pronto.ee

Teadmiseks kõigile, et kui blogi täna-homme korraks maas on, siis tähendab see ainult seda, et masina IP aadress muutub.

Laupäeval. Kultuurikatlamajas (mida ta ise ekslikult Polümeriks pidas). Hästi orgunnitud. Väga šikk. Pildid leiab Masti kodukalt:

http://mast.nomad.ee/?page_id=313

Inimesed, lõpetage juba ära! Ma ei taha Metallica piletit! Mitte ühtegi! Isegi poole hinnaga mitte! Mul üks juba on ja minu jaoks on sellest küll!

… kuid üsna napilt. Pummeldamisest on kere hele, päikese käes magama jäämisest on nospel kärnas ja suurest karglemisest kael ja muud elundid kanged. Aga pidu oli vägev ja iga kell küünlaid väärt.

Muide, võta või jäta, aga esimesel pilgul tundus, et Oomph! on Eesti bänd. Peale ühe hullu kandsid kõik mehed soliidseid mustasi mulgi kuubesi:

Ja loomulikult ei saa märkimata jätta ka No-Big-Silence nalja:

K: Kuhu need ilusad pikad jalad lähevad?
V: Rabarockile, kui midagi vahele ei tule!

(Ehk siis viide lavadekoratsioonidele ja plaadikujundusele).

Muide, kõige kõvema menu osaliseks saidki Oomph!, NBS ja Metsatöll. Ülejäänud artistid jäid sellest kolmainsusest oma lavaesise publiku hulga poolest kaugele maha. Ka peaesinejad.

Käisin vaatasin asja ära ja olen mõnes mõttes nõutu. Kuna tegemist on sarja kolmanda filmiga, siis ei saa paratamatult üle ega ümber kahe esimese filmiga võrdlemisest. Milline ta siis on? Teistsugune on ilmselt kõige pearem sõna. See, et lavastaja vahetus on selgelt näha ja kuigi puhtakujulise meelelahutusena pole filmil suurt midagi on tase minu arvates langenud.

Üldiselt on minu arvamus see, et film on sobilik pigem nooremale vaatajale, kuna inimliku draamaga pole selles eriti vaeva nähtud. Mutandid jooksevad ringi ja notivad teinetesi, hulgi on üsna massiivseid effektikohti. Laias laastus seob film endas kahe laiema tükli elemente. Üks on see, on leiutatud antimutageen, mis ebastandardsed tegelased tavalisteks inimesteks muudab. Teine on nn “Dark Phoenix” saaga, kus räägitakse Jean Grey hämaramast poolest.

Kui filmilt eriti midagi ei oota, siis on tegu üsna tavalise popkornijäramisüritusega. Täiesti vaadav kui vaja kellegagi kinno minna ja midagi targemat ei tule pähe. Kui peres on nooremaid kinohuvilisi, siis sellisel juhul kui nad kaasa tulevad on selle filmi vaatamine isegi soovituslik. Samas personaalselt ma pigem laenaks selle filmi ja vaataks kodus.

Kategooriat ja sihtgruppi arvestades panneks asjale hindeks 3/5. Olen ikka oluliselt nigelamaid sarnaseid filme näinud.

PS. Kui vähegi maldate, vaadake tiitrid lõpuni. Pärast neid tuleb väike viide järgmisele osale.

Viimasel ajal maad võtnud üleüldine oksmaandus on jõudnud ka Ekspressi Areeni. Andri saatis mulle kaks pärli mille autoriks on uus kõva tegija pooletoobiste hulgas Sladkajakonfeta-Ron (kelle põhitööks väidetavalt on veebi disainimine ja kes on ka muidu mitmekülgne). Tegelane ise justkui arvustab plaate, aga mis ma siin ikka seletan, lugege ise … see on “Blacky” arvustus ja see on “Vanilla Ninja” oma.

Esimeselt lehelt leiab ka nn uue autori tuvustuse ja viite tema blogile, mis on samuti tase (omas klassis muidugi).

Üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna:

Jutu juurikaks on selline asi nagu Sidekick II, mis on oma olemuselt mobiiltelefoni ja pihuarvuti hübriid. Sellega saab teha pilte, chattida ringi ja vahetada maile. El neato! Üks tegelane unustas Ameerikamaal selle taksosse ja üks teine tegelane leidis selle. Esimene tegelane helistas teisele ja ütles, et tal on seda asjandus hädastati tarvis tagasi saada. Lisaks pakkus ta ka päris kopsakat leiutasu. Teine tegelane saatis esimese pikale lainele. Esimene tegelane ostis omale uue telefoni ja sai uue SIM kaardi. Oma suureks rõõmuks avastas ta, et Sidekicki teenusel on üks huvitav omadus — nimelt kui sul satub olema neid mitu, siis nad sünkroniseeritakse omavahel. Muu hulgas sünkroniseeriti ka need kaks riistapulka ja esimene tegelane sai teise (ebaausa leidja) vahepealt tehtud piltide ja e-mailide omanikuks.

Kuna talle selline värk mitte ei istunud, siis otsustas ta teha avaliku häbiposti pahategija tarbeks. Praeguseks on asi kasvanud juba täiemahuliseks sõjaks ja karta on, et teine tegelane oleks nüüd juba valmis peale maksma, et ta seda Sidekicki kunagi poleks näinudki. Näiteks lehe autor on saanud hetkek kutse KUUELE raadiointervjuule, mitu internetiväljaannet on temast jua jutu kirjutanud ja loomulikult ei ole ta pääsenud ka slashdottimisest.

See on tegelikult üks kuradi huvitav lugemine mida ma soovitan kõigile: “How NOT to steal a Sidekick II”.

PS. Tegu on hetkel areneva looga, seega seda lehte tasub iga paari tunni tagant uuesti tsekata (arvestage siiski sellega, et neil võib seal öö olla ja seega pange rõhku rohkem õhtule ja hommikule).

Loen mina Päevalehe uudist sellisest projektist nagu Jaapanlaste poolt planeeritavast külakesest kuhugi Kadrina kanti (EPL uudis). Loen läbi ja ei suuda uskuda inimeste nürimeelsust — jaapanlane tegi midagi sellist, mida eestlased kunagi ei tee: alustas dialoogi, mängis lahtiste kaartidega, ootas tagasisidet. Eestlased tormasid talle aga selle peale kirvega kallale, et raisk kavatseb lagastama kukkuda.

Jaapanlaste ettevõtmise kohta tean ma niipalju, et sisuliselt kõik nende ettevõtmised on ökoprojektid, lisaks on nad suuremat sorti etnofännid. Muide, nad mitte niivõrd ei tassi oma kultuuri kaasa (ainult omaks tarbeks), kuivõrd nad fännivad just mittejaapani kultuure. Sellist eestlasliku lähenemist nagu Väikse Munamäe ülessonkimine või erinevate hiite maharaiumist kaaluks jaapanlased sama palju kui harakirit, ehk siis ainult viimases hädas enesetapuna. Ka ei ole neil sellist kommet nagu meil, kus minnakse metsa, raiutakse puud maha, tümakas mängib ja juuakse viina.

Üdliselt sain ma selle projekti jaapani lehelt aru niipalju, et plaanitakse ökoküla, mille müügiartikliteks on puhas õhk ning puhas ja hoolitsetud ümbrus. Samuti on seal reklaamides rahvariides eesti tüdruk, sinililled ja aasad. Lehte ise saab vaadata siit: http://www.estonia.jp/. Muide, lugedes uudise kommentaare ja Kadrina jorsside arvamusi, siis jäi mulje, et neil pole tegelikult selle vastu midagi argumenteeritut kuna neil pole õrna aimugi oma kandi looduslikust tasakaalust (peale kõlakate) ja nipponi poja plaanidest (peale kõlakate) — nende vedavaks probleemiks on see, et nad müüsid maa omal ajal liiga odavalt maha ja nüüd kadedus tekitab ajuvähki ning närib hinge. Tundub, et tegu on lihtsalt paari kavalama ussitaja poolt üles ässitatud inimestega, kes enese teadmata võitlevad võõraste huvide eest ja on esimesed, kes kahtsema hakkavad kui projekt läbi kukub (sest mingi kojalik joll ostab need maad endale ja ehitab sinna tapamaja). Lugedes artikli lõpus jaapanlase enda kommentaare tunnen ma nende tegelaste pärast piinlikust.

Stating the obvious?