pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Browsing posts in: Arvamus

Napakuste taimelava

Feb 20, 2022 Posted by pronto Arvamus, Kino ja TV 0 comments

Kõigepealt kas te olete vaatamas käinud filmi “Moonfall”? Kui ei, siis pole te just paljust ilma jäänud. Järgmiseks kas teile tuleb tuttav ette sõnum: “Visit the COVID-19 Information Center for vaccine resources.”? Tavaliselt lisatakse Facebookis selline teade küsitava sisuga postituste juurde.

Kas te olete selle peale mõelnud, et need kaks asja võivad omavahel seotud olla?

Tuleb välja, et nad on rohkem seotud kui me tunnistada tahaksime. Õigupoolest ei ole “Moonfall” selles osas ainuke patukott; kivi võib visata pea suvalise ulmefilmi poole ja suure tõenäosusega kostab kiunatus. Et seda paremini mõista viskame pilgu peale filmi sünopsisele.

Kosmoses toimub intsident. Rumalad teadlased ja ametnikud mätsivad selle kinni ning tegeliku sündmuseid ei usu keegi peale tarkade vandenõuteoreetikute kelle ennastsalgav tegevus käivitab sündmuste jada kus suurte ohvrite hinnaga suudetakse läbi murda eelpoolmainitud teadlaste ja ametnike ringkaitsest, neutraliseerida nende poolt korraldatud jamad ja päästa meie koduplaneet.

Või võtame suvalise muu ulmefilmi: “The Terminator”, “Alien”, “Jurassic Park”, “Elysium”, “District 9”, enam-vähem suvaline film kus figureerivad elavad surnud. Pea kõikides jookseb läbi läbi motiiv, et kõikides hädades on süüdi rumalad, hooletud ja/või omakasupüüdlikud teadlased, kes on ühe mütsi all pahade ametnike ja/või sõjaväelastega. Ning positiivsed kangelased on eksentrilised tegelased, kelle sisemine tarkus ning ennastsalgav tegutsemine lõpuks kastanid tulest välja toob.

Ehk teisisõnu — kui popkultuur on üle poole sajandi süstemaatiliselt loonud teadlastest negatiivset kuvandit, et neid ei või hetkekski usaldada siis mida te loodate? Et hakkate postituste alla kirjutama, et see info ei pruugi tõele vastata ning kõik saab korda? Kolm (või isegi neli) viimast põlvkonda on teleri ees ülesse kasvanud ning paratamatult see kumab läbi meie käitumismustritest, tunnistame me seda või mitte.

Valed, räiged valed ja statistika

Jan 7, 2022 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Tsitaadid on tihtipeale lakmuspaber mis ütleb nii mõndagi nende kasutaja kohta. Neid on võimalik kasutada täiesti vales kontekstis ja seda ilmestab väga hästi just see konkreetne tsitaat.

Tegemist on fraasiga mida Mark Twain justkui väitis pärinevat Briti peaministrilt Benjamin Disraeli suust. Paraku ükski muu allikas seda ei kinnita ning nõnda võibki olla, et see on kas valesti kuuldud, pärineb kelleltki teiselt või lisas Twain sellele lihtsalt oma mõttele tõsiseltvõetavuse suurendamiseks. Sest teate küll, valed.

Oluline on kogu selle asja juures see, et vaid vähesed mäletavad KOGU tsitaati, mis on: “Numbrid ajavad mind segadusse, eriti need numbrid mida ma ise olen ritta ajanud ehk nagu Benjamin Disraeli kuuldavasti tabavalt ütles: “On olemas kolme sorti valesi: valed, räiged valed ja statistika.”

Ehk teisisõnu kuigi seda tsitaati kiputakse kasutama justkui statistika diskrediteerimiseks tähendab see pigem seda, et osav demagoog kasutab teinekord osalist statistikat oma lambist võetud väidete kinnitamiseks, sest inimesed tavaliselt kas ei saa numbritest aru või ei viitsi neid kontrollida. Lisaks loomulikult väike piinlik nüanss, et kui statistika ei sobi hetkelise seisukohaga tekib inimestel kelle väikesed hallid ajurakukesed ei ole just kõige kirkamad kriidid karbis tunne, et neid püütakse numbritega lolliks teha. Või siis tesitpidi — kui numbrid ise ei klapi, aga tulemus sobib; Internet on sellisest materjalist tiine ja võite juba oletada millised kirjapulgad sellist kraami varmalt teistega jagada püüavad.

Ja seda see lakmuspaber näitabki — millist tooni on kriidid karbis.

Koroonaviiruse leviku mudel

Sep 22, 2020 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Kui pisikesed pinnavirvendused siin ja seal välja arvata võib öelda, et see aasta on otsast otsani möödumas koroonaviiruse tähe all. Sestap on mõneti üllatav, et pärast kogu seda sagimist ei tea keegi endiselt kuigi täpselt (kui erinevad asjasse mittepuutuvad inimesed nagu erinevad poliitikud, ajakirjanikud, ametnikud ja vandenõuteoreetikud / -praktikud välja arvata) millega tegu, kuidas täpselt see viirus organismi ründab ja millega seda organismist välja kupatada.

Kuna olemasolevate andmete omavahel sidumine ei ole kedagi oluliselt targemaks teinud, on üks võimalik proovida luua abstraktseid mudeleid ja jälgides kuidas see mudeli poolt loodud prognoosid realiseeruvad või mitte teha vastavaid järeldusi. See siin on minu mudel.

