pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Browsing posts in: Arvamus

Tiiger elab!

Jun 17, 2026 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Teatavasti on ühe õige eestlase lemmiksöök teine eestlane. Või teise eestlase kätetöö. Kas te teate mitu eestlast on vaja selleks, et pirni lakke keerata? 100! Ühte kes keerab pirni ja 99-t kes vangutavad pead: “sa ikka üldse ei oska!”

Üks selline ettevõtmine mille peale sageli hammast teritatakse on Tiigrihüppe nimeline projekt, mis käivitus 1996 aastal kui toonane saadik USA-s Toomas Hendrik Ilves ja Jaak Aaviksoo (karva)palli veerema lükkasid. Ei võtnud palju aega kui president Lennart Meri omalt poolt ettevõtmisele õla alla pani ning kõik ülejäänu on juba ajalugu. Tiigrihüppe eesmärk oli populariseerida IT pädevust kui teist kirjaoskust. See projekt oli iga mõõdupuu järgi üliedukas ja selle vilju naudime me tänase päevani.

Minu jaoks on selles valguses eriti häiriv kui iga IT alase läbikukkumise järel tõmmatakse käima vana halb “Tiiger on surnud!” saag. Miks see mind häirib? Tehke üks katse: hüpake. Hüpake edasi, nii kaugele kui suudate. Proovisite? Kaugele te jõudsite? Aga miks te ei hüpanud 100 meetrit? Või terve kilomeetri? Kas te olete surnud?

Tiigrihüpe oli projekt. Selge eesmärgi, alguse, keskkoha ja lõpuga. See oli väga edukas projekt. Probleem ei ole kunagi olnud Tiigrihüppes, vaid selles, et me ei vaata enam tuleviku. Me räägime Tiigrihüppest, me räägime Skypest ja me räägime paljudest muudest asjadest mis on juba ÄRA olnud. Skype pandi kinni eelmine aasta ja tolleks hetkeks oli see juba aastaid tilgutite all olnud. Tänase päeva valguses pole see just eriline põhjus praalimiseks ning nooremad inimesed isegi ei mäleta enam sellist asja. Eeldusel muidugi, et nad seda üldse kunagi on kasutanud.

Sest teate mida? Mitte kedagi ei huvita see kes me olime ja mida me tegime. Tihtipeale ei huvita kedagi ise see mida me praegu teeme, sest juba tunni aja pärast on praegune hetk minevik, pahatihti selline mida keegi enam ei mäleta. Oluline on tulevik, plaanid, unistused, järgmised projektid. Sest mineviku ja oleviku me muuta ei saa, küll aga tuleviku.

Ehk teisisõnu. Jätke Tiiger rahule; Tiigriga on kõik hästi. Toitke teda, sügage teda kõrva tagant ja andke talle uued eesmärgid, selge alguse, keskkoha ja lõpuga. Kui selge siht silme ees, siis küllap Tiiger hüppab. Aga ärge oodake talt võimatut ja ärge nuhelge Tiigri kaela patte millega tal mingit pistmist pole. Sest siis võib tõepoolest juhtuda, et Tiiger solvub ja laseb jalga.

Millal lõpeb sõda?

Jun 14, 2026 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Kui ukrainlastega juttu puhuda, siis paratamatult tõuseb teemaks sõda. Ja kui jutt juba sõja peale läheb, siis paratamatult jõutakse küsimuseni “kaua see veel kestab?”. Kõikide osapoolte jaoks on see sõda kestnud juba kagelt liiga kaua ja kuigi täiemahulise konflikti alguseks loetakse aastat 2022, siis tegelikult algas see kõik juba 2014 aastal. Kuid see selleks.

Millal siis ikkagi lõpeb see sõda? Kuigi arvamusi on ohtralt, domineerivad vastustes kaks numbrit: kas see aasta või viie aasta pärast, sõltuvalt sellest kaua Venemaa vastu suudab pidada. Justnimelt Venemaa, sest üldine konsensus on see, et millalgi eelmisel aastal hakkas kell tiksuma Ukraina kasuks. Hetkel hakkab Venemaale kohale jõudma, et nad ei suuda seda sõda võita. Enamgi veel, neil ei ole ka kompromissi jaoks erilisi argumente jäänud ja seda mõistab nii Venemaa ise, Ukraina, Euroopa, kui ka kõik ülejäänud maailma riigid.Venemaa kas pakib oma asjad ja laseb see aasta ise jalga või viie aasta pärast lahkub viimane okupant üle piiri jalad ees.

