Vahepeal on valminud selline fännide tehtud mäng nagu Halo Zero. Erinevalt Microfti ja Bungie 3d Halost on see mäng igas mõttes 2d ja meenutab kõige rohkem ühte vana kooli mängu nimega Abuse (või Amiga pealt tuttavat Walkerit)
Downloadisin selle omale ja mängisin natuke … suur nostalgiahoog tuli peale. kas kellelgi on veel midagi taolist soovitada?
amazon.com: Steven Brust: Jhereg
Ma kõhklesin päris pikalt nelja ja viie vahel ning otsustasin lõpuks ikka viie kasuks, kuigi väga napilt. Midagi jäi jutus justkui puudu ja kohati andis see tunda.
Vlad Taltose isa ostis kunagi omale ajal Jheregi aadlikutiitli, paljuski tänu millele on ta nüüd lugupeetud “ärimees”. Temaks äriks on kõrilõikamine ning Vlad on selles kunstis osav. Võiks isegi öelda, et ta on oma alal üks paremaid (salapärane Mario muidugi välja arvata). Dragaeranite impeeriumis on see inimese kohta päris kobe tulemus, sest kuigi dragaeranid ise näevad bälja nagu inimesed, pole nad seda mitte üks teps. Nad elavad tuhandeid aastaid vanaks, nad on inimestest suuremat kasvu ja neil ei kasva habe. Inimesi peavad nad tüütuseks, kes oma lühikeste eludega ei ole väärt sama õhkugi hingama. Paraku inimesed (või idarahvas, nagu neid kutsutakse) ei kavatse kuhugi kaduda ja dragaeranite ning inimeste vahel valitseb hetkel vaherahu. Vladile meeldis noorukipõlves dragaeranitele kitli peale anda ning palgamõrtsuka ameti valis ta paljuski seetõttu, et ta sai tegeleda oma lemmikstegevusega ning lisaks veel saada selle eest makstud.
Impeeriumi ülesehitus on küllalt tänapäevane. Kuna maagial on selles maailmas oma koht, pole keegi viitsinud tehnikaga jännata. Küll aga on arenenud mõned teadusalad, nagu näiteks geneetika. Idarahvas kasutab veel šamanistliku nõiakunsti, mille abil Vlad omale kaaslaseks pisikese lohe moodi eluka, jheregi, on soetnud. Muide, koos aadlitiitliga sai Vlad õiguse kasutada ka impeeriumi maagiat, mis enamustele inimestele kättesaamatu on. Selline ta siis ongi, see meie Vlad, võlur, nõid ja kõrilõikaja.
Kord pöördus Vladi pole Jheregi klanni juhte ning pakkus talle üüratu tasu eest väga diskreetset tehingut. Jheregi klann on üles ehitatud nagu maffia ning ka nende tegevusvaldkonnad on äravahetamiseni sarnased. Selgus, et klanni tipptegijatest on kogu kass kotti toppinud ning plehkat teinud. Kui kuuldus sellest peaks rahva sekks jõudma kaotavad jehreglased teiste silmis igasuguse respekti, lisaks jääb kõigile mulje, et neid ongi väga lihtne röövida ning loomulikult ei ole selline finantsmõlk ka ärile hea. Vladile pakutakse diili, et ta peab pahategija üles leidma, tegema mis vaja ja raha tagasi tooma. Vlad nõustub.
Selgub, et pahategija ei proovigi põgeneda, vaid seab ennast positsiooni, kus tema tapmine vallandaks Jheregi klanni ja Draakoni klanni vahelise sõja. Taoline sõda on kord juba toimunud ning mõlema jaoks katastroofiliste tagajärgedega. Vlad leiab ennast ebameeldivast positsioonist .. tal on vaja mees tappa ja samas on tal vaja vältida kodusõda. Olukord on raske ja iga mööduva tunniga võib tekkida olukord, kus kogu asi tuleb avalikuks.
