pronto.ee

Kõigepealt siis värskematest uudistest: eile taaskäivitas USA oma kosmoseprogrammi pärast kaheaastast vaheaega, mis oli tingitud kosmosesüstiku Columbia hävinemisest maandumisel 1. veebruaril, 2003. See oli üldse teine õnnetus süstikuprogrammi ajaloos pärast Challengeri lagunemist stardil 28. jaanuaril, 1986. Huvitav oleks teada, kas mõnepävane kuupäevavahe kalendris oli juhuslik kokkusattumus või pole jaanuari lõpp / veebruari algus lihtsalt sobilik banaanikala püügiks? Muide, Columbia oli laevastiku vanim süstik ja Challenger vanuselt teine. Amortisatsioon? Ametlikult on süstikud disainitud 100 lennuks ja kumbki polnud jõudnud isegi pooleni neist.

Igal juhul on hetkel NASA-le alles jäänud veel kolm süstikut: Atlantis, Discovery ja Endeavour. Viimane muide on plaaniväline süstik, kuna see pandi kokku peamiselt Challengerist üle jäänud varuosadest asendamaks Challengeri pärast viimase hukku.

Nädalavahetusel käisin Estcon 2005-l ja nüüd on mingi rõve tõbi kallal. Palaviku 38.2 ning veits köha. Katsun võimalikult kiirelt paraneda, sest hetkel on keskendumisraskused ja see takistab sõna võtmast .. kui tervemaks saan, siis kirjutan nädalavahetusest ja muust.

Väidetav siseringi info Sakust. Selgub, et Originaali ja Rocki läbimüük on Sakul see suvi niivõrd kõva, et neil ei ole piisavalt tootmisvõimsusi. Seega on neil kaks võimalust: kas säilitada kvaliteet või suurendada kvantiteeti. Saku valis teise variandi kasuks. Oma olemuselt tähendab see seda, et õlu, mida pudelitesse villitakse ei ole veel päris lõpuni käinud. Mis omakorda tähendab seda, et pole mingi ime, kui see kõhus edasi käärib ja lõpuks koguni põhja alt ära lööb.

Informatsioon samast allikast soovitas üldse kasutada märjukest nimega Saku Hele: see on nišikaup ning seda jõutakse toota piisavalt, mis omakorda tähendab, et selle kvaliteet pole kuumade ilmade tõttu kannatada saanud. Pealegi maitseb see minu enda arvates paremini kui ükski muu Saku õlu.

Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.

Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva “tolerantsest” kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.

Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.

Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja … noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.

Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.

Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Reedel hakkab pihta siis Eesti ulmehuviliste iga-aastane tähtsündmus Estcon 2005. Soovijad saavad registreeruda siin ja samas on võimalik tutvuda ka nende inimestega, kes oma nime juba kirja on pannud. Muide, voodikohtadega on praeguks juba kutu-piilu, mis tähendab lühidalt seda, et magada saab kas põrandal või enda poolt kaasa võetud telgis.

Üritus ise omub Järvamaal, Nahkmetsas ja asutuse nimi on Väätsa Jahimaja. Täpsem info asja kohta asub siin

“Kaotaja” video leiate siit. Visake pilk peale ja avaldage arvamust.

Niisiis, SciFi kanalilt hakkasid jooksma Stargate SG1 ja Stargate Atlantise uued osad. Esimesel siis üheksas hooaeg, mis teeb sellest kõige pikemalt järjest jooksnud ulmesarja üldse ning Atlantisel teine hooaeg. Jee!

Selline värk on, et vahetasin oma blogitarkvara välja. Oli BBlog, nüüd on Serendipity. Mis vahe on? Põhimõtteliselt on Serendipitys olemas enam-vähem kõik, mida ma olen ühelt blogilt soovinud: lubab rohkem kui ühte kasutajat, piltide (meedia) lisamise ja haldamise võimalus, jne. Kellasi ja vilesi jagub ja pean tunnistama, et kvaliteedi paremust on näha iga nurga alt.