Ma arvan, et Venemaa pakiks hea meelega oma asjad kui poleks ühte suurt aga. Kui nad 2022 aasta oktoobris võtsid Ukraina neli oblastit oma koosseisu (lisaks juba varem kaaperdatud Krimmile), siis ei osanud nad oma halvimateski unenägudes ette näha praegust olukorda. Venemaa põhiseadus keelab riigi territooriumi loovutamise ning praegune võim ei ole suuteline seda muutma. Nad on ennast niivõrd meisterlikult nurka värvinud, et tekinud patiseisust väljumiseks peab toimuma midagi erakordselt drastilist. Ühe võimalusena nähakse hetkel Venemaa võimuladviku täieliku puhastamist. Teisena prognoositakse taktikalise tuumarelva kasutamist. Esimese variandi kasuks räägib muide Abramovitši külaskäik Kiievisse. Ametlikult käis ta kompromiss otsimas, kuid suure tõenäosusega toimus seal ka mitteametlik vestluste voor. Rahajõmmid otsivad enda jaoks väljapääsu — rottidel pole vähimatki isu uppuva laevaga põhja minna.

Lõpetuseks. Kui Euroopa ja Ameerika poleks sõja alguses Ukrainat tagasi hoidnud ja tarninud sinna relvi mida nad praegu tarnivad, oleks konflikt juba ammu läbi olnud. Ma loodan, et see on praeguseks kõigile selge ja selle reha otsa enam ei komistata. Samuti ma loodan, et Venemaa ise suudab selle olukorra kuidagi lahendada, see poleks seal esimene kord kus lahtise akna all tee joomine on ootamatu lahenduse toonud. Senikaua aga pole meil muud teha kui istuda ja oodata. Ja võimaluse korral igati Ukrainlasi toetada.

Kuidas leida vaenlasi ja olla oma ettevõtmistes edutu

Jun 12, 2026 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Aegade algusest alates on inimesed mõistnud, et kõigile kõike ei jagu ja sestap peab keegi alati ilma jääma.Või vähemalt saama vähem kui isu. Selline asi viis tihtipeale tülini mida sai lahendada ühte, teist või kolmandat viisi. Tähtsamastes küsimustes mis puudutas suuremaid hulki taandus selline tüli suures plaanis kahe leeri vaheliseks. Kahe leeri, mida lihtsuse huvides sai nimetada meie ja nemad. Et asi kohemaid nugade (mõõkade, püstolite, rakettide) peale ei läheks leiutati kunst nimega diplomaatia mis võimaldas erinevatel osapooltel leida ühine pind, jagada asju ja leppida kokku järjekorras. Püüti leida viise kus nii meile kui neile jääks natuke. Alati see ei õnnestunud. Enamasti siiski õnnestus. Meie ja nende vahele oli võimalik tekitada mõistmine.

Viimastel aastakümnetel on tekkinud aga uut tüüpi vastasseis: vastasseis õige ja vale vahel. Suuresti on selles süüdi sotsmeedia millest diplomaatia on täielikult tasalülitatud. Inimesed said kogu ilmarahvale rääkida mida aga sülg suhu tõi ilma, et oleks pidanud hoolitsema oma sõnade tagajärgede eest. Kui vaja leiti omale toetajaid, tekkisid kõlakojad ja lõpuks oli tõde ainult sellepärast tõde, et keegi lihtsalt tahtis nii.

Erinevalt meie ja nende vahel ei ole õigel ja valel ühist pinda. Sel hetkel kui me süüdistame kedagi milleski mis taandub absoluutväärtustele taandub kogu vaidlus ühe poole täielikult võidule ja teise täielikule kaotusele. Näiteks kui teemaks on genotsiid ei saa me leida kõigile vastuvõetavat kompromissi kus maha tapetakse ainult poolt rahvast. Kui me süüdistame kedagi korruptsioonis, siis me ei saa me leppida kokku, et olgu: sina varasta poole vähem ja meie omalt poolt paneme tasakaalu huvides samuti mõned asjad vasakule. See on eriti ohtlik kuna õige on tihti õige ainult sellepärast, et keegi usub, et see on õige ja vale ainult sellepärast vale, et keegi usub nii. Mida tähendab usub? See tähendab seda, et ta on selles absoluutselt kindel, ilma igasuguse vaidlusruumita.

Ja see ongi viinud ühiskonna kihistumisele ning kompromissitusele millest suures plaanis kaotavad kõik, sest isegi võitja jaoks pole võidu hind pahatihti taskukohane. Eriti kui õige ei pruugigi olla õige ja vale vale. Sest igas heas on kurjust ja igas kurjuses headust, mis paraku pole silmale koheselt hoomatav. Seda enam, et tee põrgusse on peaaegu alati sillutatud sõnadega “ma tahtsin ju ainult head”.

Nissan Ariya, pool aastat hiljem

Aug 20, 2025 Posted by pronto Arvamus 0 comments
Tumehall Nissan Ariya

Minu eelmine auto sai viis aastat vanaks ja sestap tekkis plaan oma sõiduvahendit kaasajastada. Pärast suuremat vaagimist ja proovisõite jäi sõelale Nissan Ariya. Õigupoolest jäi sõelale kaks autot: Nissan ja Tesla Y, aga pärast mõningastkaalumist otsustasin seekord võimaluse Nissanile anda. Otsustavaks argumendiks jäi siinkohas tõik, et Nissanil on Eestis esindus ning Teslal pole.