Vlad on terava keelega tüüp ja mõnes mõttes meenutab Terasrotti — ta on terava mõistusega, pisut arrogante ja oma võimetes kindel. Ka huumorisoonega on tal kõik korras ning tegelikult ainuke asi, mis mulle selle raamatu juures ei istunud oli tema naiste karakter, mis sisuliselt oli mees naise riietes. Aga see probleem kipub olema pooltes ulmeraamatutes tänapäeval ja seega mõnes mõttes ei ole enam nii õudne apsakas.
News.com räägib meile sellise loo: Nimelt liikumine nimega Jews for Jesus (tegeleb juutide ristiusku konverteerimise tänamatu tööga) on kohtusse kaevanud Google, kelle Blogspot teenusesse on keegi tenud sellise blog.
See on üsna huvitav sündmuste käik, kuna varem on blogid kui alternatiivsed infokanalid jäänud sellistest asjadest suuresti puutumata. Lisaks kui hagejad peaks kohtuasja võitma, tähendab see seda, et te peate kõik oma blogide nimed ettevaatlikult üle vaatama, sest kurat seda teab kelle kaubamärki te võite kasutada. Ja kui ka ei kasuta, siis võib keegi selle kusagil registreerida ning teile siis hambad kintu lüüa — siin on päris palju neid, näiteks pepsi.blogspot.com, oracle.blogspot.com, jne.
Me oleme siin kogu aeg rääkinud toorikutest ja kõvaketastest — teisisõnu andmekandjatest. Kuid kõik ju mõistavad, et tegelikult ei maksustata tooriku puhul tükikest plastmassi mille vahel on metall-leheke. Jutt käib meil siiski andmetest.
Prantsuse seaduseloojad on vastu võtnud uue paranduse digitaalsesse autoriõiguse seadusesse, mis on muusika- ja filmitöösturid tagajalgadele ajanud (Bloomberg.com uudis). Nimelt on seal nüüdsest P2P failivahetus kuulutatud täiesti legaalseks, kuigi samas on teenusepakkujatele väike autorimaks peale virutatud, mida siis spetsiaalne agentuur seal laiali hakkab jagama. Iseenesest mõistlik käik, kuid vaadakem seda Eesti kontekstis, kus ainult võetakse.
Kujutagem nüüd ette, et meil maksustatakse plaadid megabaidi pealt. Kui see oleks tehtud, siis on seal imepisike sammukene, et maksutada ka interneti andmevahetus megabaidi pealt. Sisuliselt kui sa vaatama hakkad, siis pole ju erilist vahet internetil ja näiteks CD-l. Kui sa saad kopeerida “internetist” ja kirjutada CD peale, siis järelikult on tegu ühilduvate meediatega, mida saab maksustada samadel alustel. Ja kui see megabaidi pealt maksustatakse, siis lendab kogu maailm leekides vastu taevast — hüvasti igasugused asjad, mida vähekenegi trafficut tekitavad nagu näiteks skype, rss reader, jne. jne. Ning vaadates tehtavaid samme on mul tunne, et see ongi rattustel plaanis. Inimesed, olge valvsad!
Vaatame siis seda toorikumaksu, millega rahvavaenlane Kalev Rattus oma majandusliku olukorda parandada kavatseb nüüd natuke teise nurga alt. Jutt on nimelt megabaidi maksustamisest (selle eelnõu andsid sisse rahvaliitlane Jaak Allik ja keskerakondlane Evelyn Sepp — millised muud erakonnad suudakski sellise skeemi peale tulla), mis õnneks seekord läbi kukkus. Mida tähendas megabaidi maksustamine? See tähendas seda, et plaaniti iga 25 mega eest kasseerida 3 senti rattusemaksu.
