkimisprobleem kunagi tekkima peaks, siis on see pigem just õhtul, mil inimesed kodus ja äkki isagi külalised majas. Praegusel kujul tasuta parkimine seda probleem ei lahenda.

7. Vale linnaosa.
Kalamajas pole parkimisega kunagi probleeme olnud. Samas on seda ühes teises linnaosas, kus pärast kella 8-t on praktiliselt võimatu autot kuhugile panna. Selle linnaosa nimi on Mustamäe, mille potentsiaalsed parklad, teeääred ja vaba pind on projekteeritud arvestatatud suurusjärgu võrra väiksema autostusega. Õige ka, sest pool sajandit tagasi ei osanud keegi ette näha seda, et Eesti iseseisva riigina heaolumaailma pool tüürib ning et kunagi on auto pea kõigile taskukohane ning kättesaadav.

8. 0 kasum.
Isegi kui tasuline parkimine lõpuks sisse viidaks tekkib paradoksaalne olukord, kus selle sisse viimine ja kontroll neelab kõik sellega kaasnevad tulud. Tegemist on ikkagi suhteliselt väikese linnaosaga, mille paljudele elanikele on endiselt võimalik oma sõiduk väljaspoole parkimistsooni piire viia ning mida sellele vaatamata tuleb täies mahus kontrollida.

9. Tsoon laieneb.
Kuna Vanalinnast on Kalamajja ikkagi üsna pikk maa, siis vaatamata linnaisade väidetele ei toimu mingit massilist vanalinlaste parkimist teisele poole trammiteed. Asi muutub aga kohe, kui Kalamaja tasuliseks tsooniks tehakse, sest sii hakatakse oma autosi Pelgulinna parkima küll. Päeva lõpuks tähendab see seda, et tasuliseks muutub kõigi rõõmuks ka Pelgulinn.

Nagu näha on praeguseks kogunenud juba üheksa punkti, mis viitab parkimise kehtestamise vastu ja ma ei ole näinud veel ühtegi poolt. Linn keeldub kategooriliselt rääkimast sellest, kui palju siis neid palveid tasuliseks muutmiseks on tulnud, viidates sellele justkui oleks neid ohtralt. Inimesed on püüdnud leida kedagi, kes nende “ohtralt” hulka kuuluks ning seniajani on leitud vaid üks nimi.

Mis ohustab Eestit?

TuumaseenEi möödu praktiliselt nädalatki, mil üks või teine poliitika rahvast Venemaaga ei kollitaks. Põhimõtteliselt on loodud idanaabrist kuvand kui võitmatust ja kõikvõimsast vaenlasest, kes päevast päeva valmistub oma naabritele kurja tegema ning kus Kremi tagatubades Putin ja Medvedjev muud ei tee kui aiva uusi sõjaplaane hauvad, üks hullem kui teine. Tõsi aegajalt kui jutuks tuleb Eesti enda sõjaline kapasiteet, siis märgitakse igaks juhuks ära, et tegelikult on Venemaal miljon aastat vana varustus ning meie siin Murumütsimaal astume ikka täitsa moodsalt, aga sisimas teavad kõik, et see on enesepetmine ning pealegi kui sul auk peas, siis pole vahet, kas selle tegi kakskümmend aastat vana kuul või äsja valatud tinaubin. Ma ise nimetaks seda täiesti vastutustundetuks moraali õgvendamiseks.

Aga kuivõrd need sõjatrummipõristajad ise Venemaa kallaletungi usuvad? Paistab, et mitte kuigi tõsiselt: Eesti kaitseväge arendatakse pigem välismissioonidel osalemiseks (loe: ründeülesannete täitmiseks), mitte kaitsetegevuseks, relvastus on vana ja kogu vastupanuvõime spekter on parlanksist väljas (õhus pole meil suurt midagi välja panna ning ka rasketehnikaga on lood nii nagu nad on). Räägitakse küll NATO-st ja selle julgeolekugarantiidest, kuid nagu iga garantiiga kehtib ka siin reegel, et oma lollustest tingitud probleeme teised parandama ei hakka. Räägitakse ka tapariistade kallis hinnast, aga ons keegi kunagi väitnud, et julgeolek tasuta sülle kukub? Pigem ei usu võimuladvikus mitte keegi, et Venemaa viitsib meid siin surkima tulla ning naabri mustadesse värvidesse võõpamine  kannab endas pigem sisepoliitilist eesmärki kui reaalset vajadust rääkida “faktidest” ning Euroopa ähvardavast hirmsast ohust. Võtame asja kasvõi nii, et kui nad kavatseks reaalselt Eestile säru teha, siis miks nad nõnda usinasti ehitavad Ust-Luga kaubasadamat?