Oma loomult ei ole ma autoinimene. Enamus numbrid ei ütle mulle suurt midagi ja isegi kui ütlevad ei lähe mulle suuremat korda. Määravaks faktoriks oli, on ja jääb minu jaoks see tunne kas antud auto on minusuguse inimese jaoks tehtud või mitte. Ariya seda kahtlemata oli, isegi üksjagu rohkem kui Tesla.

Kui kellelgi tekkis küsimus, et miks just elektrikas, siis selleks oli mul tegelikult koguni neli põhjust:

Esiteks oli mul autot vaja linnasõidu jaoks. Elektriauto n.ö. magus punkt on kusagil 40-50 km/h vahel — see on kiirus mil sõiduki kütusekulu on kõige väiksem. Näiteks mul eelmisel autol mis sõitus surnud dinosaurustega oli see kusagil 80-90 vahel. Ühe eelis on ilmselgelt linnas, teisel maanteel. Ma teen 90% oma sõitudest linnas, seega polnudki siin väga midagi mõelda.

Teiseks argumendiks oli, et nii umbes 5 aasta pärast mil ma plaanin järgmist sõidukit soetada on elektriauto müümime ilma igasuguse kahtluseta lihtsam.

Kolmandaks ma proovisin enne ostu erinevaid sõidukeid ja no ei ole midagi parata, elektrikad jätsid mulle tükk maad parema mulje.

Neljandaks on kütuse päritolu. Rõhuv osa traditsioonilisest kütusest tuleb tänapäeval ühest või teisest riigist kuhu suunas ma ei tahaks mitte ühtegi senti teele panna. Ma ei ole eriline eetikaetalon, aga isegi mul jookseb kusagil piir.

Aga.

Ma tegelikult mõtlesin, et ma kirjutan siin mõned punktid mida oleks tahtnud teada enne kui ma uue auto ostsin. Ehk läheb lähheb kellelgi veel neid vaja.

Akujäägi ärevus (range anxiety) ei ole tegelikult teema. Päriselt ka, ma olen sõitnud oma Ariyaga risti ja rästi läbi kogu Eesti, käinud kaks korda Leedus ja võin kinnitada — mul ei ole korda tekkinud isegi servast tunnet, et võiks kuhugile tee peale ripakile jääda. Kui kusagil on elekter on seal võimalik vajaduse korral sõidukit laadida. Ja kiirlaadimisjaamu on praeguseks juba jalaga segada.

Mis viib meid punkti juurde, et tanklad ei ole samuti teema. Kui kodus laadijat pole, siis saab laadida enam-vähem suvalise supermarketi parklas. Ja kuna poodi on iga paari päeva tagant ikka asja, siis tähendab see seda, et aku on enam-vähem jooksvalt täis. Ma olen poole aasta jooksul spetsiaalselt autot laadinud vaid nii umbes 5-6 korda, enamus neist nende kahe Leedu sõiduga seoses mida ma ennist mainisin.

Laadimiseks piisab mobiilirakendustest. Alguses on see pisut tüütu, kuid praeguseks on mul kõikide olulisemate laadijate rakendused olemas. Nende kvaliteet küll kõigub veidi, kuid suures plaanis töötavad nad sarnaselt: lisad om kaardi makseviiside hulka, sõidad laadimisjaama juurde, viskad kaabli külge ja klikid laadimise käima. Mingeid kaarte, lepinguid ja muud jura pole tegelikult vaja. Kui sul peaks olema elektritarbimise leping mõne tarnijaga, siis saad veel alet kah.

Aeglasem laadimine on odavam, teinekord koguni poole odavam. Lisaks kogu see soga laadimiskiiruste kohta pole eriti oluline: esiteks olen ma poole aasta jooksul sattunud laadima vist kokku 3 korda kohas kus mul õnnestus kolmekohaline laadimiskiirus kätte saada. Kohti kus TEOREETILISELT on selline kiirus on olnud kümneid ja kümneid. Teiseks kusagil 40kW juures on laadimine väidetavalt kõige akut säästvam. Kui sul kiiret poole, siis pole mõtet ka akut piinata.

Laadijaid on meie kandis kokku kolme sorti: CHAdeMO, mis on sama hästi kui surnud, aga kuna see on kasutuses vanematel ja endiselt väga levinud Nissan Leafidel, siis neid veel ära ei kaotata. Praktiliselt kõik uuemad autod on CCS2 ühendusega ja nende jaoks on ka rõhuv enamus laadijaid on selle jaoks mõeldud. Eksisteerib ka Type 2 mis on CCS2-e alamosa (ma üldistan siin pisut, aga suures plaanis on see nii). Praktikas tähendab see seda, et kui autol on CCS pesa, siis võtab see vastu ka Type 2-e.

Elektriautode distants on üllatavalt hea. Näiteks ametlikult lubab Nissan, et Ariya sõidudistants täisakuga on 450km. Praktikas oli see talvel nii umbes 400km ja suvel kuni 600km. See viimane oli ikka väga suur üllatus; selgus näiteks, et ma sain Kaunasest Tallinnasse ühe laadimisega.