Allpool tulevad kalkulatsioonid on tehtud arvestusega, et 1 kilobait on 1000 baiti, mitte 1024. Vaatame, mida see siis tähendab:
1GB – 1.20 krooni rattusemaksu
1 CD, ca 700MB – 84 senti rattusemaksu
1 DVD, ca 4.7GB – 5.64 krooni rattusemaksu
Minu sülearvuti kõvaketas, 80GB – 96 krooni rattusemaksu
Minu koduarvuti kõvaketas, 160GB – 192 krooni rattusemaksu
Hetkel müügil olev suurim kõvaketas, 500GB – 600 krooni rattusemaksu
Loeme seda uudist, kus Hitachi plaanib mõne aasta pärast 5TB kettaid.
5TB – 6000 krooni rattusemaksu
Nagu näha kasvab summa geomeetriliselt koos salvestusseadmete arenguga.
Google Image otsing annab meile sõnale ‘rattus‘ hulga selliseid väga iseloomulike tegelasi:
Wikipedia ei ole samuti palju tagasihoidlikum: ‘rattus‘.
Wikipediast rõhutaksin ma eelkõige aga ühte väga tabavat lauset:
Rats have a significant impact on food production. Estimates vary, but it is likely that anything between 1/5 and a 1/3 of the world’s total output is eaten, spoiled or destroyed by rats and other rodents.
Delfis on uudis selle kohta, et nõukaaegsed pommivarjendid seisavad jõude. Selles uudises on ka huvitav lõik:
Linnavalitsus kaalub praegu, kas anda see pind rendile OÜ-le Pime Juhus, mis haldab ka kultusbaari Levist Väljas. “Kui õnnestub, ei koli Levist Väljas siiski üks ühele sinna punkrisse üle,” ütles firma omanik Madis Kaasik.
Kesklinna asevanema Jüri Lumpi sõnul võiks linn anda punkri firmale pikaajalisele rendile, sest koht nõuab palju investeeringuid — üle miljoni krooni.
Jutt käib Paksu Margareeta kõrval olevast varjendist, millest pool on praegu firma CitySec käes ja pool seisab jõude. Sellest teisest poolest rääkiski see eelnev lõik. Iseenesest nagu me mäletame on viimasel ajal Levist Väljaga üldse kriitiline värk ning kohalikud jõmmid on soovinud seda juba paras jupp aega kinni panna, kutsunud regulaarselt politseinike ja teinud tuhat muud imet. Vahepeal oligi paar mõnda aega suletud ning pole senini päris selge, kes kellega magas, et seda uuesti lahti teha. Aga lahti ta tehti.
Selles valguses on selge, et linn tahab baari kuhugi paremasse kohta nihutada ja tõenäoliselt tahab seda ka baar ise, kuna koht kipub väikseks jääma. Uue koha ümbruses ei oleks rahameeste elamisi ja seega jäetakse öised napsusõbrad suuresti rahule. Aga ärgem siin liigselt spekuleeri — elame, näeme.
Sõpruse Puiestee lehele sai nüüd lisatud pildialbum. Sinna pääseb foorumis, klikates ülemises menüüs uuele nupule ‘Pildid’. Asi on hetkel katsetusjärgus ehk seega kes soovib, see proovib … aga omal riisikol.
Vaatamata sellele,et mõned mehed ülepäeviti ajakirjanduse veergudel soovitava ikka üksi ja uhkelt asju ajada, valitsem ülejäänud maailmas siiski suuremat sorti konsolideerumismeeleolu. Ühtsuses on jõud ja suuruses samuti. Teisisõnu maailma suuruselt kolmanda kõvakettatootja Maxtori kaubamärk kaob ajaloo prügikasti ning asendub Seagate (suuruselt maailma esimene) omaga, sest viimane liitis aktsiaswapi korras väiksema tegija endaga. Maxtori praegustele aktsionäridele jääb uues firmas umbes 16% osalust.
Reuteri uudis, seal on rohkem detaile kui kedagi huvitab.
