pronto.ee

Uuendasin täna oma blogi tarkvara ja nüüdsest peale kasutan Serendipity 1.0 (jah, lõpuks ometi) ametliku väljalaset. Sellega seoses võib juhtuda, et esineb ajutisi anomaaliaid. Kui leiate midagi, siis andke aga teada.

Wiredis on selline tore lugu ufohuvilistest briti häkkerist Gary McKinnonist, kes ei olnud rahul NASA ametliku seisukohaga, et UFOd on hõbepaberist mütsidega meeste väljamõeldis. Ta võttis kätteja murdis nende sisevõrku ja tuustis seal ringi. Selgus, et NASAs on kamp mehi, kes regulaarselt satelliidifotodelt igast “jama” välja retušeerivad. Lisaks jälgis ta meeste kirjavahetus, kes maavälist tehnika reverse engineerisid.

Kuivõrd selliste entusiastide avaldused usaldusväärsed on jätan ma teiste meeste otsustada, kui niipalju on teada, et mees on kõvasti kuses. Kutt valis veidike ebameeldiva aja oma uurimistöö teostamiseks (see ühtis ühe teise kamba lennu-maja projektiga), mistõttu läksid kõik tuvameetmed üle vaatamisele ja härra jäi vahele. Praegult nimelt otsustatakse, kas ta antakse Ühendriikidele välja ja seal võib teda oodata kuni 70 aastane visiit soolaputkasse.

… toimub täna umbes kell 9 paiku puhvetis nimega “Seiklusjutte maalt ja merelt” Tartu maanteel. Tähistatakse teise koha saamis Eesti Muusika Karikas ning põhimõtteliselt on tegu bändipoolse tänuavaldusega oma fännide, ilma kelleta poleks selline asi võimalik olnud.

Kõigile autoga tulijatele kordame igaks juhuks üle, et Tartu maantee on hetkel remondis, seega võiks sihtida rohkem näiteks Lastekodu tänavat või Keskturu ümbrust kui potentsiaalset piirkonda kuhu oma neljarattaline sõber deponeerida.

Tundub, et oma eksistentsi jätkamiseks pean ma oma lati toitlustuskohtade koha pealt oluliselt madalamaks laskma — meie maja teise korruse puhveti mutid läksid kuuks ajaks puhkuse egiidi all lulli lööma ja meie vasekesed peame seetõttu väljas söömas käima. Ennetamaks küsimust, et kus kuradi pommiaugus ma siis töötan, annan ma ka aadressi — Liivalaia ja Tatari nurga peal.

Üldiselt võib ümbruskonna toitlustskantsid kokku võtta järgnevate sõnadega: vilets, nigel, nõrk, sitt, jube, masendav, õudne, kohutav, jäle, mõttetu, kallis, eemaletõukav, vastuvõetamatu, ilge, öäk. On kellelgi mingeid soovitusi?

Nüüd on mul lisaks isiklikule PS2-le ka isiklik XBox olemas. Kui nüüd kusagilt veel odava Gamecube kah saaks oleks ilgelt timm.

Hommik algas sellega, et tõusis päike ja hirmus lärm. Selgus, et minu maja ees toimus/b kontsert kus muu hulgas esines/b ka Tanel Padar koos oma Suniga.

Okei .. pühapäeval on siis finaal. Vastamisi Sõpruse Puiestee ja TTÜ Meeskoor. Ükskord on SP meeskoori juba võitnud, kuid see oli tingitud paljuski sellest, et Puiesteed alahinnati ning teist korda selle peale välja minna ei ole mõtet. Üldiselt on kooripoistel hirmus tahtmine võita (kellel ei oleks?) ja neil on ka selge arvuline ülekaal, pluss hulk liikmeid kes saatesse ei mahtunud veel kodus telerite ees. Nende võiduhimu näitab näiteks see, et poisid ei pidanud paljuks reklaamipauside ajal ise kiiruga enda poolt hääletama asuda ja arvestades nende hulka pole tegu mingi piskuga, mis kogu arvu sisse jälgi jätmata ära kaob. Ja kihutustööd sõprade-tuttavate hulgas on nad samuti usinasti tehtud. Samas on see üsna mõistetav, sest auhinnaraha 50000 krooni on täiesti arvestatav summa.

Paluks siis omalt poolt samuti kõiki sõpru ja toetajaid asja saatuse hoolde mitte jätta ja aidata bändil sellele meestemassile vastu seista. Olge siis pühapäeva õhtul telerite ees ja andke oma panus.