Mis distantsi maanteesõidul puutub, siis elektrisõidukite puhul hoiab akut kokku kui mõne suurema sõiduki tuules liikuda. Kusjuures see kokkuhoid on päris raju: 10-20%.

Ma kirjutan oma kogemustest ilmselt veel. Hetkel on mul endale sellega seoses ainult üks etteheide: oleks ma teadnud kui äge sõiduk see on, oleks ma Ariya juba aasta varem ostnud.

Napakuste taimelava

Feb 20, 2022 Posted by pronto Arvamus, Kino ja TV 0 comments

Kõigepealt kas te olete vaatamas käinud filmi “Moonfall”? Kui ei, siis pole te just paljust ilma jäänud. Järgmiseks kas teile tuleb tuttav ette sõnum: “Visit the COVID-19 Information Center for vaccine resources.”? Tavaliselt lisatakse Facebookis selline teade küsitava sisuga postituste juurde.

Kas te olete selle peale mõelnud, et need kaks asja võivad omavahel seotud olla?

Tuleb välja, et nad on rohkem seotud kui me tunnistada tahaksime. Õigupoolest ei ole “Moonfall” selles osas ainuke patukott; kivi võib visata pea suvalise ulmefilmi poole ja suure tõenäosusega kostab kiunatus. Et seda paremini mõista viskame pilgu peale filmi sünopsisele.

Kosmoses toimub intsident. Rumalad teadlased ja ametnikud mätsivad selle kinni ning tegeliku sündmuseid ei usu keegi peale tarkade vandenõuteoreetikute kelle ennastsalgav tegevus käivitab sündmuste jada kus suurte ohvrite hinnaga suudetakse läbi murda eelpoolmainitud teadlaste ja ametnike ringkaitsest, neutraliseerida nende poolt korraldatud jamad ja päästa meie koduplaneet.

Või võtame suvalise muu ulmefilmi: “The Terminator”, “Alien”, “Jurassic Park”, “Elysium”, “District 9”, enam-vähem suvaline film kus figureerivad elavad surnud. Pea kõikides jookseb läbi läbi motiiv, et kõikides hädades on süüdi rumalad, hooletud ja/või omakasupüüdlikud teadlased, kes on ühe mütsi all pahade ametnike ja/või sõjaväelastega. Ning positiivsed kangelased on eksentrilised tegelased, kelle sisemine tarkus ning ennastsalgav tegutsemine lõpuks kastanid tulest välja toob.

Ehk teisisõnu — kui popkultuur on üle poole sajandi süstemaatiliselt loonud teadlastest negatiivset kuvandit, et neid ei või hetkekski usaldada siis mida te loodate? Et hakkate postituste alla kirjutama, et see info ei pruugi tõele vastata ning kõik saab korda? Kolm (või isegi neli) viimast põlvkonda on teleri ees ülesse kasvanud ning paratamatult see kumab läbi meie käitumismustritest, tunnistame me seda või mitte.

Valed, räiged valed ja statistika

Jan 7, 2022 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Tsitaadid on tihtipeale lakmuspaber mis ütleb nii mõndagi nende kasutaja kohta. Neid on võimalik kasutada täiesti vales kontekstis ja seda ilmestab väga hästi just see konkreetne tsitaat.

Tegemist on fraasiga mida Mark Twain justkui väitis pärinevat Briti peaministrilt Benjamin Disraeli suust. Paraku ükski muu allikas seda ei kinnita ning nõnda võibki olla, et see on kas valesti kuuldud, pärineb kelleltki teiselt või lisas Twain sellele lihtsalt oma mõttele tõsiseltvõetavuse suurendamiseks. Sest teate küll, valed.

Oluline on kogu selle asja juures see, et vaid vähesed mäletavad KOGU tsitaati, mis on: “Numbrid ajavad mind segadusse, eriti need numbrid mida ma ise olen ritta ajanud ehk nagu Benjamin Disraeli kuuldavasti tabavalt ütles: “On olemas kolme sorti valesi: valed, räiged valed ja statistika.”

Ehk teisisõnu kuigi seda tsitaati kiputakse kasutama justkui statistika diskrediteerimiseks tähendab see pigem seda, et osav demagoog kasutab teinekord osalist statistikat oma lambist võetud väidete kinnitamiseks, sest inimesed tavaliselt kas ei saa numbritest aru või ei viitsi neid kontrollida. Lisaks loomulikult väike piinlik nüanss, et kui statistika ei sobi hetkelise seisukohaga tekib inimestel kelle väikesed hallid ajurakukesed ei ole just kõige kirkamad kriidid karbis tunne, et neid püütakse numbritega lolliks teha. Või siis tesitpidi — kui numbrid ise ei klapi, aga tulemus sobib; Internet on sellisest materjalist tiine ja võite juba oletada millised kirjapulgad sellist kraami varmalt teistega jagada püüavad.

Ja seda see lakmuspaber näitabki — millist tooni on kriidid karbis.