Nii … rahu … aeglaselt kümneni … … … üheks, kümme. Okei. Tramaeivõi mis toimub?! Tuleb välja, et täna võttis Riigikogu vastu nn. tühja kassetti maksu, mis sisuliselt tähendab seda, et kõik infokandjad maksustatakse kaheksaprotsendilise nn autorimaksuga ja kõik salvestid kolmeprotsendilisega. See maks kehtib juba praegult, KUID antud kontekstis on tegu üleminekuga megabaidi pealt maksustamisele. Eriti küüniline on selle juures Kalev Rattuse kommentaar:
Autorite ühingu tegevdirektor Kalev Rattus pidas ebaõiglaseks praegust korda, mis lähtub vaid salvestusseadmete hinnast. Tasu tuleks tema sõnul kehtestada kõige puhul, millele saab salvestada, sealhulgas kõvaketaste puhul. Rattuse sõnul on kavas korraldada uuring, selgitamaks, mida, kui palju ja millele paljundatakse.
“Tegu pole maksuga, vaid kompensatsiooniga autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele selle eest, et ma saan oma kodus vabalt enda tarbeks filme ja muusikat salvestada,” lausus Rattus. “Praegu kõlisevad vaid sandikopikad kausis,” lisas ta hüvitissummast rääkides.
Seda räägib mees, kes sularaha eest ostab omale autosi ja maju?
Või lobigruppide avaldus:
“Uute seadmete — CD-kirjutajate, salvestavate DVD-mängijate, MP3-mängijate — abil toimub laialdane kopeerimine, kuid hetkel ei ole võimalik nende seadmete eest tasu koguda,” seisis 11 organisatsiooni pöördumises.
Teate mida see tähendab?
See tähendab kõigepealt loomulikult infotehnoloogia seadmete hinnatõusu. Tore tiigrihüpe küll!
Miks ei maksustata paberit, kuna ka sellele on võimalik infot salvestada. Ning pliiatseid, kuna need on samuti potentsiaalsed autori suust leiva ära võtjad. Kirjaoskus on üldse saatanast. Miks eelistatakse ühte meediat teisele? Kas kogu see eelnev häma koopiamasina maksust oli lihtsalt suitsukate?
Kas selle tasu sisseviimine tähendab seda, et meil pole mitte ainult lubatud, vaid meil on lausa moraalne kohustus muusikat kopeerida, sest meil on nn. litsentsitasu makstud ja me toetame nõnda ju autoreid? Huvitav kaua võtab aega, mil asja loomuliku jätkuna ka MP3 mängijad ette võetakse? Ja mobiiltelefonid? Ja pihuarvutid? Ja fotoaparaadid?
Mida arvab asjast Delfi saate teada siit. Või Päevalehe jutt.
Ma ei imesta põrmugi, et selle asja taga on kohukesed, käsi õieli. Na on kogu aeg oma olemuselt ludiidid olnud ja “vahelt tegemine” meeldib neile kah.
Okei, okei. Me kõik oleme näinud telekast kuida curlingut mängitakse. Mingi vana viskab kivi libisema ning siis paar muud vana nühivad harjakestega jääd nagu segased. Naeruväärne.
Täna siis otsustati teha firmas väike motivatsiooniüritus bisnäkkide, napsu ja curlinguga. Asukohaga Jeti jäähall. Ürituse käigus selgus mulle endale ootamatult, et pole see ala nii naeruväärne ühtigi — tegu on pigem hübriidalaga, millest on natuke bowlingut ja natuke pentanquet. Ja see kõik toimub jääl.
Mäng ise pärit kusagilt Šotimaalt, 17-st sajandist ja sealkandis mängiti seda jäätunud veekogudel. Meeskonnas on neli liiget, millest igaüks saab visata kaks kivi. Kivi ise kaalub umbes 20 kilo ja meenutab kõige rohkem vana kooli teekannu.