See pole tegelikult inimkonna ajaloos esimene kord, kus viiruse ja haiguse omavaheline side on pikka aega jäänud hoomamatuks; nimelt AIDS-i ja HIV-i ei suudetud teineteisega väga pikka aega siduda. Muide just HIV-ist ma oma seisukohta kujundades lähtusingi. Selle vahega, et minu mudeli puhul ei ole viiruse põhjustatud kahjud püsivad.

Kui AIDS on otseses tõlked omandatud immuunsuspuudulikuse sündroom, siis COVID-19 puhu on täheldatud vastupidist sündroomi: immuunsussüsteemi ülereageerimist ehk siis täiesti eksisteerib võimalus, et uus viirus on põhimõtteliselt äraspidine AIDS. Ainult selle vahega, et sellal kui viimase puhul lõdvendas organism turvameetmeid praktiliselt olematuseni, siis koroonaviiruse puhul on need muudetud drakoonilisteks.

Oma olemuselt tähendab see aga seda, et viirus ise ei ole otseselt ohtlik ning terve inimese puhul pole millelegi üle reageerida. See seletaks suurepäraselt ära miks suur osa inimesi on asümptomaatilised ning põevad selle haiguse läbi seda ise märkamata.

Kui aga inimesel on juba mingi tervisehäire, siis muutuvad reeglid oluliselt. Mida inimesed tavaliselt ei adu on see, et suur osa haiguste sümptimitest on indutseeritud immuunsüsteemi poolt sissetungijatega võitlemise eesmärgil: näiteks palaviku eesmärk on tõsta kehatemperatuuri senikaua kuniks see neile vastuvõetamatu. Tõsi, see on kahtlemata ebameeldiv kuid suures plaanis vajalik tegu ja selle pärast pole ilma mõjuva põhjuseta mõistlik palaviku ravimitega alla suruda.

Kui aga organism reageerib üle, siis on mängureeglid loomulikult hoopis teised. Itaalias näiteks selgus esialgsetes uuringutes, et isegi 99% rakematest või surmaga lõppenud juhtudest olid seotud mõne teise tõvega: kas siis südame/vereringega, diabeet või (sic!) gripp. Viimane on tähelepanuväärne selle poolest, et sellel on COVID-19 praktiliselt identsed sümptomid: gripi raskemate vormide puhul on hingamine raskendatud, palavik, lõhna ja maitse kadumine, kuiv köha, jne.

Gripiga on seotud ka teine huvitav aspekt. Nimelt 2017/2018 gripihooajal suri Eestis sellest tingitud tüsistusse 94 inimest ja 2018/2019 hooajal 57. 2019/2020 hooajal suri enne COVID-19 lainet 10 inimest ja pärast lainet 2. Laine ajal? Mitte ühtegi. Ühest küljest võib seda lugeda kasutusele võetud meetmete teeneks kuid 0 on isegi sellisel puhul põhjendamatu, sest praktikas seisis elu vaid mõned loetud nädalad. Ühte või teistpidi väljub see number lubatud vea piiridest. Teisest küljest arvestades sellega, et koroonaviiruse surmasi on hetkel 64, siis isegi kui liita sellele see 12 jääb number eelmise ja üle-eelmise aasta gripi poolt viidute numbrite vahele.

Mida see kõik praktikas tähendab? See tähendab hulka asju: esiteks tähendab see seda, et oma tervise eest rohkem hoolitsevad inimesed on ka rohkem selle viiruse eest kaitstud, mis paraku tähendab ka seda, et jõukamad inimesed põevad selle haiguse läbi kergemini kui kehvemal järjel olijad. Näiteks Tallinn + Harjumaa kus elab umbes pool Eesti populatsioonist on regulaarselt pääsenud tunduvalt madalama protsendiga nakatumiste osas. Seda vaatamata sellele, et inimesed elavad tihedamalt koos, kus täielik isolatsioon on raskem, jne. Mudel paistab seda toetavat.

Mudel toetab seda ka selle kaudu, et koos gripihooaja taandumisega taandus ka COVID. Koos ilmade külmenemisega ja sellest tingitud nohu ja köhaga sai viirus taas jalad alla. Tõsi kergemalt kuna nohu ja köha on oma olemuselt kergemad haigused. Seevastu asi muutub arvatavasti oktoobris mil seekordne gripilaine hoogu hakkab võtma.

Kuid ärgem rääkigem ainult Eestis. Millest pole eriti räägitud on see, et koroonaviirusel on erinevates piirkondades erinevad sümptomid: meil on see rohkem gripiga sarnane, soojematel maadel rohkem malaariaga. Vanemate inimeste puhul võtab ta õnneks neid kellel on südame-vereringega probleeme. Õigupoolest on hetkel viirusele omistatud peaaegu kõik võimalikud ja võimatud sümptomid, välja arvatud võib-olla lahtine luumurd. Ning isegi seda on võimalik selgitada viirusest tingitud luude hõrenemisega.

Üks tähelepanek veel. Millegipärast on kõik kolded seotud ühe või teise n.ö. superlevitajaga. Sellest võib järeldada, et viirus ei levi sugugi nii kergel kui selle kohta alguses arvati. Pigem on selleks vaja näiteks tihedat köhimist või aevastamist.