Koroonaviiruse leviku mudel

Sep 22, 2020 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Kui pisikesed pinnavirvendused siin ja seal välja arvata võib öelda, et see aasta on otsast otsani möödumas koroonaviiruse tähe all. Sestap on mõneti üllatav, et pärast kogu seda sagimist ei tea keegi endiselt kuigi täpselt (kui erinevad asjasse mittepuutuvad inimesed nagu erinevad poliitikud, ajakirjanikud, ametnikud ja vandenõuteoreetikud / -praktikud välja arvata) millega tegu, kuidas täpselt see viirus organismi ründab ja millega seda organismist välja kupatada.

Kuna olemasolevate andmete omavahel sidumine ei ole kedagi oluliselt targemaks teinud, on üks võimalik proovida luua abstraktseid mudeleid ja jälgides kuidas see mudeli poolt loodud prognoosid realiseeruvad või mitte teha vastavaid järeldusi. See siin on minu mudel.

See pole tegelikult inimkonna ajaloos esimene kord, kus viiruse ja haiguse omavaheline side on pikka aega jäänud hoomamatuks; nimelt AIDS-i ja HIV-i ei suudetud teineteisega väga pikka aega siduda. Muide just HIV-ist ma oma seisukohta kujundades lähtusingi. Selle vahega, et minu mudeli puhul ei ole viiruse põhjustatud kahjud püsivad.

Kui AIDS on otseses tõlked omandatud immuunsuspuudulikuse sündroom, siis COVID-19 puhu on täheldatud vastupidist sündroomi: immuunsussüsteemi ülereageerimist ehk siis täiesti eksisteerib võimalus, et uus viirus on põhimõtteliselt äraspidine AIDS. Ainult selle vahega, et sellal kui viimase puhul lõdvendas organism turvameetmeid praktiliselt olematuseni, siis koroonaviiruse puhul on need muudetud drakoonilisteks.

Oma olemuselt tähendab see aga seda, et viirus ise ei ole otseselt ohtlik ning terve inimese puhul pole millelegi üle reageerida. See seletaks suurepäraselt ära miks suur osa inimesi on asümptomaatilised ning põevad selle haiguse läbi seda ise märkamata.

Kui aga inimesel on juba mingi tervisehäire, siis muutuvad reeglid oluliselt. Mida inimesed tavaliselt ei adu on see, et suur osa haiguste sümptimitest on indutseeritud immuunsüsteemi poolt sissetungijatega võitlemise eesmärgil: näiteks palaviku eesmärk on tõsta kehatemperatuuri senikaua kuniks see neile vastuvõetamatu. Tõsi, see on kahtlemata ebameeldiv kuid suures plaanis vajalik tegu ja selle pärast pole ilma mõjuva põhjuseta mõistlik palaviku ravimitega alla suruda.

Kui aga organism reageerib üle, siis on mängureeglid loomulikult hoopis teised. Itaalias näiteks selgus esialgsetes uuringutes, et isegi 99% rakematest või surmaga lõppenud juhtudest olid seotud mõne teise tõvega: kas siis südame/vereringega, diabeet või (sic!) gripp. Viimane on tähelepanuväärne selle poolest, et sellel on COVID-19 praktiliselt identsed sümptomid: gripi raskemate vormide puhul on hingamine raskendatud, palavik, lõhna ja maitse kadumine, kuiv köha, jne.

Gripiga on seotud ka teine huvitav aspekt. Nimelt 2017/2018 gripihooajal suri Eestis sellest tingitud tüsistusse 94 inimest ja 2018/2019 hooajal 57. 2019/2020 hooajal suri enne COVID-19 lainet 10 inimest ja pärast lainet 2. Laine ajal? Mitte ühtegi. Ühest küljest võib seda lugeda kasutusele võetud meetmete teeneks kuid 0 on isegi sellisel puhul põhjendamatu, sest praktikas seisis elu vaid mõned loetud nädalad. Ühte või teistpidi väljub see number lubatud vea piiridest. Teisest küljest arvestades sellega, et koroonaviiruse surmasi on hetkel 64, siis isegi kui liita sellele see 12 jääb number eelmise ja üle-eelmise aasta gripi poolt viidute numbrite vahele.

Mida see kõik praktikas tähendab? See tähendab hulka asju: esiteks tähendab see seda, et oma tervise eest rohkem hoolitsevad inimesed on ka rohkem selle viiruse eest kaitstud, mis paraku tähendab ka seda, et jõukamad inimesed põevad selle haiguse läbi kergemini kui kehvemal järjel olijad. Näiteks Tallinn + Harjumaa kus elab umbes pool Eesti populatsioonist on regulaarselt pääsenud tunduvalt madalama protsendiga nakatumiste osas. Seda vaatamata sellele, et inimesed elavad tihedamalt koos, kus täielik isolatsioon on raskem, jne. Mudel paistab seda toetavat.