Ühesõnaga tarvitses mul vaid korraks Tallinnast ära minna, kui sõbraliku meeskonnatöö käigus kogu see fm-i masin mokka keerati. Hetkel on asi tagasi, aga uue housingupakkuja otsingud on juba alanud. Sad but true.

Kolmapäeval meenus mulle, et mul, erinevalt paljudest teistest, pole ju tööpäeva. Ma pakkisin oma kohvrid ja kimasin Tartusse. Seal pidas Surra Botaanikaaias oma sünnipäeva. Ja otse loomulikult ei puudnud selle juures ka viin (ning õlu, siider, vein, portvein, longdrink, jne.). Surral langes kukile kenna meeldejääv aastanumber, nimelt 30-s. Vähemasti on nüüd mehel Kindredi nimelise sarja kõik osad olemas.

Järgmine päev läks Surra (nii öelda) tööle. Tegelikkuses oli asi muidugi nii, et ta magas hoogsalt sisse, käis korraks kontoris ära, tegi nägusi ja roomas koju koti peale tagasi. Erinevalt minust ei ole tal alkomaatilist puutumatust.

Sellal kui tema kontorisse töötegemise muljet jätma läks, võtsin mina plaaniks kogu Tartu kesklinna ümbrus ära kaardistada. Laias laastus mul see ka õnnestus, seega oskan ma nüüd tähtsamate kohtade vahel liikuda ka ilma Raekojaplatsi külastamata. Õhtul hakkasid vanad Kastanis dragoneerima ja mina läksin linna šeikima. Asi lõppes loomulikult Zavoodis, kus ma paari sõbraga toopi näo ja laua vahel liigutasin. Mõnusalt purjakile jäin. Siis aga läks asi nurja, kuna keegi oli selle värava, mis Zavoodist Herne tänavale lubab otse minna, kinni pannud. Mehepoegasi see ei heidutanud ja krõbinal roniti värava otsa. Seal avastasin ma aga midagi üsna nõmedat — keegi värdjas oli selle värava otsas olevad ogad hoole, armastuse ja sügava inimvihakamisega sigateravaks käianud, nii et kui ma kogemata käe ühe peale panin, lõikas see mulle nii sügavalt kätte, et pritsis. Tõmbasin käe oga otsast ära ja minu meelehärmiks selgus, et tegemist on taolise haavaga, mida sitematel päevadel õmblema peaks. Mind see aga ei heidutanud ja sestap sammusingi rõõmsalt verd pursates Herne tänavale õlle järele. Aga käsi on seniajani pahasti katki, kuigi suuresti on värk juba kokku kasvanud.

Reedel tulin Tallinna tagasi. Surra läks Vilsandile, mina niisama põdema — traumat ja kerget üldfüüsilist nõrkust. Nädavahetusel ei teinud suurt halligi … või noh, käisin Lauri juures külas tegelt ja võtsin sutsu viina kah. Aga see ei ole midagi sellist, mida ma peaks eraldi kirja panema.

Muide, esmaspäeval nägin ma uut Eesti passi. Päris kena teine — punane.

Niisiis käib USA Air Force Space Commandis juba arutelu, kuidas panna käpp peale meie planeeti ümbritsevatele LaGrange punktidele. Nendele, kes veel ei tea millega tegu on, lisan igaks juhuks niipalju, et LaGrange punktid on viis punkti kahe, teineteise ümber tiirleva keha ümber, kus kolmas nende kahe keha ümber tiirlev objekt satub … parema sõna puudumisel … auku. Need augud on stabiilsed punktid, kus gravitatsiooni ja tsentrifugaaljõud saavutavad teatava tasakaalu ning kui sinna ehitada kosmosejaam, siis üritab see nende jõudude koosmõjul ise paigal püsida. Ei ole vaja mingit kursi korrigeerimist ega midagi. Noh, ja need kaks objekti on loomulikult Maa ja Kuu (Terra ja Luna). Ajakirja number kus seda arutatakse asub siin.