Ehk siis mida me siit järeldada:

  1. COVID-19 on n.ö. katalüsaatorviirus, mis mõjutab seda kuidas organism muude ihuhädadega tegeleb. Kui sellele leitakse vaktsiin tasub ennast sellega kaitsta.
  2. Kui vaksiini ei leita tasub siis kui kuulute riskigruppi ja ei oma vastunäidustusi pookida muude enamlevinumate haigustega millele on juba leitud, sest kui pole haigust, pole ka millelegi üle reageerida.
  3. Kui tundub, et tervisega pole kõik korras jääge parem koju. Ja helistage perearstile. Parem karta kui kahetseda.
  4. Ärge elage teineteisel seljas.
  5. Kui te just ise haige pole, siis ei ole poodi sisenedes mõistlik alkoholiga oma käsi pesta. Kui te olete, siis mida te poes teete?! Alkohol eemaldab kätelt rasukihi, mis on organismi loomulik kaitse viiruste ja bakterite vastu. Kui enne võis juhtuda, et rasukiht kaitses teid, siis pärast selle eemaldamist (alkohol haihtub ise loetud sekundite jooksul) seate tee ennast täiendavasse ohtu. Poest väljudes on kätte puhastamine aga mõistlik, sest pagan teab kes teine seal asju on katsunud. Ning niisama vee ja seebiga käte pesemine on samuti hea. Nagu see on seda alati olnud.
  6. Jooge sidruniga teed. Neelake kalamaksaõli kapsleid. D vitamiin ei tee ka paha. Need on üldtoniseerivad asjad.

Siinkohas veel paar asja. Eestis pole maskid kunagi laiemas kasutuses olnud, ometigi on meil läänemaailma üks madalamaid nakatumisi (sama kehtib ka paari muu riigi kohta). Arstid on kogu aeg väitnud, et meditisiinilised maskid on mõeldud selleks, et arstid ei nakataks teisi (kui on selline oht siis: PÜSI KODUS!) ning teistpidi on nende kasutamine pigem kahjulik kui kasulik. Ma tean, et on olemas üksikud juhtumid mida justkui on võimalik selgitada maskide kandmisega, näiteks lugu Starbucksi restoaranis kus maskidega teenindajad erineval klientidest ei nakatunud. Mida aga sellistel puhkudel tavaliselt ei öelda on see, et ka külalised kandsid maske. Teenindaval personalil oli lihtsalt eraldi õhutus. Maske EI TOHI kanda üle tunni ja kes pärast pooletunnist kandmist ei saa aru miks, see kannab tõenäoliselt maski millest niikuinii kasu pole. Ühte või teistpidi on mask nagu nina all olev Petri tass.

Samas tundub, et silmade katmine kaitseb ja sellest tingituna ka need barjäärid, visiirid ja prillid. Üks arstide hulgas levinud teooria on, et silmade kaudu toimub väga suur osa nakatumistest.

Kuidas näiteks HIV ja COVID-19 minu mudeli puhul koos toimiksid? Arvatavasti nad suuresti neutraliseerivad teineteist — HIV lülitab organismi immuunsussüsteemi välja ja seega pole suurt vahet kas organism kavatseb üle reageerida või mitte. See oleks nagu võimendi mille volüüm on küll põhja keeratud kuid voolujuhe seinast välja tõmmatud. Viirus ise tekitab arvatavasti vaid suhteliselt tühise palaviku ning sellega asi piirdubki.

Lõpetuseks teen ma ka ühe soovituse mis suuresti räägib vastu kõigele ülaltoodule. Enne kui te teete meditsiinialaseid otsuseid, konsulteerige arsti või apteekriga. Mina pole kumbagi, minu jaoks on see lihtsalt ajugümnastika. Aga ma usaldan arste iga hetk miljon korda rohkem kui kedagi teist. Vaadake kust teie info pärineb, kontrollige allikaid, sest vead mida te võite teha ei pruugi olla enam hiljem parandatavad.

TLDR: COVID-19 on arvatavasti katalüsaatorviirus, mis põhjustab immuunsussüsteemi ülereageerimist. See teeb ta ühest küljest ohtlikumaks ja teisest küljest ohutumaks. Sõltuvalt sellest kas inimene on juba haige või mitte.

Kellele kuulub sisu?

Jan 14, 2019 Posted by pronto Arvamus 0 comments

K: Mis teie koduleht on?
V: Aga meil ei olegi kodulehte, meil on Facebooki grupp.

Kas tuleb tuttav ette? Kui tuleb, siis tasub natuke mõelda selle küsimuse ja vastuse üle. Mis juhtub siis kui Facebooki enam ei ole? Kui selle asemele on tulnud mingi muu, põnevam, keskkond? Või kui Facebook on kellegi poliitiliste või majanduslike mahhinatsioonide tõttu kokku vajunud / oluliselt muutunud? Või kui mingitel põhjustel su Facebooki grupp lihtsalt kinni pannakse? Mis saab siis?

Facebook on praeguseks pisut rohkem kui kaksteist aastat vana ja oma algusaastatel oli ta Google analoogse teenuse Orkut väike vend. Aga kas te teate, et Orkut oli vaid aasta vanem kui Facebook? Kas te teate, mis Orkutist praegult on saanud?

Facebook on tore, kuid Facebookis oled sa piisake meres, Facebookis on kõik praegu, ilma mineviku ja tulevikuta. Facebookis on sul sõbrad, kes on kunagi oma “laigiga” ennast sinu grupi külge sidunud, aga nad on sõbrad ainult siis kui sa oled nende ajavoo ülemises otsas. Niipea kui sa oled allapoole liikunud oled sa jälle eikeegi, piisake meres.

Kui Facebook kinni pannakse, siis kellele jääb sisu? Ja mis saab silmapaaridest mis seda Facebooki vahendusel lugesid? Kas nad leiavad sind pärast seda ikka ülesse? Kust?

