Niisiis, kes veel ei tea, siis on minu maja vallutanud (tänu lahketele naabritele korterist 6) erinevad sitikad ja satikad. Täna tulevad spetsialistid ja annavad parasiitidele pikki nokka. Oligi juba aeg.
Teiselt rindelt võttes ootan ettepanekuid, mismoodi naabrid saaksid tappa ja mina oma ratta tagasi. See oleks selline ideaalne win/win olukord — keegi ei jää tühjade kätega, kõik saavad midagi. Igaühele oma.
Okei, ma olen seda luuletust nendele saatnud, kellel midagi kaotsi on läinud. Nüüd läks siis minu ratas. Midagi ei ole parata, naabritele annan lõuga — nende pätid need olid. Ja kui ei olnudki, siis kulub see neile sellegipoolest marjaks ära.
KIRGIISIDE KÜLASKÄIK
käisid külas mul kirgiisid
terve maja tühjaks viisid
tuimal ilmel panid tuuri
rahatähti ülisuuri
viisk´nd jõulukinkepakki
telekas ja viisteist makki
kapis paar sümpaatset vesti
nüüd nad läinud igavesti
keldrist leiti tuhat notti
topiti kõik seljakotti
nende taga paark´nd moosi
ja kompotid – kõik läks loosi
kümme rattakummi kitsast (sic!)
lisaks võtsid pepelnitsast*
kaasa mitu suitsuotsa
panid neile tule otsa
minu taskust leitud tsäksist
ja siis nänni viima läksid
*pepelnitsa – tuhatoos
Üks viimase paari aasta huvitavamatest fenomenidest on machinima. Üldjuhul tähendab see seda, et võetakse mingi arvutimäng ning skriptitakse seda niimoodi, et tekiks mingi filmilaadne asi. Kõige tuntum machinima on tõenäoliselt Red vs Blue, mis on ehitatud Halo mootori otsa. Kes seda veel vaadnud ei ole, on ilma jäänud heast doosist huumorist. Seega aurake vaatama.
Nõme lugu .. hommiku poole märkasin, et iga kord kui ma mingit mängu mängima hakkan annab arvuti näkku — esialgu funkab mäng nii nagu peab, seejärel ilmuvad artefaktid, seejärel artefaktide arv kasvab ja lõpuks jookseb mäng täiesti kokku. Kuna see see värk toimus kolme erineva mänguga, siis hakkasin kahtlustama videokaarti. uuendasin draivereid, tegin erinevat ninja magicut, tulemus laias laastus ikka sama. Lõpuks taipasin masinal kaane maha keerata — ja oligi see mida ma kartsin: videokaardi ventikas oli seisma jäänud ja iga kord kui midagi graafikaosakonnas tõsisemat korraldati, kuumenes videokivi üle. Õnneks sain ventika käima ja kõik on jälle nii nagu peab. kogu see lugu siin on rohkem õpetuseks nendele, kes sama jama otsa peaks sattuma.
Täna sai siis kuuskümmend aastat mööda esimesest tuumarünnakust maailmas nagu Priit oma blogis meelde tuletas. Hiroshima lasti üsna väikesteks tükkideks. Ja mille pärast? Sellepärast, et venelastele näidata kui kõvade meestega tegu on. Jaapan oli selleks ajaks juba sisuliselt alistunud ning läbirääkimised täieliku kapitulatsiooni koha pealt olid juba käimas.
Suure osa linnast maatasa teinud pommi nimi oli suhteliselt süütu: “Little Boy” ehk maakeeli “Väikemees”.
Okei, olen nüüd tagasi. Juba eilsest, aga varem polnud mahti kirjutada. Hiiumaal oli tore .. töötasin ennast läbi kahest raamatut ja suurest kogusest koduõllest ning viinast. Nädal läks kui unenägu, mängides ja joostes.
Alumine korter on nüüd minu käes ja juba Junkile välja üüritud. Eile võtsime selle tähtsa päeva puhul sutsukene õlut (ja viina ja konjakit).
Küülakate sünnipäevale ma ei jõudnudki. Mis parata, kui üritus kusagil perifeerias korraldatakse — jala sinna ei lähe ja kui transat pole, siis tuleb alternatiivsete ettevõtmistega oma päev sisustada. Õnneks selles osakonnas mul probleeme hetkel pole.
Eilse päeva lakoonilisim uudis on mulkidelt inglismaalt ja on selline.
Hetkel otsustasin, et aitab jamast ja tõmban mõneks ajaks Hiiumaale ära. Koduõlu ja rahulik õhkkond ei saa ju midagi halba mulle teha. Ma arvan.
Aitäh Laurile Pitchshifteri plaadi eest. Ma olen seda juba jupp aega kaifinud. Selle kande pealkiri on pärit loost nimega “Virus”. Plaadi enda nimi on muide “Infotainment?”
Ma nüüd siin olen istunud ja arutanud ning on päevakorda tekkinud ettepanek hakata välja andma reklaamiauhinda, mille eesmärk on “premeerida” neid tegelasi, kes kõige rohkem reklaamipause risustavad. Eesmärk ei ole kritiseerida mitte reklaamide kunstilist taset või näiteks copywriteri vaimuteravust või mida iganes. Eesmärk on iga kuu tuvastada reklaam, mida nähes sa ei tunne mitte niivõrd häbi ja piinlikust, kuivõrd sa oma sisimas soovid, et kõik, kes selle reklaamiga kaudseltki seotud on sureks võimalikult kohe pikka ja piinarikast surma. Ma isegi kujutan ette hukkamismeetodit — enda tehtud reklaami vaatamise läbi.
Idee iseenesest on selline, et iga kuu pakuvad inimesed välja erinevaid erinevaid reklaame, mis neile eriti vastukarva käivad ja iga kuu 1-7 päeval toimub hääletus. Enim hääli saanud tegelane saab omale selle kuu öök-i (või mis iganes me selle nimeks ka ei pane). Iga aasta lõpus valitakse aasta öök. Öök antakse välja mitte reklaamiagentuuridele, vaid maaletoojale / esindajale / tootjale otse, et anda edasi sõnum mida rahvas nende reklaamist arvab.
Avaldage oma arvamust ja pakkuge veel välja lisaideesi. Nii enam asi edasi minna ei saa.
PS. Hetkel on ka minu vaieldamatu “lemmik” seesama “Okseaktsioon”.
Mul on jõhker kopp ees nendest puhastusvahendite reklaamidest televiisoris!