pronto.ee

Wikipedia annab sõnale idioot järgneva algse tähenduse:

Väljend idioot viitas Vana-Kreeka linnriikides inimesele, kes oli egoistlikult pühendunud vaid oma enese huvide eest seismisele ning viilis kõrvale ühiskondlikest kohustustest. Keeldumist oma rollist avalikus elus — näiteks pooldemokraatliku polise ees kodanikukohustuse täitmisest, peeti häbiväärseks. Kui kedagi nimetati idioodiks, siis mõeldi selle all, et antud kodanik ei olnud võimeline pädevalt vastu võtma avaliku elu või poliitikat puudutavaid otsuseid.

Tänase päeva idioodi kahtlasevõitu tiitel kuulub ETV toimetajale Mart Linnartile, kes arvab, et inimene võiks saada vastu hääletada. Ja te imestate, et valitsus nii jabur iga kord välja kukub kui sellistel inimestel on hääletamisõigus?

Vastu hääletamine võib esimesel pilgul tunduda huvitav kontseptsioon, eriti eestlasele, kes igal võimalikul juhul on sitakeeramise peal väljas, kuid tegelikkuses näitab see ainult seda, et inimene pole valimistest ja demokraatiast absoluutselt aru saanud.

Esiteks ei ole valmised lihtsalt hääletamine. Põhimõtteliselt valid sa endale rahvaesindaja, kes peaks vähemalt teoreetiliselt sinu huvide eest seisma. Kuna teised mehed sind ei esinda ei saa sa neile ka vastu hääletada, kuna nad esindavad kedagi teist. Laias laastus tähendaks hr Linnarti vaimuküllane idee seda, et teda esindab mingi konkreetne kodanik, ülejäänud teda ei esinda, aga eriti ei esinda teda üks tegelane, kes talle eriti ebameeldiv tundub. Demokraatia põhiprintsiip ütleb siiski seda, et kõik ühiskondlikud kihid peaksid saama oma esindaja valida ja kellegi õigustel ei tohi varvastel talluda. Kui sa kellegi teise kandidaadi maha hääletad, siis just seda sa teedki. Andes oma ühe hääle kellelegi sa hääletadki ju kõigile ülejäänutele vastu, kuna protsentuaalselt nende toetus väheneb.

Teiseks pääseks sellisel juhul riigitüüri juurde ainult otsustusvõimetud lontrused või populistlikud aferistid. Tegijal juhtub nii mõndagi ja tänu sellele tekib ühel või teisel põhjusel mingis grupis põhimõtteline vastuseis, mis on ka mõistetav, sest olles võimul oli see partei OMA valijate huvide ees seisnud. Vaatame nüüd sellist olukorda (protsendid on antud juhul näitlikud ning neil puudub igasugune side reaalsusega): ütleme, et Keskerakonna poolt on 40% rahvast, IRL-i poolt teine 40%, Reformi poolt oleks 15% inimestest ja Klenski poolt 5%. Kõik IRL mehed ei salli Keskerakonda ja hääletavad selle maha. Keskerakond omakorda hääletab maha IRL. Reformi mehed hääletavad maha Keskerakonna ja Klenski omad Isamaa. Lõpptulemuseks on Klenski 5%, Reform 15%, Keskerakond -15% ja IRL -5%. Parlamendis saab Reform seega 75%, venelased 25% kohtadest ning 80% rahva tahe jääb täielikult arvestamata (40% + 40%). Vot selline lugu.

Selline mure: ma jõudsin järeldusele, et ma olen ise täiesti võimetu oma korterit korras hoidma. Sestap tahaksin omale palgata koduabilise, kes minu eest tolmu ära võtab ja asjad vanadele kohtadele tagasi paigutab. Niipalju kui ma kuulnud olen käib heade inimeste leidmine selle ülesande tarbeks valdavalt tutvuste kaudu, sest firmad küsivad teenuste hingehinda ja need vanamutikesed, kes mõõduka tasu eest seda eraviisiliselt teevad ei oska ennast internetis välja pakkuda. Et kas keegi teab kust ma võiksin omale passija leida? Alternatiivina oleks loomulikult kellegagi koos jälle elama hakata, siis oleks motivatsioon suurem, aga praegusel hetkel pole mul erilist tuju selle peale mõelda.

Varesele valu,
harakale haigus,
tihasele pekki
ja kukele nokka.

Kõmmdi!

