Kui ma oma eelmises postituses rääkisin ühest potentsiaalsest tulevikust, kus töökad, taibukad ja rikkad (edukatel inimesel on kalduvus omada vähemalt kahte nendest omadusest ja haruldased pole juhtumid kus kaetud on kõik kolm) löövad mingil hetkel ühiskonna kaheks ning loobuvad ülejäänusi järgi ootamast. Enne seda peab aset leidma siiski üks oluline sündmus, mis selle võimalikuks teeb — nimelt Õhtumaa langus.
Enne siiski tahaks ma rääkida kahest potentsiaalseid tulevikustsenaariume pakkuvast teosest — Robert A. Heinleini “Tähesõdalased” (“Starship Troopers”) ja John Scalzi “Vanamehe sõda” (“Old Man’s War”).
Esimeses tagab ühiskond inimestele elementaarse toimetuleku, kui samas võtab neil igasuguse otsustusõiguse (kes maksab, tellib ka muusika). Seal eksisteeris Elüüsium läbisegi ülejäänud inimkonnaga — selleks, et ühelt tasemel teise minna, tuleb ennast mõneks ajaks ühiskonna omandiks anda — kas mõistuse kaudu (teadlased) või ihuga (sõdalased). Tegemist oli omamoodi proovikiviga ning kes toime tuli, sai kodanikuõiguse (õiguse hääletada) ja mõningasi muid hüvesi. Paljud ei saanud sellega hakkama ja veelgi suurem hulk isegi ei proovinud.
Teises raamatus on planeet muutunud omamoodi lastetoaks, kust progressiivne osa inimkonnast on siirdunud mööda meie galaktikat laiali erinevatele tähtedele. Maal valitseb idülliline pastoraal (hea tahtmise juures sai seda nii nimetada), kus igaüks saab 75 aastaseks saades valiku — surra loomuliku surma või liituda Elüüsiumiga. Viimasel raskendus enam-vähem samasugune filter mis “Tähesõdalasteski” — kõigepealt tuli mõnda aega erinevate pahalastega rinda pista ja kui eluvaim sisse jäi, siis saada osa kõikidest hüvedest. Esimene kõikidest hüvedest anti ettemaksuna — perfektne ja noor modifitseeritud DNA-ga kloonkeha ja kamaluga nanoroboteid. Siiski kaugeltki mitte kõik ei pääsenud sõja hakklihamasinast eluga ning veelgi vähemad olid valmis hiljem erru minema. Igal juhul tagasiteed Maale enam polnud.
Stsenaariume on veelgi, neid on ilmselt kümneid kui mitte sadu või tuhandeid, kuid nende kõikide ühiseks nimetajaks kipub olema praeguse ühiskondliku korra lõpp. Meie praegune ühiskond on suur sulatustiigel, võrdsustaja, kus kõikidel inimestel on sarnased võimalused. Probleem on ainult selles, et liiga vähesed peavad nendest võimalustest kinni haaramist vajalikuks, soovitakse hüvesi, kuid medali teist poolt — kohustusi — välditakse. Isegi pankasi, suurimaid võrdsustajaid üldse, püütakse näidata kui orjastajaid, sest varmalt võetakse vastu nende poolt pakutavad võimalused, kulutatakse see tühja-tähja peale ja siis leitakse, et võetud võimalus on tuulde lastud. Aga kohustus on jäänud.
Kas tahate näha midagi huvitavat? Võtke ette Forbesi 500 rikkama inimese loetelu. Kas te panete tähele, mis on ühist viiel esimesel nimel (Carlos Slim, Bill Gates, Amancio Ortega, Warren Buffet, Larry Ellison)? Nad ükski ei ole oma varandust pärinud, vaid on ise ennast elu jooksul üles töötanud. Kuigi selles nimekirjas on üksjagu inimesi, kes on stardikapitali saanud päranduseks, on valdaval osal sama omadus mis esimesel viiel — nad on alustanud madalamast madalamalt ja ennast ise tippu töötanud. Mõelge selle peale.
Veel paarkümmend aastat tagasi vaadati nende poole aukartusega seotud kadedusega, neid kujutati eeskujudena, elavate tõestustena, et ka kõige tühisemal meie hulgast on võimalus tõusta tippu. See oli aeg enne internetti, enne odavat kommertsmeediat. Koos internetiga tuli meile sotsiaalne meedia ning inimesed hakkasid mingi hetkel aduma kui palju neid on. Ning arvukuses on alati peidus jõud.
Koos jõuga tekib tihtipeale aga mõistmine, et milleks vaeva näha kui saab lihtsalt võtta?
See on olnud ka kõikide nende “okupeerimiste” ühine joon — mitte kusagilt ei kuma läbi, et inimesed tahaks olla ise selle 1% sees, pigem vastupidi. Inimesed on rahul oma turvalises ja anonüümses rollis selle 99% sees, nad on selle üle isegi uhked. Nad tunnetavad massi jõudu ja varem või hiljem tahavad seda kasutada. Sellega on ainult üks probleem. Nad pole seda mida nad tahavad ära teeninud.
Ma pidin kunagi seletama, mis asi on töökus. Töökus ei ole seotud sellega, et inimene rabab aovalgest hilissööni. Töökus on seotud sellega, et inimene teeb seda oma vabal tahtel, mitte käsu või sunduse korras. Töökus on seotud sellega, et sa oskad seada eesmärke, siduda neid oma võimalustega ja seejärel neid realiseerida. Ning seejärel seada järmiseid. Töökus on sisemine vajadus eneseteostuseks. Töökas inimene teab, et kõik mis siin ilmas tuleb teenimatult on väärtusetu.
Õhtumaa langus on algas juba ammu, lihtsalt viimase 10 aasta jooksul on see kiirenenud ning muutunud nähtavaks. Õhtumaa langus nagu sõjadki ei hakka pihta esimesest lasust, ertshertsogite tapmisest või muust sellisest. Sõda hakkab pihta palju varem. Sõda pole mitte põhjus, vaid tagajärg. Ning kaugeltki mitte kõik sõjad pole välditavad. Ega halvad. Sest inimkonna jaoks on progress ja sõda sünonüümid.
Post a comment