SDE valimiste ootel

Nov 19, 2018 Posted by pronto Arvamus, Poliitika 0 comments

Neile, kes lugeda ei viitsi: ma ei arva, et sotsid tegid IRL-ga tüli norides midagi valesti. Ma arvan pigem seda, et neil ei olnud teist valikut ning praegune “kriis” oli nende vaatevinklist halbadest valikutest parim. Tõeliselt halva valiku tegid nad siis kui koos oma praeguse vastalisega paati vahetasid ning kõik nende ülejäänud hädad on seotud ühel või teisel viisil sellest tingitud probleemidega. Selle viimase võtab lühidalt kokku minu poolteise aasta vanune postitus.

Laias laastus on praeguse valitsusega asjad ühel poole ning seda kaugeltki mitte selle või järgmise valitsuskriisi tõttu: kolme kuu pärast on uued Riigikogu valimised ning praegusel hetkel ei laula lind ka Toompeal ilma kusagil hoolikalt läbimõeldud plaanita kuidas ka päev pärast valimisi seal edasi lõõritada.

Kõigepealt tuleks siiski alustada hetkeseisuga.

Praeguseks hetkeks on täiesti kindlalt  Riigikogus koha kindlustanud neli erakonda: Keskerakond, Reformierakond, EKRE ja SDE. Suure tõenäosusega pääseb sinna ka Eesti 200, noateral kõõlub IRL ning ülejäänutel pole ilmselt Toompeale asja. E200 on “suure tõenäosusega” peamiselt seetõttu, et kuigi hetkel paistavad nende väljavaated üsna roosilised, on see peamiselt tingitud sellest, et keegi pole vaevunud neid liistule tõmbama. Lisaks näitab praktika, et Eesti inimestel on kombeks küsitluste ajal olla unistaja ja valimiskasti juures pragmaatik.

Ehk siis sotsid saavad praktiliselt kindla peale Riigikokku ning küsimus on rohkem selles kas nad pääsevad ka valitsusse. Millised kombinatsioonid on hetkel laual?

Hetkel tundub, et laual on järgmised kombinatsioonid:

Keskerakond ja Reformierakond

Pärast Savisaare taandumist Hundisilma on kadunud põhiline tegur mis selle kombinatsiooni välistas. Kahasse peaks neile jäävate kohtade arv ületama üsna hõlpsalt valitsuse loomiseks vajaliku 50% piiri, kuid arvestades viimasel ajal trendiks kujunenud kommet süstemaatiliselt erakondi vahetada eelistavad nad ilmselt oma ridu täiendada mõne pisemaga. EKRE on must lammas ja kui kaks suurt juba seljad kokku panevad pole mõtet oma renomeega riskida. E200 on tundmatu suurus, lisaks on praktika näidanud, et uued tulijad hakkavad umbes kolm sekundit pärast oma tagumendi pehmesse tooli istutamist isekeskis kisklema. Järgi jääb seega SDE. Või IRL kui see peaks ületama valimiskünnise. IRL, olles väksem ja nõrgem oleks ilmselt mõistlikum valik.

Ma siiski ei usu, et kahe suure liit tekib esimese valikuna; see on pigem selline mõistusabielu, kuna alternatiiviks on uued valimised. Enne kui sinnamaani jõutakse tuleb kindel olla, et kaks muud kombinatsiooni on välistatud.

Esimene neist kahest on:

Keskerakond ja EKRE

Tõenäoliselt ei suuda nad napilt valituse moodustamiseks vajaliku 50% kokku saada. Küll võib see juhtuda aga siis IRL ületab valimiskünnise ja pääseb Riigikokku ja liitub nendega. Ma tuletan siinkohas meelde seda, et kui keegi riigikokku ei pääse, siis jagatakse nende hääled ühtlased laiali. Kui see keegi siiski pääseb, siis jäävad need hääled igal juhul ühte leeri, kas siis poolt või vastu ja on selle võrra olulisemad. E200 on selle kombinatsiooni valguses parimal juhul küsitav ning SDE praegusel kujul välistatud.

Teine variant on:

Reformierakond ja EKRE

See on tunduvalt ebamäärasem kooslus ning tõenäoliselt ka ebastabiilsem. See eeldab kindlasti ka E200 tuge ning kui IRL sisse pääseb, siis ka neid. Praegune EKRA ja praegune SDE välistavad teineteist, seega eeldab ka antud kombinatsioon IRL-i tuge.

Kui nüüd need kombinatsioonid kõik üle vaadata torkab nende kõigi juures silma see, et kui IRL peaks pääsema Riigikokku pääsevad nad suure tõenäosusega ka valitsuse. Suure tõenäosusega SDE arvelt. Seega on SDE eluliselt huvitunud sellest, et IRL märtsis põruks.

Kuidas nad seda saavutavad?

Esimene variant on näidata IRL-i kui säästuEKRE-t. See on neil tegelikult üsna edukalt ka õnnestunud. Marraketchi raamistiku kinnitamise viimine Riigikokku on samm selles suunas: see raamistik ei sisalda midagi mida me juba praegult ei teeks, küll aga näeb ette üsna karmi piire ületavat kontrolli, kohustusliku lõimumist ning religiooni ja organiseeritud kuritegevuse mõju vähendamist. Oskusliku kasutamise korral on tegemist üsna mineeritud teemaga ning hetkel on IRL selle juba omale kurku tõmmanud koos konksu, tina, korgi ja poole ridvaga.

Teine variant on survestada IRL. IRL on väga nõrgas positsioonis ning ajalooliselt pole see erakond sundseisus kunagi hästi mänginud. SDE on sellest teadlik ning hetkel rakendatav vaippommitamine paistab olevat osa sellest plaanist.

On ka kolmas võimalus: käia Keskerakonna ja / või Reformierakonna jutul, müts peos ja vanduda truudust igavesest ajast igavesti (mis praktikas tähendab umbes senikaua kuniks jõujooned Riigikogus taaskord muutuvad). Sellisel juhul õnnestunub neil leida omale võimas liitlane kahe esimese variandi realiseerimiseks.