Mudel toetab seda ka selle kaudu, et koos gripihooaja taandumisega taandus ka COVID. Koos ilmade külmenemisega ja sellest tingitud nohu ja köhaga sai viirus taas jalad alla. Tõsi kergemalt kuna nohu ja köha on oma olemuselt kergemad haigused. Seevastu asi muutub arvatavasti oktoobris mil seekordne gripilaine hoogu hakkab võtma.

Kuid ärgem rääkigem ainult Eestis. Millest pole eriti räägitud on see, et koroonaviirusel on erinevates piirkondades erinevad sümptomid: meil on see rohkem gripiga sarnane, soojematel maadel rohkem malaariaga. Vanemate inimeste puhul võtab ta õnneks neid kellel on südame-vereringega probleeme. Õigupoolest on hetkel viirusele omistatud peaaegu kõik võimalikud ja võimatud sümptomid, välja arvatud võib-olla lahtine luumurd. Ning isegi seda on võimalik selgitada viirusest tingitud luude hõrenemisega.

Üks tähelepanek veel. Millegipärast on kõik kolded seotud ühe või teise n.ö. superlevitajaga. Sellest võib järeldada, et viirus ei levi sugugi nii kergel kui selle kohta alguses arvati. Pigem on selleks vaja näiteks tihedat köhimist või aevastamist.

Ehk siis mida me siit järeldada:

  1. COVID-19 on n.ö. katalüsaatorviirus, mis mõjutab seda kuidas organism muude ihuhädadega tegeleb. Kui sellele leitakse vaktsiin tasub ennast sellega kaitsta.
  2. Kui vaksiini ei leita tasub siis kui kuulute riskigruppi ja ei oma vastunäidustusi pookida muude enamlevinumate haigustega millele on juba leitud, sest kui pole haigust, pole ka millelegi üle reageerida.
  3. Kui tundub, et tervisega pole kõik korras jääge parem koju. Ja helistage perearstile. Parem karta kui kahetseda.
  4. Ärge elage teineteisel seljas.
  5. Kui te just ise haige pole, siis ei ole poodi sisenedes mõistlik alkoholiga oma käsi pesta. Kui te olete, siis mida te poes teete?! Alkohol eemaldab kätelt rasukihi, mis on organismi loomulik kaitse viiruste ja bakterite vastu. Kui enne võis juhtuda, et rasukiht kaitses teid, siis pärast selle eemaldamist (alkohol haihtub ise loetud sekundite jooksul) seate tee ennast täiendavasse ohtu. Poest väljudes on kätte puhastamine aga mõistlik, sest pagan teab kes teine seal asju on katsunud. Ning niisama vee ja seebiga käte pesemine on samuti hea. Nagu see on seda alati olnud.
  6. Jooge sidruniga teed. Neelake kalamaksaõli kapsleid. D vitamiin ei tee ka paha. Need on üldtoniseerivad asjad.

Siinkohas veel paar asja. Eestis pole maskid kunagi laiemas kasutuses olnud, ometigi on meil läänemaailma üks madalamaid nakatumisi (sama kehtib ka paari muu riigi kohta). Arstid on kogu aeg väitnud, et meditisiinilised maskid on mõeldud selleks, et arstid ei nakataks teisi (kui on selline oht siis: PÜSI KODUS!) ning teistpidi on nende kasutamine pigem kahjulik kui kasulik. Ma tean, et on olemas üksikud juhtumid mida justkui on võimalik selgitada maskide kandmisega, näiteks lugu Starbucksi restoaranis kus maskidega teenindajad erineval klientidest ei nakatunud. Mida aga sellistel puhkudel tavaliselt ei öelda on see, et ka külalised kandsid maske. Teenindaval personalil oli lihtsalt eraldi õhutus. Maske EI TOHI kanda üle tunni ja kes pärast pooletunnist kandmist ei saa aru miks, see kannab tõenäoliselt maski millest niikuinii kasu pole. Ühte või teistpidi on mask nagu nina all olev Petri tass.

Samas tundub, et silmade katmine kaitseb ja sellest tingituna ka need barjäärid, visiirid ja prillid. Üks arstide hulgas levinud teooria on, et silmade kaudu toimub väga suur osa nakatumistest.

Kuidas näiteks HIV ja COVID-19 minu mudeli puhul koos toimiksid? Arvatavasti nad suuresti neutraliseerivad teineteist — HIV lülitab organismi immuunsussüsteemi välja ja seega pole suurt vahet kas organism kavatseb üle reageerida või mitte. See oleks nagu võimendi mille volüüm on küll põhja keeratud kuid voolujuhe seinast välja tõmmatud. Viirus ise tekitab arvatavasti vaid suhteliselt tühise palaviku ning sellega asi piirdubki.

Lõpetuseks teen ma ka ühe soovituse mis suuresti räägib vastu kõigele ülaltoodule. Enne kui te teete meditsiinialaseid otsuseid, konsulteerige arsti või apteekriga. Mina pole kumbagi, minu jaoks on see lihtsalt ajugümnastika. Aga ma usaldan arste iga hetk miljon korda rohkem kui kedagi teist. Vaadake kust teie info pärineb, kontrollige allikaid, sest vead mida te võite teha ei pruugi olla enam hiljem parandatavad.