PS. Vaatamata sellele, kas Puiestee võidab või mitte korraldatakse 20. juunil tasuta tänukontsert kõikidele fännidele, kes finaali jõudmiseks oma panuse andsid. Ja veel. Väga kahju, et J.M.K.E.-ga niimoodi läks. Palju parema meelega oleks nendega finaalis kohtunud. Sest nii oleks olnud aus.

Uuendus: Täna algab saade tavalisest pool tundi varem ehk siis kell 8.

Nagu ikka iga kuu kolmandal reedel koguneb progressiivne ja ulmehuviline noorsugu puhvetisse nimega Texas Honky Tonk Cantina (Pikal tänaval Hella Hundi kõrval kohas kus vanasti oli Tehas).

Üks paremaid blogitarkvarasi mida ma olen kasutanud (ja mis on ka minu enda blogi aluseks), on jõudnud esimese ametliku stabiilse versioonini. Serendipity sisaldab endas kõike mida ühel inimesel vaja võib minna — spämmifiltreid, meediakogu (pildid, videod, audio), privileegide süsteem blogidele kus on mitu postitajat, automaatne pluginate lisamise, eemaldamise ja haldamise süsteem (SPARTACUS), elementaarsel tasemel sisuhaldus (staatilised lehed) ning palju muid praktilisi vidinaid.

Täpsemalt lugege ise siit: “Serendipity 1.0 released!”

Me elame siiski kolmandal aastatuhandel ja viimasel ajal tundub kõikidel peale minu (ja nagu ikka ka Lauri) digikaamera taskust vastu punnitamas. Täna otsustasin originaalitsemise lõpetada ja ka fotomeeste klubisse astuda. Kuna ma mingi eriline pildikunn ei ole, siis järelikult mingit überrauda polnud mul mõtet krabama hakata. Mis aga ei tähenda veel automaatselt, et ma peaks omale maailma kõige sitema kaamera ostma.

Kõigepealt tuli valida firma. Kuna enamustel mu tuttavatel on Canon, siis sellega palju vaeva näha ei tulnud. Oleks võinud muidugi mudelhaaval erinevate firmade vahel tuustima hakata, aga palju lihtsam kui erinevatel kaameratel millega sul tõenäoliselt kokku tuleb puutuda on sarnane funktsionaalsus, parameetrid ja kasutajaliides. Ja võimaluse korral ka ühilduvad aksessuaarid ja arvutidraiverid. Canon.

Teine oli resolutsioon. Siin ei olnud samuti erilist küsimus. Enamus odavama klassi kaamerad on viie megapikselised ja viiest megast on minu jaoks enam kui küll. See,et mõni mu pilt peaks sattuma paberile on äärmiselt ebatõenäoline, samuti ei kavatse ma mingit vigurfotograafiat ja photoshoperdamist teha. Enamus mu kraamist lendab otse veebi ja sinna käiks tegelikult ka 2MP kaamera enam kui küll (nagu Surra iidvana IXUS on korduvalt tõestanud).

Nüüd tuli kaaluda lisavidinaid. Optiline zoom oleks hea, samuti enam vähem adekvaatne tundlikkus (800 ISO oleks tore, kuid rasketel aegadel elaks ka 400-ga üle). Hea oleks ka arvestatav kiirus, piisav ava ja veel nipet näpet.

Lõppkokkuvõttes jäi mul joonele kaks mudelit: Canon IXUS 55 ja Canon PowerShot A530. IXUS on pisem ja ilusam, tal on roostevabast terasest korpus ja kasutab akusi, mida saab mugavalt otse juhtmega laadida. A530 on funktsionaalselt palju vingem, kasutab patareisi (mida saab suvalisest bensukast varuda või AA akusi, mille jaoks on eraldi laadijat vaja), on parema optilise zoomiga ja kolakam. PowerShotil on ka rohkem võimalusi manuaalseks timmimiseks.

Nagu näha on mõlemal omad tugevused ja miinused, kuid lõppkokkuvõttes jäi argumendiks siiski hind. PowerShoti eest tuli mul välja rullida 2790.- krooni, samas kui Canon IXUS 55 oleks maksnud umbes poolteist tuhat (või rohkemgi) enam.

Ühesõnaga nüüd olema ma tuttuue Canon PowerShot A530 omanik. Eks ma hiljem annan teada mida ma sellest arvan. Lisaks ka mõned tänud Mastile ja Bockile, kes aitasid mul lõpliku valikut teha.