Üldiselt on arvata, et mängu lähevad kõik kolm varianti, sest panuseks on kõik või mitte midagi. Alati on võimalik seegi, et midagi muutub — näiteks lendab mõni erakond juba enne valimisi lõhki või ei suuda keegi jälle oma lõugu koos hoida.

Elame, näeme.

Pettekujutelm universaalsest spetsialistist

Feb 2, 2018 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Teil kõigil on arvatavasti mõni tuttav, kes on mingis valdkonnas tunnustatud asjatundja. Te hindate tema arvamusi ja ei kahtle tema seisukohtades. Kuniks ühel päeval teeb ta suu lahti ja ütleb midagi nii jalustrabavalt rumalat, et päike kahvatub taevas.

Ning seda juhtub ikka ja jälle. Erinevate inimestega.

Kui taoliseid olukordi pikemalt jälgida koorub nende tagant konkreetne muster. Selgub, et kui inimene on tõeliselt pädev mingis kitsas valdkonnas (ning tänu sellele ka paaris seda ümbritsevas), siis muutub ta paljude inimeste jaoks automaatselt autoriteediks. Tal tekib arvamusliidri oreool, mis laieneb täiesti põhjendamatult praktiliselt kõikidele muudele valdkondadele.

Sest valdava enamuse teemade puhul pole meil aimugi, kas see mida ta räägib vastab tõele või mitte. Me lihtsalt eeldame, et see vastab, sest ta on ju pädev. Halvematel puhkudel arvab nii ta isegi.

Ja nii tekibki pettekujutelm universaalsest spetsialistist, professionaalsest arvamusliidrist, kes teab justkui kõike. Kuniks ta hakkab avaldama arvamus teemal, millega te ise olete juhtumisi kursis.

Idufirmadest

Sep 14, 2014 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Idufirmad on juba mõnda aega olnud paljudel meelel kui keelel. Õigupoolest enam mitte nii paljudel, sest suur hulk huvilisi on oma käe valgeks saanud, näpud põletanud ja tagasi palgatöö nappi kuid turvalist leiba sööma suundunud. Ettevõtlus nõuab ohverid, suuremaid ja pikaajalisemaid kui arvatakse, see vajab palju pealehakkamist, julgust ning mis seal salata ka tugevat toetust koduseinte poolt. Üksikud edulood mida üle ja üle korratakse on rohkem erandid kui reeglid, lisaks häbematut suur osa neist on õnnestunud pigem juhuse tahtel kui osaliste pingutuse tõttu.

Mõnikord isegi vaatamata osaliste pingutustele.

Kahjuks on suur osa idufirmasi asutatudki idufirmadena, ilma igasuguse selge plaanita kuhugile välja jõuda. Koosolekutel räägitakse küll plaanidest ja visioonidest, kuid kuid kui müra välja taandada sarnanevad järgi jäänud elemendid äravahetamiseni plaaniga investoritel nahk üle kõrvade tõmmata ja aasta pärast järgmise projektiga lahedale ujuda. On tekkinud koguni omaette seltskond, kes nimetavad enast sariettevõtjateks ja kes on spetsialiseerunud raha meelitamisele. Nad teavad kõik õigeid sõnu, tunnevad kõiki vajalike inimesi, nad on eneskindlad ja veenvad. Ning nii nagu sarimõrvarite hingel on mitmed enneaegse otsa leidnud inimelud, leiab nende minevikust kamaluga ühel või teisel põhjusel tegevuse lõpetanud ettevõtteid.

Ühest küljest võiks nende tegevust isegi mõista, sest amoraalne on jätta lollidele alles nende raha. Paraku kahmavad nad selle raha ära nende tegelaste käest, kellel on reaalne idee ja tõeline toode, mis vahendite puuduse tõttu pisitasa välja surevad. Pole haruldane ka juhtum kui sellised turundusmeistrid suudavad ennast mõnda reaalset väljavaadet omavasse ettevõttesse sisse süüa ja selle algsete omanike käest võileivahinnaga välja petta. Nõnda sünnivad nende üksikud edulood, mida nad siis järgnevatele potentsiaalsetele investoritele oma projektina ette söödavad.

Kuid mitte sellistest inimestest ei tahtnud ma rääkida. Räägime parem sellest kuidas tunda ära projekti, mis on tühjast kohast üles puhutud ja millega kaasnevad riskid on suured ning tulevikuväljavaated küsitavad.