Ma olen purjus, mul on pohmakas, ma pole pea nädal otsa suutnud öösel magada ja ma olen väsimusse suremas. Kui keegi teab midagi veel, mis mu elu võiks rohkem perse keerata, siis palun jätke see enda teada. Aitäh!

Üks mu kõrvalprojektidest hakkab jõudma faasi, kus tõsiselt kerkib üles küsimus: kas Eestist leiab inimesi kes suudaks 3D progemisega tegeleda. Ma tehnilistesse detailidesse praegult ei lasku, kuid põhimõtteliselt olen ma huvitatud inimestest kes sellistest asjadest midagi teavad. Kui kellelgi on asja vastu huvi ning tahaks pikas perspektiivis sellega rohkem tegeleda võtku minuga ühendust.

Nagu te näete ei küsi ma midagi programmeerimiskeelte, tehnoloogiate ega muu sellise kohta. Ja ei kavatsegi küsida. Põhimõtteliselt olen ma praegult pigem faasis, et kas on, kui palju on ja kas sobiva koolitusega õnnestuks neid juurde tekitada (olemasolevate taset tõsta) ning millise aja jooksul on see kõik võimalik.

Minu mailiaadress on endiselt tanel.raja@gmail.com

Rabarokist hakkab pisitasa asja saama: täna just hõigati välja, et üks selle aasta esinejatest on minu “seda” tüüpi muusikalemmikutest Apoptygma Berzerk Norrast.

It didn’t seem like a good time for reading, but I pulled two huge old books off the shelf in the corner and carried them over to him. He took one, but he didn’t read it. He told it what a bad book it was and threw it on the ground. The book bounced in the air and hung there quivering, and the juggler man jumped onto it and began to float away. “As long as they think you don’t like them,” said the juggler, “they migrate back to the library. And we get a free ride.”

Mirrormask on film millele on väga raske mingit hinnangut anda. Põhimõtteliselt on tegu millegagi, mis mahub samasse kategooriasse, kuhu kuuluvad järgnevad tegija: “Neverending Story”, “Labyrinth” ja “Dark Crystal” või äsja linastunud “Pan’s Labyrinth”.

Oma olemuselt on tegu muinasjutufilmiga, mis natuke meenutab raamatut “Alice imedemaal”. Selle ülesehitus on lihtne ja etteaimatav kuid visuaalne teostus on täiesti klass omaette. “Mirrormask” lahkab küsimust, et mis on päris ja mis mitte, kas asjad annavad kustnikule inspiratsiooni või loob inspiratsioon asju. Kas elu on unenägu ja tegelikult ärkame alles uinudes? Kas me oleme selleks valmis kui meile antakse võimalus olla keegi teine?

2005 aasta film on Dave McKeani, kes on tuntud kui Neil Gaimani mitmete koomiksipõhiste materjalide illustratsioonide autor, lavastajadebüüt. Stsenaarium kirjutati kahasse Neil Gaimaniga ning sellel on tugevaid mõjutusi nende varasemast kostööprojektist nimega “Sandman”. Projekt ise maksis kõigest 4 miljonit dollarit ja näitab KcKeani võimekust mitte ainult kustniku, vaid ka kaamerajuhina.

Kogu ettevõtmisele paneks ma hindeks tugeva 4/5. 4 peamiselt siis pisut liiga primitiivse loo eest. Loodetavasti teevad mehed koos veel midagi, sest koostöö paistab neil klappivat.

Testid, testid, testid. Seekord siis Tinzi lehelt:

This Is My Life, Rated
Life:	6.9
Mind:	7.5
Body:	8.4
Spirit:	5.5
Friends/Family:	4.5
Love:	6
Finance:	7
Take the Rate My Life Quiz

Mäletate sellist nalja?:

K: Miks Šveits on neutraalne riik?
V: Kuna nad nad ei tea kelle poolt on Chuck Norris.

Väga sarnane olukord on praegult Savisaarega.

Ma pidevalt kuulen vestlusi teemal “Savisaare fenomen” ja kui kurikaval ta on ja kuidas ta kõikidel osavalt vaatamata vastuseisule alukad kannikate vahele tõmbab. Ning seda kõike võõraste kätega, ise lillegi liigutamata.