TLDR: COVID-19 on arvatavasti katalüsaatorviirus, mis põhjustab immuunsussüsteemi ülereageerimist. See teeb ta ühest küljest ohtlikumaks ja teisest küljest ohutumaks. Sõltuvalt sellest kas inimene on juba haige või mitte.

Kellele kuulub sisu?

Jan 14, 2019 Posted by pronto Arvamus 0 comments

K: Mis teie koduleht on?
V: Aga meil ei olegi kodulehte, meil on Facebooki grupp.

Kas tuleb tuttav ette? Kui tuleb, siis tasub natuke mõelda selle küsimuse ja vastuse üle. Mis juhtub siis kui Facebooki enam ei ole? Kui selle asemele on tulnud mingi muu, põnevam, keskkond? Või kui Facebook on kellegi poliitiliste või majanduslike mahhinatsioonide tõttu kokku vajunud / oluliselt muutunud? Või kui mingitel põhjustel su Facebooki grupp lihtsalt kinni pannakse? Mis saab siis?

Facebook on praeguseks pisut rohkem kui kaksteist aastat vana ja oma algusaastatel oli ta Google analoogse teenuse Orkut väike vend. Aga kas te teate, et Orkut oli vaid aasta vanem kui Facebook? Kas te teate, mis Orkutist praegult on saanud?

Facebook on tore, kuid Facebookis oled sa piisake meres, Facebookis on kõik praegu, ilma mineviku ja tulevikuta. Facebookis on sul sõbrad, kes on kunagi oma “laigiga” ennast sinu grupi külge sidunud, aga nad on sõbrad ainult siis kui sa oled nende ajavoo ülemises otsas. Niipea kui sa oled allapoole liikunud oled sa jälle eikeegi, piisake meres.

Kui Facebook kinni pannakse, siis kellele jääb sisu? Ja mis saab silmapaaridest mis seda Facebooki vahendusel lugesid? Kas nad leiavad sind pärast seda ikka ülesse? Kust?

SDE valimiste ootel

Nov 19, 2018 Posted by pronto Arvamus, Poliitika 0 comments

Neile, kes lugeda ei viitsi: ma ei arva, et sotsid tegid IRL-ga tüli norides midagi valesti. Ma arvan pigem seda, et neil ei olnud teist valikut ning praegune “kriis” oli nende vaatevinklist halbadest valikutest parim. Tõeliselt halva valiku tegid nad siis kui koos oma praeguse vastalisega paati vahetasid ning kõik nende ülejäänud hädad on seotud ühel või teisel viisil sellest tingitud probleemidega. Selle viimase võtab lühidalt kokku minu poolteise aasta vanune postitus.

Laias laastus on praeguse valitsusega asjad ühel poole ning seda kaugeltki mitte selle või järgmise valitsuskriisi tõttu: kolme kuu pärast on uued Riigikogu valimised ning praegusel hetkel ei laula lind ka Toompeal ilma kusagil hoolikalt läbimõeldud plaanita kuidas ka päev pärast valimisi seal edasi lõõritada.

Kõigepealt tuleks siiski alustada hetkeseisuga.

Praeguseks hetkeks on täiesti kindlalt  Riigikogus koha kindlustanud neli erakonda: Keskerakond, Reformierakond, EKRE ja SDE. Suure tõenäosusega pääseb sinna ka Eesti 200, noateral kõõlub IRL ning ülejäänutel pole ilmselt Toompeale asja. E200 on “suure tõenäosusega” peamiselt seetõttu, et kuigi hetkel paistavad nende väljavaated üsna roosilised, on see peamiselt tingitud sellest, et keegi pole vaevunud neid liistule tõmbama. Lisaks näitab praktika, et Eesti inimestel on kombeks küsitluste ajal olla unistaja ja valimiskasti juures pragmaatik.

Ehk siis sotsid saavad praktiliselt kindla peale Riigikokku ning küsimus on rohkem selles kas nad pääsevad ka valitsusse. Millised kombinatsioonid on hetkel laual?

Hetkel tundub, et laual on järgmised kombinatsioonid:

Keskerakond ja Reformierakond

Pärast Savisaare taandumist Hundisilma on kadunud põhiline tegur mis selle kombinatsiooni välistas. Kahasse peaks neile jäävate kohtade arv ületama üsna hõlpsalt valitsuse loomiseks vajaliku 50% piiri, kuid arvestades viimasel ajal trendiks kujunenud kommet süstemaatiliselt erakondi vahetada eelistavad nad ilmselt oma ridu täiendada mõne pisemaga. EKRE on must lammas ja kui kaks suurt juba seljad kokku panevad pole mõtet oma renomeega riskida. E200 on tundmatu suurus, lisaks on praktika näidanud, et uued tulijad hakkavad umbes kolm sekundit pärast oma tagumendi pehmesse tooli istutamist isekeskis kisklema. Järgi jääb seega SDE. Või IRL kui see peaks ületama valimiskünnise. IRL, olles väksem ja nõrgem oleks ilmselt mõistlikum valik.