  1. Projektil pole reaalset toodet või intellektuaalset omandit. Ilma reaalse tooteta ettevõtteid on hämmastavalt palju, sest koduleht ja hunnik juhuslike skriptijuppe ei kvalifitseeru ka parima tahtmise juures millekski, mille eest keegi on valmis raha lauale lööma. Kui sellisel ettevõttelt võtta ära esmane rahavoog, siis kahaneb kogu ettevõtmise jääkväärtus väga kiiresti nullilähedaseks.
  2. Ettevõte esmane tegevus kompenseerib millegi või kellegi nõrkust. Sellistel puhkudel on tegemist n.ö. puukfirmaga, mis saab eksisteerivad vaid tänu sellele, et keegi teine on talle turu loonud. Ka selliseid ettevõtteid on palju ning nende nõrkus on ilmne — kui turg (nõudlus) kasvab piisavalt suureks piisab peremeesorganismil lihtsalt oma nõrkuse likvideerimisest ja ongi pidu läbi.
  3. “Me too” ettevõte. Igat äri on võimalik teha kolm korda: esimest korda, õigesti ja raske raha eest. Teoreetiliselt on võimalik seda alati teha ka neljandat ja viiendat korda (veel raskema raha eest ja üliraske raha eest) kuid sellistel puhkudel on mõistlikum pigem mõni varajasematest üritajatest ära osta. Pealegi kui sul on juba sellises mahus senti lauale veeretada, siis milleks kogu see idufirmandus? Kui projekt ei mahu ühtegi neist kolmest kategooriast, siis on tegemist kopeerijaga kes on valinud üleküllastunud turu, kus konkurents kasumi varem või hiljem ära sööb. Halvimal juhul on tegu lausa turusolkijaga, kes ise suur midagi teenimata takistab seda tegemast ka teistel.
  4. Dirigentide bänd. Nii jabur kui see ka ei tundu, eksisteerib hulk ettevõtteid mis on loodud idee ümber, tihtipeale isegi ilma igasuguse võimekuseta seda reaalselt teostada. Tavaliselt on sellega seotud hulk inimesi, kes käivad koosolekutel ja kellel on alati laitmatult triigitud särk, eeskujulikult valitud lips ning hästiistuv ülikond. Kui aga kogu projekti tausta uurima hakata, siis selgub, et neil pole asjaga seotud ühtegi patsiga poissi ning vaid parimatel juhtudel on kusagil mingi ebamäärane plaan kogu lahendus sisse osta. Ehk siis on tegemist pigem vahendajatega.

Tegelikult on ohufaktoreid veelgi ja ma hiljem täiendan seda nimekirja. Senikaua aga mõelge, kas osa neist mustritest ei tundu tuttavad?

Ahjaa. Eraldi faktorina võib välja tuua inimesed, kes endiselt räägivad Skypest kui Eesti idufirmast. Esiteks pole see reaalselt Eesti firma, kuigi siin toimus nende põhiline tootmine, teiseks on see juba nii vana ettevõte, et seda peaks olema piinlik startupiks nimetada ning kolmandaks pole see juba mõnda aega isegi eraldiseisev juriidiline keha vaid Microsofti osakond.

Õpetlikud mängud

Aug 31, 2014 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Mõned aastad tagasi sain ma tõenäoliselt oma elu kõige väärtuslikuma õppetunni, mille erinevaid nüansse avastan ma enda jaoks tänase päevani. Tollal tegelesin ma sellise toreda meelelahutusega nagu “World of Warcraft” ning sealseid viiemehelisi ülesandeid täites juhtus selline asi, et me mitte kuidagi ei saanud jagu ühe koopa lõpuelukast. Pärast neljandat katset hakkas üks tegelastest virisema, et teised mehed ei tee koletisele piisavalt viga ning tundus, et kohe läheb lahti suuremaks poriloopimiseks. Üllatuslikult viskas tiimi juht selle õiendaja pikema jututa grupist välja ning teatas teistele napisõnaliselt: “I don’t have to put up with this shit!”

See oli mõned mõttes tähelepanuväärne otsus, sest välja visatu oli näitajate järgi justkui üks meeskonna parimaid. Ometigi tuli välja, et see otsus oli õige, sest asemele võetud tegelane tegi küll vähem kurja pahalastele kuid sellele vaatamata saime uue mehega varem ületamatust takistusest võrdlemisi hõlpsalt jagu. Selgus, et uustulnuk oli meeskonnamängija, kes oli isikliku positsiooni valmis ohvriks tooma üldise tulemuse nimel. Sama kambaga edasi liikudes läbisime me edukalt  järjest keerukamaid ja keerukamaid instasi ning meie omavaheline suhe jäi kestma ka pärast grupi laialiminekut.

Selle mõttes oli meie juhi otsus tähelepanuväärne, et ta oli enda jaoks selgeks teinud edu esimese reegli: ära seo ennast inimestega, kes sulle vastu töötavad. Ehk teisisõnu — inimestel pole ühtegi mõjuvat põhjus saada iga hinna eest kõikidega läbi; piisab kui on hea läbisaamine nendega, kes on selle ära teeninud. Kui sa tahad elus edasi jõuda siis on parem kui sul on vähem sõpru, aga nad kõik on sellised kellega sa võid iga kell luurele minna.

Lisan siia lõpetuseks ühe toreda asjakohase pildi Navitrollalt:

Ära palu abi jobudelt

Ära palu abi jobudelt

Laud ja kombed

Aug 23, 2014 Posted by pronto Arvamus, Töö 0 comments

Lauakombed

Head kombed on hinnas

Kujutage ette järgnevat olukorda: teil on vaja tööle värvata üks asjalik ja pealehakkaja inimene, kes peab kokku sobima ülejäänud kollektiiviga ning tooma lisaväärtust kogu ettevõttele. Asjakohasele tööpakkumisele on laekunud kümneid CV-si, millest omakorda tosinkond paistavad päris paljutõotavad. Aga keda neist värvata, arvestades, et kõik nad on soovitud valdkonnas võrdväärse pädevusega?

Kes on selle probleemiga varem kokku puutunud, see teab, et head vastust sellele pole. Näost näkku kohtumised ei aita mitte niivõrd otsustada kes neist on parim, kuivõrd välistada kandidaate kelle loomuomadused on ilmselgelt sobimatud või kes on oma eluloo koostamisse liiga loominguliselt suhtunud. Vaja oleks selliseid kriteerime, mis paljastaksid töölesoovijad tegelikud loomuomadused ja mida ei oleks lihtne võltsida.