Aga mis või kes siis ohustab Eestit? Üllataval kombel ei ohusta Eestit mitte see, et Venemaa meid ründab, vaid see, et Venemaad rünnatakse. Kus puid raiutakse seal laastud lendavad ja kui Sosnovõi Bori tuumajaam vastu taevast lastakse või Piiterile või Pihkvale tuumapomm loobitakse, siis saab meil siin kõike muud kui lõbus olema. Ning kui asi juba nii käest ära on läinud, siis vaevalt NATO meile appi tuleb. Küll läheb NATO aga appi Venemaale ja meie koos NATO-ga. Seega nii huvitav kui see ka pole — kui Eesti peaks lähitulevikus mõnda enda pinda ohustavasse konflikti sattuma, siis suure tõenäosusega võitleme me venelastega hoopis õlg õla kõrval. Muide, see pole ka esimene kord, sest esimese Eesti Vabariigi ajal moodustasid meie sõjaväe ladviku Tsaari-Venemaa kaadriohvitserid, kes punaste vastu sõdides oma teeneid noorukesele riigile pakkusid. Neist paljude soontes ei voolanud tilkagi eestlase verd, aga sõja lõpuks olid nad palju suuremad eestlased kui nii mõnigi sundvärbamisest kõrvale hoidev Jaan või Jüri.

Seega küsimus oleks pigem see, et kes ohustab Venemaad? Arvatavasti suurim oht Venemaale on riigi lagunemine kaheks vaenulikuks pooleks. Olgem ausad, nõukaaja lõpu putš oli näide sellest, mis oleks võinud juhtuda, aga õnneks juhtumata jäi. Jeltsini poolt juhitud nõrk keskvõim lõi soodsa pinnase uskumatult suure mõjujõuga oligarhide tekkeks, kes muutusid lõpuks ohuks juba riigi terviklikkusele. Paljuski seda ohtu mõistes, kuid jõuetuna sellega midagi ette võtta, määras Jeltsin tegutsemisvõimelise ja tugevat keskvõimu pooldava julgeolekujuhi Vladimir Putini peaministriks. Paljude jaoks üllatusena tulnud valiku õigsust näitas ilmsekalt ka see, et Putinit prooviti algusest peale diskrediteerida kui pehme riigipöörde korraldajat. Tegelikkuses oli ta tõenäoliselt üks käputäiest “kõrgliiga” mängijatest, kes oma tausta tõttu olid erinevate manipulatsioonide jaoks raskesti ligipääsetav. Tehtud panus osutus õigeks ning esimesed oligarhide pead veeresid juba samal aastal.

Nüüd tagantjärele vaadates võib loota, et äkki toimus nihe piisavalt vara ning kõik ei ole veel kadunud, kuid Venemaal on stabiilsus veel kõik muud kui kotis. Piisab mingist suuremast intsidendist, mis rahva meelsust muudaks ning vaja on ühte karismaatilist juhti, kes seda tekkinud olukorda ära kasutab ning ühe Venemaa asemel on kaks, omavahel vaenujalal olevat Venemaad. Tõenäoliselt toimub sellisel juhul lõhenemine läbi kõikide struktuuride ja selge on see, et sellisel juhul ei saa keegi naabritest jääda enam kõrvaltvaatajaks. NATO ja EL-i poolavalik toetus Putinile on tegelikult märk sellest, et mõlemad liidud on teadlikud kujunenud olukorrast ning proovivad paati mitte kõigutada. Tänu sellele mõistsid ka Lääneriigid väga hästi, et Venemaa ladvikul ei olnud palju valikut kui Gruusi ülihalvasti ajastatud katse oma territoriaalne terviklikus taastada jõuga laiali peksta, sest see oleks näidanud keskvõimu nõrga ja teovõimetuna. Nõrk ja teovõimetu valitsus on aga läbi aegade olnud kõikide hädade allikaks.

Pages:123