See viimane lause võtabki tegelikult kokku “Savisaare fenomeni”. Savisaar ise pole selle “fenomeni” tekkega kuidagi seotud, kuigi ta võimaluse korral seda aktiivselt ära kasutab. Selle on talle hõbekandikul kätte toonud just tema vastalised. Ükskõik mille poolt Savisaar on, on paha ja tuleb hävitada. Ükskõik mille vastu see on, on hea ja seda tuleb toetada. Selline automaatne vastandumine paistab tänapäeval moes olevat, näiteks tsiteerides ühte teist mühkamit ühes teises riigis: “Kõik, kes pole meie poolt on meie vastu”. Tihtipeale tuuakse seda teed minnes oma isiklikud seisukohad ja arvamused ohvrid ning tehakse vastuolulisi avaldusi. Pole siis ime, et Savisaarel nii palju toetajaid on kui ta paistab üks väheseid mehi olevat kellel mingisugunegi maailmavaade paistab olevat.

Hea näide siinkohas on Sakala keskus. Mitte kellelgi polnud selle maja vastu erilist huvi, pigem pooldasid inimesed sellest tondilossist vabanemist. Kui see monstrum, mis kõige rohkem meenutab Tartu uut kaubamaja kaheksakümnendatel püsti lükati ei suutnud inimesed sellest kommunistide kantsist sülitamata mööda minna. Isegi selle maja loonud arhitekt oli imestunud, et seda oma aja tellimustööd uue korra saabudes kiirkorras maha ei tõmmatud. Eks talgi oli piinlik. Aga niipea kui Edgar asja lammutamisele oma käe alla pani ärkasid kohemaid “valged jõud”. Kalev Rebane, kes enne usinasti Pronkssõduri ja muude okupatsioonisümbolite vastu oma ristisõda oli pidanud rebis särgi lõhki ja asus oma endiste vihavaenlaste peakorterit rinnaga kaitsma. Sest kõik mida Edgar teeb on paha ja seda tuleb maha teha. Väga tõenäoline, et Rebane oleks sama aktiivselt maja lõhkumist toetama asunud, et Savisaar oleks selle kaitseks välja astunud.

Savisaar on seda vastalisust pidevalt enda kasuks ära pruukinud. Tavaliselt kui on vaja inimesi ohtliku teema juurest minema juhtida tuleb neile mõni teine kont puremiseks hambusse visata. Üks nendest kontidest oli näiteks Aegna muutmine kasiinosaareks. Või kesklinna sissesõidumaksu kehtestamine. Nende teemade absurdsusest sai aru igaüks ja kuna Savisaar on teatavasti ju paha (ning teema lihtne), siis asuti seda usinasti materdama, jättes tegelikud, kuid palju keerukamad probleemid täiesti ilma igasuguse tähelepanuta.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Hetkel enda arust igati ontlikud inimesed vaatavad igaks juhuks enne millega savisaarlased tegelevad. Et arvamus kogemata ei ühilduks. Minu arust ei tohiks Savisaar otsuste tegemisel olla mingi kriteerium. Keda see huvitab, mida mingi töll kuskil oma kontoris asjast arvab? Ja ei tohi nii olla, et kui juhtumisi sinu seisukoht ühildub Savisaare omaga ja kuidagi seda maha vaikida ei saa, siis alustad oma juttu sõnadega “pole küll mingi Savisaare toetaja aga …”. Ise nõnda oletemegi me selle suure juhi ja õpetaja aura tema ümber loonud ning tema seisukohta iga ettvõtmisega sidudes temast arvamusliidri teinud. Kui sul midagi öelda on siis ütle seda ise, enda sõnadega ja enda prisma läbi. Ära võrdle seda kellegi teisega, ära poe kellegi teise varju. Ole ise mees. Ja ära vabanda kui sa pole midagi valesti teinud.

Ma kirjutan Push Space jaoks parasjagu arvustust ühest mälutreeningu lahendusest Nintendo DS-i jaoks ja sealt jookseb pidevalt läbi termin nimega prefrontal cortex. Huvitav on see, et ma ei leia kusagilt normaalset eestikeelset sõna selle kohta — prefrontaalne ajukoor on pehmelt öeldes haige anglitsism, sest see ei kanna edasi asja ideed. Asi selles on, et see on inglise keeles seotud sõnaga frontal lobe, mille vaste eesti keeles on otsmikusagar. Põhimõtteliselt parim tõlge mille ma ise välja mõtlesin on “otsmikusagara ajukoore esiosa”. Samas koosnevad kõik sagarad ka erinevatest käärudest. Äkki mõni neist oleks sobilik? Neurokirurgid, appi!