Olles selle kadalipu nii ühelt kui teiselt poolt korduvalt läbinud pakuna ma omalt poolt ühe soovitus: kutsuge kandidaat lõunale. Jäligige tema lauakombeid ja maneere ning te märkate, et see aitab välistada päris suure hulga soovijatest. See kriteerium on tegelikult tagajärg, mille põhjus on palju sügavam:

  1. Lauakombed peegeldavad lastetuba. Hea lastetoaga kaasneb veel terve hulk kasulike harjumusi — töökus, viisakus, visadus. Kui inimesel puuduvad lauakombed, siis suure tõenäosusega pole tal ka teiste asjadega lood kiita;
  2. Etiketireeglid eksisteerivad eelkõige selleks, et inimestel oleks teineteise seltskonnas meeldiv viibida. Kui inimene eelistab oma mugavust teiste omale, siis viitab see egoismile mis omakorda võib olla signaal sellest, et ta ei ole valmis kollektiivis sulanduma ning eelistab, et teised kohanduksid pigem tema eripäradega;
  3. Korrektne lauanõudega opereerimise oskus nõuab palju näpuosavust. Pedagoogika üks tuumikprintsiipe on see, et füüsilise osavus tähendab tavaliselt ka vaimset osavust (inglise keeles on olemas isegi asjakohane ütlus: nimble fingers make nimble minds). Kui inimesel on raskusi noa ja kahvliga söömisel, tekib õigustatud küsimus millega tal veel raskusi on?

 

Igaühel oma Krimm

Mar 10, 2014 Posted by pronto Arvamus, Maailm, Poliitika 0 comments

Viimase Gruusia-Venemaa konflikti alguspäevil prognoosisime ühe tuttavaga mida Venemaa tahab ja kuidas see omavaheline nügelemine seal päädib. Nagu arvata võis olid meie vaatenurgad totaalselt erinevad kuid kui suits hajus oli selge, et vähemalt see kord oli mul õigus. Nüüd on leitud uus tüliõun ja ma katsun ka seekord prognoose teha. Alljärgnev hinnang on tegelikult paari nädala vanune mil me (taaskord) vaidlesime võimalike stsenaariumeid läbi.

Alustame algusest:

Ajalugu.
Teise ilmasõja eelõhtul oli Ukraina jagatud kaheks. Suurem osa riigist kuulus NSVL-i (Nõukogude Ukraina) ja teise poole annekteeris endaga pärast Lääne-Ukraina alistamist Poola. Piruka kallal oli asjatamist ka Rumeenial ja Tšehhoslovakkial. Pärast sõda taastati riik oma endises ulatuses Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina rahvaste vanglas.

Pärast paari sajandi pikkust kuulumist Venemaale andis Hruštšov 1954 aastal Krimmi poolsaare Ukrainale, kus sellest sai praegune Krimmi Autonoomne Vabariik. Pärast NSVL-i lagunemist ning Ida-Euroopa riikide taasiseseisvumist on olud seal olnud kogu aeg ebamäärased — Krimm pole algusest peale soovinud kuuluda Ukrainale ning Kiiev oli sunnitud näiteks kaotama üheksakümnendate alguses valitava presidendi ametikoha, sest Venemaaga ühinemise plaan oli juba tollal päevakorras. Parlamenti siiski pole seniajani laiali ajada veel tihatud, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul seal erinevates instantsides korduvalt Vene trikoloore lehvitatud.

Pärast iseseisvumist andis Ukraina (peamiselt küll Lääneriikide survel) oma territooriumil asunud tuumarelvad tagasi Venemaale, saades vastutasuks lubaduse, et viimane austab riigi iseseisvust ja loobub terriotoriaalsetest nõuetest. Lisaks eeldas kokkulepe ka seda, et Ukraina ei ühine NATO-ga ja ilmselt ka EL-ga.

Venemaa.
Minu meelest on venelased selle konflikti jooksul on kõige vähem mõistetud tegur. Vaid paar kaadrisõjaväelast on püüdnud meie idanaabri tegevust selgitada, kuid paraku on nende sõnad langenud kurtidele kõrvadele. Venemaa tegevusele leitakse järjest fantastilisemaid selgitusi, mis oleks kindlasti naljakad kui need ei kuuluks ühiskondlikele arvamusliidritele. Kas te olete tähele pannud, et suur hulk poliitikuid ei soovi sel teemal eriti sõna võtta või on nende sõnavõtud võrdlemisi vaoshoitud? Seda selle tõttu, et lõpuks ometi on ka meie riigiisadele kohale hakanud jõudma, et riikidel ei ole emotsioone või kinnisideid nagu inimestel. Riikidel on huvid.

Mis huvid on Venemaal Ukrainas? Venemaa huvid piirduvad Ukrainas tegelikult üksnes Krimmiga. Krimm on Venemaa kõige olulisema laevastiku kodusadam, milles asuvat infrastruktuuri ei ole võimalik ka parima tahtmise juures sealt vastuvõetava aja jooksul ning mõeldava eelarvega kuhugile viia. Pealegi kuhu? Venemaal on küll lühike maariba Musta Mere ääres kuid sinna on praktiliselt võimatu midagi ehitada. Ainuke reaalne alternatiiv on Abhaasias asuv Suhhumi ning see on ilmselt ka kõige tõenäolisem põhjus, miks Venemaa apsuasi grusiinide vastu toetab — tegemist on plaan B variandiga kui Krimmiga asjad vett vedama lähevad.