Ma katsun lühidalt natuke seletada kuidas see mäng käib. Mängija paneb oma vasakusse jalga spetsiaalse libisemissussi, mis esimesel pilgul meenutab pealt avatud kalosse. See asjandus on sitaks libe, seega jääle astuge teise jalaga, mis on ilma sussita. Vasakus käes hoiab mängija harja, paremas jääl lebava kivi sanga. Kivi maast lahti tõsta ei tohi. Mängija toetab parema (ilma sussita) jala hackile ja paneb vasaku jala kanna vastu parema jala nina. Seejärel paigutab ta kivi nii, et see puudutaks vasaku jala nina. Parem käsi milles on sang aetakse sirgeks ning sussiga jalg viiakse ennast püsti ajades hacki taha. Käsi peab püsima kogu aeg sirge (kuni selle hetkeni mil sa selle libisema lased). Püsti ajades nihkub kivi lähemale ja õige poos on siis, kui see lõpuks puudutab parema jala varvast. Tagurpidi keeratud (mitte vars vastu jääd, vaid harja “kukal” vastu jääd) harjast hoitakse kinni nii madalalt kui saab, aga mitte liiga madalalt. Harja varst toetub kukla ja pea vahele (see kõik on vajalik libisemise ajal tasakaalu hoidmiseks). Kui tunned, et hetk on küpss viid libisemissussi jala ette ning lükkad kivi liikuma. Libisemise õige asend on justkui kükkasend, aga tõukejalg on üsna kentsakalt pikalt taha välja sirutatud (nii pikalt kui saab) ja parem käsi kiviga võimalikult ees (käsi olgu endiselt sirge!). Kivi loomulikult ei tohi jäält hetkekski lahkuda. Vasakus käes oleva harjaga saab tasakaalu hoida. Kui tunned, et kivi kiirus on piisav (liiga vara lahti lastes on jääb kiirus liiga suureks ja liiga hilja liiga väikeseks. Pealegi pärast Hog joont ei tohi kivi enam puutuda. Kui soovid väikest vinti sisse võtta, siis hoia kivi veidike soovitud vindi suunale vastassuunas ja kui sõrmed lahti lasta, siis sõrmed vahelt välja libisedes hakkab kivi õiget pidi pöörlema. Loomulikult tuleb siis ka veidike kurssi vastavalt rguleerida, aga see nõuab juba mõningast parktikat. Mina sain lõpuks asja ikka päris käppa.
Et asja veelgi paremini mõista vaatame väljakut:
Hack on siis selline jalapakk, mille pealt ennast lahti tõugatakse. Tõenäoliselt algselt oli see jäässe uuristatud lõhe. Väljak ise muide on peegeldatud, ehk siis algus ja lõpp on samasugune. Mängitakse ühest otsast teise js siis tagasi. Kumb meeskond kahe otsa pealt rohkem punne saab, on võitnud.
Aga asja juurde tagasi. Backline omab tähtsust ainult tagumises otsas — sellest üle libisedes vise ei loe. Ka siis kui kivi jääb esimese ja tagumise Hogline vaheke loetakse vise ebaõnnestunuks. Kui lõpus jääb kivi Backline ja Hogline vahele (eeldusel, et see pole ei paremalt, ega vasakult välja libisenud) loetakse vise õnnestunuks ja kivi ära ei koristata. Kui see jääb veel ringi sisse, siis võib selle eest ka punkti saada. Maksimaalselt on võimalik saada kahe meeskonna peale kaks punkti. Võib juhtuda, et need mõlemad saab ka üksainus võiskond, aga võib juhtuda, et need jagunevad ka tiimide vahel. Teeline omab tähtsust peamiselt tagumises otsas, sest sealt alates võivad ka vastameeskonna mängijad nühkima hakata.
Milleks see nühkimine? Nühkimine teeb jää hetkeks libedamaks (nühkida tuleb kivile võimalikult lähedalt ilma teda veel puudutamata). Hea nühkimine annab kivile kuni 10% libisemismaad juurde. Pärast Teelinet saab nühkida ka vastasmeeskond, lootuses, et kivi siiski üle Backline libiseb. Way to go, hea sitakeeramismäng! Loomulikult võib ka vastaste kive minema lüüa ja oma kive ette paigutada. Nii et proovige järgi.