Ma siiski ei usu, et kahe suure liit tekib esimese valikuna; see on pigem selline mõistusabielu, kuna alternatiiviks on uued valimised. Enne kui sinnamaani jõutakse tuleb kindel olla, et kaks muud kombinatsiooni on välistatud.

Esimene neist kahest on:

Keskerakond ja EKRE

Tõenäoliselt ei suuda nad napilt valituse moodustamiseks vajaliku 50% kokku saada. Küll võib see juhtuda aga siis IRL ületab valimiskünnise ja pääseb Riigikokku ja liitub nendega. Ma tuletan siinkohas meelde seda, et kui keegi riigikokku ei pääse, siis jagatakse nende hääled ühtlased laiali. Kui see keegi siiski pääseb, siis jäävad need hääled igal juhul ühte leeri, kas siis poolt või vastu ja on selle võrra olulisemad. E200 on selle kombinatsiooni valguses parimal juhul küsitav ning SDE praegusel kujul välistatud.

Teine variant on:

Reformierakond ja EKRE

See on tunduvalt ebamäärasem kooslus ning tõenäoliselt ka ebastabiilsem. See eeldab kindlasti ka E200 tuge ning kui IRL sisse pääseb, siis ka neid. Praegune EKRA ja praegune SDE välistavad teineteist, seega eeldab ka antud kombinatsioon IRL-i tuge.

Kui nüüd need kombinatsioonid kõik üle vaadata torkab nende kõigi juures silma see, et kui IRL peaks pääsema Riigikokku pääsevad nad suure tõenäosusega ka valitsuse. Suure tõenäosusega SDE arvelt. Seega on SDE eluliselt huvitunud sellest, et IRL märtsis põruks.

Kuidas nad seda saavutavad?

Esimene variant on näidata IRL-i kui säästuEKRE-t. See on neil tegelikult üsna edukalt ka õnnestunud. Marraketchi raamistiku kinnitamise viimine Riigikokku on samm selles suunas: see raamistik ei sisalda midagi mida me juba praegult ei teeks, küll aga näeb ette üsna karmi piire ületavat kontrolli, kohustusliku lõimumist ning religiooni ja organiseeritud kuritegevuse mõju vähendamist. Oskusliku kasutamise korral on tegemist üsna mineeritud teemaga ning hetkel on IRL selle juba omale kurku tõmmanud koos konksu, tina, korgi ja poole ridvaga.

Teine variant on survestada IRL. IRL on väga nõrgas positsioonis ning ajalooliselt pole see erakond sundseisus kunagi hästi mänginud. SDE on sellest teadlik ning hetkel rakendatav vaippommitamine paistab olevat osa sellest plaanist.

On ka kolmas võimalus: käia Keskerakonna ja / või Reformierakonna jutul, müts peos ja vanduda truudust igavesest ajast igavesti (mis praktikas tähendab umbes senikaua kuniks jõujooned Riigikogus taaskord muutuvad). Sellisel juhul õnnestunub neil leida omale võimas liitlane kahe esimese variandi realiseerimiseks.

Üldiselt on arvata, et mängu lähevad kõik kolm varianti, sest panuseks on kõik või mitte midagi. Alati on võimalik seegi, et midagi muutub — näiteks lendab mõni erakond juba enne valimisi lõhki või ei suuda keegi jälle oma lõugu koos hoida.

Elame, näeme.

Pettekujutelm universaalsest spetsialistist

Feb 2, 2018 Posted by pronto Arvamus 0 comments

Teil kõigil on arvatavasti mõni tuttav, kes on mingis valdkonnas tunnustatud asjatundja. Te hindate tema arvamusi ja ei kahtle tema seisukohtades. Kuniks ühel päeval teeb ta suu lahti ja ütleb midagi nii jalustrabavalt rumalat, et päike kahvatub taevas.

Ning seda juhtub ikka ja jälle. Erinevate inimestega.

Kui taoliseid olukordi pikemalt jälgida koorub nende tagant konkreetne muster. Selgub, et kui inimene on tõeliselt pädev mingis kitsas valdkonnas (ning tänu sellele ka paaris seda ümbritsevas), siis muutub ta paljude inimeste jaoks automaatselt autoriteediks. Tal tekib arvamusliidri oreool, mis laieneb täiesti põhjendamatult praktiliselt kõikidele muudele valdkondadele.

Sest valdava enamuse teemade puhul pole meil aimugi, kas see mida ta räägib vastab tõele või mitte. Me lihtsalt eeldame, et see vastab, sest ta on ju pädev. Halvematel puhkudel arvab nii ta isegi.

Ja nii tekibki pettekujutelm universaalsest spetsialistist, professionaalsest arvamusliidrist, kes teab justkui kõike. Kuniks ta hakkab avaldama arvamus teemal, millega te ise olete juhtumisi kursis.

Pages:123›