Õigupoolest ainuke põhjus miks venelased just nüüd Krimmis ringi toimetavad ongi Euromaidani järelmõju — Ukraina muutus väga lühikese aja jooksul täiesti kontrollimatuks muutujaks, mis nõudis kohest tegutsemist. Arvate, et Putinit huvitavad kaasmaalased? Ma olen üsna kindel, et antud juhul on nad lihtsalt ettekääne ja tegelikult võiks Euroopa Liit välisvenelased rebastele sööta. Venemaad huvitab ainult Musta Mere laevastik ja läbi selle ligipääs India ookeanile, Atlandi ookeanile ja Vahemerele ning ilma selleta lakkaks Venemaa olemast globaalne mängija. Tõsi, teoreetiliselt võiks nad Musta mere laevastiku jagada Balti laevastiku ja Põhjamere laevastiku vahele laiali, kuid see eeldaks tõenäoliselt mitme uue lennukiemalaevaeskaadri loomist ning muu hulgas ka Läänemere täiendavat militariseerimist (mis Eesti vaatevinklist poleks üldsegi hea).

Olevik.
Nagu märgitud sai, tegeleb Venemaa Ukrainas oma huvide kaitsmisega. Siin tuleb mängu terve hulk tegureid — esiteks on Ukrainal näpud põhjas. Kohe VÄGA põhjas ning praegusel hetkel oleks sõda nende jaoks ränk isegi kui nende vastaseks oleks Eesti sugune kääbusriik (Ukrainas elab 45 miljonit inimest). Paljuski sellest nõrkusest tingituna on võim paljudes piirkondades langenud pärast riigipööret oligarhide kätte (mis läänemaailma seisukohalt on kõike muud kui demokraatlik ning ihaldusväärne lahendus). Venemaa on Kiievi nõrkusest suurepäraselt teadlik ja sestap dikteeribki hetkel reegleid. Läänemaailm on loomulikult suurepäraselt kursis Venemaa huvide olemusega ja kuna tegemist on olulise tasakaalustava teguriga näiteks Lähi-Ida malemängus, pole nad ka tegelikult huvitunud viimase liigsest pahandamisest või veelgi hullem, mängust lahkumisest.

Tänu sellele on Putin hetkel mõnusas olukorras, kus ta ei pea otseselt kartma ei Ukrainat ega lääneriike, eeldusel, et ta midagi väga rumalat ei tee. Huvitaval kombel on kõige suurem oht kogu mängule hoopis suurus nimega Krimmi tatarlased, keda on seal üle poole miljoni, kes on moslemid ja kes on Venemaa peale valdavalt maruvihased (nendega võrreldes oli meie küüditamine väljasõit rohelisse). Õigupoolest ainuke asi, mis praeguse olukorra võib segaseks muuta ongi see, et Ukraina armee jookseb Krimmis laiali ning valveta jäänud relvad langevad tatarlaste kätte, kes siis toruks ühekorraga nii venelaste kui ukrainlaste vastu pööravad. See on põhjuseks, miks Venemaa on lennujaamad ja sõjaväebaasid oma kontrolli alla korjanud — vältimaks relvade sisenemist väljast ning omaniku vahetamist seest. Tänu sellele on baaside blokeerimine toimunud suhteliselt rahumeelselt, sest venelastel pole neid raudu endale tegelikult vaja; nad lihtsalt tahavad kontrollida kelle käes need on — senikaua kuniks need ukrainlaste käest ei lahku on kõik okei.

Praeguse rinnapistmise tõeline tanner on loomulikult meedia ja suurimaks relvaks propaganda ning see on asi, mida venelased suurepäraselt valdavad. Neid ei huvita absoluutselt see, mida arvab Mustamäel Facebookis oma arust naljakaid postitusi tegev Juhan, nad teevad tõelist turundust: propagandat ainult nendele, kellel on vaja seda kuulda: Krimmi venelased. Selle edukuse taga on kaks väga olulist tegurit: esiteks pole Ukraina viitsinud sealse rahvaga mitte aastkümmet tegeleda ja praegult maksab see väga valusalt kätte ning teiseks on Venemaa elatustase Ukraina omast oluliselt kõrgem — võrdlus Eesti ja Soome vahel ei oleks selles valguses sugugi kohatu.

Tulevik.
Nagu ma ennist kirjutasin on Venemaa jaoks olulisena ainult üks asi — Musta mere laevastiku säilimine. Tänu sellele näen ma kolme potentsiaalset stsenaariumi. Esiteks Venemaa saab Krimmi omale ja laseb ülejäänud Ukrainal minna. Tõenäoliselt nõuaks Ukraina selle eest ka mingit valuraha ning tõenäoliselt ta selle ka saaks. Teiseks Ukraina laguneb kaheks, pool jääb Vene mõjusfääri ja pool Euroopa mõjusfääri. Mõlemad pooled maksavad oma vasallidele hunniku raha ja aitavad nad jalule. Võib-olla millalgi ebamäärases tulevikus toimub midagi analoogset Saksamaade ühinemisega. Kolmas variant on see, et Ukraina jääb tervikuna Vene mõjusfääri. See on tegelikult ka kõige tõenäolisem lahendus, sest selleks pole vaja mitte midagi teha. Venemaa loobub Ukraina gaasi doteerimisest, kaubavahetus hääbub ning Ukrainal on sügiseks näpud nii põhjas, et ükskõik kui palju EL neile ka laenu ei anna pole sellest küll. Pealegi, laen tuleb ju tagasi maksta. Varem või hiljem läheb seal löömaks ning Putinil poleks siis vaja muud teha kui saabuda kohale, üleni valges.

Igal juhul on reaalne sõjaline konflikt ebatõenäoline, samuti on ebatõenäoline sama stsenaariumi kordumine teistes riikides — neil/meil pole lihtsalt midagi mida Venemaa tahaks ja mida ta osta ei saaks. Kindel on aga see, et Venemaale pole vastuvõetav oma põhilise laevastiku baseerumine riigis mis kuulub NATO-sse või EL-i.

Pages:123›